Midagi siis teeme ühe pildi, tulge. Linnale pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne sup modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere tulemast perepilti. Mina olen Tiina vilu ja kutsun teid täna jälle kaasa, küll. Mina olen täna tulnud Keavasse ja on üks väike koht Raplamaal seisan siin Keava kaupluse ees ja ma olen täna siin sellepärast et ma lähen külla Kaiale ja Jaanile, keda ma arvan väga paljud Keava inimesed teavad. Keava uudised on Keava bussipeatuse juures suur teadetetahvel, kust saab teada järgmiseid sõnumeid müüa, lõhutud küttepuud kuivad ja toored, erineva pikkusega. Kolmapäeval 11. veebruaril raamatukogu suletud tule doonoripäev laevale, see oli 12. veebruaril, siis müüakse veel puitbriketti koos koju toomisega. Pakutakse korstnapühkimise teenust ja on võimalus osaleda B-kategooria autojuhikursustel Raplas. Noh ja ja Kehtna klubi saalis alustab. Aga vot selliseid sõnumeid pakub Keava uudiste nimeline teadetetahvel. Aga ma lähen vaatan edasi, raudteetuli vilgub siin, siis on siin veel olemas selline pruunides klippidest koosnev oluline informatsiooni tulp, kust näitavat suunad Eesti Post, Keava liimpuit, OÜ koogime küla, Keava söökla tavarongipeatus, Eesti tõulu, loomakasvatajate, ühistu ja teisel pool asuvad sellised asjad nagu lau küla, Linnaaluste küla, põrsaku külaraamatukogu, staadion, suveaedlinnamäed, seal paistab siis nüüd veel üks puud, Raudsiku pood. Ja siit kehast pean mina leidma ülesse siis ühe valge maja, kus ongi Jaanina, Kaie Kotov. Tervik ja mina olen Tiina, sina lähed jaanisse laigulistes pükstes, kas on igapäevavorm või? Vaba aja riietusega, mis tööajariietus seal siis on? Vahe teisel, aga ilma laigulised täitsa kahetse. Emale. Holl igast nurgast poeb kedagi välja. Kaie süles istub üks väga väike olevas. Tere, tema ei vasta mulle ise kindlasti mitte, ainult naeratab lahkelt. Kai on tema nüüd kolmekuune kolm ja pool. Tema räägib siis, kui tema jaks arvab ja ma arvan, et vahepeal ta ikka teeb Melsine. Nii et meil on siin kaks ja nii, kuidas te ütlete ise, suur Jaan Väike-Jaan või kuidas see käib, on väike, on Jansa ja suureniaan. Ahah, nõnda, kes järgmine siin on, tervist, kes sina oled? Mida sa kardad, noormees, kes kardab, puges peitu, aga kui sa enam ei karda, siis tule välja ja rääkis, oled nõus? Kes meil siin on ja on pere, kes see väiksem siin on? Leitud kolme sõrme ma näen, kas see tähendab, sa oled kolme aastane. Liisa Liisa on siis, meil on siin kolmene, Liisa, väike ja kes on kolmekuune? Rasmus, kes on emad, aga peidus praegu ütle midagi, aga kes teie perre veel kuulub, ühte musta-valgekirju koer, Ma nägin õues. Meie kutsu nipsi, me praegu elame minu ema isa juures, et ehitame nagu maja endale korrastame ja siis nendel on ka koer ja kass. Et siis nad praegu mängivad. Vahepeal ütles Väikse sõna sekka ka väike Jaan, aga see oli nii vaikselt, et keegi teine aru ei saanud. Rasmus puges Italia. Rasmus, kas sa räägid, kui vana sa oled? Kuuene, kuuene, kas sina hakkad pisitasa juba kooliga minema? Ma ei tea, aga kas sa tahaksid minna ja ma lähen telklaagrites ka olla? Nii jõudsimegi laagrite juurde. Ma olen jaani ja kaija juures siin sellepärast et mõtlesin, kelle juures perepilt veel käinud ei ole ja et on veebruarikuu ja vabariigi aastapäeva eelne aeg tuli mulle meelde, et me ei ole