Küsimus, mida head on selles, kus otse vanglast vääristama? Hommikul oled. Küsimus, mis asi see on, roheline kaheksa jalge all ja puu otsast alla kukkudes teeks sulle lõpu peale ikka piljardilaud. Šotlane tõmbab tapeeti seinalt maha TÜV remonti ei hakanud kolima. Lähe briti huumor, pool sajandit vana kehvel muusika isaks, kuningaks kutsutud Lanegan naeratas niimoodi rahvast mõnes Londoni Soho lugematutes, suitsustest, pubides ja klubides. 1950.-te ja 60.-te alguse õnnelik, kel laupäeva õhtutel. Skihl rütm oli tegelikult pärit ookeani tagant, see tõusis esile 20. sajandi alguse New Orleansis. Õieti oli see džässi, bluusi ja kantri rahvuslik segu mille mängimiseks toodi välja pesulauad sigarikarpidest tehtud riiulid, hambulised saed, millel sai muusikat teha trammipillid no võib-olla oli seal ka mõni päris muusikariist, kuid 1900 neljakümnendatel jäi see rütm Ühendriikides teiste varju, et tõusta kümmekond aastat hiljem õnnelikult vanal heal Inglismaal, kus mujal kui Londoni pahemlikkus Sohos paljude teiste julgete ilmingute seas, mis olid selleks, et jääda sellepärast me siis Raimaga arvasimegi seened, so on üks tähelepanu vääriv paik, nii et ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid Raimo Seljamaa ja. Aja jälg kivis. Kuni aastani 1536 rohetas ja õitses siin linnaäärne rahulik karjamaa aga siis. Aga siis leidis alatasa oma naistega hädas olev ühest lossist teise kappa kuningas Henry, kaheksas et just siia tuleks rajada tema Vaitholi palee kuninglik park. Ning on arvatud, et nime sai see paik ammustele aegadel kasutusel olnud jahi hüüdest. Sahharov Rebane on seal pool sajandit pärast seda, kui toda piirkonda saagaks kutsuma hakati viinud mon mausi, hertsogkonna sõjamehed sellesama hüüdega seltsi Mori lahingusse. See oli kuuendal juulil 1685 ja peab neid ikka järele uurima, mis lahinguga siin tegemist oli. Mannu härdzanzeemskot oli kuningas pärast teise väljaspool abielu sündinud poeg. Kui sealses teine suri, istus Inglismaa troonile kuninga Ventšeimz teine, kuid annus leidis, et trooniõigus kuulub temale kui kuninga otsesele järeltulijale ningastuse mässumeelse sõjaväega kuningavägede vastu. Viimased olid tugevamad ning võitsid otsustava lahingu Seidžimorial vägevas sõjahüüdes, so polnud mässavoluczynskaatile suurt abi. Ta viidi Towerisse jahukati. Kuid Londonisse, Ahhaa hakkas õitsema ja õige kiiresti kasvama. Võtkem aasta 1679, et rase Freudi hiigelraamatust. London. Mothooli ümbritsev linnaosa kasvas iga aastaga põhja poole teatud klassitsistlik leste käär, läänesaali, Sandžeimpsi pargi põhjaservas kulgenud endisest pool mooli puiesteest saanud hiljuti pikne tänav, mille ääres seisid uhked ja suured majad. Seal elas peenem rahvas, aadlikud ja kuninga antud hetke lemmik armuke, näitlejanna Nell kunn. See oli quest end aristokraatia, uus kodu. Selle laiade, sirgete tänavate ja avarate väljakutega võrreldes paistis roomapärane vanalinn lausa kitsana. Ja sama allikas aasta 1750. Aadlimõisate omanikud võisid oma Vuesdendi maa valdustele uhkeid väljakuid sirgeid tänavaid rajada. Kui hooned lõppesid, algasid pargid, põllud ja karjamaad. Esimest korda ajaloos pandi vanadele numbrid nende rõdudega, fassaadid olid inspireeritud antiigist. Lihtsalt. See oli klassitsistlik ajastu aristokraat. Paadid tegid pikki reise ning tõid tagasi tulles oma kodudesse itaalia meistrite maale rooma skulptuure. See oli mõistuseajastu, mil vähemalt mehed taotlesid samasugust tagasihoidlikku väärikust ja mõõdutunnet, nagu seda oli ka neil väljakutel ja tänavatel, kus nad elasid. Eelkõige oli see elegantsi ajastu. Aga ajad muutuvad. 