Tere hommikust, hea kuulaja. Olen Juuru Mihkli koguduse õpetaja Marko Tiitus ning soovin sulle algavaks päevaks rõõmu ja rahu. Ja loen pühakirjas tänase päeva vaimulikud, loosungid. Prohvet Jeremija raamatu 27. peatüki viiendas salmis, ütleb jumal. Mina olen teinud maa, inimesed ja loomad, kes maa peal on oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarre abil. Ja ma annan need sellele, kes minu silmis õige on. Ja uues testamendis kirjutab Püha Paulus oma kirjas roomlastele 14. peatüki kaheksandas salmis. Sest kui me elame, siis me elame issandale ja kui me sureme, siis me sureme issandale. Kas me nüüd elame või sureme? Me oleme issanda päralt. Elada see tähendab kanda oma valutavat mina läbi maailma. Nõnda on öelnud Milan Kundera. Ja küllap on ta sõnade mõte selles, et üsna harvadel hetkedel on meil pääsu oma mina ja enesekesksuse käest kuhu inimene ka ei läheks, mida ta ka ei teeks. Ikka on see üksnes omaenese varjatud probleemide lahendamine ja oma valutava mina, hellitamine ja tamine. Pauluse tee on teine. Tema arvates ei elame iseenesele ega sure iseenesele sest me oleme kellelegi hoopis suurema ja vägevama päralt. Selle päralt, kes on teinud maainimesed ja loomad oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarre abil. Eva Koff kirjutab oma hiljuti ilmunud raamatus, kust tulevad vastused. Kui ka minna väga-väga kaugele ära, kaugemale kui koolimaja katus ja teletorni tipp kaugemale kui maa ja päike. Midagi jääb alati alles. Et ma tahan olla päris aus ja öelda, mida ma mõtlen siis ma pean ütlema, ma olen imepisike. Ma olen nagu tolmukübe, kes elab liivateral. Aga mõnikord olen ma suur. Minusse võib mõnel heal päeval mahtuda terveid maailmu. Pean seda ütlema, isegi, kui see tundub imelik. On olemas miski, mille kõrval ma olen imeväike ja see miski peab olema imesuur. Imeväikese inimputuka kokkupuutumine ime suure riskiga on kohutav ja vabastab ühtaegu. Sest imede imeei ole niivõrd selles, et see imesuur miski olemas on vaid selles, et ka minu valutav mina võib sellesse ime suurde miskis ära kaduda ning seal rahu ja hingamist leida. Et minagi võin selles ime suures miskis leida oma elu ja surma oma rõõmude ja kannatuse, mõtte ja tähenduse. Kas me nüüd elame või sureme? Me ei ole iseenda, vaid issanda päralt. Vana kirikulaulusõnadega maa ja meri kiidavad taevatähed jumala, minu hing, oh kiida ka loojat lauluhäälega. Päike päeva teretab pilved ära, peletab kuu ja tähed hiilgavad. Öösel kiitvad jumalat. Maa on kindlalt rajatud kaunistiga ehitud metsad, väljad veistega, kõik on tema tehtud ka. Vaata, linnud lendavad, loojat kiites laulavad tuuled, tormid möllavad, needki tema teenijad. Vesi voolab, vahutab, tõuseb, langeb, lainetab. Ja ta kohin, kiidab ka loojat rohke rõõmuga. Hing nüüd kiida sinagi, tunnistades tõestini. Põrm ja pihu, olen ma jumal, vägevaletsa. Palvetagem. Jumal, ma tänan sind, et sina oled see miski, mille kõrval ma tunnen end imeväikse ja tähtsusetuna. Ja sina oled minu kõrval, ime suur. Hoia ja õnnista mind tänastel teedel ja luba, et võiksin selle päeva elada sulle. Luba mul täna hetkekski olla sinu käteks või jalgadeks, silmadeks või kõrvadeks. Tarvita mind siis ei olema asjata siin ilmas ja minu tee ei ole tühine Jeesuse Kristuse meie issanda läbi. Aamen.