Otsib väravaid kirjandusilmas? Tere, mina olen Riho Lauri Saar ja te kuulate saadet. Lapsepõlv ja kirjandus. Eestis on eri aegadel ikka oodatud valget laeva. Mismoodi võib seda laev oodata? Üks väike poiss, kes mere ääres raamatuid loeb ja lugemise kõrvale Edvard Griegi muusikat kuulab ja mõttes kaugetele maadele rändab, sellest räägib tänases saatekülaline Tõnis Mägi. Tere, Tõnis Mägi, tere. Tere. Kui sa väike olid, kas sinu kodus oli palju raamatuid? Niivõrd-kuivõrd sest et ma olen sündinud 1948. aastal ning see periood oli suhteliselt raske periood Eestimaal sõda just läbi saanud. Kõik meie kandmine oli pilla-palla, sest ma olen oma oma Juurtelt saarlane. Mingile kell. Minu ema sõitis mandrile Tallinnasse, et Estonia teatrisse tööle minna ja siis jäid kõik meie raamatud, mööbel, kõik, mis jällegi kõik, kõik need Saaremaale, nii et et ma sündisin novembris 48 kuidagi ootamatult, kõik see juhtus paar kuud varem, kui oleks pidanud. Ja siis me jäime. Me jäime elama meriväljale. Ma olen ise kirjutanud selle kohta, nii et olen sündinud idas Lääne T4 ehkle. Siin põhjamaal tihti näen lõunamehi, kes endale jaapani auto ost. Sündisin meriväljal vanatädi juures olin ma esimesed kolm eluaastat kus siis elasime ühes väikeses hollandi meremehe poolt ehitatud majas, mis nägi välja nagu laev, mis on siiani mul mul unenägudes kummitab, seesama ühinemiskummitab, ma näen seda, seda elamist seal ja raamatuid oli, oli, oli, aga, aga, aga suhteliselt vähe, need hakkas juurde tulema siis kui hakati, kui toodine, seal ka meie mööbel ja klaver eelkõige muidugi need toodi, toodi Tallinnasse siis meriväljal ära ja siis tulid ka, tulid ka mingisugust raamatut. Kuidas sa lugema õppisid, kas sa mäletad neid raamatuid, mida sa esimesena võib-olla lappasid ja kui vana sa olid, siis? Ma olin kahe poole aastane, kahe poole igal juhul ma olin alla kolme aasta, kui ma hakkasin lugema. Ja see oli, see oli hämmastav, sellepärast et et mulle näidati ettetähed. Ma olen pärast seda küsinud oma onude ja ema käest ja keskosasse saab võimalik olla ja nad väidavad nagu ühest suust, et tõesti, see oli nii. Ja laua peal oli, esialgu mulle näidati, näidati tähti ja nende tähtede järgima, siis väidetavalt on nii palju, nii hästi ka ei mäleta, eks ole, aga olin, ma olin ma hakanud siis ise kokku panema pilti või õigem oleks öelda siiski sõnu. Ning esimene niisugune lugemine või oli ajaleht, see ajaleht oli, oli rahva hääl. Ma arvan, et see oli rahva hääl, et kas noorte hääl või minu mulle tundub, et selle rahva hääl. Ja ma lugesin Rahva hääle esileheküljel mingit suurte tähtedega kirjutatud suhteliselt, et sellise pika lause lugesin siis kahe, ütleme kahe-poolesed või natuke rohkem alla kolme lugesime ära. Seda ma mäletan ise ka, et ma võtsin ja kõik olid hämmingus. Siis mulle anti antigi, ta on mingisugune teine leht või oli see raamat juba? Ma lugesin sealt ka nii, et sellelt sellel hetkel saadi aru, et ma olen vaenatanud lugema. Et raamatud olid esimesed raamatud, mida ma, mida ma mäletan. Mida ma lugesin, olid, kas oli onu Diopa äkki või lolliks selline selline vene luuletaja mul on väga raske öelda, kes. Tal oli Pealkiri Ronus, Diopa, see oli rohkelt illustreeritud. Nõukogude aegne propaganda Stiopa onu, kes oli siis hästi pikk ja kes kaitses ja ta oli miilits. Ja mäletan, õppisin isegi mingisuguse salm õppisin pähe, onust joppab, kaitseb meid. Selle esimene siis ma leidsin ülevalt pööningult, leidsin kirstu seest riidekirstu sees oli, oli peidetud mingisugused raamatut, kaasa arvatud ka raamatut, mille eest