Jeesus ütles, tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise. Tean inimesi, kes kõiges, mis neile halba juhtub, süüdistavad teisi. Tean ka inimesi, kes kõiges, mis halvasti läheb, süüdistavad jäägitult ja karmilt vaid ennast. Nad upuvad sageli enese süüdistustesse ja mürgitavad sellega oma elu. Need on kaks äärmust. Üks usub, et tema on puhas ja õige et temal ei ole midagi kahetseda ega teisiti teha. Teine usub, et ta on halb ja vilets ega kõlba õieti millekski. Mõlemad on rängasti eksiteel. Keegi meist ei ole täiuslikult õige ega hea, eksimatu, tark, võitmatu. Keegi meist ei ole, aga ka jäägitult halb ja andetu. Igale inimesele on jumal kinkinud midagi, mille poolest tema on haruldane ja kordumatu mida oskab ja suudab kõige paremini just tema. Meie ülesandeks siin elus on see haruldane ja kordumatu üles leida. Ja seda arendada, sellega tegeleda, sellest rõõmu tunda ning kaasinimestega seda jagada. Miskipärast on see nõnda või tundub meile nõnda, et ühele inimesele oleks nagu antud rohkem kui teisele? Ta on ilusam, targem, andekam, tugevam, julgem, õnnelikum. Me peame aga meeles pidama, et see ei ole põhjust selle andekama üleliigseks imetlemiseks või temale eriliste eesõiguste andmiseks vaid see paneb temale tunduvalt suurema vastutuse. Kellele on rohkem antud, sellelt tuleb ka rohkem nõuda. Ma olen nii palju kohanud niisugust suhtumist, et halb on huvitavam kui hea. Nii mõnedki näitlejad ütlevad, et nad eelistavad mängida niinimetatud negatiivseid rolle sest need pidavat olema huvitavamad positiivsed rollid, seevastupidavat, olema igavad, veretud karakterit. See on kummaline eelarvamus. Kas tuleb see sellest, et enamik inimesi ise kaldub pigem kurjuse, rumaluse kui headuse ja tarkuse poole. Et kirjanikud ei oska luua huvitavaid, heade ja tarkade inimeste rolle ja näitlejad ei suuda neid mängida. Samuti on siis publiku hulgas enam kurjuse ja rumaluse pooldajaid kui headuse ja tarkuse pooldajaid. Või pole me üldse keegi suutelised olema piisavalt head ja targad? Ning parimad meist oskavad sellest üksnes unistada. Vii teoreetiliselt targutada? Võiks vist öelda? Me elame maailmas, kus on väga raske olla õige ja hea. Ebasõbralikud või lausa vaenulikud suhted inimeste vahel näivad olevat üsna loomulikud. Tundub, et need inimesed, kes ei arvesta teistega, kes ilma süümepiinadeta on suutelised tegema teisele haiget, või ülekohut kelle elus pettuse ja vägivald on loomulikud nähtused. Et need elavad koguni paremini kui need, kes arvestavad teistega kes hoolivad kaasinimesest, kes ei peta ega röövi, kes kuulavad jumala sõna ja peavad tema käske. Tegelikult see nii ei ole. Hästi elab see, kelle süda on puhas kes arvestab neid seadusi, mis jumal on pannud loodusse ja inimese südamesse. Rikkus ja kuulsus on vaid väline hiilgus, mis pudeneb tolmuks jumala silma ees. Jumala ei ütle meile, tulge minu juurde kõik rikkad ja õnnelikud ja ma annan teile veel rohkem rikkust ja õnne. Ta ütleb hoopis teisiti. Ta ütleb, tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise. Kui jumal maailma lõi, siis leida taimed, loomad ja ka inimesed, nõnda et kõikides nendes seeme sees oli. Et kõik liigid maadel jätkuksid. Just nõnda on ka meie elu meie tegudel, mõtetel ja tahtmistel on seemned sees. Kui need teod, mõtted ja tahtmised on kurjad siis kannavad nad ka kurje seemneid. Kui nad on head, siis kannavad nad häid seemneid. Neist seemnetest kasvavad aga uued mõtted ja uued teod, uued soovid ja suunad, kurjadest kurjad ning headest head. Nõnda ehitab inimene oma eluhoonet. Issand jumal, Meie taevane isa, sina oled valgus, mis pimeduses särab. Me täname sind selle eest, et sa lased meil sellest valgusest osa saada. Meie maailmas on palju pimedust. Hüüame sind appi, selles pimeduses. Tee meie südamed oma lampideks, süütad põlema oma vaimuleegiga ja ära lase meil kunagi kustuda. Aamen. Mikrofoni ees oli Malle Pärn.