Vana testamendi õpetussõna ütleb sest tarkus on parem pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellele võrdne. Usund on inimese elu oluline osa. Vaim ja hing on inimese olulised osad. Usk ja usund on seotud inimese hinge ja vaimu külge. Inimene ei saagi eksisteerida täiesti väljaspool usku ja usundit. Kui inimene hakkab edasi liikumiseks kasutama ainult üht jalga ja teise kinni seob siis jääb see mõne aja pärast kängu ja kuivab ära. Kui kõik rahvad ühe jala kinni seovad, siis on loomulik, et kahe jalaga inimest peetakse ebanormaalseks. Nii on ka vaimu ja hingega, meil on õigus neid omada, seda õigust ei saa ükski valitsuse määrus meilt ära võtta ei saa, aga selle eest maksu sisse kasseerida. Meile kõigile on antud keha hing ja vaim. Kui me ühe neist kolmest kinni seome, siis ta atrofeerub. Võtame need muinasjutuks irreaalsuseks, siis me salgame nad maha ja elamegi kinni seotud vaimu ja hingega kuningad hoopis ära kuivavad. Kirik peaks meiegi maal olema suuteline inimese kinniseotud hinge ja vaimu lahti päästma. Ainus haridus, mis nõukogude ajal oli täiesti vaba nii-öelda punasest propagandast, oli see, mida pakkus usuteaduse instituut. Ehk Tartu Ülikooli usuteaduskond, mille värske nõukogude ülikool oli tänavale visanud. Kirik oli meie maal see paik, mis alles hoidis hinge ja vaimu ja vabaduseõiguse ning kohustuse ise mõelda. Kirik hoidis alles klassikalise humanitaarteaduse. Inimene on tõrges ja isemeelne, see on hea. See viib teda edasi ja paneb tegutsema, ise mõtlema. Ent tõrksusega kangekaelsus aga ei tohi liialdada. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi head tagasi lükata või kõrvale heita. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi ennast hävitada, oma hingele kahju teha, oma vaimul nälgida lasta. Maailm sai alguse palju varem kui ühegi praegu elava inimese elu. Ja inimkond on nähtamatu vaimusidemega ühte seotud. Mõelge, mis saaks siis, kui iga põlvkond heidaks kõrvale kõik tehnilised leiutised, mis enne neid on leiutatud ja kasutaks ainult neid, mida nad ise leiutavad. Rahvus saab alguse ühtsest usundist. Inimese ja rahvuse olemuse ja elu määrab tema usund. Kui meil ühtset usundit ei ole, siis me oleme lihtsalt üks kari inimesi, kes räägivad enamvähem ühte keelt. Usk ei tähenda jumala ega kiriku allaheitliku orjamist. Usk ei alanda inimest, vaid ülendab ta jumala kaastööliseks annab ta tegevusele. Mõtteinimesele on antud vaba tahe, vaba valik teatud määral teatud piirini. Loomulikult, sest vabadus on suhteline mõiste. Täielikku vabadust ei suuda ükski inimene saavutada. Inimesele on antud suur hulk mitmesuguseid võimeid. Inimene mõtleb, otsustab, tegutseb, teeb plaane, õpib ära, jätab meelde, teeb järeldusi, avastab, leiutab, loeb, kirjutab, suhtleb, armastab, vihkab ja nii edasi. See ja palju muud kuulub inimese juurde. Ei taha jumal ega usk ega kirik inimeselt midagi sellest ära võtta. Ei taha üldse midagi ära võtta. Nad tahavad hoopis juurde anda. Piltlikult võiks öelda nõnda. Teadused õpetavad inimesele, kuidas lennata, mismoodi kasutada tiibu, jalgu ja käsi, et need inimest õhkutõusmisel ei segaks. Aga usk annab inimestele tiivad, mis teda õhku tõstavad. Hea taevane isa. Anna meile tarkust, et me nähtavaid maailma asju õigesti oskaksime, mõista või vähemalt vastavalt nende olemusele hinnata. Ta. Et me hästi maskeeritud kurjuse ära tunneksime ja temale oskaksime vastu panna. Et me head tema tagasihoidlikkusest märkaksime ja teda alati toetaksime. Et me olulise ja ebaolulise vahel oskaksime, vahet teha. Ning rohkem oma aega pühendaksime tähtsatele asjadele kui tühistele. Aamen.