veel rääkinud ühegi perega, kes olekski kohe oma elu ja tegevuse suunanud Eesti riigihoidmisele. Teie olete mõlemad kaitseliitlased ja Raplamaa noored Nad peavad teid väga hästi. Kuidas praegu on, kes seal kaitseliidus oled joonud? Antud momendil ma siis olen eelkõige ma olen vabatahtlik kaitseliitlane, siis ma olen ka palgaline kaitseliidus ja siis vabatahtlikuna olen veel ka noorte kotkaste Rapla maleva pealik ehk siis siis tegelemine noortega. Ja kuidas sinuga on, Kaie, hetkel oled sa küll väikse Jaaniga kodus, aga. Aga teen asju edasi, mida vaja teha on? Praegu meil ei ole teistpalgalist, kes asendaks mind? Minu ametikoht on siis noorteinstruktor, Rapla malevas kuulun ka naiskodukaitsesse, mis seal siis kaitseliidu üks osa. Eksorganisatsioon. Minu nägemuses on kaitseliidus need inimesed kellele kuidagi eriti läheb korda see, mis nende kodumaaga saab ja kohe päris teadlikult olnud selle peale mõelnud, muidu ei oleks ju kaitseliitu astunudki. Kuidas teie olete kaitseliiduga ühist elu alustanud, kuidas see alguse sai? See siis nagu sai alguse juba päris päris ammu siis kui ma olin veel väike poiss ja siis siis ma hakkasin noor kotkaks ja siis sealt noorkotkaaastad olid sihukseid, hästi vahvad laagrid ja uusi tuttavaid ja igasugu muid asju. Ja siis seal Ta oli nagu selline loomulik jätk, et ma lähen edasi kaitseliitu noorest kotkast, elu on nagu viinud sedasi, et see asi on nagu hingelähedane ja huvitav ja nüüd ma siis olen ka kaitseliidus tööl. Kaie sinu lugu, kuidas sina ja kaitseliit omavahel kokku said? Samamoodi, et kui ma olin noor veel, siis olid meil kohalikud poisid, kes oli noorkotkas astunud juba ja nemad siis rääkisid, et seal on nii põnev ja kuna sel ajal siis ei olnud noorte eriti palju nagu teha siis see oli loomulikult huvitav ja siis me läksime, tegime oma rühma ja meist sai üks väga tugev rühm ja ja siis, kui ma sain 18, siis oli nagu loomulik jätk, et ma nüüd lähen naiskodukaitsesse üle ja, ja hakkad noortega edasi tegelema ja, ja siiamaani ma seda ei kahetse, et see on väga huvitav ja minu minu asi, et mulle meeldib. Teie perekond on ka tekkinud tänu sellele, et mõlemad sattusid kaitseliiduga. Kas me saime nagu laagris kokku ja, ja laagritesse siis algas ja nagu me ütleme, et kus me 11 leidsime, et me leidsime 11 metsast. Kui keegi küsima, et alguses ma mõtlen küll, et me oleme naljaga, siis ma ütlen, et ma päris tõsiselt, me leidsime 11 metsast ja siis tuleb lahti seletatud, mis moodi laagrite käigus No algas kõik laagritest ja võib-olla sellisest noortele põnevast vaba aja veetmisest, aga mingist hetkest saab sellest ju põhiliselt. Talvisem toimetamine, kuidas see teis toimus, siis on, tegelikult on ta nagu ikka sellest samast algusest peale olnud, et meile öeldi kogu aeg, et kasvatategi selles vaimus, et Eesti riik keele ja, ja noh, kõiki neid asju ja siis, kui see täiskasvanu iga tuli, siis oli see nii loomulik, et ma pean seda nagu edasi andma, mida mina olen saanud ja, ja tahe on ka, et noh, et ikka kui näed, et noh, et kuskil midagi ei toimu, et, et siis paned jälle mõne rühma käima, kus vähegi saali, kus inimese ette leiad ja saaks nagu noortele seda jagada, seda teadmistepagasit, et Eesti on ikka meie enda kätes ja et noored seda usuksid, selle niimoodi kasvaksid. Ma ei tea, see on nagu kogu aeg on selline asi sees