Jeesus ütles oma jüngritele. Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailmavalgust. Kui aga keegi kõnnib öösi, siis ta komistab, kuna temas ei ole valgust. Need on Jeesuse sõnad. Me elame maailmas, mis on kuidagi tekkinud. Meie ise oleme siia kuidagi sattunud. Me ei tea, kuidas ja miks. Kõige primitiivsem seletus, mis paljusid lihtsameelseid rahuldab, ütleb, et maailm on juhuslikult tekkinud ja inimene on ahvist arenenud ning surmaga lõpeb tema jaoks kogu see üürike illusioon. Meid on siin maakeral nii palju ja me aina kipume omavahel tülli. Kui me usuksime, et maailm ei ole juhuslik kimp liikuvaid aatomeid. Et seda valitseb absoluutne täiuslik, heatahtlik vaim, mis näeb ja teab kõike isegi meie südameid ja meie mõtteid siis me käituksime tunduvalt arvukamalt ja oskaksime olla hoolivamad. Kui me usuksime, et inimene on loodud selle kõigeväelise vaimu palge järgi siis me suudaksime endast ja teistest rohkem lugu pidada. Ei maksa vastu väita, et miks siis on nii palju niinimetatud ususõdasid. Need ei ole ususõjad. Need on raha ja võimuvõitlused isekate inimeste vahel kes kasutavad oma tegelike püüdluste varjamiseks üht või teist usundit ja petavad fanaatilisi usklikke selle kaudu oma kasuks tegutsema. Usklik inimene ei kipu kunagi teise uskliku vastu sõtta, sest ta austab teda niisama nagu ennastki. Usklik inimene austab ka teise inimese teistsugust ettekujutust jumalast sest ta teab, et jumal on tegelikult üks ja see sama usklik inimene teab, et kellelgi ei saa olla täiesti õiget ette kujutada Dust jumalast. Et me kõik mingis osas eksime. Miks me kipume arvama, et jumal on nii pisike, ta mahub ära meie sisse või meie ettekujutus temast? Miks ei võiks see nii olla, et jumal tahabki ennast erinevatele inimestele erineval kujul ilmutada, nii nagu keegi on võimeline teda vastu võtma? Palju on neid inimesi, kes ise erinevas vanuses hakkavad otsima sidet jumalaga mõtisklevad iseenda, oma elu, mõtte ja maailma olemuse üle. Ent suurem enamus inimesi soovivad pigem, et mingi autoriteet neile ütleks, kuidas asjad on, kuidas nad peaksid elama ja käituma, et mitte hukkuda või haiget saada. Inimene vajab õpetust, ta ei saa ilma selleta hakkama. Inimeses on nii palju pimedaid, talle arusaamatuid jõude. Kuidagi tuleb tal nendega hakkama saada. Vastasel juhul võivad nad tahuka viia. Religioon on see, mis annab inimesele hingelise tasakaalu ja vaimuliku arengusuuna. Ma ei suuda aru saada mispoolest ristiusk nii halb on, et seda meie rahvale õpetada ei tohi. Kõik vihased usuõpetuse vastalised kinnitavad vaid üht. Mina ei taha seda uskuda ja sellepärast ei tohi seda ka teistele pakkuda. Või paljud usuvad ju midagi muud ja kuidagi teisiti, sellepärast antagu kõikidele kõik võrdses koguses. Mis saab siis, kui me oma lastele maast madalast hakkame õpetama korraga kümmet keelt. Et igaüks ise valiks neist endale meelepärase. Siis ei saa me ju enam niigi palju üksteisest aru, nagu me praegu saame ja rahvuslaguneb laiali. Või kui me jätame nad hoopis oma pead ja hakkame neile emakeelt õpetama alles siis, kui nad on piisavalt suureks kasvanud, et jälle iseendale sobivat keelt valida ja seda õppima hakata. Nad on ju siis lootusetult lapsikud ja jäävadki sellisteks. Rääkimata sellest, et meil oleks nendega sinnamaani koos elades tohutult palju probleeme ja konflikte. Mis on halba selles, kui väike laps õhtul enne magamaheitmist käed kokku paneb ja palub, et jumal teda ja tema armsaid vanemaid hoiaks mille järel ta rahulikult magama jääb. Ega ärka nuttes keset ööd halva unenäo peale, tundes end lootusetult pisikese üksiku ja mahajäetuna selles kõledas maailmas. Miks me küll üksmeelselt lubame tal uskuda jõuluvanasse, kelle kohta kõik täiskasvanud teavad, et teda tegelikult olemas ei ole. Aga keelame talle jumala, kelle olematust mitte keegi inimkonna pika ajaloo jooksul tõestada pole suutnud. See ei ole usuvabadus, vaid meie omaenda piiratuse, oma uskmatuse vägivaldne pealesurumine oma lastele. Väikesed lapsed võtavad üllatava avatuse ja endastmõistetavusega vastu jutud usust ja jumalast. See on neile nii loomulik, nagu oleksid nad