100 aastat hiljem oli Sohost kogu see suursugune elegants kadunud. Vanad aadliperekonnad olid küll juba hoopis varem sellest piirkonnast lahkunud. Nüüd kadusid siit ka alamast soost austusväärsed perekonnad. Neile ei meeldinud siia elama asunud immigrandid ja neile ei meeldinud, et Sohost suurt midagi tutvunud ega arenenud nad tühjaks ei jäänud. See Londoni piirkond küll kaugeltki mitte muutes vaatetõbise atraktiivsemaks, kui siin asusid tegutsema Music, hoolid väikesed teatrid oma uksed avasid odavad söögikohad, mis kunstnike ja kirjanike hulgas õige pea moodsateks hinnatud paikadeks said. 1900 kolmekümnendatel alguse saanud kohalik folkloor pajatab, et Soho pubid olid igal õhtul täis purjus kirjanikke, poeeti ja kunstnikke ning paljud neist no iial nii kaineks, et oma loominguga ka midagi saavutada. Aga pubide omanikud said püstirikkaks. Sel ajal oli võrdlemisi armetu kvartal, Tottenham Court Road ei kandis nüüd seal kõik lammutatud ja ilusti korda tehtud kuid säilunud ajalisi klubis on kõik vanamoodi, praetud kala ja krõbekartulid üsna räpane. Aga pärast teatrit on see koht igati käepärane. Nii tutvustatakse üht toredat Londoni paikagada Kristi loossevendajalisin mõistatus ja minnakse siis seda lähemalt uurida. Nad tantsisid keldris, mis oli nii paksult suitsu täis, et kõik inimesed paistsid nagu läbi sinise vine praetud kala lõhn oli vaata et hingemattev. Seinu katsid primitiivsed söejoonistused. Et neist vägagi andekad seltskond, oli ülimalt kirev. Näha väärikalt tüsedaid, välismaalasi, rikkaid, juuditaare, üksikuid tõeliselt elegantseid külalisi ja olid mõned maailma vanima elukutse esindajad, kuid tundus, et klubi tõeline elu taas mänguruumis. Panused olid kõrged ja kahe laua ümber kogunenud seltskond igati ehtne. Kulli pilgulised kurnatud, mängukirest haaratud. Ägeda Kristessevand ajal see mõistatus seganud Aielsem paik, mis jääb pisut Londonis Soho nii-öelda ametlikest piiridest välja. See on tore väike väljakus ristub seitse tänavat keset väljakut seisab kivistoria sammas mille tippu on ringikujuliselt paigutatud kuue päikese kellan numbrilauad. Seitsmendaks kellaks kutsutakse praegu samba teravat tippu. Niisiis Sevandaiers seitse numbrilauda. Samas see siis samas paigas seitsmeteistkümnendast sajandist peale ja sai aja jooksul tuntuks kui kurjategijate kohtumispaik. Kui sa juhtumisi tahtsid, et su taskud tühjaks varastataks, osutas ühel neist seitsmest tänavast keegi kindlasti sulle selle väikese teene. Nagu öeldud, kõik seitse tänavate otsustasid üheskoos üldisesse heatujuliselt kõlvatuse sohu vajuda, kirjutab Edward Rathwed. No praegu seal seisev sammas on muidugi juba kunagise koopia ja ise ei saa kuigi kaugel, so idapiirist säärinkrozreudist. Põhjas piirab seda Londoni linnaosa pikaks vor Street, läänest kuulus reisinud