Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona tänase saate külaline on Maarja-Liis Ilus ja saatejuht on Marie link. Kuidas elate, tänan küsimast, elan hästi, tulin just puhkuselt ja praegu naudin väga siin Eestis olemist ja kodus olemist, et õnneks lund veel natuke on ja, ja minul on festivali jõudu, kui on näiteks lumi maas ja paistab natuke päikest ja et ma olen hästi muutliku meelega, olenevalt ilmast, aga praegu on mõnus tunne suusatamas, olete käinud? Suusatama ei ole jõudnud sel aastal, et enne kui ma oma puhkuse planeerisin, siis olid väga-väga kiired ajad ja ei olnud lund nii palju, kui oleks suusatamiseks vajalik olnud ja tavaliselt oma talvised puhkused, et ma veedan päikse käes ja soojal maal sellel nädalavahetusel. Tegelikult on plaan minna Lõuna-Eestisse oma vanematega aega veetma ja ema sünnipäeva pidama ja ma väga loodan, et siis on ka esimest korda sel aastal suusad alla. Kust te siis oma puhkuse veetsite sel aastal? Ma reisisin Aasiasse ja veetsin mõned päevad Hongkongis mõned päevad Singapuris ja suurem osa ajast olin paali saarel Indoneesias. Kõik puhkuseks vajalik on seal olemas, ilm on ilus, samas praegu on seal vihmaperiood, vihma tuleb ka palju, aga see ongi just mõnus, sest muidu läheks liiga palavaks ja rääkimata imelistest randadest. Hea söök, rõõmsad inimesed? Jah, esimest korda käisin Bali saarel ja soovitan väga, et, et need, kellele meeldib soe kliima ja meeldib ilus loodus, et et kindlasti jäävad oma reisiga rahule. Teil on selja taga pikk lauljakarjäär. 25 aastat olete juba laulnud, kolmeaastaselt ju alustasite. Kuidas teile tundub, kas töö läheb iga aastaga kergemaks või ei ole see sugugi nii? Nii ja naa. Mõned asjad lähevad kergemaks, mõned asjad raskemaks. Et kindlasti, mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta võib-olla analüüsib asju ja ja mõtleb, muretseb kindlasti igaüks meist teavet, lapsepõlv on inimesel palju muretum. Aga üldiselt ma pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, et selliseid suuremaid tagasilööke mul karjäärialaselt ei ole olnud. Aastatega on töö ikka ise minuni jõudnud ja, ja, ja selles suhtes jah, need kurta küll ei saa, aga loomulikult. Mida aeg edasi, seda rohkem ma proovin planeerida, seda rohkem ma proovin oma tegevust mõtestada, et iga võib-olla ka laevaga ka iga kuu iga aastaga jõuab, see teadmine on rohkem kohal, et aeg lendab linnutiivul. Kuidas te magate enne vastutusrikas kontserti? Jällegi nii ja naa, aga, aga üldjuhul ma olen väga hea magaja, magan kaua ja sügavat und. Ja enda kogemusest tean, et et kui on vastutusrikas, kas esinemine, kas lihtsalt mõni ülesastumine, mõni kokkusaamine, siis tegelikult, et puhkus on väga-väga tähtis ja isegi vahel, kui on väga kiired ajad olnud ja lihtsalt füüsiliselt pole aega kuskilt võtta, et oma öötunnid täis magada, et siis tegelikult see järgmine päev on minu jaoks väga-väga raske, kui ma ei ole ennast välja puhanud ja iga liigutus iga selline sügava mõtlemine võtab nii palju rohkem energiat. Et selles suhtes küll ma olen proovinud oma aega nii planeerida, et, et kui ma tean, et mul on järgmisel päeval esinemine, et siis ma eelmisel õhtul võtan väga rahulikult ja puhkan ja olen mõnusalt kodus ja proovin ennast mitte liigselt väsitada. Aga üldiselt ma olen jah, üsna selline öine inimene tavaliselt, et ma lähen magama kusagil peale kahteteist kindlasti võib olla ühe paiku, aga, aga selle võrra minu hommikud on pikemad ja laisemad. Teil on kodus klaver ja teil on ka naabrid. Nii et õhtutundidel tee klaverit mängida ei saa. Loomulikult seal kehtib see reegel, et öisel tunnil kõvasti klaverit ei mängi ja kui tuhin peale tuleb, siis kasutan kõrvaklappe. Te olete klaverit õppinud? Kaheksa aastat. Kas te võiksite vajaduse korral mõnd klaverimängijat asendada? Klaverimängijat ma kindlasti asendada ei saa, ma olen küll esinenud niimoodi, et mõned lood. Ta on ise klaveril, aga tunnistan ausalt, et, et ma seda ei naudi ja ja see esinemisnärv tuleb tunduvalt suurem sisse, kui ma tean, et ma pean iseennast klaveril saatma, et kõige rohkem on neid esinemisi ette tulnud näiteks koos noorkuuga, kui nendel on ju vokaalansambel ja siis aeg-ajalt ikka tahetakse, et mõned lood teeksin ka ise siis lihtsamat vastupanu teed minnes, et pole mõtet saatjat paari loo pärast kaasata kontserdile, siis häda korral ma saan ise hakkama. Üldiselt ma naudin oma esinemisi palju rohkem, kui klaveri taga on kas koit või, või Rein Rannap või keegi, kes valdab seda ja kes tunneb ennast mugavalt klaveri taga. Kui sugulasega vastavalt kokku tulevad, kas siis palutakse teil ikka klaveri taha istuda ja midagi laulda? Tavaliselt mitte. Minu lähedased juba teavad seda, et ma olen nii läbi ja lõhki kogu aeg muusika sees ja, ja kui on sellised mõnusad, et koosviibimised, siis keegi ei tule mind ning paluma, et hakkan nüüd laulma, see on mõnes mõttes nagu seltskonnas oleks hambaarst ja keegi paluks, et aga järsku devate mu hambad ka lähete? See on jah selline nii ja naa, et loomulikult, kui, kui vahel on olnud sellised üritused, kus on klaver ja mõnus seltskond ja pärast Läheb laulmiseks, siis loomulikult ma lähen hea meelega kampa. Aga üldiselt jah, pere ja sugulaste ringis nii väga minul laulda ei palutagi. Teie emal lauluinimene Lelle Andre nime ja tema laule mäletavad ilmselt, et