Tere hommikust, hea raadiokuulaja, minu nimi on õde Debora ja ma olen Pirita kloostrist. Täna on apostlite Peetruse ja Pauluse suur püha kuulgem jumala sõna Matteuse evangeeliumist. Aga kui Jeesus tuli Pilippuse Kaizarja rajale küsistama jüngritel ning ütles, keda ütlevad inimesed mind, inimese poja olevat? Nemad ütlesid, mõned ütlevad sind olevat ristija, Johannese teise teelia, aga teised Jeremija ühed rohvetitest. Tema ütles neile. Aga teie, keda teie mind ütlete olevat? Siimar Peetrus vastas ning ütles. Sina oled Kristus, elava jumala poeg. Jeesus vastas ning ütles temale. Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle ka, sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ja surmavalla väravad ei võida seda. Ma annan sinule taevariigi võtmed ja mis on maal seod, see on taevas seotud ja mis sa maa peal lahti päästad, on taevas lahti päästetud, tud. Kaisa rea Filippus oli ääremaa, ta oli kaugel Jeruusalemmast, seega kaugel ka poliitilisest, majanduslikust ja ideoloogilisest võimust. Ja seal peavad Jeesuse jüngrid andma vastuse küsimusele, kes Jeesus on. Alguses Jeesus küsib oma jüngritel, et mis inimesed arvavad, kes ta on. Vastused on erinevad ja annavad mõista, et inimeste seas liigub ringi vale arusaam Jeesusest. Kuna ta oli ka inimese poeg, võrreldi teda küll ristija, Johannese küljere, Miia küll mõne muu prohveti, ka. See on maailma arvamus. Aga Peetrus vastab. Sina oled Kristus, elava jumala poeg. Ja siin öeldakse midagi väga tähtsat. See, mida Peetrus kuuleb, vastuseks näitab, et mitte keegi ei ole võimeline tundma Kristust ilma taevas isa tahtmiseta. See, et me tunneme, kes Jeesus tõeliselt on ei ole viimselt mitte meie arusaamise tubliduse ja mõistuse teravus vaid jumala and. Ja sellistest inimestest sünnibki ristiusu kirik. Elada sellise usutunnistuse järgi ei ole kerge jalg, kogudus elabki konfliktide ja vastuolude keskel. Kuid sellest usutunnistusest Peetrus ei tagane. CVs Peetruse märtrisurmani Roomas, mis oli arvatavasti umbes aastal 64 Paulusel aastal 67 Kristlik kultuse traditsioon ei ole ealeski neid kahte meest lahutanud. Nõnda on tänane päev tähtis kogu ristiusu kirikule, sest nende märtrisurm on saanud seemneks suurele kirikule. Täna siin Eestis vaevalt et keegi meil pead otsast raiub kuid aeglane surnuks vaikimine ja põlgav ükskõiksus võib vahel olla valulisem ja seesmiselt piinarikkam. Kas meie usutunnistus, tänapäeva konflikt selles maailmas on usutav? Kindlasti võib ka igaüks endalt küsida, mida tähendab minu jaoks olla kristlane. Tänapäeval segaduses kus vastuseis kirikule ei ole loetav välistest märkidest? Kirik ilma märtrit deta tunnistajateta, kas ta ongi enam tunnistus Jeesusest? See usutunnistus, mis apostlid Peetrus ja Paulus evangeeliumi pärast oma eluga andsid tundus inimlikke mõisteid kasutades olevat lüüasaamine. Ja tegelikult rääkides ikka inimlikus keeles surma mõistetud ja ristilöödud Kristuse missioon lõppeski lüüasaamisega. Vaatamata sellele mõlemad apostlid ei kahtle, et Kristuse surm see, mis maailma silmis oli lüüasaamine, oli alguseks jumala plaanile. See oli võit kurjuse jõudude üle ja apostlid saavad usu kaudu selle elavaks tunnistajateks. Kogu meie usk toetub apostlite usule nende usutunnistusele. Aidaku issand meid ustavat hoida ja tulevastele põlvedele edasi anda seda usku, mis pühad apostlid Peetrus ja Paulus tunnistasid. Ja jõutkusi, usk meie elude kaudu kõikide inimesteni. Kiidetud olgu Jeesus Kristus.