Hea kuulaja pühakirjas 120 teises laulus. Selle laulu alguses on sõnad palveteekonna laul Taavetilt. Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi. Lähme issanda kotta. Mina olen Peeter Roosimaa Tartu Annelinna kogudusest. Ma soovin, et algavas päevas oleks midagi, mis teeb õnnelikuks. Soovin jumalast õnnistatud pühapäeva. Äsja loetud üleskutse. Lähme issanda kotta. Tuletab meelde, et seisame taas valikute ees, mida teha, mis tänase päeva kätte võtta? Muidugi on mõnel omad plaanid juba ammugi peetud, kuid keegi teine on alles kahevahel. Näib, et ka vana aja laulik oli kahtleval seisukohal midagi teha. Siis aga tuli, keegi ütles. Tule minuga kaasa. Lähme jumala kotta. Tule minuga templisse. No ei tea, kas ikka tasub sinna tükk saad käia. Võiks midagi muud ette võtta või lihtsalt lihtsalt välja puhata. Olen oma perekonnaga koos, argipäevad niigi tööd ja kiirus täis. Saaksime omavahel natuke juttugi, rääkida või tänapäevaselt, vaatan parem telekat. Põhjusi kahtlusteks ja ei, ütlemiseks on piisavalt. Mõned tunnevad kirikusse minnes ka mingit erilist rahutust. Eks tule sel puhul meelde kohustuse jumala ja kaasinimeste ees. Kui loetakse ette pühakirja, siis võib kerkida küsimus, kas ma olen seda täitnud. Ja südametunnistus annab mitmetel põhjustel märg. Küllap oli ka laulikul neid põhjusi, miks mitte templisse minna. Kui teda poleks kaasa kutsutud, oleks temagi koju jäänud. Kuid seal oli, kes ütles, tule, lähme, jumala kotta. Ja hiljem järele mõeldes võis laulik rõõmu tunda. See oli olnud üks hea otsus. Olen ise ka mitut puhku sellistele kutsetele järgnenud ja pärast südamesse rõõmu tundnud. Olen ka täis endaga kaasa kutsunud. Miks laulik rõõmustas? Kohtumine kaasusklikega, nendega rõõmude ja murede jagamine, omavaheline kokkukuuluvus ja on juba see kõik on omaette väärtus. Aga ka inimese enda usk ja jumala usaldamine sai värskendatud argipäeva hallus ja igapäevane elu ruut. Ka päevas päeva nähtav ülekohus võib jätta mulje, et jumalat nagu polegi. Ta ei hooli sinust, ta ei võta meie elust osa. Aga nüüd, laulik oli taas kogenud jumala lähedust. Oli saanud oma hingerahu. Ta võis olla kogenud andestust. Mingi murekoorem oli jäänud jumal, et oli ta kogenud kuidas jumala tervendav vägi temasse tungis ning teda parandas ka teiste usklike tunnistuse kinnitasi. Jumal pole sugugi kaugel. Jumalakojas võib inimene saada korraga uut sisemist valgustust kogeda palvetele vastuseid. Kogu elu võib hakata paistma uues perspektiivis. Lootusetus asendub lootusega. Sellised on olnud paljude inimeste tunnistused. Noh, muidugi võib jumalakojas ka ükskõikselt tagasi tulla. Mitte midagi pole muutunud, ainult aega see raisatud. Vanaaja laulik võis aga rõõmustada. Tema oli saanud oma elamuse. Ta oli kohtunud jumalaga tema jaoks omandas koguse päev tõelise väärtuse. Võib-olla järgmisel või ülejärgmisel korral enam ei vajavadki kaasa kutsumist. Ta võis olla ise see, kes ütles. Lähme, lähme, jumala kotta. Läheme kirikusse. Armas kuulaja, soovin sulle õnnistatud kiriku teekonda ja kaunist ning õnnelikku päev. Palvetame. Tänu sulle, taevane isa, täitsa meist, hoolid etsamaid, armastad. Et sa kutsus meid oma osadusse? Palun õnnista meile kõigile, tänas pühapäev õnnista meie kiriku teekonda ja osasaamist sinu sõnumist südame tänu sulle ka meie raadio eest kõige selle hea eest, mida sa raadio kaudu olen teinud ja tegemas. Täname nende paljude inimeste eest, kes on andnud oma panuse, et vaimulikud saated eetri kaudu meie kodudesse jõuavad. Palun tee neile kriisile palju, palju head. Palun õnnista kogu meie maad ja rahvast. Meie isa, kes oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.