oleks võinud karistada saada. Neid ma küll tõsi, hakkasin hiljem lugema, sest et meil olid minu jaoks natuke liiga rasked ja ja ei olnud ülaste raamatut, eks ole, aga seal ma leidsin niisuguseid lastele mõeldud siis esimese vabariigi ajal välja antud lastele mõeldud selliseid surnaale või polnudki raamatud, need olid, sellised on ma ei tea, meie, meie laps või midagi sellist, umbes nii et sealt sealt ma lugesin. Ühesõnaga valimatult tegelikult hakkasin lugema, kõike käia. Ja küll seal oli, oli siis nii-öelda vabariik, esimese vabariigiaegseid aegseid jutustusi. Vilde, minu esimesed triibulised lugesin ma läbi ka kuskil niisuguse viie aastaselt umbes või ja sealt edasi edasi tuli juba natukene niisugust sellist sellist kirjandust, mis nagu ei oleks nagu lapse oma. Aga, aga mul mul mulle meeldis neid lugeda eriti põnev olid, muidugi olid huvitavad mulle, kas põnevikud, sest ühel hetkel siin ära ka nii-öelda selle gooti kirja mis oli oluliselt raskem kui kui tavaline tavaline kivi eest, et sellest ei saanud teinekord aru, mis tähega tegemist on noh, niisugune saksakiri, eks ole, siis vanad kinniköidetud ajal noh, ajalehed, tollased või seal oli alati, seal ei ole mingeid järjejutud. Ja niisugused kriminaaljutud, need, ma lugesin küll hästi kiiresti läbi. Loomulikult, Conan Doyle'i ja nii edasi kogu see, kogu see, see temaatika ja, ja need, need, ma ei tea isegi neid autoreid, kõike, mida ma lugesin, väga paljud olid lihtsalt ilmselt halvad, aga lugesin valimatult kõike, mis ette jäi. Sageli inimesed eriti lapsed, võtavad juhuslikud tõesti raamatuid, mis nende riiulist kätte jäävad. Teinekord mõjutavad nende valikut, kas vanemad tuttavad, teised lapsed, kuidas sinul oli, kas valisid kõik ise? Suurelt osalt küll jah, et ega mul ei olnud palju sõpru, ma olin väike, siis ei mäletagi, ausalt öeldes, kuni ütleme viienda eluaastani juba lasteaias küll käisin, siis mul tekkisid mingid esimesed sõbrad, aga sinnamaani ma olin väga palju. Ma ei ütleks, et üksi, aga aga, aga ikkagi ja sellised, noh, kui seal mere ääres meriväljal me elasime, siis oli põhiline, oli mul käia, jalutada seal mere ääres ringi, muuli peal istuda, vaata vaadata niisama laevu, valgeid, mis tulid ja läksid unistades, kuhu nad lähevad, need laevad. Ja siis noh, nagu ma juba ütlesin, valimatult valimatult lugesin ma kõike, mis mulle ette, mis mulle ette jäi, aga kusjuures kaasa arvatud lehed, mäletan väga hästi lehtede esiküljel suurt Jossif Stalini pilti 53. aastal siis siit maailmast lahkus ja, ja see mäletan, ma lugesin läbi kõik need artiklid, mis seal muidugi paljust ma nüüd aru sain. Aga ütleme nii, et siis see on seal nüüd see esimene periood. Esimene periood elust kuni koolini 56. aastal ma läksin kooli. Niisiis Aino pinginaabriks sihukese mehe nagu Siim Kallase ja siis Simmuame siis mul oli väga palju raamatuid kodus. Kui ma tema juures käisime, siis ta mõnikord mulle näitas mingeid raamatuid ja andis neid ka lugeda. Et sealt ma sain nagu esimese sellise suunanäitaja Mulogis raamatud andis lugeda ja juba koolis oli see ikkagi lapsi oli rohkem, aga väga paljud, aga ma ikkagi ikkagi sain ka sõbraks siis juba sealt edasi ja nende laste vanemad näiteks ma mäletan, et oli, soovitate siis noh, juba nüüd oluliselt hiljem, ma ei tea, kas ma võisin olla mingi üheksakümneaastane, kui Meisterdetektiiv Blonkvisti mulle soovitati lugeda siis Astrid Lindgreni seal mul oli ikka palju soovitajad. Ja näiteks Ma ütleks, roostevabast mõõk oli ääretult põnev raamat. Poistest muidugi jälle raud minu arust siis Pal-tänava