olnud, et võib-olla vot see, see on võib-olla selline asi, mis on nagu võib-olla maapiirkondades nagu rohkem levinud nagu see, et see isamaalisi asi, eks ju, et see nagu tuleb nagu selle asjaga kaasa, et see organisatsioon kui selline, et, et ta nagu ongi sellele üles ehitatud, et kui sulle väiksest peale juba räägitakse neid asju nii, nagu nad tegelikult on ja nii nagu nad peaksid olema, siis siis see nagu iseenesest mõistetav asi minu arvates, et see peaks olema niimoodi iga eestlase puhul tegelikult. Teie liigute ringkonnas teete tööd inimestega, kelle jaoks on iseenesest mõistetav hoida oma riiki, aidata kuidagi kaasa, et see riik püsiks. Aga kuidas teil ühiskonnas tundub, et kas, kui te vaatate inimesi väljastpoolt teie organisatsiooni, kas inimesed hoiavad, mõistavad seda piisavalt? Kui lugeda neid artikleid teinekord ja, ja noh, üldse, et nad vaadata, siis on tihtipeale inimestel niisugune arusaam, et nagu tänapäeval, kui midagi juhtub, et noh, et meie riigiga, siis on see, kes kas NATO tuleb, eks ole, ja aitab meid või nagunii ei tulevihmadest üldse kaitsen natuke pole mõtet ja mis ma sellest riigist üldse hoian, et noh, et nagunii varsti eesti rahvas sureb välja ja mõned mõtlevad ka teistpidi, et ja, ja tihtipeale need tekstigi mõtlevad, need tulevad, liituvad meiega, eks ole. Aga palju on ka selliseid, kes nagu ei usu sellesse tulevikku, et see rahvas jääb või et noh, et me suudame ise ka, et nad nagu öeldakse, et kui kui ise ennast ei aita, siis teised ka ei aita. Nagu ikka pürgime seda teed, et ise nagu aidata, ise teha ja siis tulevad ka teised jäitur, kui vaja. Jaan, kuidas sulle tundub, kuidas ühiskonnas laiemalt? Tundub, et ta nagu jätab ikkagi natukene soovida praegusel hetkel, et inimesed võtavad seda kõike kuidagi noh, peabki olema nii ja mitte midagi nagu juhtuda ei saa või, või et et see on nagu iseenesest mõistetav, aga tegelikult, et ta ju ei ole niimoodi, et, et selleks on väga palju vaeva nähtud, et see kõik oleks, mis meil praegu on. Et inimesed nagu ei oska seda võib-olla hinnatav ja siis tänapäeval on ka noorte puhul hästi palju, näiteks kes tulevad meie organisatsiooni värskelt sõltumata nende vanusest, siis neil nagu see ajalooteadmine on nagu niisugune kuidagi nõrgavõitu, et et ma olin ise õpetan näiteks ka riigikaitseõpetust, eks ole, ja siis ka näiteks kui on Eesti sõjaajalugu, siis noored ei tea sellest tegelikult mitte midagi, kuigi need on eelnevalt läbinud juba tavaliselt on se 12. 11. klassi, eks ole, et siis nad on juba läbinud ju põhikooli keskkoolis ajaloo tunnid, et tegelikult nad ei tea sellest mitte midagi. Või, või siis on väga siuksed pinnapealsed teadmised. Ja seetõttu nad ei oska üldse arvatagi, et mida, selleks on tehtud, et Eesti oleks vaba. Vanaema mustikakissell. Vanaisa mesilastelt mesi. Kasari jõe vana uhke sild Karge veesi IU puhtaks peesi. Kõrre otsa õega maasikaid. Pankadelt sai ikka igal suve 1000 lindu, luhas kevadel, et kõik see tõesti ilmsi, mitte muule. Igal meist üks küla maarjamaal, vähemalt ma palun seda teile. Tallinn pole, ainult Eestimaa, tulge külla, tulge külla, meile. Meri oli siili ja paistab ikka. Kui on selge ilme, kui ta eit avastada ürgset Eesti pinna. Tänapäeval paljud ei tee vahet. Kirik, vana meremeeste kabel. Vanamõisa Ruupa ideede käeluud. Ühte lihtsalt Lääne-Eesti