Street arhitekti Janne ši loodud printsregent George'i ajastu sümbol ning Õunas üles tärsku väär. Kuid Londonis vaste endis pole iial olnud mingi ametlik, kindlate piiridega, suletud linnaosa ja mõndagi so-le. Iseloomulik on aegade jooksul toimunud ka väljaspool just nimetatud piire. Muide, ka kogu suurvest end pole kuigi kindlalt piiritletud. Niimoodi lihtsalt kutsutakse seda osa tohutust Kesk-Londonist, mis jääb Londonist Cityst lääne poole ja mida aegade jooksul ikka elamiseks on eelistatud. Tavaliselt puhusid tuuled Londoni arvututest kolletest tõusva suitsu ja tahma ikka rohkem ida poole. Kutsub Donovani jalutama mööda päikselise Londoni tänavaid ja parke ikka võib seal kohtuda huvitavate julgete ettevõtmiste ja kujudega meeltes või ilmsi. Šamboolbel Monda Merikond, Kinstagi, Allan. Blond 60.-te modell pätti Boyd, kelles 1966 sai George Harrissoni naine ning kümmekond aastat hiljem Missis Eric Clapton, kirjutab oma elulooraamatus wonderful tõdei. 1900 kuuekümnendatel London oli noor, muretu ja vaba. Sa võisid täiesti võõraste inimestega tänaval juttu alustada ja nad kõhklemata endale külla kutsuda. Kõik käisid ühtedel ja samadel pidudel, kauplustes, kohvikus, baarides, pistroodes ja pubides. Kellelgi polnud sooja ega külma sellest, kust sa pärit olid või millistes koolides käinud, millise aktsendiga rääkisid või kui palju seal raha oli. Roheemlastest paraneetid suitsetasid avalikult kanepit hertsogit, tütred käisid juuksuritega pubides. Linn oli loomingulist energiat täis, kõik oli võimalik, kunstnikud, poeedid, kirjanikud, moeloojad, ajakirjanikud ja muidugi muusikud käisid fantastiliste rõivastes ringi ja kasvatasid oma juuksed pikaks. Nende looming oli värske ja juba tundus, et kõik reeglid on unustatud. Kui sa olid noor, kaunis ja loominguline, oli maailm sinu ees lahti. See oli õnnelik kuldne aeg. Impeeriumi aegadest, mil päike iialgi ei loojunud, ei saanud 20. sajandi kuuekümnendail küll kuidagi enam rääkida. Aga ometigi oli see aeg täis helgeid tulevikuootusi. Rahvuslik eufooria oli tipus. 1966 alistati Wembley staadionil Saksamaa neli. Kaks ja Inglismaa maa tuli jalgpalli maailmameistriks. Union Jack'i värve võis kohata kõikjal nii kleitidel, kottidel ja pintsakutel. Uued huvid, uued moed, uus muusika. Eritaim ristis Londoni Euroopast Iiri pealinnaks ja Svinging, London määras tempo. Turistide laviin uputas moe ja muusika meka, kus maailma psühhedeelia keskuses võis kes tahes võtta neile kinnituseks väikese võileiva, millele oli puistatud Elles teed. Kõike seda tasuta. Kitarride trummi valmistajad elasid kui kullas. Riik eksportis miljoneid heliplaate, briti muusikaau ja kuulsus üha kosus. Elizabeth teine tegi peaminister Harold Wilson ettepanekul uue tõusu olulisest tõukejõust biitlitest members of the oode of the British ENPA rüütelkonna liikmed. Rüütelkonna asutas kuninganna vanaisa George viies 1900 seitsmeteistkümnendal aastal jumala ja impeeriumi nimel. Samm tekitas pahameelt lordide kojas, nii mõnedki, kaasa arvatud sõjaveteranid, tagastasid protesti märgiks oma ordenid. Aga teisalt nooremate silmis muutus Wilsoni valitsus selle sammu läbi justkui omaks, keda võib usaldada. Ja peaminister oli rahul. Talle