paljud, kas te olete oma emaga kusagil koos laulnud? Aga koos ma olen laulnud vist küll ainult koduseinte vahel täiesti jõuluvanale lauldes. Aga ma praegu mõtlengi silme eest lasen läbi kõik erinevad esinemised, aga minu arust me emaga küll kusagil koos laulnud ei ole, võiks proovida? Loomulikult, miks ka mitte, aga ma usun, et isegi no mina oleks rohkem selle poolt, aga ema on mul tegelikult üsna selline tagasihoidlik ja kodune inimene ja ja ega ka lavalaudadele ei kipu küll, et isegi vahel ta on väga nördinud, kui minuga tehakse intervjuu ja tahetakse ka vanematega rääkida, siis ta üldse mitte ei armasta tegelikult nii väga kaameraid ja ja proovib ikka jääda oma igapäevatöö juurde, et jah. Laulud avalikkuse ees on siiski lauldud, tema laulud on meil fonoteegis olemas. Hästi vahva ongi see, et ikka iga võimalust mälestada ja jäädvustada, sest mäluga on, nagu ta on, et minul on ka neid esinemisi nii palju olnud ja tegelikult ei mäletagi neid kõiki. Aga kihvt on just see, et ma ise mõtlen, et kui ma kunagi vana olen, et siis on neid tore tagantjärele vaadata, kuulata ja ema pool täpselt sama asi, et neid lindistusi on väga vahva kuulata, nüüd kas isa ja õde on ka muusikainimesed? Nad on musikaalsed, õde õppis samamoodi nagu mina laste muusikakoolis klaverit käis koolide kannatlikult lõpuni, aga peale kooli lõpetamist minu teada ta kordagi klaverit mänginud küll vist ei ole, et on teist tüüpi, tan rohkem ärilise mõtlemisega ja ja isa samamoodi väga musikaalne. Aga jaa, tegutseb hoopis teises valdkonnas, kuidas teie, koer Bianca, suhtub muusika tegemisse, kuidas tema häälitseb kaasa? Aasta on väljunud sellised kummalised helid just siis, kui me Rein Rannapiga oleme minu juures proovi teinud ja see näiti naljakas, kuidas Rein tegelikult natuke pelgab koeri ja minu koer on selline suur ja Kõrva nähtan vana-inglise lambakoer. Ja tegelikult Ta küll kellelegi liiga, aga Reinuga on jah, selline naljakas Neile Trei natuke nagu justkui hoiab distantsi, aga nii kui Rein kõvemaid helisid hakkab klaverist välja võluma, siis pangaga hakkab kuluma kusagilt kõrgelt kaasa, et see on päris huvitav, vahel nagu väga-väga harva seda minul ka juhtunud. Kalju Oro on just Reinse, kes koera kõige rohkem liigutab oma klaverimänguga. Kas Bianca on teie esimene koer? Jah, meil ei ole isegi peres kunagi koera olnud ja koer on olnud minu suur suur unistus. Ja ma mäletan väga, väga hästi seda, kuidas me ikka mitmeid kordi isale vihjasin, et äkki me kuidagi saaksime kokkuleppele, et võtame koera ja siis isa ja sellise mõnusa muigega alati ütles, et jah, muidugi lapseke tõtame dogi kahe et milleks, milleks väikest? Tegelikult me elasime väga palju aastaid 50 ruutmeetrises korteris neljakesi ja loomulikult ei oleks koer tulnud seal kõne allagi ja ja nii sarkastiliselt tegigi sellist nalja minu kulul, aga, aga siis, kui ma eraldi kolisin vanematest, siis. Ma tahtsin, need koer pakuks mingil määral turvatunnet, sellepärast langesid ära pisikesed koeravariandid. Ja ma tahtsin, et keegi motiveeriks mind värskes õhus liikuma ja siis ma olin täiesti omaenda elu ja aja ja naine ja nii ma otsustasin koera võtta kindlasti kohe esimeseks koeraks suur koer võtta on raskem ülesanne, sest ikkagi väga tähtis on ennast kohe paika panna. Ja, ja tihti on ka koer ema juures isa juures, siis kui minul on kiiremad nädalavahetused ja siis ma näengi, et ega ema on ikkagi natukene leebe loomuga sellise koera jaoks, et tundub, et ahel, koer nagu justkui ikkagi peab ema oma kasvandikud, et natukene seal on need asjad vahel paigast ära. Aga jääd üldiselt koer kuuletub ja oma nimele reageerib hästi ja ja kodus ka on kord majas, et noh, põhiline probleem ongi võib-olla haukumisega korteris, kui ta ikkagi kuuleb midagi võimele ütelge koeri, et et seda ma koledalt täielikult saanudel välja juurida, et ta ei, ei hauguks teiste koerte peale etniku proovinud Sa ütled, et kui pätid on ukse taga, siis võid haukuda, aga kui niisama naabrikael seal natuke kisa tõsta või siis mitte. Aga aga see on natuke veel läbirääkimistel tirati Kadriorus. Jah. Et Kadrioru pargis võib teid koeraga jalutamas näha loomulikult, et iga päev ühe sellise pikema jalutuskäigu teeme kohe kindlasti ja siis vastavalt olukorrale, aga tegelikult mulle meeldib autoga sõita, Ta hoopis Viimsi poole ja, ja siis seal metsa, las ta koer lahti ja seal on nagu veel veel mõnusam, sest pargis on ikka vahel inimesi, kes, kes kardavad koeri ja ja kuigi ma üsna palju jalutada Ongi oma koeraga rihma otsast lahti, et tegelikult kuuletub hästi, aga siis pargis ikka leidub inimesi, kes ei taha seda. Üks mu kolleeg rääkis, et tänu koerale on ta väga palju uusi sõpru saanud. Nii et lausa lust on koeraga jalutamas käia. Koeraomanikud leiavad alati ühise keele ja, ja samas arvangi, et see koertemaailm on võib-olla natuke sarnane ka laste maailmale, et, et kui kunagi väiksed lapsed, et siis jällegi emad leiavad ühise keele kindlasti mänguväljakutel ja, ja samamoodi. Et, aga ja üks vahva koht on Kalevi spordihalli juures on lausa koerda platsid ja sinna on ka vahva aeg-ajalt minna ja, ja sealise Boer teistega kinnise aia sees joosta või liigute põhiliselt autoga. Mida te autos kuulata? Autoga liigun ma jah, mõnes mõttes liigagi palju, et ma elan, elan kesklinnas ja, ja tegelikult mõnes mõttes tahaks