küla. Mäletan nii palju, kui on jäänud. Igal veist. Üksküla maarjamaal, vähemalt mad, palun seda teile. Tallinn pole, ainult Eestimaa. Tulge külla, tulge küll meile. Igal meist üks külamaarjamaa, vähemalt ma palun seda teile. Tallinn pole, ainult eestimaa, tulge külla, tulge küll. Meigile. Need, noored, kes tulevad nagu noorkotkas või, või niimoodi, et siis meie tegevus ongi see, et me nagu õpetame neile ajalugu Nad peavad teadma nagu riigikorda, seda, mis praegu on, kes on meie ministrit, mismoodi Eesti riik toimib ja nii edasi. Mismoodi üldse demokraatlik riik toimib, et sellist asja nagu õpetatakse neile nagu kui nad tulevad kaheksa aastaselt meie organisatsiooni ja kaheksateistkümneselt nad siis läheksid, on ideaalselt, nad läheksid edasi kaitseliitu siis selle ajaga nagu 10 aastaga nagu jõuab meile ikkagi väga-väga palju selgeks teha ja siis kui sa hakkad nendega rääkima, siis siis nagu tekib neil endal ka huvi ja nad hakkavad ise seda uurima. Aga noh, nii-öelda kõrvalt vaadates niimoodi sa kindlasti olete näinud neid poisse, kes väiksena tulid ja mitmeid aastaid hiljem juba räägite hoopis teistmoodi ja hoopis teiste arusaamadega, et mismoodi need mõtted käivad siis, kui nad tulevad ja on nii-öelda valged lehed siis kui nad juba suuremaks kasvavad ja maailmale natuke teiste teadmistega. Mina nüüd poistega olen tegelenud siis nii palju kui mina, Vigalas elasin, et seal oli hästi vahva vaadata, kui nad need valged lehed olid ja siis alustasid, kus nad siis möllasid ringi ja ei teadnud aga mitte midagi ja, ja kui siis said need vanded antud ja esimesed nende järgud tehtud ja kui nad tõmbasid vormi selga ja kui ilusti nad käivad ja, ja nad tunnevad ennast vormis kohe uhkelt ja oskavad seda paraadsammu ja teinekord küsid näiteks midagi näiteks kodukoha kohta, et noh, et mingit lugu või muistendid ja siis, kui nad räägivad seal, et kuidas nime sai see Vigala ja pikad jutud maha, siis noh, teeb nagu rõõmu, et kümneaastane teab seda ja samas eks ju, seitsmeteistaastane kõrvalt küsib, et kus sa seda tead üldse nagu arenevad silmnähtavalt ja neile meeldib see ja nad tunnevad ennast nagu uhkena ja teistmoodi. Tunnevad ennast osana ilmselt olulise osana, kui palju te ise inimestena muutunud olete? Olles kaitseliiduga seotud? Targemaks olen kindlasti saanud sellega, et hästi palju teadmisi, hästi palju praktilisi ja eluks vajalikke oskusi. Olen juurde saanud sellega kindlasti elukogemust hästi palju. Esiteks seda, et kuidas noortega suhelda ja need koolitused, mis on nagu selles organisatsioonis läbi viidud, on kõik tulnud kasuks ka oma peresiseselt näiteks, et kuidas või tekib mingisugune pingeolukord lastega või, või üldse, et noh, et kui oled stressis või ülepea kõik kaasa oled, kuidas siis sellest välja tulla ja kuidas et teised ei ole kõiges süüdi ja ise ka ei ole süüdi, et noh, et nagu sellega toime tulla ja samuti, et kuidas lastega siis tegeleda, kui need lähevad ülepeakaela ja vaev vaid ka rääkida pärast ja siis samuti, et kuidas organiseerida asju ja hästi palju elulisi teadmisi sellest, kuidas metsas ellu jääda ja kuidas metsas leida ja ravimteesid teha, mis on mürgine, mis ei ole ja nii edasi. Rasmus, tule räägi sina minuga ka, kas sa oskad mulle öelda, mis tööd enne issi tead? Taabist teemat, tööd, mis seal staabis tehakse? Kehte tulgu, aga enne