see meeldis. Tõsi, juba aasta hiljem oli ta vähem vaimustatud, kui biitlid laulus täksmann Maksuinspektor asetasid leiboristide juhi ühele reale konservatiivide liidri Edward hitiga laulu kokkuvõtte. Pole sinu asi palju ja mille eest maksad ja kuidas makse kasutatakse, seda teavad sinu eest paremini maksuinspektorid Ulsson ja hiid. Samas meil, Harold Ulsson osales veel kõvem klubi taasavamisel Liverpoolis. Prints Philip ütles, biitlite muusika aitab meil end hästi tunda, tegi tulevase sööri Mick Jaggeri advokaat avalduse pärast järjekordset kutset ilmuda politseijaoskonda. Marlboro hertsogile olid pikemad juuksed kui minu kaitsealusel. Hertsog võitis mitmeid kuulsusrikkaid lahinguid. Tema juuksed olid puuderdatud kirpude tõttu. Minu kaitsealusel ei ole kirpe. Greip tundmil Street sai oma nime muidugi selles, et kuni 18. sajandi lõpuni seisis siin suur tore tuuleveski. 1900 Nõmme avas uksed uhke nimega kina. Palee laks. 1931 ostis selle vaid nime poolest luksusliku palee ära keegi proua Laura Henderson ning avas siin väikese Piaatri, mille laavalõige hakati näitama rebüüde Willi. Nii kutsuti varieteeprogrammi, mis algas pärastlõunal ja kestis katkematult hilise ööni välja laulud, tantsud, naljad ja šõu tüdrukud, kuid kõik ilma märkimisväärse meenuta. Sistori mänedžer Vivian Wanda on meil mõte lisada etendustele Pariisi Mulan Rushi ja Oliver Cheez kujul kauneid paljaid piigasid. Aga et selline asi Londonis keelatud oli, leidsid nutikad naised teise võimaluse. Rõivasteta raidkujud seal ei lubatud kunst. Niisiis pandi legendaarseks saanud Võnnile tüdrukut täitsa paljalt, aga liikumatult lavale seisma. Sealjuures moodustasid nad igasuguseid temaatilisi kompositsioone, umbes kümmekond sekundit, siis langes eesriie. Variatsioone mõeldi ka välja, näiteks kiikus paljas piiga, pika nööri otsas. Nöör liikus, tüdruk mitte. Juriidiliselt oli kõik korrektne ja rahvast lausa voolas wind. Milli, teatri kuulus mata. Kui never Klost oleme alati avatud, sai rahvasuus uue sõnastuse või never klõbust, oleme alati paljad. Või noh, meil oli eelkäija. Esimesed klubid, kus Londoni publik Tšassiga tutvuda sai, avasid oma uksed 1912 13, kuid tõeliselt läks asi käima pärast teist maailmasõda. 1948 avati ikka Grey tund Mil striidil klubi lävel, 11 kuhu esialgu nii mõnedki korralikest peredest pärit noored pelgasid minna või kartsid tunnistada, et nad seal käivad igasugu lugusid liikus ringi mehi nimetati seal kätsideks ja naisi tšikideks ja kui olid igati kuju, öeldi sulle kuul. Siit mitte kaugel Oxford striidil ikkagi turvalisemas keskkonnas alustas tegutsemist Londoni džässiklubi, mille tõmbenumbriks kujunes kaks korda. Nädalas esinev seitsmeliikmeline Hampri Lillutani bänd. Täismaja oli garanteeritud ja suuresti tonile tänu klubi liikmete arv kasvas pooleteise aastaga 5000-ni. Lildoni arvates õppis rahvas just seal Lend džässis lihtsalt hästi tundma, kes tahtis, kuulas, kes soovis tantsis nii, kuidas oskas igaühe oma asi ja riietuski vaba oma tantsulise New Orleansi juurtega muusikaarvustaja raile piibop meestele vastas trompetist. Tema küll ei muretse, et ta pole progressiivne. Varase džässivõimalusi pole siiani korralikult ära kasutatud. Meie