palju rohkem jala liikuda, seda enam, et parkimine on läinud paljudes kohtades tasuliseks ja parkimiskohti pole nii kerge leida, et aga ma olen kehv planeerija, ikka juhtub nii, et viimasel minutil kodust välja lähen ja, ja siis ma lihtsalt ei jõuaks jala õigeks ajaks vist mitte kusagile, aga, aga auto ja selle võrra lihtsustab aga autosse. Tavaliselt kuulan raadiot ja klõpsutavad tegelikult päris palju erinevaid kanaleid, kust parasjagu midagi meeldivat tuleb ja ja pikematel sõitudel meeldib mulle väga kuulata jutusaateid või näiteks väsitav esinemine on selja taga ja ja samas on vaja koju jõuda turvaliselt, et siis jutusaated on selline hea viis ennast üleval hoida, kes oma plaate kuulajatega ei oma muusikat ma ei kuula peaaegu üldse. Ilmselt see protsess. Kui Patty teene lindistan, et see on nii intensiivne ja siis loomulikult enne kui ei ole veel lood plaadi peale pandud, siis ma kuulan kogu aeg igav nüanssi. Kui ma stuudios olen, siis ma ju ainult nende enda lugude sees olen, et et jah, peale seda, kui plaat on valmis, siis ma enam enda muusikat ei kuule isegi vahel, kui vahest tuleb minu lugu, siis ka kuidagi kuulan parema meelega midagi muud. Vajan sellest kõigest puhkust, kui on, kui on vaba aeg, siis väga tihti ma ei kuule üldse muusikat isegi plaadile helistan tihti filmi vaadata. Ja auto sõitis ka tegelikult, ega ma väga palju muusikat ei kuula. Praegu tehakse väga palju plaate kõrvalseisjale, tundub, et mis see siis ära ei ole. Kui sul on raha, siis muudkui tee. Aga tegelikult on plaadi tegemine üks väga raske ettevõtmine. Jällegi mitu otsa, kuidas keegi plaati teeb, on võimalik ju plaati teha, nii et paneme nädal aega stuudios aega kinni, kutsume pillimehed kokku, kõik korraga mängime ära, laulame jutulood linti ja nädalaga saabki see plaat tehtud. Aga no teine variant on see, et tehakse aastaid. Ja loomulikult see, see protsess on tohutult intensiivne, olen teinud palju erinevaid plaate ja ja nüüd, enne seda minu viimast plaati oli, oli mul koos Rein Rannapiga, aga siis ei olnud minu enda kirjutatud lood ja, ja mõnes mõttes on siis jälle see lihtsam mulle, et kui ma lähen stuudiosse. Me oleme neid palju juba kontsertidel esitanud, neid laule kindlasti tal jällegi selline minult paljunõudev aeg, kui me neid lugusid siinsamas raadiomajas lindistasime, aga samas vastutus kuidagi minu enda sees ei olnud nii suur ja, ja see pinge ei olnud nii-nii suur. Aga selle plaadi puhul, kui on ikkagi minu enda lood, ma olen neid viie-kuue aasta jooksul kirjutanud, otsinud inspiratsiooni ja lõpuks siis aastas olete pärast need jäädvustada ja, ja ma tean, et mitte mingit varianti seal seda ümber teha ei ole, et siis kindlasti sisemine pinge on, on suurem ja selle võrra ka vastutus on mõnes mõttes suurem, et, et mul ei olnud enam seda ühte inimest kõrval, kes ütles, et teeni Reinuga oli see, et Rein kogu aeg suunab, ütleb ei, teeme nii, et see võiks olla teistmoodi. Aga aga selle enda plaadi puhul jah, et muusikud pigem tahtsid kogu aeg minu seisukohti kuulda ka minul on ka väga palju küsimärke alati ja mul ei ole peas 100 protsenti selget visiooni, kuidas üks lugudeks lõplikult kõlama, et, et selle võrra see plaadi tegemine oli jah, selline üsna pingeline ja, ja ka pikaajaline protsess. Viimane plaat kannab nime homme plaadile nime valimine on ka üks raske töö. Kui kogu plaadi materjal oli sees, siis ikka ühel plaadil pealkirja ei olnud, oli igasuguseid erinevaid variante ja samas ma ei leidnud sellist pealkirja ka, mis, mis oleks täiesti lugudest sõltumatu olnud, et et oleks leidnud mingisuguse ühise nimetaja nendele kõikidele. Ja mõnes mõttes tundus homme sobilik, sellepärast et, et kindlasti on see lugu kõige Anton plaadi pealt. Mõnes mõttes on homme selline hea lühike lööv sõna ja samas tähenduslikult ka selline positiivne tulevikku vaatav. Et seal on jah, mitu tähendust ja, ja selle loo põhiselt sai nagu just see otsus tehtud, et miks just see pealkiri Te olete ühes intervjuus öelnud, et kui elus on kõik asjad väga hästi, siis on loominguline töö häiritud. Kirjutama sunnib pigem see, kui midagi on kehvasti, on see siis tõesti nii? Ma arvan, et lugude kirjutamiseks ongi mitu varianti, mõni on, on selline tüüp, kes lähebki hommikul tööle, kas siis klaveri taha, kas tal on kodus väike stuudio, läheb kusagile mujale, hakkabki lugusid kirjutama. Ta võib olla päevas mitu, isegi mõni mitukümmend lugu ja muudkui kirjutab ja kirjutab. Ja siis nendest paljudest lõpuks sünnib ka paar hitti. Aga teine variant on jah see, et kui miski sisemiselt sunnib kirjutama. Ja mina olen pigem seda tüüpi, et et kui mul midagi siit saab sees, siis ma tavaliselt lähen klaveri taha. Et niisama sellise hea ja mõnusa tundega võib-olla istun klaveri taha ja harjutan mõnda lugu, mida ma pean esitama hakkama, aga aga minu pooli ase inspiratsioon tuleb pigem siis, kui, kui midagi kusagil sees kripeldab. Ja samas vaadates tagasi oma elule. Kui kõik on väga-väga hästi ja ja elu on liiga rutiinne, siis, siis ei, ei pane mind nii palju kirjutama, et mul ongi vaja selleks, et inspiratsiooni leida. Mul on vaja reisida, mul on vaja suhelda võimalikult erineva valdkonna inimestega, ma olen lihtsalt selline tüüp, et mul on vaja vaheldust ja, ja see vaheldus paneb mind kirjutama. Ma olen reisinud palju. Vahepeal pidin olude