sa rääkisid natuke laagritesse minekust, mis laagrid need sellised on? Mulle meeldinud, Lauri, räägi, miks sulle meeldib, mis seal tehakse, sest seal saab joosta palju. Mis seal veel tehakse peale jooksmise või minnakse laagrisse ja siis hakatakse jooksma ja ainult joostaksegi kogu aeg ei, vahepeal. Aga mis jooksmise vahepeal tehakse, puhatakse ja siis pallida mängitakse, aga kes need on, kes sinna laagritesse kokku tulevad? Lapsed, mis lapsed need sellised on? Lapse lasteaia lastelaagrid, mis nad teevad seal laagris, mängime palli, koolilapsed mind, lasteaia koolilapsed ja lasteaialapsed, ma saan aru, kas teie olete käinud emme-issiga laagrites ja kas te olete iga kord kaasas, kui ema ise laagrid teevad ja milline see laagrielu on, mis seal tehakse? Vahepeale aitakse telgi, magatakse seal ja hommikul tehakse lööma ja kas te oskate ise ka telki üles panna? Ja mina oskan ka oskategi, kuidas sa seda oskad? Võtad telgi välja ja siis kõigepealt paned mingid postid või midagi vaiad siis paned telgi mingid paelad sinna külge ja siis lähebki üles ja midagi veel vaja panna. Seda sa oled laagrites õppinud ja mis ema-isa töö juurde veel kuulub, laagrites käimine on hästi tähtis asi, ma saan aru. No mis veel? Päekile õppimas ja rääkinud, käivad ämmad pidusse vaja vahepeal. Mis peod need on? Soolte meeste pead, mis seal tehakse, tantsitakse joones, mängud ka. Noh, kuidas oli kuulata laste nägemust teie tööst, kas see vastab tõele, mis nad rääkisid? Meil on jah, täiesti kõik, et õpitakse, räägitakse ja plastiliinimängud ja kõik, kõik, kõik. Kas lapsed on kogu aeg teiega, teie töötegemistes kaasas ka? Põhimõtteliselt igal pool, kus vähegi võimalik, et nüüd viimasel ajal suurem poiss Rasmus ei taha, nagu enam sellistel pidulikel üritustel käijate paigalduse istub, siis ta tahaks joosta, aga Liisa käib kaasas nendel pidulikel üritustel ka aga kõik laagrid ja õppepäevad siis on sellised, kus nad vähegi joosta saavad olla, seal käivad kaasas ja suuremat koosolekud, et siis sinna nad ka enam ei saa, päike on veel, saab. Milline üldse on üks kaitseliitlase töö, argipäev, mis sinna kuuluvad noorte õpetamiseks laagrid, mis veel? See on nagu sõltub, et kui, kui nüüd vabatahtlik kaitseliitlane siis on ta ju tegelikult nagu tavaline inimene, kes töötab, teeb oma igapäevast tööd ja siis nädalavahetustel, kui korraldatakse mingeid üritusi, siis lihtsalt panustada oma vaba aega siis sellesse, ehk siis paljud on öelnud, et kaitseliit näiteks, et see ei ole mingisugune organisatsioon üldse lihtsalt eluviis, eks ole, et, et aga kui kaitseliidus tööd teha, siis on see niisugune ka igapäevane töö, selline, et nendesamade nädalavahetuseti ürituste ettevalmistamine paraadid, mis iganes üritused, see on, kaitseliidu juures on ja vabatahtlike koolitamine, et selle jaoks on nagu, sõltuvalt siis, mis, mis ametikoht sul on ja mida sa seal kaitseliidust tegema pead? Kui kerge on ühildada kolme lapse kasvatamist ja oma sellist igapäevast aktiivset tööd, kui see läheb veel ka sageli nädalavahetustest välja. Ütleme, kui mina nagu oma palgalist tööd teen, siis siis nagu väga tihtipeale ei lähe, et, et see on seotud relvadega ja lapsed relvad nagu väga hästi kokku ei käi. Aga kui see on nagu noortega töö, siis, siis see ei ole üldse nagu keeruline, et see on nagu sihukene. Naljakas on kohe, kui