poisid ja ja midagi eesti poiste. Noh, see temaatika poisid, poisid teevad oma loovad mingisuguseid siukseid salaühingu ja siis käivad koos ja, ja ja niisugune spiooni värk ja kõik, see on muidugi väga huvitav. Ma olin selline, koolib koolipoiss esimesest, kuni seal muide viienda klassini näiteks. Ja kui näiteks jõudis kätte aeg lugeda, lugeda läbi Oskar Lutsu vaade, mida ma noh, ma arvan, et ma olen lugenud seda mitu korda läbi. Et taas siis poiste mängud jah, tegelikult ju palju. Et siis ma siis ma ühesõnaga siiamaani ma tegelikult kujutanud kujutan ette, millised, milline oli see klassiruum, kuidas need tegelased välja näevad. Ja, ja siis, kui hiljem tulid film, Tallinn film tegi filmi teadupärast, eks ole, siis siis need tegelased isegi need ruumid olid veel kuidagimoodi niimoodi nagu ma kujutasin ette, aga tegelased ei olnud teistsugused. Et, et see lugemise juurde kuuluvusega taasia, mis sa sinna ise ise juurde mõtled? Et see on mulle tundub, see on ääretult oluline. Et ma arvan, et noh, noored inimesed, kes on kõigepealt näinud filmi ja siis lugenud on, neil enam ei löö kindlasti kohe mingid oma oma ruumi palju, sest see, mida sa juba visuaalselt oled näinud, talletub Su talletub sulle mällu ja sa näed nii nagu filmi seda uuesti edasi. Kõike, kogu seda ruumi, neid inimesi ja muu säärane. Loomulikult nende raamatutega oli, ongi niimoodi olnud, kas või nahksuka jutud ja kõik see raamat Ta sari Seiklusjutte maalt ja merelt. Noh, kolm musketäri muidugi ja, ja kõik see seal pärija kalkutast ja lugesin, ma arvan, ma lugesin need kõik läbi kõik, kõik, kõik need olid huvitatud seiklusjutud maalt, merelt said liikuda siit väikesest Eestist kuskile mujale, sest et ka sedasama valge laevasem kõlab kuidagi väga niimoodi literaat tuurselt praegu imelikult, mis ma räägin, aga tegelikult seal seal muuli peal istudes ja neid laevu vaadates oli, oli ma ikkagi läksin nendega kaasa kogu aeg, mõtlesin, kuhu nad lähevad ja mis, mis maarjamis rannad on. Ja seiklusjutte maalt ja merelt lugeda, siis ma ju reisisin loomule ka väga, väga paljudes, ma olen väga paljudes maades käinud niimoodi reisides jah. Ja, ja need, kus oli juttu mingitest võõrastest maadest, kommetest. Noh, ja loodus muidugi ja kõik, et see semindisse mind väga köitis. Me rääkisime siin põnevikes palju, aga millal tuli see aeg, kus sa võib-olla teadlikult hakkasid raamatuid valima, millise ei olnud enam niimoodi juhuslik ja millal need ei olnud, ainult ütleme põnevikud enam. Et sa võib-olla oleksid mõelnud, et nüüd tahaks lugeda midagi sellist. Selle need on, selline raamatute lugemine on niimoodi teadlikult lugedes mingeid raamatuid, need, see tuli oluliselt hiljem, siis tuli ma ikkagi arvan, et ma olen ikka juba aeg on niisugune noh, ega ma ei tea, niisugune 18 19 natuke varem muidugi ma lugesin seal juba juba Hesset ja ja, ja vist natuke tonksin Balzaci, mis mulle ei meeldinud, ma mäletan eesti autoreid Tammsaaret ja mitega kõiki nats. Mauruse kool mul jälle jälle taas väga meeldis, eks ole, teine siis tõde ja õigus taas noh, see mingi seltskonna huvitav praegu te küsite mu käest või sa küsib mu käest ja ma nüüd räägin ja ise justkui ennast kõrvalt kuulan, mida ma nüüd siis räägin. Ja selgub, et mingi mingi jah, selline niuke selts, kus poisid, poisid on klassis nii nagu kevades, eks ole, või roostevaba mõõk teevad seal oma mingisuguse väikese hamba ja teevad ajavad oma asja seal mul on väga, väga, väga, väga korda läinud või miks see nii on, ma ei, hakkasin mõtlema ja analüüsima, aga lihtsalt et, aga noh, mingil hetkel jah, et tööd jõudsid, jõudsid need nihukesed natuke raskemad raamatut ka. Aga nendega on olnud ka see, et et alguses ma võitsin ikkagi, ma väidan, et ma lugesin väga kao, lugesin päris valimatult. Ja mulle sattusid lihtsalt sattusid pihku raamatut, kuna mõned raamatut jõudsid, jõudsid ka Saaremaalt ju lõpuks jõudsid mandrile meie juurde. Ja paljud raamatud läksid kaduma. Hästi palju raamatuid läks kaduma. Meil oli, me elasime rohu tänaval siis Pelgulinnas Tallinnas ja oli see suur üleujutus, oli suur vihm. Paduvihm. 