sunnil kolima Stockholmi ja tulin sealt rõõmsalt tagasi, nautisin väga neid aastaid, mis ma siin Eestis olin, aga mingil hetkel tekkis jälle selline sisemine kripeldus ja läksin hoopiski Ameerikasse õppima. Ja seal, Ameerikas olles ka ma kirjutasin mitu lugu, et minu jaoks peab elus toimuma piisavalt palju, et, et ma saaks erinevaid emotsioone. Ja mulle näiteks meeldib kurb olla või mulle meeldib mõtelda elu üle või ma ei ole üldse selline inimene, kes on ülevoolavalt rõõmus kogu aeg, et Ma tahtsin midagi halba ja samas ikkagi minu suurema osa loomingust, et see on võib-olla sündinud just sellisest mõtlikumast olekust või või palju kindlasti ka kurbusest läbi lugude kirjutamise saame jälle kurbusest üle olla vahepeal rõõmus, kes on need inimesed, kellele te esimesena oma lood ette kannab? Kelle arvamus on teile tähtis? Sellist ühte kindlat inimest, et ei olegi, võib-olla ikkagi kõige rohkem kuuleb esimesena minu loomingut minu elukaaslane Freed kes ka tegelikult on muusikaga seotud ja ja kelle juures ma hindan otsekohesust ja minule kui muusikule ja artistile on tagasiside väga tähtis ja kindlasti minu jaoks on tähtis, et, et esmamulje ütleb mulle loost inimene, kes ei karda mulle öelda ka halvasti või kes ei karda mulle öelda, et noh, ei ole nagu midagi erilist lugu. Mõnes mõttes isegi hea, et Fred on nagu selline hea kriitik, tema kuuleb lugusid, aga samas näiteks tema on kusagil välisreisil, et siis ei ole üldse välistatud, et vanemad hoopis esimesena lugu kuulevad. See ring on üsna väike, kes neid lugusid päris algses järgus kuulevad ja olete laule ümber teinud ja kindlasti eriti oli seda Rootsis, kui ma töötasin rootslastega. Puutusin kokku esimest korda sellega, et päris mitu-mitu inimest kirjutavad ühtelugu koos ja siis see oli nagu üsna tavaline, et minul oli mingisugune idee siis keegi teine, aga seda natukene täiendama või vastupidiselt. Tegelikult väga paljud maailma hittidest on ka mitme inimese poolt loodud ja selle poolt ma tegelikult olen väga, et ikkagi kaks pead on kaks pead ja ja vahel lihtsalt ongi, et endal tekib mingisugune hea ideejupp, aga et seda on vaja edasi arendada ja kui endal rohkem parasjagu vaja midagi öelda, et siis see on väga tervitatav, kui leiab kõrvale sellise muusiku, kes mõtleb sinuga ühes suunas ja, ja täiendab. Te olete laulnud paljud võete meie meeslauljatega. Kohe tuleb meelde Ivo Linna, kellega laulsite juba väikese tüdrukuna ühes saates ning hiljem laulsite Ivoga koos Eurovisiooni lauluvõistlusel. Mida on teile tähendanud temaga koos laulmine? Ivo Linna on minu jaoks väga-väga hea lavapartner, kuna ta on inimesena väga soe, abivalmis, hea huumorimeelega, seda kõige esimest toiti laulmist. Ma nii palju enam ei mäletagi, aga, aga näiteks eurovisioonil küll. Ivost oli mulle tohutu tugi just oma sellise rõõmsameelsusega ja loomulikult laval on väga palju tuge artistist, kellel on suur kogemustepagas, et sellest saati, Ivoga on alati hästi eriline tunne olla ja, ja loomulikult eriti hea tunne on kaelakee hääl temaga lauldes, sellega lihtsalt meenub nii palju emotsioone ja, ja publik armastab seda laulu ja, ja see tunne on alati kõige erilisem, kui ma laulan seda laulu Ivoga, et vahel harva on tulnud ette, et ma olen laulnud seda ka mõne teise lavapartneriga. Aga tunnistan, et see tunne ei ole see et joaga ja need mälestused on, on nii soojad ja tulevad alati siis tagasi, kui me laval seda laulu koos laulame. Ma arvan, et, et et mul lavapartneritest võib-olla ongi kolm meesterahvast, keda ma tooksin esile, et kindlasti üks nendest ongi Ivo aga kellega tegelikult me ei ole üldsegi mitte palju laval koos olnud. Aga tunduvalt rohkem oleme olnud laval koos Koit Toomega kellega alati meil on väga hea klapp ja vahva laval olla. Ja kolmas mees on kindlasti Rein Rannap, kellega on ka väga erilised esinemised olnud ja ja Rein on heliloojana nii uskumatult palju häid lugusid kirjutanud, et eriti suvel vaadates Ruja etendust, see tundus uskumatu, et noh, kuidasmoodi üks, üks inimene on nii palju häid lugusid kirjutanud, et Rein on tõesti mind lauljana väga-väga palju rikastanud, te olete kaasa teinud mitmes muusikalis. Kuidas te teate töö peale sattusite? Küsib üks kuulaja, see on see Eesti väiksus võib-olla mõnes mõttes, et poplauljatelt tekib võimalus osaleda muusikali rollides. Ja mõnes mõttes jällegi ma tunnen ennast väga õnnelikuna, et ma just Eestis olen kasvanud sünnini, saan oma karjääri teha, et tõesti neid erinevaid projekte on mul olnud tohutult palju ja ja ma leian, et, et laulja on väga palju kam, kui ta suudab erinevaid stiile hallata ja loomulikult ma ei pea Ennast muusikalilauljaks, aga ma olen tohutult palju võitnud sellest, et, et mul on võimalus olnud neid rolle teha. Ja, ja kindlasti on mul näitlejana väga-väga pikk tee minna. Aga lihtsalt minu õnneks ongi see, et Eesti on väike ja, ja meil ei ole nii palju neid, neid näitlejaid, kes kõikide nende muusikaliste osadega hakkama saaksid. Need ulatusega on ikkagi üsna suured ja, ja väljakutsega lauljale. Et siis tänu sellele ilmselt ongi minu poole pöördutud, kui lihtsalt näitlejate seast ei leita sobivat. Viimane roll oli kätsis. Ma ise olen selline üsna enesekriitiline ja, ja ma olin üllatunud, kui mulle see ettepanek tehti, siis tegelikult see roll Krisabella surev vana kas, et