Täna loeme Jaakobuse kirja esimese peatüki seitsmeteistkümnendast salmist. Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt valguse isalt, kelle juures ei ole muutustega varjutuse varjum. Küsige täna hommikul kas jumala milleski piiratud või on ta täielikult piiramatu. Äsjakuuldud sõnas, panime tähele, et jumal ei muutu. Inimesed võivad tahta küll, et jumal muutuks, et muutuksid tema käsitlused mitmete nähtuste kohta iseäranis patuvallas. Jumal on aga selles piiranud, tema ei muutu. Khan jumala võtnud enesele armastuse piirangu. Armastus piirab tema tegevust. Jumal on armastuse jumal. Ka täna, kui sa saad jumalalt hea anni täna teda selle eest, kui sa saad halva, siis ei tulnud see tema käest. Ainult et selle kõige juures on üks oluline ja eluline raskus. Nimelt ei oska meie eristada alati häid ande halbadest. Me võime pidada midagi väga heaks ja seda siiralt paluda ja paluda. Kuid jumal näeb, et see meile üksnes halba saab tooma. Samas on asju, mida me halvaks peame, aga millest jumal teab, et need meile head ja kasulikud on. Jumala meid armastav isa aga ka tark isa. Seepärast on ikka hea austada jumala tahet ja arvestada sellega. Sest jumala rahu ei liigu kunagi tema tahtest erinevas suunas. Tahan jagada sinuga täna üht kirjutist, mis kannab nime imeilus palve. Ma palusin jumalat võtta ära mu halb harjumus. Jumala ütles, ei, minu osa ei ole seda võtta, vaid sinu osa on see ära anda. Ma palusin jumalat puudega laps terveks teha. Jumala ütles. Ei. Tema vaim on terve. Ta ihu on vaid ajutine. Ma palusin, et jumal annaks mulle kannatlikkust. Jumala ütles, ei, kannatlikkus on kannatuste kaasnähe. Seda ei kingita. Seda õpitakse. Ma palusin jumalat anda, mulle õnnejumala ütles. Ei. Ma annan sulle õnnistusi. Õnn sõltub sinust. Ma palusin jumalat säästa mind valust. Jumal ütles ei. Kannatus eemaldab su ilmalikest muredest ja toob sind mulle lähemale. Ma palusin jumalat, et ta kasvataks mu vaimu. Jumala ütles, ei, Sa pead ise kasvama, aga mina puhastan sind, et sa vilja kannaksid. Ma palusin jumalalt kõike, et maaelu üle rõõmustada, võiksin. Jumal ütles. Ei. Ma annan sulle elu, et sa kõige üle rõõmustada võiksid. Ma palusin jumalat, et aitaks mul armastada teisi nõnda nagu tema mind armastab. Jumala ütles, ah lõpuks, sa mõistsid maailma jaoks võib-olla vaid üks inimene paljude seast. Aga ühe inimese jaoks võib see tähendada tervet maailma. Meie palvetame, meie isa, kes oled taevas. Me täname sind, valguse elu ja kõige eest, mis sinu käest lähtub. Aita meid, usaldada sind ja uskuda, et kõik, mida sina teed neile heaks tuleb, kes sind armastavad. Me toome alanud päeva sinu käte kujunda ja vormi seda oma tahte läbi ja aita meil rõõmustada sinu häälest ka siis, kui sa millestki meile ei peaksid ütlema. Anna meile tarkust austada elu sellisena, nagu see sinu käest lähtub. Õnnistagu meie päeva sinu tahtmise täideminek. Aamen. Teiega palvetas Tallinna allika baptistikoguduse pastor Heldur kajaste