59 vastu oli see, kui oli laulupidu ja, ja elasime keldrikorrusel. Meie keldrikorrus ujutas, vihm oli, oli vesi, oli kuuli üle põlve, oli vesi sees, raamatut viidi välja kuivama ja eestiaegne entsüklopeedia läks kõik täiega. Ja väga-väga palju raamatuid, mida kaasa arvatud Eesti rahva ennemuistsed jutud, mis on noh, mis on noh, nii minu jaoks täitsa märgilise tähtsusega seal pold ainult tegemist nende lugude vaid sellele tegemist ka visuaalse komponendiga. Siis Reinhold, Günter Reinhardti rehinud algi geniaalselt vase Traviiridega mulle tundub, et nad Vasagreageerid ja tal on siiamaani, et kui see on mul meeles, et kui see uustrükk nüüd välja tuli, siis ma olin kohe panin kirja, et seda kindlasti endale saada. Et mingit kunstiraamatut, mis meil ära varastati, sealt hoovi pealt samamoodi. Entsüklopeediad huvitavaid, ent näiteks palun väga jah, ongi vastuseks, et ma hakkasin neid entsüklopeediaid lugema mingil ajal. Et lihtsalt tegin lahti ja lugesin, vaatasin, mis, mis inimesed need on, kes, kes need siin pildi peal on. Ja siis ma küsisin seal oma ema käest konkreetselt, et oli ka vist Herman essaga tegemist, et kes, kes on Essetist tollal minu arust ei tõlgitud, vähemalt ma ei mäleta, kuuekümnendatel vist tuli esimest korda tuliste step vult välja mõistepi stepihunt Loomingu raamatukogus, ma juba teadsin, et selline nimi, selline nimi on olemas, sest et kuskil mingi eestiaegne raamat sattus mulle kätte, et ma olin seda natuke juba lugenud, aga see oli, see oli nii, seal mõned lehed olid puudu, nii et see oli üks asi, mida ma justkui teadsin, et on olemas. Kui ma kuuekümnendates Lepikson disaini, siis ma lugesin selle korralikult läbi? Jah, et palju teate, ausalt öeldes ma ei mäleta enam neid kõiki, isegi neid nimesid, mida ma lugesin, siis ma võtsin, nagu öeldakse juba valimatult ja seal midagi mulle väga meeldis ja midagi mulle väga ei meeldinud, kärsitu inimene, nagu ma olen siiani. Paljusid Ma ei viitsinud ka läbi lugeda, lasin nii-öelda noh, diagonaalselt, et kui läks minu jaoks läks igavaks. Ma tahtsin ikkagi, et oleks mingi tegevus kuni sisse üks hetk, ma mäletan seda, et, et siis ma olen jälle, kui vana ma võisin olla, ma ei mäleta, aga aga no kuskil niisugune, no ka 18 võhma insumile kuskil sealkandis 17 äkki vä. Või 17 aasta vanune võis, võisin olla 16 17 äkki ja siis, kui ma lugesin, villam soomlasest Moomi etena novellid olid. Ja samas paralleelselt lugesin Edgar Allan Booned kiike vändel kaev, vabandust, kaev Endel wow, kaevad endale olid suuremad, ma lugesin neid kõrvuti, Ühte lugesin. Lugesin hommikul õhtul mul läksid omavahel, läksid segi. Mõlemad mulle õudselt meeldisid Sammerdised mumm, meeldid mulle mulle mulle siiamaani väga oma pole puude natuke aega lugenud. Entsüklopeediaid sa juba mainisid, ma oleksingi tahtnud järgmiseks küsida, et vahest noh, lastel juhtub seda päris sageli, et võetakse riiulist sugugi mitte juturaamat lihtsalt lappamiseks tegemist võib olla kasvõi kõrgema matemaatikaga. Lastel on vahest piisavalt püsivust