noh, tegelikult ilmselt ta nõuaks elukogenumad näitlejad sinna rolli, aga, aga samas minuga rahule see kõik läks läbi. Meie läbirääkimised kandsid vilja ja järsku ma olingi seal laval ja, ja tegin seda rolli, et mul oli väga-väga kandev lugu laulda põhilugu memory. Ega see ka lihtne ei olnud, aga, aga pigem ma alati mõtlen niipidi, et, et mul on võita sellest palju rohkem, et ma tunneks ennast allaandjana, kui ma lükkaks lihtsalt sellisel põhjusel näiteks selle pakkumise tagasi, et ei, et ma ei ole koolitatud häälega laulja, et võtke keegi teine, pigem kui mul on selline võimalus, antakse, ma kindlasti haaran sellest kinni. Ja samas oli kindlasti tohutu väljakutse minu jaoks George Malvelise poolt Ta lavastatud rent. Et see oli vokaalselt väga keeruline ja näitlejatöö mõttes ka, et seal oli jälle George Malve, sest oli, oli palju abi ja alati on palju abi ka teistest kaasnäitlejatest, näiteks heliseva muusika etenduse puhul oli minu lavapartneriks Marko Matvere ja noh, paremat lavapartnerit ei oskaks soovitagi temalt jällegi ma sain nii palju häid häid õpetussõnu ja kui su kõrval juba on selline supernäitleja, siis on endal ka lihtsam oma esimese filmirolli tegite te muusikafilmis Õnneseen ja te olite siis kõigest nelja aastane, kas seda just filmirolliks saab nimetada, noh, mõnes mõttes jah, et selline minifilm ta oli ja ja noh, tegelikult seal näitamisega polnud palju pistmist, et ma lihtsalt olingi üks väike tüdruk ja tegin neid asju, mida ma tavaliselt ka tavaelus teen ja ja otseselt seal selliste Saariumit ette palun kirjutada, et selline tore lastemuusikafilm ja ja jällegi tohutult kihvt seda praegu tagantjärele vaadata ja ennast seal näha, sest tegelikult ise ma ei mäletagi sellest enam peaaegu et mitte midagi lausete koos Jaanus Nõgisto ka ja et ma mäletan seda, kuidas ma kartsin väga Jaanus Nõgisto, kui ma väike olin ja minu jaoks sendi lihtne temaga koos laulda, et kõik sellised suured onule silmavaatamised, jäädoiti, laulmised ja ma mäletan, kuidas mu ema ikka julgustas, et noh, oled ikka tubli tüdruk, jäägu ikka toiti, laulad Epedika onule silma vaatama ja siis ma mäletan, kuidas Jaanus andis mulle Väikse käbi, seal ei julgenud seda üldse vastu võtta ja ja kõik sellised naljakad asjad, mis meelde tulevad, kas pärast õnneseent on veel filmirolle pakutud? Jah, ühtegi Taali taheti ning saada, aga see jäi küll soiku. Mul vist endale olid väga kiired ajad ja kuidagi ei klappinud see asi ja siis isegi ma ei hakanud pikemalt selle peale mõtlema, et kas jah või ei. Kui ma kaaluks sellist näitlemise võimalust, siis ta peaks ikkagi muusikaga tuntud asi olema, et ma olen liiga enesekriitiline inimene võib-olla, et ma teangi, et mu näitlejana noh, lihtsalt ei ole seda koolitust ja ei ole kunagi isegi mõelnud selle peale, et, et siin näiteks Lenna kuurmaa läks Ameerikasse õppima näitlemist, et tegelikult see on ühtepidi vahva, et otsida endas üles need need võimed, aga, aga jah, et ma arvan, et teleseriaali ma vist küll näitama ei läheks. Persoone saatekülaline on Maarja-Liis Ilus. Kus te end paremini tunnete, kas suurtel või väikestel lavadel? Üks kuulaja huvi, ma usun, et kõige tähtsam faktor härra on tegelikult publik, et ei ole tähtis ka seda, publikut on palju või vähe. Aga kui publik on hea ja soe ja annab mulle tagasi energiat, et ma tunnen sellist sisemist tahtmist neile anda midagi ja ma tunnen, et ma tõesti saan, saan vastu midagi, ma näen inimeste silmadelt, et tõesti naudivad, on selle muusika sees. Et see on tegelikult kõige tähtsam ja tihtipeale suurte lavade puhul see kontakt võib kaduma minna pigem jah, ma eelistan selliseid esinemisi, kus on võimalik publikuga hoida kontakti. Ja üks kihvt esinemine, mis mulle eluks ajaks meelde jääb, on kindlasti ETV laivi salvestamine, kumus seal oli, ma arvan, umbes 200 inimest, aga ma sain nii palju sealt tagasi ja kuidagi see, see õhk oli seal nii hea ja mõnus, et sellest tõesti on jäänud kustumatu mälestus. Ja kui samas võib olla mõnest suurest esinemisest, ei ole mitte midagi erilist nagu alles jäänud, et et see ongi selline energia seal õhus, mis määrab selle esinemise kvaliteedi. Loomulikult, ma alati annan endast kõik, mis vähegi anda on, aga vahel see lihtsalt tuleb kuidagi lihtsamalt, kui ma saan publikust midagi tagasi. Mulle väga meeldib, kui kontserdil on minu lähedased sõbrad, kes tulevad jällegi mulle sellist ausat tagasisidet pärast andma, et tihtipeale on, on esinedes ikka nii, et ega ma ise pärast kohe ei mäletagi täpselt, kuidas mingid asjad seal läksid ja noh, ise ka lavalt ei tea seda, et milline see üldmulje võib-olla. Et siis selline tagasiside on, on hästi hea ja oluline ja näiteks, kui on mul tuur tulemas. Alati on hea, kui keegi oma inimene vaatab esimese kontserdi üle ja siis tead, mida paremini teha, mida muuta võib-olla, et kas, kas kava järjekord oli hästi, et sellised väiksed asjad, et see alati annab tuge, veel on kindlasti rannikeseid alati saadavad? Jah, fänn on igasuguseid, aga ega sellist kindlat kampa nagu küll ei ole, kes igal pool alati käib, aga on jah teatud selline ring, kes alati tahab teada, kui midagi olemas on ja, ja kindlasti regulaarselt ka minu kontserte külastavad, aga ma olen selles suhtes natukene laisk olnud, et fännklubi mul Eestis minu teada ei ole. Ja noh, tegelikult võiks sellega