Tere hommikust, hea raadiokuulaja, minu nimi on õde Debora ja ma olen Pirita kloostrist. Täna kuulge jumala sõna, Luuka evangeeliumist. Elizabethile sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja. Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et issand oli olnud temale armuline. Ja nad rõõmustasid koos temaga. Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarjas. Ent tema ema kostis. Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes. Nemad ütlesid talle. Su suguvõsas pole kedagi selle nimega. Ja nad viipasita isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada. Sakarjas palus lauakese ning kirjutas. Johannes on tema nime. Ja kõik imestasid, aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima ülistades jumalat ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu juuda mäestikus. Ja lapsuke kasvas ja sai tugevaks vaimus ja ta oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisraeli ette. Täna on ristija Johannese sündimise suur püha. Vähe on neid pühakuid, kelle sünnipäeva kirik tähistab Jeesus, Maarja, tema ema ja Ristija Johannes. Täna on meil võimalus ütelda jumalale aitäh selle suure anni eest, mis ta nende inimeste kaudu kogu inimkonnale on kinkinud. Tavaliselt kui perre sünnib lapsuke, on pea igal sugulasel talle oma nimi välja pakkuda. Tavaline on ka, et nimi antakse lapsele ristimisel, nii nagu see Johannesele anti, kui ta vanemad tulid lapsukest ümber lõikama. Tegelikult ei ole nimi lihtsalt midagi, mis eristab üht inimest teisest. Paljudes maades ollakse veendunud veel tänagi, et nimi on ka soove ja seepärast on nime panemine tõsine asi ja palju ei Veiderdata. Johannese sündimine oli Elizabethile, kes oli juba eakas ja seega ei võinud enam lapsi saada. Ja uskumatusest keeletule zakaarjasele tõeliselt suur jumala kink. Johannese isik kuulutus evangeeliumides on väga sarnane Kristusele. Kristian jumalateenija ja ta tunnistab, mina ei ole see, keda te ootate. Pärast mind tuleb see, kelle sandaali paelugi ma ei ole vääriline lahti siduma. Ja ometi tema kuulutuse peamine sõnum on sama Jeesuse omaga. Jumala riik on lähedal ja sarnane Jeesusele. On ka ta vägivaldne surm. Mida võiksime meie ristiinimesed Johannesel õppida? Esmalt meie kutsumus, kutsumus olla, ristiinimene, kutsumus olla inimene, see jumala kutse vastu võtta, vaatamata ebamugavustele juhtudele sellele kutsumuse ustavaks jääda ka siis, kui meid ei mõisteta ja ei püüagi mõista. Teiseks aitab Ristija Johannes meil aru saada, et meie eludesse on seotud väga selged piirid. Me peame neid tundma ja nendega arvestama. Johannes ütles, pärast mind tuleb keegi minust suurem. Kui inimene tahab teenida jumalat, siis ta peab ütlema, kui raske see ka ei ole. On keegi, kes on minust targem, kellele ma pean kuuletuma. Peame alandlikult ära tundma ja tunnistama selle piiri, kus lõpeb meie vastutus ja algab jumala armutöö. Me peame tegema seda, milleks meid on kutsutud ei rohkem ega vähem. Kui sellega hakkama saame, muutub see maailm kindlasti tervemaks ja rohkem jumala maailmaks. Palugem issand, kes sa oled meid kutsunud tule ja järgi mind valgusta meie mõistust ja südant, et kõik meie tegemised oleksid kantud ja innustatud kooskõlas sinu tahtega. Ja mis jääb mul muud üle, kui soovida kõikidele Johannes tele ja nendele Johannadele, palju õnne nende nimepäeval.