parandame selle vea. Aga aastaid hiljem kerkis Liltoni nimi esile seoses kohtulooga lill. Toon väitis, et Paul McCartney laule leidi madonna on maha kirjutatud tema 1956. aasta loost väetbeni pluus ja kohus oli sama meelt. Oxford Streeti klubi tegutseb siiani nüüd Üheks lihtsalt maja number 100. Sealsed esinemised on aastate jooksul saanud saatuslikuks nii mõnelegi edasise edu suhtes. Seni meeleldi põhiliselt vaid väiksematel eraüritustel ja täitgaleri ettevõtmistel osalenud Roxy Music ja Bryan Ferry. Neil piisas vaid ühest korrast, see oli jaanuar 1972 ja juba oldigi Stadelli helistuudios. Tiitlitele oli Soho ja selle lähiümbrus, pikkadelli märli paun, komment kaadan, kui kodukant olid rahu, kolm asuv firma kontor ja siit mitte kaugel märjaks triidil. Radezdounside kontor kuutkais The Rolling Stones, nagu Solution Pepperi ümbrisel kinnitati. Londonisse kolides elasid biitlid mõnda aega koos kriinstriidil ja siin lähedal oli mänedžer Brian Epsteini kodu EMI äppi, Rõudi jäädvidens, stuudiod ja välja kujunesid ka klubide kõrtsid, kus kohtuti teiste muusikutega ja oli seal teater, kus biitlid ise esinenudki vaid käisid teiste kontsertidel. Jimi Hendrix, Donovan, Beachis, Cream, tõhu. Uudrummareigi muuni ja John Lennoni lemmik pubi asus 116 Wordor striidil nimeks Teiship. Üle tee number 97 murde 99 oli aga pubi, mida seitsmekümnendail patroneerisid. Rod Stewart ja näitleja Richard Harris. Aga tänava kõige Londoni Ki kõige kuulsam luubi demarki 90 voodor strikuid kõige pikemalt 25 aastat tegutseti just voorus triidil. Klubi ise aga avati juba 1958, siis oli aadressiks Oxford Street 156 ja veel mitte staarse. Klubi. Esimeses asupaigas astus 12. juulil 1962 esimest korda lavale veel mitte legendaarne Rolling Stones. 1900 kuuekümnendates ringi Londoni kõige kuumem tänav oli kaenamis Street riisil Streeti lühike idapoolne paralleel. Kitsavõitu tänavaterägastikus. Sohost toimub Orensiivani laulutegevus ja ei või iial mis siinsetel tänavatel mõnel vihmasel ööl juhtuda võiks. Nüüd, kus rõõmsamad ajad on minevikku jäänud, siis Kaarnebi Street tänava algust tähistab selle kohal looklev suur silt, kuhu on kirjutatud karnalist riik, jalakäijate tänav mitte kuigi pikk ja mitte kõigil Tai nelja viie korruselised kivimajad. Kahel pool 1683 ehitati Praegusest tänavast ida poole Kaarneb Ehous. Keegi polegi suutnud välja uurida, miks hooned just niimoodi nimetama hakati. Igatahes anti selle järgi nimiga kogu ümbritsevale piirkonnale Londonis sovhoos. See on siis 12 jalakäijate tänavat. Neil leidub oma 170 väikest poodi, mis pakuvad rõivaid ja elustiili. Madalate majadega piiratud tänav. Kaanebistrid ise ehitati siin valmis nähtavasti 1680.-te lõpupoole ja sellest ajast on mõndagi muutunud. Kahel pool tänavat kõrguvate uusaegsel Londoni kivimajade alumised madrused pakuvad ikka ridamisi väikesi, avatud esiküljega poode, kus müüakse turistidele mõeldud odavat pudi-padi, ka rõivaid ja ehteid. Igast poekesest kajatena, päeval erinevat muusikat ja paar paljasjalgset hipirõivastes piigat istub tänaval maas ja ja pärleid niidi otsa. Sellist läbi Streeti mäletan Londoni-reisilt 1900 üheksakümnendatel ja võib-olla peidab end siin kusagil mõni talgia vari säravatest kuumadest 60.