ja huvi, et seda kõike läbi lugeda, lapata, kas sul selliseid asju tuli sageli ette? Mis matemaatikasse puutub, mitte mingil juhul, see on temaatika on hakanud huvitama täitsa täis täismehena lapsepõlves, mitte mingil juhul, ma ei visanud Tartumaal Ülematemaatikaga raskusi koolis aga mingid analoogilisi analoogilisi seiku tuli ette küll. Et ma hakkasin lugema, tundus jube põnev olevat, aga mis asi see on, sellest varu ei saanud ma. Mingi mingi psühholoogia raamat oli, kes oli too autor ja seda ma enam ei mäleta, taas mingi eestikeelne raamat oli, mis oligi siis kas minu vanaisale kuulus või või, või niimoodi, aga ma ei mäleta isegi nime. Üks raamat, mida ma, mis on ka ükski imeliku sellise jälje jätnud, selliseid kõhedust tekitava, aga, aga on jube võimsalt mõjunud oli, oli Hans ainult Zeelast. Tema raamat tuli, nõidus, õpilane ehk. Ehk ehk ehk mis ta nüüd oli siis? Ühesõnaga mingi nõidus õpilane jah, aga kuidas ta lõikab kaks kaks pealkirja see hansa ainult seepärast kõige kuulsam kõige kuulsam lugu. Ja seda ma, seda ma lugesin, mäletagenvaidlikud ihukarvad, ühtisteerin kuidagi kirjeldused olid niivõrd niivõrd kunstilised, et noh, ma ümber jutustama, mis, mis, millest see lugu oli, aga aga katse, see oli küll raamat, millest ma absoluutselt aru ei saanud aru, kus, mis on, aga lugesin, lugesin ja lugesin, Eli põne hiljem. Sain aru alles, millest tegelikult jutt on. Sinu lapsepõlves tõenäoliselt ilmselt televisiooni ei olnud väga võimalik jälgida ja ma ei tea, kui suured olid võimalused võib-olla muusikat kuulata, sest võib-olla tänapäeval võiks inimeste käest sageli tagasivaatavalt küsida, et näiteks, mis on neile meelde jäänud lugemise kõrvale, millist muusikat nad on kas kuulanud või juhtunud kuulama vaesuse tekitab väga tugevaid seoseid inimestel. Sinul ilmselt midagi sellist ei ole. Raadio käis kogu aeg, ma kraade oli põhiline, jahtis grammofon või ütleme siis magnetofon või tegelikult oli see magnet, Poola veel omakorda, see oli selline raadio peal, suurlintmakk tuli hiljem oluliselt hiljem, ma ei tea, mis ma võisin olla 13 või selline. Aga raadio käis kogu aeg, raadioraadius oli, õnneks, sai kuulata Soome raadiot ju. Ja see oli, see oli põnev, oli seal sellepärast, et mulle meeldis kuulata lind võõraid keeli muusikas, muusikali ma jõuan ka, aga aga vana vana Philipsi raadio, selle rohelise silmaga raadio, mis me, mis justkui oleks, oleks olnud elus olend. Ja, ja siis, kui sa seda raadiojaamasid juurde tuleb kuskilt kuskilt aga. Teiselt poolt oledale kilda ja kolmas keel siseneljas keele viies ja need kõik need olid kuidagi niivõrd noh fantaasia küllased minu jaoks. Et, et, et ma, ma, ma kohe reisisin kuhugi sinna, näiteks Soome raadio on ju alati olid alguses või et need kirikukellad lõid täistunni ajal ja siis see oli see kirikukellade kumin või see kõla on kogu aeg on siiamaani meeles. Ja, ja see muusika loomulikult ka, mida nad mängisid, aga see rahu, selles diktori enda räägitud hääles oli vail Huoment või mis tähendaks sellega rääkisid et need olid, et see oli hoopis selline teistsugune ruum. Kui oli näiteks Musk Moskvast tulev. Et see oli selline, nagu seal tuli justkui põrgust kumise ja tohutult hirmuäratav, kuigi seal siis eksisteerib räägitud unist õudustest lapse kuuldes. Aga sellel häälel sellel ruumil sellel mingisugusel siuksel. Ma ei tea, mis kõik kokkuseisundil vaja sellele kõik sellele, et mingisugune niisugune tohutu negatiivne külg. Aga samas ma muusikat, mida meil kodus kuulati, palju, palju siis nii-öelda klassikalist muusikat. Kuna ema oli