Tere hommikust, hea kuulaja. Olen Juuru Mihkli koguduse õpetaja Marko Tiitus. Olen rõõmus, et võin hetkeks olla su külaline. Soovin sulle rahulikku ja rõõmsat hingamispäeva. Vaimuliku mõtiskluse aluseks loen tänase pühapäeva evangeeliumi teksti Markuse evangeeliumi teisest peatükist kus räägitakse Jeesusest, kes tervendab halvatud mehe. Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et daam kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Jeesus kõneles neile jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde kandes Halmatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli ja uuristanud augu lasksid alla voodi, millel halvat tulemas. Ja nende usku nähes ütleb Jeesus halvatule, poeg, sinu patud on sulle andeks antud. Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes arutlesid oma südames, mis seesinane räägib nõnda? Ta teotab jumalat. Kes muu saab patte andeks anda, kui jumal üksi. Jeesusega taipas kohe oma vaimus, et nood nõnda arutlevad endamisi ja ta ütleb neile, mis te seda arutlete oma südames. Kumb on hõlpsam, kas öelda halvatule, sinu patud on andeks antud või öelda talle, tõuse püsti, võta oma voodi ja kõnni. Aga et te teaksite, et inimesepojal on meelevald patte andeks anda maa peal. Ta ütleb halvatule, sinule ma ütlen, tõuse püsti, võta oma voodi ja mine koju. Ja sedamaid tõusis too püsti, võttis oma voodi ja väljus kõigi silma all. Nii et kõik hammeldusid ja ülistasid. Jumalat öeldes, sellist asja pole me eluilmaski näinud. Aamen. Meie mõttemaailmale võib tunduda kummaline, et Jeesus seob omavahel kaks pealtnäha täiesti eri asja halvatuses, tervenemise ja pattude andeksandmise. Jah, ka praegu tuleb ette, et raske haiguse korral otsitakse kirikust abi. Aga sel korral ei tule hädaline mitte pihtimis sooviga vaid palub, et kogudus tema eest palvetaksija Talle leevendust paluks. Jeesuse ajal arvati, et patja haigus kuuluvat kokku. Johannese evangeeliumi üheksandas peatükis küsivad Jeesuse jüngrid pimedale mehele, viidates rabi, kes on teinud pattu kas tema ise või ta vanemad. Et ta on sündinud pimedana. Selle pärimise taga on arusaam, et haigus või puue on alati karistus mõne konkreetse patu eest. Juba esimese Moosese raamatu alguses räägitakse pattu langenud Eevale saadab jumal karistuseks sünnitusvalud Aadamale aga raske ja vaevarikka töö kuni ta jälle põrmuks saab. Mis aga meie tänases loos pealtnägijaid ja kirjatundjaid imestama paneb, on see et kuidas võib Jeesus öelda, poeg, sinu patud on sulle andeks antud. Kes ta selline on? Kes muu võib patte andeks anda, kui jumal üksi? Mees, kes endale niisuguse õiguse võtab, seab end jumalaga ühele pulgale ja on rabide meelest pannud toime jumalateotuse. Mõnes mõttes on järgnev halvatu tervendamine otsekui tõendiks, et Jeesusel on pädevus ja meelevald patte andeks anda. Sest ta midagi enamat kui eriliste võimetega inimene, imearst või õpetaja. Ta on jumala poeg. Küllap aga vaatame meie seda sündmust natuke teiste silmadega kui Jeesuse kaasaegsed. Usk pattude andeksandmisest jääb tihti ka kristlaste kirikuskäijate jaoks üksnes teoreetiliseks tõeks. Endine Rapla koguduse õpetaja Esra rahula ütleb, et meie jumala pilge väljendub selles, et me andestame endale ise oma pahateod. Tõepoolest on erapiht meie kirikupraktikas