neid kaasas ei ole või kuidagi sedasi niisugune imelik, et kõik inimesed, noored ja, ja, ja ka noortejuhid, et noh, kõik vaatavad seda, kui see on täiesti normaalne, et noh, et peakski nii olema nagu kus me nad ikka paneme, talvised, väga siuksed, ekstreemsed laagrid, ütleme siin, kui kui on ikka väga palju miinuseid ja magatakse talvel telgis, eks ole, siis siis nagu väga ei saa veel kaasa, aga kui ilm vähegi lubab, siis nad ikkagi on igal pool kaasas. Meil. Kaie, kui lihtne sinu jaoks on kolm last ja aktiivne töö, mis käib ka nädalavahetustel. Tihtipeale on ka see, et kui ma pean nad töö juurde, olen kaaslaneid vedanud, sellepärast et kes neist haige olnud ja siis nad istuvad seal laua taga, joonistavad või saavad kuskil mõnda kellegi teise arvutisse või siis tõesti mängivad seal, et meil on lauamängud kaetmat, mis laagrites kaasas on ja ja laagrites on juba see, et noored ja ka noortejuhid ikka teavad, et nad tulevad kaasa. Ei ole sellist hetke, kus ma ei saaks öelda, et kas keegi teine hoiab, et mul on vaja kuskil midagi teha, sest alati on kuskilt abikäsi tulemas ja, ja tihtipeale suvelaagrites, kus meil on peale söögitoimkondade ja koristus toimub, on meil ka juba lapsehoidja toimkonnad olemas, mis nagu lastele endale väga meeldivad, sest noh, kust nad ikka neid väikseid jõmpsikaid saavad siis kantseldada, et peale meie on seal veel perekonda, kellel lapsed kaasas käivad. Jaan, sa ütlesid, et kaitseliit see on nagu elulaad, milline elulaad või eluviis on, mis selle hulka kuulub. Ma saan aru, et need on inimesed, kes alati aitavad kui on vaja, mis sinna hulka veel kuulub, kuidas iseloomustada, milline on kaitseliitlane. Ta on kuidagi kahe jalaga maa peal. Ta on valmis igasugusteks üllatusteks, Kuimetsas näiteks tõesti on seal juhtunud mis iganes äpardusi, asju, et sa tead, kust võtta see side või millegagi kinni siduda, eks ole, ja millest süüa teha ja nii edasi, et ta on nagu ta valmistab ennast ette igasugusteks olukordadeks, ta tuleb sellest välja nagu, et ta ei jää hätta omadega. Vähemalt minu minu ringkonnas minu tutvus Kallas on lapsed ka, kes ikka noh, et noorest peast pihta hakkavad, et nad juba teavad, et ahah, midagi on vaja teha, et siis nad mõtlevad, nuputavad, tulevad omadega välja igast igast situatsioonist. Enne kui selline või kes on kaitseliit üldse seotud, on tavaliselt siis sihuke aktiivsem ühiskonnas ja liige nagu selles mõttes, et et ta teeb oma tööd, ta elab oma pereelu ja ta panustab oma vaba aega siis sellele organisatsioonile ja siseneda riigile. Sellega seoses ongi täpselt see, et see kaitseliitlane ongi valmis igaks hetkeks, et kui on kuskil keegi metsas näiteks kadunud ja helistatakse, et nüüd meil on vaja inimene metsast välja tuua, siis tulevad inimesed kohale töötunkedes otse kuskilt müüri pealt, näiteks mõni ehitaja ja tema jaoks on see täiesti normaalne. Siit tuli nüüd üks väga asjalik ja selge. Milline on kaitseliitlane? Niisugune niisugune ongi kaitseliitlane, eks ole, et kui pannakse mikrofon nina alla olevi kolmekuune, tuleb ära ütelda, mis sa arvad. Veel jälle saab, öeldaks. Ilu haagib. Peagi. Ja nii nagu poodi ja nii nagu voodi Kapp. Lai. No teie organisatsioon on ju väga teadlikult suunatud ikkagi sellele, et hoida koos ja kasvatada, arendada inimesi, kes oleksidki, sellised asjalikud, abivalmis ja