laulja samuti ja kooris, kus ta laulis, ta oli põhiliselt ju õppinud ja tehti kontserte suurvormidega. No missa Solemnis, Beethoven või Beethoven, Bach. Ma ei tea, mis kõik, eks ole, kõguse Mozart loomulikult. Need ma käisin pidevalt proovides, kuulasin, kuidas nad seda tegid. Ja minule minu jaoks oli see noh, elementaarne, ma teadsin seda muusikat siis nagu ja kuulasin, kuulan siiamaani klassikaline muusika, seda ma kuulasin hästi palju. Ja kuna oli nõukogude aeg ju siis ka palju palju muusikat väga vene klassikalist muusikat, mis on ka erakordselt hea vürst Igor näiteks konkreetselt Boroditši vürst vürst Igor, mis säästriletaside varss või Vik riig näiteks, kohe ma mõtlen seda nüüd mitte need veremuusikast küllava norra kriigi beer kõnd on, on siiani mul, ma mäletan, et mismoodi ma Soome raadiost kuulasin, seda. Kergemast muusikast tol ajal lapsepõlves olid, olid kergem muusikali Georg Ots ja Georg Otsa laulud olid mul kõik peas peaaegu et ta oli minu suur lemmik Soome pool, ma isegi ei tea, need nimed ja need olid ka mingid onud laulsid, aga noh, kindlalt oli Georg Ots, keda ma kuulsin. Ja, ja noh, hiljem siis, kui juba mõtlen seal 60.-te aastate 63 64, siis oli see raadio, Luksemburg, mida, mida sai õhtuti kuulata, säärtuva siis oli, oli lõpuks ka aeg, millal. Ühel öösel ma kuulasin mingit sellist lugu, mis võttis täielikult omaks. Ja järgmine päev koolis rääkisid, rääkisid poisid, et kutid, kas te kuulsite eile luksida. Luxist tuli üks fantastiliselt kihvt lugu, laablawnitu Juno ahelavju aelu Espitru so pliis ja arusaadav kõigepealt kõiki, isegi meile, kes me väga hästi ei õppinud, oli arusaam, millest laul rääkis seal viis oli nagu hästi kihvt. Ühesõnaga, jutt on biitlitest loomulikult. Sealt edasi, no lapsepõlve hakkaski nagu lõppema, aga minu jaoks siis varsti tuli, Armeenias enam pole lapsepõlv. Aga et, et jah, et põhiliselt on klassikaline muusika, siis Georg Ots kuulasid raamaturaamatute kõrval niimoodi klassikalise muusika või, või kõige rohkem. Ma mäletan, et kui ma jälle on raske öelda, mida ma lugesin, aga ma mäletan, et Soome raadiost tuli, tuli pikk saade ja see saade oligi vist kriigist tõesti. Ja sammal samal ajal ma lugesin, lugesin mingisugust raamatut, mis raamatus olla võis, aga ühesõnaga mul see, kui need kaks asja jooksid kokku, see riigi muusika ja see raamat ja mul tuleb, mul tekkis täitsa nagu mingisugune kolmas mõõde, ma lugesin seda raamatut samas kuulates kuulata seda muusikat ja ma olin kuskil, ma olin kuskil hoopis mujal. Ma ei olnud selles selles raamatus Tartu maailmas justkui. Ja ma ei olnud ka selles selles muusikamaailma, et mul oli see kuskil kuskil vahepeal, ma panin panin kokku nagu mingi uue täitsa oma maailma ja see oli nii veider, et pärast ma mäletan mitte midagi, ma ei mäleta siiani, millest raamat rääkis. Ja ma ei, ma ei saa päris kindel, et öelda, kas see oli isegi kriig, see võis olla, ma ei tea, kas Foree minugi poolest või või Elgaar või kes tahes, aga, aga see, see seisund oli hästi kihvt. Äkitselt oli mingi täitsa täitsa teine. Täitsa teine lugu tuli sellest ja. Seda, millal lapsepõlv lõppeb, seda ei tea ilmselt keegi päris täpselt, aga ma olen, eks ole, kaks sellist küsimust, et kas sa mäletad, et sa oleksid kunagi võtnud kätte mõne raamatu niimoodi, et oleks mõelnud või aru saanud, et see nüüd nagu ei ole päris lasteraamat või nagu nii-öelda lastele või ütleme, väikese väiksematele noorematele inimestele raamat, seda esiteks oled sa üldse kunagi sellist vahet teinud. Ja kas sa oled kunagi tajunud, et et ei tea, et