peaaegu et kadunud. Pigemini oodatakse, et vaimulik oleks kogenud ja empaatiavõimeline hingehoidja, kes kuulab ära, lohutab ja annab nõu kui seda, et ta oleks preester, kes kuulab ära pihtimuse ning kuulutab siis jumala nimel pattude andeksandmist. Aga küsimus ei ole ju ainuüksi välistes vormides ja vaimulikest harjutustest. Need võivad ja peavadki aja jooksul muutuma. Aga mulle tundub, et pihil käimise taandumisega on meie ühiskonnas ja paljudes teistes ühiskondades maad võtnud nähtus mida Mati Hint nimetab vastutamatuse sündroomiks. Keegi ei ole kunagi milleski süüdi, keegi ei võta enesele äparduste ja pahategude eest vastutust, sest patuei ole olemas vähemasti objektiivses mõttes. Ja kui ongi, siis las ta jääbki igaühe südameasjaks, mida pole vaja avalikult kuulutada. Ja samas kui sa pead alatasa kulutama iseendale ja kogu maailmale, meie pole süüdi nagu kõlas ühe Raimond Kaugveri omaaegse menuromaani pealkiri siis võib ka see ühel hetkel osutada lõpmata väsitavaks. Tunne, et sa pead kõigega ise korda saama ka oma süü ja häbitunde, oma poolikuse ja patuga võib mõnigi kord olla üle jõu käiv. Jah, me ei saa kaasaegse arstiteaduse ja diagnostika seisukohast enam tõsiselt uskuda seda, et üks või teine haigus on mõne konkreetse süüteo või üleastumise tagajärg või karistus selle eest. Aga ikkagi, millega seletada seda, et 70 protsenti eestlastest elab stressis nagu väideti aasta tagasi avaldatud Saar Polli uuringus? Või mis on tinginud vastuvõtlikkuse alkoholismile Janarkomaaniale mis on tinginud kõrge enesetappude arvu või lihtsalt pideva rahulolematuse iseenda ja maailmaga? Ja kes raviks haiget rahvast? Maailm ootab imet. Ka Eesti ühiskond ootab imet. Mõni loodab seda euroliidust, mõni majanduskasvust, mõni ühiskondlikust kokkuleppest. Ka need mehed, kes halvatu Jeesuse juurde tõid, ootasid imet. Kirik ei ole ühiskonnale välja pakkunud ühtegi uut imet, programmi või retsepti. Ja võib-olla sellest ka kiriku vähene populaarsus. Kristliku kiriku sõnum maailmale on seesama. Eile ja täna. Maailm ootab imetaga, ta vajab pattude andeksandmist, meeleparandust, sisemist uuenemist ja puhastumist, lepitust ja rahu jumalaga, milles võib teostuda lepitatus iseenda ja maailmaga. Siit algab tervenemine ja see ei ole kiirega hõlbus tee või lahenduskäik. Aga see on läbiproovitud tee, mida on käidud aastasadu ja aastatuhandeid. Ja selle tee hakul kuulutab kirik tänagi ristija Johannese kombel. Vaata, see on jumala tall, kes kannab ära maailma patu. Palvetagem. Kõigeväeline jumal, sina tunned ja armastad meid. Sina näed meie soove ja igatsusi. Aga sa tead ka, mida me tegelikult vajame. Sa näed, et me kõik tahaksime saada puhtamaks ja paremaks, tahaksime olla terved. Aita meil sind usaldada, nõnda nagu haige usaldab arsti lubati, järgiksime sinu nõuandeid ja tuleksime kaasa sellele teele, kuhu sina meid kutsud? Õnnista meie maad ja rahvast. Jaga oma püha vaimu kõigile, kes täna kogunevad jumalateenistusele. Ja õnnista neid, kes nii nagu need neli meest kandsid halvatut, kannavad sinu juurde teisi. Ja luba, et alati leiduksid meie hulgas need neli meest või naist kellel on jõudu ja armastust kanda sinu juurde, need, kes ise kõndida ei suuda. Isa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen.