Tere hommikust, hea kuulaja. Olen Juuru Mihkli koguduse õpetaja Marko Tiitus ja soovin sulle algavaks päevaks rõõmu ja rahu. Loen tänase päeva vaimulikud loosungid. Esimeses ajaraamatus 20 üheksandas peatükis üheksandas salmis öeldakse. Ja rahvas rõõmustas nende vabatahtlike andide pärast sest nad olid rõõmsa südamega issandale ande andnud. Ja kuningas Taaveti oli väga rõõmus. Ja uues testamendis kirjutab apostel Paulus oma teises kirjas korintlastele üheksanda peatüki seitsmendas salmis. Igaüks andku nii, nagu ta meil on lubanud mitte nördinult ei sundimisi, sest jumal armastab rõõmsat andjat. Betti Alveri tuntud luuletuses räägitakse heldest andjast, kes ehitab teistele elumaju ja koob neile kuueriiet. Müürib kolde sisse pajad ja paneb lõimelõngad niide. Ta annab oma elurõõmu ja silmasära teistele, annab kasvõi viimse sooja sõõmu hinge tagant ära teistele. Ja mis on selle tasu? Kusagil ei õitsenud lilli tema jaoks kunagi ei kajapillide majaks. Sõnu polnud laulusalmis tema jaoks, ainult valu oli valmis ikka valmis tema jaoks. Tundub, et kes iganes heldeandjaga poleks, tegemist on heasüdamliku ja naiivse lollikesega, keda teised varmasti ära kasutavad. Ja annab küll viimsegi hinge tagant ära. Aga ei tule keegi teda tänamagi tasust rääkimata. Niisugusele võib kaasa tunda, kuid võib ka parastada. Eks ise oled süüdi, kui elada ei oska ja teistel end lüpsta lased. On tõepoolest võimalik, et andmisrõõm asendub pikapeale meelekibedus ja valuga. Jumal armastab rõõmsat andjat, et mitte seda, kes teeb head nördinult või sundimisi. Sääraseid rõõmsaid andjaid leidub ka meie päevil. Selles ei tasu kahelda. Olen märganud, et vanema põlvkonna koguduse liikmed tunnevad kiriku liikmeannetus tasudes siiras kergendust. Sain oma võla tasa. Ta ei võta seda andi teene või helduse osutamisena, vaid pigem millegi niivõrd enesestmõistetavana et kui see tegemata jääb, siis on koorem südamele. Jeesus ütleb mäejutluses, sina, aga kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb. Essualmus oleks peidus ja su isa, kes näeb peidetudki, tasub sulle. Ilmselt on andmine või annetamine alles siis õige, kui andja ei rehkenda seda ümber oma heade tegude bilanssi ega peaandi millekski eriliseks ja märkimisväärseks. Ja küllap alles siis, kui vasak käsi tõepoolest ei tea, mida parem teeb, saab andmisega kaasneda tõeline ja siiras rõõm. Ja ühtäkki polegi see enam oluline, et andjal ei tooda lilli ega mängita pilli. Et tema mälestuste jäädvustate ajaloo raamatusega laulusalmis. Mida aga teha, kui säärane hoiak näib kättesaamatus kaugusse asetatud ideaalina? Kui me ei suuda korrapealt pühakuteks hakata? Alustagem siis lihtsamast. Andkem täna kas või üks kord midagi enda omast kellelegi, kes seda meist rohkem vajab. Ja olgem talle tänulikud, et andmise läbi oleme vabanenud liigsest ning võime jätkata oma teekonda kergema seljakotiga. Palvetagem. Taevane isa, sina oled andnud meile kõik, mida me päevast päeva vajame ja tarvitame. Ära lase meil midagi lõplikult enese omaks pidada. Sest kõik, mis meil on, oleme me sinu käest saanud. Luba, et me ei peaks mõtlema sellele, kas heldus ja headus saavad siin maailmas vääriliselt hinnatud ja tasutud vaid lase meil rõõmustada sellest, et meie nimed on taevasse kirja pandud Jeesuse Kristuse, meie issanda läbi. Aamen.