rohkem tegeleda, et õnneks kodulehekülje kaudu mulle nagu üsna palju emaile tuleb ja nendele alati võimalusel vastane, et, et kas siis tahetakse mõne laulunooti või tahetakse teada, mis kontserdid tulemas või lihtsalt peale mõnda kontserti avaldatakse siis, kas kiidusõnu ei, vahel isegi mis võiks olla teisiti või igasuguseid, kiri on tulnud, et selles suhtes nagu mingi tagasiside, mul fännid, aga õnneks on olemas, on ka häirijaid, on ikka, see vist käib asja juurde. Ta on igasuguseid tüüpe olnud mul karjääri jooksul küll kindlasti sellel perioodil, kui ma koiduga tihedamini suhtlesin, siis naisfännid on teadagi tihtipeale agressiivsemad ja vahel sain koidu naisfännide viha natukene enda peale ja ja peaaegu aasta jagu valvas mul üks, ma arvan, selline 14 15 aastane neiu kodu juures kogu aeg sellise silmnähtava kauguse vahelt jamad, kui siis kirjutas üles, et millal ma tulin ja mida ma läksin ja no mis tundus niuke natukene kahtlane. Samas tegu oli noore tütarlapsega, et väga suurt ohtu see võib olla, endast ei kujutanud, aga siis mingil hetkel jäse lahenes ja ja eks neid helistajaid on ka olnud aja jooksul vahel vähem, vahel rohkem, aga ikka on. On neid, kellele tundub põnev, kui nad tuntud inimese numbri kusagilt kätte saadi, siis helistavad ja mõni niisama vaikib ja aga õnneks jah, midagi sellist väga hullu pole olnud ja jällegi see positiivne asi Eestis elamise juures, et tihti inimene on selline üsna rahulik ja ajakirjanikud ja fotograafid, nad ei viitsi kunagisele kusagile joosta, et kui mingi seltskonnaüritus on siis juba arvestanud sellega, et seal pildistatakse, aga õnneks sellist asja meil ei ole, et keegi kusagil kedagi jälitab ja ohtlikke olukordi liikluses tänu sellele tekitab. Üks kuule tunneb huvi, millal ta esimest korda alkoholi pruukisitleja, millal esimese sigareti tõmbasite, kes seda enam mäletab? Üldiselt, ega ma eriline alkoholi tarbija ei ole ja, ja suitsetanud ma kunagi ei ole. Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla, no kindlasti vähem kui 16 isa suur suitsumees ja siis ta ükskord andis mulle mingisugust suitsu nalja pärast proovida, et proovis ära korratõmbaja, siis lase kohe välja ja mingit allatõmbamist ega midagi seal ei olnud, et et pigem see ongi minu jaoks nagu hästi suur asi olnud, et mul vanematega on väga-väga hea ja avatud suhe, kõigest saab rääkida ja ja pigem ma arvan, isa oligi nagu seda meelt, et et ma ei peaks mingil juhul salaja kuskil midagi uudishimust proovima hakkama ja ja kui ma sain vanemaks, siis isa ütles ka. Kui sa tõesti väga-väga tahad ennast ühel päeval purju juua, et siis teeme seda parem koos, et siis on nagu isal seda rahul, et saab valvata, mis ta tütrega juhtub, eks seal on päris kannab ja üldse ei kannata veel mingeid konkreetseid numbreid või vanust. Ma ei, ma ei oska öelda, millal need kõik olid, aga kusagil teisme samas kui ikka ikka tekib see see uudishimu ja, ja ma arvangi, et tegelikult tänapäeval on, on tohutu suur vastutus vanematel oma oma lapsed korralikeks inimesteks kasvatada, neid ahvatlusi on, on niivõrd palju ja igasugused uued huvitavad hobid on noortel tekkinud näiteks Viru keskusesse hängimine või lihtsalt mingid kambad, seal liiguvad ringi. Raske on, aga ma olen küll hästi rahul, et mu vanemad minu arust on hästi hakkama saanud ja, ja igal juhul ma proovin neid samu meetmeid kunagi oma lastele edasi anda. Kui lauljal on hääl ära, siis soovitab nii mõnigi pits konjakit võtta. Kuidas teie sellesse nõuandesse suhtute? Mulle on väga-väga palju kordi seda soovitatud just enne esinemist ja pillimehed on teada-tuntud juba, et kannatavad hästi ja, ja väike pitsi ei tee midagi. Aga pigem, mina olen täiesti selle vastu, et et isegi eelmisel õhtul ma ei taha alkoholi tarbida, võib olla klaas veini, aga aga ma arvan, et see oleneb õudsalt lauljast ja oleneb häälest ja võib-olla meesterahvastel seal ongi äge, kui hääl käriseb ja ja alkohol tekitab vist sellist, võib-olla mõnusat isikupära häälde, aga mina selle poolt ei ole, et pigem ma proovin väga-väga palju vett juua, mis, mis niisutab hääle sisemiselt ära ja alati olen väga kindlameelse, ei öelnud Gibitsidele enne esinemist, kuid õppisite pool aastat bostonis. Kas saite sealt ka mingeid nippe, kuidas häält hoida, seda parandada, kuidas õigesti hingata? Ja kindlasti nippe seal, et sain, aga üldiselt noh, mis oligi, võib-olla minu ja teiste õpilaste vahe, et mul on kogemust, on juba nii palju, et ma olen ise jõudnud väga paljude nippideni, mis minu puhul toimivad ja mis aitavad. Aga mis oligi üks kindel asi, näiteks millest on abi olnud, öeldi, et, et tegelikult näiteks kontserdi ajal vee joomine. Et noh, see võib olla nagu mingil määral natukene, aitab, aga tegelikult, kes häälega tööd teevad, et nad peaks kusagil kuus kuni kaheksa tundi enne seda esinemist vähemalt liitri vett tarbima, et niisutus algab seespidiselt. Ja sellest on mul küll abi olnud, sest ma olen üldiselt väga kehv veejooja ja pean ennast lausa sundimast, sellist janutunnet tekib, mul on väga, väga harva ja, ja samas ma olen näinud, et sellest tõesti on abi, sest eriti kui on esinemised sellistes Umsemates ruumides on vanasti oli veel, eriti juhul, kui lubati sees suitsetada ka, et, et see kõik mõjutas häält. Et nüüd ei ole enam nii hull, aga ikka kurk kipub lauldes kuivama ja see on