väga suunatud oma kodumaa kaitsmisele hoidmisele. Kas lapsi peab sel teemal kasvatama või see võiks tulla kuidagi igast kodust? See võiks tulla igast kodust, aga tihtipeale ja tänapäeval on see, et lapsevanemad on tööga nii hõivatud ja koju tulles neil on ikka veel töö või teevad mingisuguseid õppimise asju tihtipeale, et ja nad nendele ei jätku aega laste jaoks või siis kui jätkub, et nad, nad võib-olla ei tulegi selle peale, et nad peaksid näiteks suunama The last, et nad teaksid, millal lipud tuleb välja panna või et mis asi on Eesti riigipüha, et ja nii edasi, et et selles mõttes on nagu see kaitseliidu noorteorganisatsioonid nagu mitte asendamatud ega väga tähtsal kohal, nagu seal toimub rühmades kogu aeg see töö, eks ole nagu tõesti, ma loodan, et kui mõni noorkotkas tänava peal käib ja tuleb reporter küsib teisel veebruaril, mis, mis riigipüha nüüd on, et siis nagu tühjaks suu kinni, et noh, et tõesti, kas täna on mingi riigipühapäev, ma ei pannud tõesti tähele, tipud on väljas. Et see sellist situatsiooni usun ja loodan, et noorkotkaste seas nagu ei ole Kas te seda olete ka märganud, kuidas teie organisatsioonis olevat noorkotkad või kodutütred siis läbi laste vanemad omakorda saavad taas haaratud riigi asjades et mõni vanem tuleks hoopis lapse kaudu. Jah, meil nüüd paar tükki on sellised, kes homme meil koosolek aia, kes tulevad need esimest korda meie koosolekule, kes on nagu läbi laste, siis, eks ole. Aga suurem osa lastevanematest kas ei ole huvitatud või ei taha teada või mida iganes, et noh, et me oleme üritanud neid haarata ka suvelaagrisse siis kaasa, või selline pidulik üritusel, mille aasta lõpus aasta lõpu koondused tuleks lihtsalt publiku hulka tulnud, kuulanud ja vaadanud, mis me teeme, aga kas 10 tükki tuli võib-olla täis, et nad väga vähet, et tõesti vähe, et nad nagu nad võiksid rohkem olla huvitatud, et noh, et mis te seal teete, kus te olete ja nii edasi. Kuidas anda isamaalist kasvatust niimoodi, et inimene tunneks iseenese seest, et see on ei, see asi nagu teiega läks, mitte et see ei oleks pealesunnitud, keegi kuskil käsib, et nii peab olema. See on ühiskonna hoiakus praegu, kuna ja kodutütred ja noorkotkad alustasid peale seda, kui ütleme, niiet pioneeriaeg kinni pandi, et siis läks meie uuesti lahti. Paljudel on nagu jäänud sisse, see pioneeriaeg oli sunnitud ja küllap need noorkotkad ja kodutütred on ka sunnitud ja eks nad seal sama asju teevad, eks ole, et ülistavad ma ei tea, mida ja ja kuna ühiskond suur meedia ei ole kajastanud seda kui Väärtusliku organisatsioonide terve Eesti jaoks, siis puudub just nende emade-isade hulgas võib olla selline arusaam, et mu lapsed võiksid seal olla, et neist kasvaksid väärt Eesti riigi kodanikud, sest nad saavad seal palju rohkem teadmisi, kui nad koolielus ja võib-olla pereeluski saavad, et nad, nad oskavad kaitsta nii ennast, oma peret kui ka naabrid, kui on vaja aidata. Kui meil on nüüd uus rühmi, on tulnud uusi liikmeid, et see nagu ei ole probleem, et neile seda selgeks teha. Aga neid uusi liikmeid juurde saada just noortejuhte, kes nagu kuna nad töötavad, vabatahtlikud, nad ei saa selle eest ju palka. Kui neid noortejuhte saaks juurde ja need võtaksid need lapsed noh, et siis nagu oleks probleeme sellega, et noh, et see on loomulik osa ja nad saavad, sellest arvavad aga