nüüd on lapsepõlv läbi. Lapsepõlv on läbi, seda ma tajusin küll aga, aga et, et ühel hetkel tuli lihtsalt oli nii teistmoodi sest noh, lapsepõlv ka just nimelt seda ka õieti, et millal see täpselt lapsedki lõpeb, kes seda aru saab, aga aga sellest hetkest alates, kui ma ma ikka arvan, kuni sinnani suhteliselt lapsik olin, kui me kohe sõjaväkke läksin ja sealt sellest alates on seal öeldakse, et sõjavägi teeb meheks ja ma olen nõus sellega täis, kusjuures minule see oli hädavajalik mõnes mõttes, et ma läksin ära käinud, et kui nüüd nihutada nii kaugele, et seal on kaheksateistaastane, siis lapsepõlve lõppeb äkki seal natuke pentsik, võiks ju natuke varem lõppeda, aga aga niimoodi päriselt ma sain aru, et ma olen täiskasvanu, siis külgumas vaevas tagasi tulin, siis oli seal ja ei andnud enam selline nagu, kui ma varem olin. Aga need laste lastekirjandus ja täiskasvanute kirjandus nud tont seda teab, sest et ausalt öeldes see seiklusjutte maalt ja merelt, ega need ei olnud ju lasteaia lastejutud ju. Mõeldud tegelikult kergemaks lugemiseks ju kõigile, eks. Kellel on selline selline kui niisugune üldse väga meeldib, et minul ei olnud niuksed, niuksed, niuksed laste lasteraamatuid või, või niimoodi välja Pöial-Liisi vist oli ja ja, ja muidugi ma lugesin lumivalgeke seitse pöialpoissi muinasjutte mingil ajal oli üks lemmikmuinasjutukogumik oli mul võluv, et ise Ungari muinasjutud näiteks, mida ma lugesin korduvalt läbi millegipärast mulle see väga meeldis ja ja see oli ka kuidagi väga musikaalne, ma ei, ma olen hiljem sain aru, et ongi musike hästi sellest tekstides või selles kogu selles enda selles mingis loogikas on selline mingi muusika minu jaoks vähemalt sees olemas, et miks ta oli küllap ka see oli see, mis, miks mul seal meeldis lugeda. Aga noh, suhteliselt vara, ma lugesin läbi sellise sellise paksu raamatu nagu, nagu vahva sõdur šveik. Hašek. No seal oli ikka roppusi täis ja sellise sellise väljend, mida noh, tänapäeval muidugi mitte keegi ei tee teist nägugi, eks, aga tol ajal oli see ka nagu noh, see ei olnud ka lasteraamat, kus oli juttu, oli prostituutidest, mingist tripperist ja ma ei tea, millest kõigest sellest muidugi aru ei saanud, aga läksin käisin midagi, küsimus siis mulle vastati midagi väga ebamäärast. Et vanaisa ära, et selle lasteraamatu õudselt meeldis lugeda, seda, see oli, see oli ja, ja teki alguse juures lugesin niimoodi ta taskulamp, seda ma ei ole ainuke. Ma mõtlesin, olid ainukesed see poiss selline keskkes taskulambi kaasa ja peitis raamatu ära siis teki alt niimoodi luges taskulambiga selgub, et minu põlvkonna minu põlvkonnale tavaline nii tehtigi. Ei lubatud lugeda ja siis tekiaalsed lugeda niimoodi, et keegi näinud. Et vastus ongi selline, et ei, ma ei osanud nagu vahet küll teha, et on muidugi selge on see, et mingid lood olid nagu erilised ja, ja kus sattusid peale mingi mingitele lugudele, millel sa tegelikult said aru ka, et see vist ilmselt ei ole lasteraamat, ei ole mõtet nagu hakata isa-ema-isa käest isegi Reinu ema käest küsimagi, et mis asi see on? Kui sa ütlesid, et väiksena sa lugesid, vaatasid randa merd, noh, see oli kõik omamoodi selline fantaasia ka, eks ole, see on siis noh, ilmselt see oli ikkagi nagu see koht oli nagu tähtis ka mingil määral, kus kohas lugeda ja see mõjutas omamoodi kõike seda tajumist, mis sa sealt raamatust said. Kas oleks võimalik esiteks, et et sama asja on võimalik uuesti läbi. Ma ei tea, kas siiamaani on nagu mingit tähtsust ka, kus kohas lugeda või on see nüüd juba niivõrd teistmoodi, et sa ei