jah, konkreetne nipp, mis ma sealt bostonist sain. Aga hingamise kohta ka, et ma usun, et, et mingi teadmine mul jällegi oli, mis võib-olla ei olnudki nii teoreetiline, et ma võib-olla ei ole seda nii palju mõtestanud, mismoodi ma laulan ja hingan, et see kuidagi on loomulikku rada pidi tulnud. Aga seal jah, mul olid eratunnid, mis küll tegelikult olid suunatud pisut rohkem isegi klassikalisele laulmisele ja seal nagu ikka ikka nippe, saia õpetati õigesse kohta õhku sisse tõmbama ja õpetaja nägime ka päris palju vaeva, aga noh, iseasi ongi see, et võib olla klassikalises laulmises on väga tähtis, et ta saaks sellise puhta ja klaari tooni, aga popmuusikasse on just tähtis see, et sul on isikupära ja et inimesed siin raadio vahendusel jällegi tunnevad. See ongi alati selline kahe otsaga asi, et, et liiga suur koolitatus ka, ma arvan, popmuusika puhul hea ja ja ma arvan, et paljud lauljad, kes meil on väga-väga tuttavad oma hääle poolest, et need tegelikult ei olegi nii väga koolitatud, tähtis ongi osatama, et hoida, aga see, kuidas häält kasutada, et pigem see võikski jääda selliseks isikupäraks ja, ja tähtis ongi see, et sa ise naudid seda, mida sa teed ei tahtnud kolledžisse kauemaks jääda. Ma kaalusin seda varianti, et alguses, kui ma sinna läksin, mul oli küll stipendium kaheksa meistriks ja selle ma olin otsustanud, et selle ma kindlasti kasutan ära. Ja mõtlesin näiteks. Ma näen seal kohapeal, et kuidas kõik laabub ja, ja kas on mõtet pikemaks jääda, minul ei olnud see nii nii mõttekas, sest ma ei läinud sinna paberi pärast ja nagu ikka ülikoolide puhul, selleks et paber saada, peab igasuguseid igavamaid ained ka läbi käima, mis võib olla ja noh, praktiliselt ei anna otseselt mitte midagi. Ja teise semestri jooksul ma võtsin ära need ained, mis, mis mind huvitasid ja neli aastat mul ei oleks seal olnud lihtsalt midagi suurt teha. Teine asi, see tegelikult tempo oli seal ka üsna aeglane, eriti võrreldes meie ülikooli süsteemiga ja, ja mis kõige rohkem mind kurvastas näiteks see teratund oli Tallinnas ainult üks kord ja pool tundi ja mul oli veel jutukas õpetaja ka, nii et poole tunni jooksul me jõudsime noodid lahti teha. Ta rääkis, mis ta nädalavahetusel tegi, siis oli juba pime, palunud tunnistaja, siis me asusime asja kallale, et noh ütleme nii ja naa, et mõned ained olid väga, väga kiftid ja arendavad. Aga noh, nii nagu näiteks juura õppimisega ka, et palju oli selliseid aineid, mis sa pead lihtsalt läbi tegema, aga võib-olla tead, et et sa neid peale ülikooli lõpetamist enam tegelikult oma praktilises elus noh, peaaegu ei vajagi, et et rääkimata sellest, et kui on vaja karistusõigust õppida ja kui ma tean, et ma mitte iialgi ei lähe sellega tegelema, et lihtsalt peame läbi käima telejätkunud kannatust, mul ei jätkunud kannatust ja laulja George Michael, kes on üks teie lemmikuid ja öelnud, et kannatlikkus on kõige tähtsam asi tänapäeval maailmas. Kannatlikkus aitab meid kõikides asjades. Olete temaga nõus, olen nõus, loomulikult, ja, ja ma tean, et minu üks kehvemaid iseloomujooni on kärsitus täiesti teadvustan seda endale ja, ja proovin ennast kannatlikumaks muuta, et see on, see on kõigega nii, see on juba väga hästi näha näiteks ka koera kasvatamisel, et loomulikult Ta on tohutu voorus olla kannatlik ja, ja suuta andestada ja kõik need asjad, mis misside Stahlis võiks olla kõik olemas, aga noh, paraku ei ole kõik ideaalsed inimesed. Aga loomulikult, eks selle kannatlikkusega on ka nii, et teatud piirini ega selline lõpmatu kannatlikkuse C ka võib-olla ei vii, vii sihile, et üldiselt tänapäeval maailmas on ikkagi tähtis ka seda tunnetada, et kuskil on piir ja samas see tänapäeva maailm mõnes mõttes sunnib võib-olla inimeste egoistlikku maks, et, et sa pead enda eest seisma vahel, et loomulikult kõige tähtsamad väärtused minu jaoks on minu pere ja lähedased. Aga samas ma arvan, et ma ei suudaks neile midagi anda, kui ma ei oleks ise õnnelik. Ja kui ma ei tegeleks asjadega, mida ma armastan ja mida ma tahan teha selles suhtes. Jah, ma arvan, et eriti artisti elukutse juures vahel on vaja teha karmimaid valikuid ja tuleb meeles pidada, et aeg läheb väga kiirelt. Loomulikult tavaelus tahaks, et ma oleks suuteline väga, väga kannatlik olema, aga paraku ma ei suuda seda ja kääri mõttes võib-olla see ei ole alati kõige tähtsam. Oli aeg, mil te olite Eestis väga kaua eemal. Elasite Rootsis sõitsite ringi Aasia riikides, Lõuna-Ameerikas. Nägite maailmajaam teenisite raha. See oli kindlasti üks huvitavamaid ja põnevamaid aegu teie elus. Millised päevad selles perioodist ikka ja jälle meelde tulevad? Küsib üks kuulaja. See aeg oli väga kiire ja, ja põnev tõepoolest. Ja tegelikult oli see aeg üks lõputu kohvri otsas elamine, mis peaaegu nii kui ma koju jõudsin, ma jõudnud veel kohvrit lahtigi pakkida, kui juba oli vaja uude kohta minna. Hammas oli mul ka keskkooli lõpetamine pooleli, et nende reisidega. Ma sain tohutu elukooli. Pidin palju olema eemal, oma vanematest nägin nii palju, et ei suutnud isegi seda kõike enda sisse ahmida, et mul oli tihti see mõte, et oleks vaimu vanemad, siin oleks mu pinginaaber siin, et ta näeks seda kõike, mida ma näen või või need toidud, mida ma seal sõin. See praegu oli täiesti uskumatu selles suhtes, et eriti suur kontrast oli selle elu vahel, mis oli