-test. Need tüdinud nägudega noored inimesed, kes siin nahkjakke müüvad, ei pea sellest ilmselt suurt midagi, sest neid ei olnud siis olemas. Kõik muutub, kõik peabki muutuma. Aga ajalugu jääb alles ja kujutlusvõime õnneks ka. Oja, milline värviline aeg see võis olla. Pühendunud Mae jüngreid käisid iga päev ikka Mae paigad läbi. Kaanabistreid Sohost tõmbas kui magnetiga ligi kõike, mis oli põnev ja uus. Noored andekad moeloojad avasid siin ja ümbritsevatele tänavatel oma rõivapoode ning said kokku muusikabaarides ja kohvikutes. Siin esinesid kuulsused Viidosmorfeissis Rolling Stones ja ostis siga oma rõivaid. Nende järgijad tegid sedasama ja levitasid käänabistriti kuulsust kõikjal svingivate 60.-te Londonis. Juba 1954 avas niuber striidil oma riideäripill kriin fotograaf ja muidu ettevõtlik mees. Kanalist riita oli siinsamas nurga taga ja sood, näe, asupaika ainult kasvatas paiga populaarsust. Ärinime võib hääldada vastavalt soovile, väens või vinki või vintsi. Üheks tunnuselemendiks oli muidugi kämp, aga muuta üritatiga meeste riided, päride õhkkonda, mis tavaliselt kippus olema hillitsetud ja soliidne, siin aga rõõmus ja vallatu. Varsti oligi laialt teada, see on ainus ärigus lipsu ostes iga kord kasu püksisääre pikkust mõõdetakse. Kasutan rohkem ebaharilikke materjale, muidugi sametit, siidi, pitsi, aga pükste puhul madratsiriiet. Võtsin kasutusele pleegitatud teksariide, räägib Pill. Green sooviks, et kõik oleks ikka hästi julge ja värviline. Arvatakse. Meie klientideks on peamiselt seltsi geid, aga tegelikult ta meie klientuur väga lai ka vanuseliselt, välja arvatud teismelised Nende raha, kuid seda ei luba bittessellers Jon kil kuud. Taani kuningas ostis meilt ujumispüksid. Picasso tellis seemisnahast püksid, kalors nõude on, on meie klient. Meri kvant miniseelik vigi veel mõned Soho märgid nail säravatel aegadel 1934 sündinud meeriku anud, õppis kunsti Kolledžis. Ta alustas kübarategijana, jätkas pappkunstniku ja moeloojana. Tema kuulsaks saanud rõivapood Kings Roadil sai nimeks basaar. Naiste moeseelikud olid juba 1958. aastal lühenema hakanud. Kant leidis, et see on üks praktiline ja vabastav nähtus. Naistel on nüüd hoopis parem kasvõi bussi peale joosta ja Niinet seelikut söhalühenesid, jõudes lõpuks minimaani välja. 60.-te üha lüheneb, mini panin muidugi südamed värisema, aga ikka hirmus raske on leiutada midagi, midagi varem leiutatud ei ole meni seelikut lausa ülilühikest miniseelikut kandnud. Tan kun, mjaa ajastu, naised Hiinas. Asi, mis tõenäoliselt põhjalikult šokeeris, han kultuuriuurijaid näiteks keskajal. Raamat annab igatahes Hani ajastuks. Umbes 200 aastat enne Kristust kandsid nad iidse aja hiina naised siis miniseelikuid või mitte, seda ei ole vist küll enam suurt võimalik kindlaks teha. 1960.