Mäletan, ma olin 31 aastane, kui kord keegi noor inimene hindas minu vanuseks 42 aastat. Ja kui ootamatuse, siis mulle tundus. Nüüdseks käin ma 40 kolmandat aasta ringi, aga mind ei vaeva see, kui ma peaksin ehk 54-le välja nägema. On huvitav mõelda, et keegi ei palunud kunagi Jeesuselt tagasi oma kaotatud noorust või raisatud minevikku. Küll paluti kohti taevariigis issanda paremal ja pahemal käel. Kas sa tahaksid olla, kui see üks jõnger, kes luuka evangeeliumi 11. peatüki esimese salmi kohaselt koordi Jeesuse poole nõnda pöördus ja ütles, issand õpeta meid palvetama. Jah, ka siinjuures on tarkust tarvis mitte niivõrd õppida õigeid sõnu lausuma, kuivõrd teadma, mida mulle õieti tarvis läheb. Teedi, tüür oma raamatuga sõnadel on mõtetes, pesa on meile siinjuures abiks. Ta kirjutab ära palun, et teekond oleks kerge. Palu, et sa väsides eesmärgist ei loobuks. Ära palu, et teel poleks tõkkeid talu, et sul piisaks otsustavust tõkked ületada. Ära palu, et sa teekonnale ei kukuks. Palu, et jaksaksid tõusta ja edasi rutata. Ära palu, et sa teelt ei eksiks. Palu, et näeksid selgelt eesmärk. Ära palu, et rännak poleks pikpalu, et eksisammud su teekonda ei pikendaks. Ja veel, anna mulle varandus, mida rikkus ei röövi. Anna mulle tarkus, mida õpetus ei õõnesta. Anna mulle armastus, mida hellitus ei jahuta. Anna mulle usk, mida võidud? Hei, nõrgesta. Anna mulle alandust, mida au ei riku. Anna mulle kannatlikkus, mida aeg ei võida. Anna mulle pühadus, mida eneseõigus ei väära. Anna mulle kuulmine. Mida argilärm ei kurdista. Anna mulle nägemine, mida nähtav ei pimesta. Me palvetame. Meie isa, kes sa oled taevas. Õpeta meid palvetama. Lubad. Meie palve ei oleks vaid üks väike osa meie päevast. Paidet meie päev oleks kui palve. Aita meie elu olla sinu kummardamine ja pühitseme häid, et kõik, mis me teeme oma mõtte, sõna või teoga tooks au sinu nimele. Hoia meid oma nimes kadena. Aamen. Teiega palvetas Tallinna allika baptistikoguduse pastor Heldur kajaste.