siin Eestis ja ja mis mind ootasin mujale, et tavaliselt need reisid olid viie nädalased. Ma käisin palju kordi Aasias ja palju koordi Lõuna-Ameerikas, seal läks plaadil väga hästi ja selle tõttu ka mind aina kutsuti tagasi ja ma ei ütleks, et see nüüd mingisugune raha teenimise periood oli, mul oli kõik kinni makstud plaadifirma poolt, aga ma ei teinud seal kontsertesinemisi, et pigem see liigi selline ajakirjanikega suhtlemine, plaadi tutvustamine ja esinemised olid tavaliselt nii, et kaks-kolm lugu, kas kusagil siis muusikapoes, plaadipoes, raadiojaamade sünnipäevadel, selliseid hästi erinevad vahvad ülesastumised, kamin ongi kahju, et et mõnes mõttes ma olin siis nii noor, et, et ma ei teadnud täpselt isegi ja mida me tahtsime. Kahju näiteks, et mul ei olnud eesti muusikutest bändi, et see kõik oleks hoopis teine olnud, et olite, tihti, olid erinevad muusikud kaasas, oli rootslastest bänd ja ikkagi olnud nagu sellist inimest, kellega seda kõike jagada, et mul oli hästi vahva naisterahvas alati Marii Rootsist oli minuga kaasas, kes oli siis universaali esindaja. Aga noh, ikkagi see ei olnud see, et mäletan, et koduigatsus oli, oli suur, tihti maaga koju helistasin ja emaili sinna sisenes Skype P ei olnud tollel ajal, et see helistamine ja kõik oli väga kallis, aga lihtsalt vaja seda teha, et natukenegi seda kõike jagada kodustega. Ja ma mäletan neid muresid ja öeldi, et nüüd su elu läheb nii kiireks, et unusta kool üldse ära ja ja, ja kuidas ma nutsin telefonitoru otsas Jeltsini isal, et tead, et ma vihkan täitsa ilma hariduseta. Et ma jäängi siia pikemalt ja, ja vedajalt, et muresid oli palju, aga samas muidugi eriti praegu tagantjärele sellele perioodile tagasi vaadates, et et kordumatu kogemus kindlasti. Kas ma just praegu sellist elu enam tahaks? Ilmselt mitte. Aga aga see ongi jälle lahe, et ma sain, sain nagu üsna noorena sellise tohutu kogemuse endale ja ja samas ma sain kasele kripeldus lahendatud enda sees, et äkki kusagil mujal on parem tegelikult olles suure plaadifirma artist ja ja kui sul ühe plaadiga see promotuur on, on mitu aastat kestev ja sa muudkui käid ja käid, räägid ja räägid kogu aeg seda ühte sama jutt, tegelikult see lõpuks täitsa hulluks ajada peast, et et ma kujutan ette, kui raske tegelikult kuulsatele artistidele tahavadki aastakümneid vahepeal nendest hittidest, mis teil on, muudkui laulavad neid erinevates paikades, et endale võib ka vahepeal segamini juba minna, et kus sa oled ja ja kus sa käinud oled ja kuhu sa järgmisena lähed, et, et see oli jah, päris selline pingeline periood. Jällegi paksud fotoalbumid on sellest ajast mul mul riiulis ja, ja aeg-ajalt sirvin neid ja ja eriti kihvt on praegu nendesse riikidesse tagasi minna ja vaadata seda kõike hoopis teise pilguga, et ma mäletan, näiteks Hiina ja Hongkong olid nii erilised kohad ja ma mäletan Hiinas mulle absoluutselt ei meeldinud, näevad, siin, saaksime ainult kujusid minna. Aga praegu, kui ma Aasias ja Hiina seal on need ringi reisinud vaatangi teise pilguga ja ja oskan sellest jälle palju rohkem võtta ja oskan seda rohkem hinnata. Eestis on väga palju lauljaid. Kas teil siin kitsaks ei lähe, ei lähe, minu arust see on just hea, kui konkurentsi on ja mina hindan väga seda, mis meil Eestis olemas on. Eriti hea meel on mul selle üle, et ma olen jõudnud nii kaugele, et, et ma valin endale kõrvale muusikud, kellega koostööd teha. Ja lihtsalt kõige tähtsam ongi praegu hoida seda, mis meil olemas on. Ja, ja loomulikult see on väljakutse, aga, aga samas noh, muidu oleks oleks elu igav, kui, kui ikka liiga lihtsalt tuleb. Ja konkurentsi ei karda, pigem see on ikkagi hea. Ja, ja loomulikult siis tulebki ennast rohkem sundida, tuleb ennast vormis hoida, aeg läheb ja elu lõpuni ma kindlasti lavalaudadel ei ole, et selle võrra tulebki aega kasulikult kasutada. Kas te pärast telesaadet, tantsud tähtedega kollete tantsupõrandal olnud ei ole? Peale seda saadet mul oli detsembris väga-väga palju esinemisi ja noh, nii palju, kui ma kontserdil seal natukene ringi gepsutan, mööda lava, aga üldiselt jah, ma ootasingi huviga, et mis mu elust saab, kui see saade ükskord läbi saab ja. Aga kas ma hakkan korralikult trennis käima jaoks ma hakkangi nii vara ärkama, sest näiteks saate jooksul ma ei teagi, kas mul oli närvipinge oli nii suur, et igal hommikul ärkasin nii vara ülesse, muidu ärkan tavaliselt 10 11 võib-olla siis märkasin ka kuskil seitse-kaheksa hommikul üles ja ja hakkasin rõõmsalt tegutsema ja läksin trenni ja et see periood oli hoopis teistsugune. Ja mis seal salata, praegu on mu endine elu ikkagi täielikult taastunud, et ei mingit trenni ja ei mingit varajast ärkamist, kuigi tegelikult jah, praegu ikkagi päris veel ei ole käega löönud, et trenni kohta ma otsin ja ja tahaks ikkagi mingisugust tegevust teha, füüsilist ka, et tegelikult oli jällegi hea tunne selle tantsusaate ajal, et lihas oli rohkem toonuses küll. Suur tänu teile selle pika intervjuu eest. Palun öelge üks number ühest kuueni, ma kasutasin saates juga kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna, ütleks siis number kuus. Persona saate külaline oli Maarja-Liis Ilus. Persona saate auhinna saab Marve treik, kes küsis Maarja-Liis ilusalt, kuidas ta teatritöö peale sattus. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.