-te miniseelik oli raudselt olemas, noh, elab ju siiani. Selle loojaks on peetud Mary kvanti teda inspireerinud ja vaimustanud tema enese miniauto miniseeliku looja, aule pretendeeris külga prantsuse moelooja anrecurees. Kuid kuuekümnendatel Londonis kuulus minilooja tiitel kahtlemata vaid rikkuantile. Sul Helgi siia vahele ühe anekdoodi neist kuuekümnendates oli Ühendriikide presidendi Lyndon Johnsoni lemmiknali, et on olemas miniauto miniseelik ja minister. Noori vaimustanud mini polnud peagi enam aga lihtne Londoni tänavarõivas. Kiiresti sai sellest rahvusvaheline trend. Kaunis blond modell siinhrympton kandis valget minikleiti Melbourne'i staabikapi pidustustel 1965. aasta oktoobris ja oli ise seal maailma seni konservatiivsel kuklapoolel alles sensatsioon. Ülikõhn tohutu suurte silmadega Lesley hoonby sai kuulsaks kui tõeline 60.-te supermodell võigi tema poisipeaga pisut androgüünset välimuse kujundas taas Mary Kwan. Ja selline stiil valitses moelavadel oma 40 aastat. Aga meil on siin üks lühike intervjuu, mille Mary kvant kuuekümnendatel andis. Kont avasid esimese poe juba 12 aastat tagasi, 1955. Tunned, sa oled ikka veel noortelainepikkusel või mõtled, et on aeg hakata tegelema omaealisi? Mood vaid peegeldab seda, mis parajasti õhus on. Seda, mida inimene loeb, millest ta mõtleb, midagi tuleb, nagu ta peegeldab ka arhitektuuri, maalikunsti ja kogu elumood on tehtud aega, milles elatakse mitte vaid teatud põlvkonnale, vaid see on vana, keda enam ei huvita. Uus võib muidugi hirmutav olla, sageli luuaksegi just selleks suuted šokeerida. Mõned ütlevad, et miniseelik on otsekui öösärk. Mis asi on öösärk? Mina pole ainus naine, kes võib mehega päevasel ajal voodisse minna. Mini on sümbol, kere ütleb, ei taha õhtuni oodata, nagu ka tänapäeva kosmeetika. Lihtne ja praktiline. Aga miks on tänapäeva mood hukka mõistnud rinnad, et miks mannekeeni teil on vaid kaks pisikest, et just nagu pannkook. Rinnad on emaduse sümbol. Sõja ajal igatsesid sõdureid kodu ja ema järele. Seepärast on kõigil pinnap neidudel rüüs nagu mereline mon, Raoul võitšein, mans Veldil. Ühendriikide meestel on ka muidu ema kompleks. Seal valitseb patriarhaat ja rindu jumaldatakse. Itaalia jaguneb selles osas pea täpselt pooleks. Üldse laiemalt. Põhjapoolsetes riikides on au sees rinnad ja või lõunapoolsetes, pepu ja oliivõli. Aga millised on su tulevikuunistused? No kehavormid on ümarad kangad, kahjux sirged, neid võiks olla võimalik vormida samamoodi nagu puhutakse klaasi. Ja muidugi peaks kõik olema võimalikult kergelt pestav ja puhastatav kingad ka lihtsalt pesumasinasse ja valmis. Mary Granti 60.-te õnnelikud unistused päriselt täitunud ei ole. Rõivaid ei puhuta meile selga nagu paasi ja kingad pesumasinasse ka vist väga hästi ei sobi. 2003. aasta veebruaris ütles ülal 69 aastane Mary kvant, kes oma Kingsraudi ateljees moega tegeleb. Kuuekümnendad, see oli igal pool tohutute muutuste aeg kunstis, popkunstis, teatris, muusikas, moes. Absoluutselt kõik muutus. Reeglid kadusid, vabadus astus üle läve. See oli uue moodsa elu algus, julge aeg. Ja Andy Warhol väidetakse, et inimene tahab alati asju, mida pole võimalik saada, et rohi on rohelisem, mujal ja nii edasi. Aga 60.-te keskpaigas ma mitte kunagi kordagi nii ei tundnud, olin tõeliselt õnnelik, tehes seda, mida tegin nende inimestega kelledega. Kõike seda tegin. Just siis mulle tundus, et lõpuks ometigi õige mees õiges kohas, õigel ajal. See oli puhas õnn ja puhas suurepärasus. Määrekondi Andy Warhol teavad, nemad olid muutjad jah, reeglite lõhkujad. Ja kus algas kõik see uus elu Londoni Zahos.