sellest juba enne teadlikud. Usun isegi, et lapsed ootavad meilt seda ja tunnevad puudust, kui me seda neile ei paku. Miks nad muidu nii väga tahavad uskuda jõuluvanasse joon lohutamatut, kui esimest korda keegi neile ütleb, et teda pole olemas. Meie ise lõikame katki selle loomuliku sideme, sest meil on see kunagi katki lõigatud. Me röövime oma lastelt hiigelsuure varanduse, et nad oleksid niisama rumalad nagu meie. Et me ei peaks kunagi tunnistama, et meie hingeelu on tegelikult ummikusse jooksnud. Me viskame nad kaldalt merre. Jah. Me õpetame nad küll seal ujuma, ent inimene ei ole veeloomaks loodud. Ta tunneb hirmu tema all lainetavast sügavikust ning hakkab otsima petlikke päästerõngaid ja lauajuppe, mis tal mõnda aega aitavad pinnal püsida. Me tahame oma lapsed siduda endi külge, et nad üksnes meie peale loodaksid, et meie neile ainsaks vastuvaidlematuks autoriteediks olla saaksime. Ehkki me ise oleme ebakindlad nagu tüürita, purjekad avamerel tuule käes pillutada. Et neil poleks kellelegi kaebama minna, kui me neile ülekohut või haiget teeme. Kui jumal oleks tõesti mingit võimuahnete petiste poolt välja mõeldud siis peaks ju olema võimalik TEMA olematust tõestada. Miks siis mitte keegi seda siiani pole suutnud teha. Kui nüüd keegi tahab vastu väita, et jumala olemasolu ka ei ole teaduslikult tõestatud, siis sõbrad jumala olemasolu ei ole vaja tõestada. Sellesse usutakse. Miks ma peaksin tõestama seda, millesse ma usun? See, kes teiste usku tahab tühjaks teha, peaks küll suutma oma väiteid tõestada. Kui inimese elust jätta kõrvale usk, et maailm on loodud mõistusliku kõrgvaimu poolt et maailmal on mõte ja inimestel on teatud kohustused selle kõrgvaimu ja üksteise ees. Et maailmas kehtivad seadused, mida rikkuda ei tohi. Et iga pahateo eest ootab inimest karistus siis inimene lakkab olemast inimene. Ta ei muutuga loomaks, sest loom on palju kõrgemal vaimsel tasandil, kui selline inimene. Loom usub ja usaldab oma loojat ja täidab ilmeksimatult oma kohust siin maailmas. Koguni putukad ja isegi taimed on sellisest inimesest kõrgemal. Peamine küsimus on minu arvates, kas me tahame olla inimesed? Meie usk või usuvastasus sõltub ennekõike sellest, missuguse jumala me enda jaoks välja mõtleme. Kui me suudame oma jumala uskuda targaks ja armuliseks siis areneb selles suunas ka meie vaim. Kui me mõtleme välja rumala ja väiklase jumala, kellesse me uskuda ei taha siis on selge, et me kuulutame ennast ateistiks ja hakkame oma tõde otsima siit maailmast. Ent religioosses mõttes asetame ennast siis vaeslapseks või heitleme oma jumalust otsides ühest maisest tarkuseõpetusest teise. Ükski õpetus ega usund ei suuda meile pakkuda täielikku pliku ainukest tõde meie endi ja maailma kohta. Inimene ei ole suuteline seda haarama. Ent nii üks kui teine pakub meile võimaluse inimesena areneda, liikuda vaimse valguse suunas, tunnetada oma kohta selles universumis ja ühiskonnas. Mõista oma vastutust enda, looduse ja inimeste ees. Ateism seda meile ei võimalda. Kirik on sajandite vältel välja töötanud teatud õpetused, teatud seadused, teatud rituaalid, mis inimese hinge peavad ülendama. Need on nagu hingelised ja vaimsed harjutused, mis inimest arendavad niisama, nagu me lihaseid kasvatame ja tugevdame teatud harjutuste abiga. Keegi ei keela kõrgemale arengutasandile jõudnud inimesel neid harjutusi endale ise luua ning aidata ka teistel neid luua. Ent muuta tasub ikka vaid seda, mille asemele tõepoolest on midagi pakkuda. Tahaks öelda, sõbrad, ehitage, uus kaev. Kui oskate kaev, milles terve rahvas puhast ja kosutavat vaimujooki ammutada saaks siis alles hakake ristiusukaevu kinni ajama. Muidu sureme kõik koos janusse. Hea taevane isa, ole meie kõrval meie igapäevases elus. Julgusta meid, kui me oleme arad või rõhutud, hoiata meid, kui me oleme eksimas hädaohtlikule teele. Lohuta meid, kui elu on meile haiget teinud. Juhata meid, kui me ei tea, mida teha või kuhu minna. Anna meile jõudu, kui me ei suuda vastu panna kiusatustele. Õnnista meid oma väega, et me jaksaksime tööd teha ja kanda kõiki koormaid. Aamen. Mikrofoni ees oli Malle Pärn.