Tere hommikust. Laupäeva hommik käes. Olen Eenok Haamer, Mustvee ja veel kolme pisikese luteri koguduse õpetaja ja Tartu teoloogia akadeemia rektor. Loen sulle sõna vennastekoguduse loosungi raamatu järele. Viiendast muuseas raamatust 26. peatüki 15.-st salmist. Issand, vaata oma pühast eluasemest taevast ja õnnistama Iisraeli rahvast ja maad, mille sa meile oled andnud. Aamen. Ma ise imetlen ka et meie jutud vägisi keerlevad ümber meie Rahma meie rahva olemise, meie rahva allesjäämise ja tuleviku ümber. Aga need sõnad juhivad meid nende mõtete juurde. Ja täna mida siis palume. Palume jumalalt, et ta vaatab kaks meie peale. Ja teine palve et ta õnnistaks oma rahvast ja maad, mille sa meile oled andnud, mille jumal sellel Vahmale on andnud. Kas sa ei ole märganud, et sinu südames on sageli sellised palved et sa sooviksid õnnistust oma maale ja rahvale? Ja mäletan neid palveid, mida murrangulise ajal jumala poole saadeti. Jumal õnnista Eestimaad. Nii laulus kui sõnades. Kui maa on ennistatud, siis rahvas õnnistatud. Aga siin tekib äkitselt kohe üks küsimus, see rahvas, kes on peax õnnistatud olema see peaks ka selle seda õnnistust kuidagi väärima. Mis sa arvad, kuidas Eesti rahvas võiks saada, õnnistatud? Ma mõtlen, et sa saad sellest aru nagu minagi ainult siis, kui see rahvas jumala poole hoiab, siis jumal saab seda rahvast õnnistada. Sest kuidas me saaksime käia nii, nagu paljud seda teevad? Et oma oma igapäevases elus, et ei, nad ei hooli jumalast, nad ei pea tähtsaks jumala poole pöörduda. Aga siis, kui õnnetus juhtub, siis üteldakse, aga kus jumal oli? Miks jumal laskis seda niimoodi sündida? Ja me märkame üllatusega, et tahaksime Kell jumala hoidmist ja kaitset. Aga tahaksime seda saada mööda minnes. Et lihtsalt jumal hea mehena jagaks meelega seda, mida me tegelikult ei vääri. Sellepärast kutsun ma sind ülesse iseennast läbi katsuma ja oma elu üle järele mõtlema, panema ennast jumala ette. Sa võiksid saada selleks inimeseks, kellest jumalal on hea meel. Sest think sellisele rahvale ütleb ta, et ma õnnistan teid. Nõnda, siis jäägu meie palveks. Jumal vaataks meie peale, et ta meie rahvast ja meie maad õnnistaks, aga meie hooleks mureks, et me võiksime omalt poolt kõik teha. Selleks, et meie selle jumala lähedusse pürgime ja selle jumalaga koos oma tiit käime. Kui meil on nii vägev kaitsja, siis meil ei ole mingisugust hirmu. Mäletan, kui ma sellel vabariigi aastapäeva päeval, kui Tähetorni Tartust tõmmati sinimustvalge lipp seisin Tähetorni rõdul ja ülevalt rahvast tunnistasin. Siis ütlesin ma seal rahvale, et Me jääme alles. Kuigi me oleme väiksed, sest neil on vägev jumal. Hoidkem selle vägeva jumala poole. Küll tema siis meie eest hoolitseb. Palvetame issand, täname sind. Et sina meie peale vaatad, täis armu ja heldust. Et sa kogu olemusega tahaksid, et me oleksime see rahvaskis, vääriks õnnistust. Aga nii oli ju sinust kaugel, me oleme andsinud, unustanud paluma tulla ta ennast meile meelde. Tuleta hellalt meile meelde, nii nagu sa hellalt meile meie vabaduse andsid. Ja aita, et me pöörduksime kõik ühtlasi sinu poole. Sest me vajame nii suured kui väikesed sind. Et mitte hävida. Ma tänan sind nende sõnumite eest, mida sa oled selle nädala siitsaadik meile ilmutanud ja teada andnud juba meid edasi minna. Julgesti selles teadmises, et sina suudad. Aamen.