mõtle enam niimodi. Ei, see on õige, jah, see on väga õige, ma. Et seal oli suur aed, nõel, mulle meeldis aias istuda, võrkkiiges, keegi sind ei tülita, oled omaette, meri kohiseb, on ilus ilm. Lohet seal mõnusalt, vahepeal käid jooksete natuke ringi, sööd kõhu Tikreid täis või, või sõstraid tuleb tagasi, lohed jälle seal, hetkel oled sa magama jäänud, raamatusuga tõused üles. Ühesõnaga mingi päevaga raamat näiteks ei olnud üldse küsimus, kui olid, olid paraja paksusega selline. Et, et see on õige jah. Ega eriti ikkagi ei suuda lugeda, kus on lapsed, kus su ümber ei suuda nagu keskenduda. Et suvel kuskil rahulikult istuda, mingis puuele lugeda seal vist jah, õige. Ma ei mäleta, millal ta tegi vanem mõlemas eas. Et ma nüüd olen ikka lugenud, ükskõik, kus ta ka kätte satub, olen vaadanud, aga oleks nii, oleks muidugi kõige parem. Et huvitav on see, et niimoodi ma vaatan modeled et lastele ostetakse väga palju. Ma räägin oma lastest, eks ole. Et ostetakse väga palju igasuguseid mänguasju, vidinaid ja Teetuks raamatuid neluste väga palju, see on ikka väga oluline see, et tõepoolest see arendab just nimelt kas või fantaasia oma fantaasia paneb pane, paneb liikuma ja ma olen siin oma laste käest küsinud, et kas nad kujutavad ette, millised need noh, see, see ruum, milline see ümbrus on seal misel kirjeldatud konkreetses raamatus, mis taga pole, siis eks ole, on see, et iga räägib loomulikult erinevat juttu, sest me kõik näeme erinevalt, kuulem erinevalt mitte keegi ei kuule täpselt ühtemoodi, aga ei lähe täpselt ühtemoodi. See, et sa arendad oma siin oma mingit maailma, et seal mingil hetkel on see nagu hästi mugavaks on läinud, kui vaatad, mis maailmas need lasteraamatuid välja antakse. Kiiruga on pandud kokku lumivalgeke näiteks noh, võtan kõige lihtsama variandi lumivalgeke kokku lumivalgeke. Ja sees on tekkinud mingi kuueleheküljega tehtud kogu lugu, kogu stoori, mis tegelikult on kuskil kuskil üle 100 lehekülge, eks ole, see niuke AIAI appi kiirendada, saad, saad infi kätte, aitab küll. Et kõik see muu niisugune väga oluline see kirjeldus ja see kõik see saadetakse nagu minema ja palju palju pilte ja mida, mida rohkem pilte, seda parem, mida, mida vähem teksti, seda parem, kes seda ikka viitsib lugeda, see on, see on hästi haige Senlasti haiglane värk, et selles mõttes peaks nagu on lastele võimaluse lugeda minule hakanud kikiraamatuid ja ja see toimib. Ja, ja lapsed on hästi nutikad ju oluliselt nutikamad kui täiskasvanud inimesed mingi hetkeni, lapsed on rohkem loomingulisem. Kui vaatad väikseid lapsi, siis nad on kõik loomingu on kõik loomingulised inimesed, kes siis ehitab liivast maja, kes laulab, kes tantsib elik teevad seda päriselt kuuväega. Et see ei ole mäng, vaid see ongi mingil hetkel nagu elu. Et, et see on niisugune. Et see raamat annab, annab mingisuguse jõuna mõtlemise mõtlemist, arendada seal. Selge tütar, väike merd laulab neelases Ruja lugu, et Eesti muld ja Eesti süda tema pani oma oma tekstis Eesti muld, Eesti süda, kes neid jõuaks taluda. Jaht oli tütar, see on super, et ei oska, ei oska midagi öelda, sest et tuleb hetk, kus hakkavad samad väiksed teevad mingi sellise luuletuse. Või mingi sellise asja, ütlevad välja tulevad uued uued luuletajad, uued kirjanikud nende hulgast niikuinii tulevad ju. Et. Lugu. Te kuulasite saadet lapsepõlv ja kirjandussaatekülaliseks oli Tõnis Mägi. Lapsepõlve kirjandus on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ning selle panid kokku Viivika Ludwig ja Riho Lauri saar. Aitäh kuulamast ja peatse kohtumiseni.