just see nagu ühiskonna hoiak üldiselt, et nad ei ole sellist pooldamist. Või mulle tundub, et inimesed on lihtsalt passiivsed, riik on ja igaüks. Me toimetame oma asja oma elu, et mis siin ikka enam kõik toimib ilma minuta väga hästi. Tegelikult seda Samaalisust, seda ei pea peal sündimisel, tegelikult on ta igas inimeses olemas, lihtsalt tuleb leida see õige meetod, et see inimestes välja tuua. Ja, ja kui sa selle õige koha oled üles leidnud, siis ta on seal inimeseks ka iseenesest mõistetav asina. Mulle tundub, et teie sõbrad ümberringi on ka kõik sama mõttelaadi esindajaid, mis teie isegi. Meie enamus sõpru, kaitseliidust, ka kõik meie tutvusringkonnast on ikka seda meelt, et ise ise ikka oma riigi eest väljas oleva oma oma pere eest oma kodu eest, et siis teised aitavad ja toetavad ja. Kui olulist rolli mängib ühe maakonna ühe piirkonna elus see, et seal on aktiivne kaitseliidu tegevus, et on palju aktiivseid liikmeid, te olete mõlemad pärit väikestest kohtadest ja loonud tugigruppe, et mis siis muutub, kui tekib jälle üks grupp. Juurde ei ole sellele mõelnud, aga see on nagu niimoodi, et igas maakonna otsas on olemas teatud rühmad, kes sinna kuuluvad ja siis sa tead, et ta on nagu ühtne tervik ja kui on vaja kuskil abi, et kuskil ühes piirkonnas kas või läheb mingi maja põlema, et sa tead, et seal seal on need inimesed, kes saaksid kohe appi minna, et see loob nagu sellise turvatunde maakonnas, et kuskil on keegi, kes teab natuke rohkem kui täitsa tavaline tsiviilkodanik ja on võimeline abistama. Ütleme nii, et vahet ei ole, millises asulas maakonnas siin läheksin, eks ole, on ju täitsa vahva, kui tuleb ikka, igal pool tuleb keegi vastu ja sa tead teda, eks ole, et sa oled teda näinud, saad temaga rääkinud, temaga midagi koos huvitavat teinud. Või siis tihtipeale tuleb ka niimoodi, et kuna neid nägusid on päris palju, kes on organisatsioonis kõiki, noh, paraku ei, ei saa teada ega tunda, siis kõnnid kuskil ja siis tuleb vastu mingisugune punt lapsi ja kõik ütlevad sulle viisakalt tere. Ütled tere vastu ja mõtled, et kes need täpselt olid. Aga, aga kusjuures võib-olla seal pundis oli ainult üks noorkotkas näiteks, eks ole, et selles suhtes nagu vahet ei ole, kuskohas sa tead, et igal pool on sul keegi, kes mõtleb samamoodi kui sina ja alati aitab sind, kui sul vaja on midagi juhtub, siis noh, alati on võimalik leida selline ühine ühine nimetaja, mis on kaitseliit näiteks. Kas te mäletate oma kaitseliidu alguspäevilt mõnda sellist täielikku üllatust, et ma üldse seda ei teadnud mõnda asja, mis teid nagu väga rabas, mida te kaitseliidus teada saite, olgu ta täitsa praktiline teadmine või olgu ta mõni hoopis sellise suurema tähendusega asi. Selline teadmine, mis nüüd ka kodanikukaitse selts nagu õpetab, on see otsi otti, et kui inimesed nagu metsa seenele lähevad või midagi, eks ole, või ükskõik, jalutama, et kui siis ära eksitakse, et mis siis teha, et noh, et seisma, paigale jääda ja seal kas puud kallistada ja ennast nähtavaks teha, et ma arvan, et kui kaitseliidus ei oleks olnud, et siis vast ei oleks sellist teadmist olnud ja sellist kogemust, seda läbiproovimist, praktilist see kindlasti on üks asi, mis on niisugune väga lihtne, väga elementaarne aga mille peale võib-olla ei saa, igaüks niisama ei tule. Eksid praktilisi teadmisi, oskusi tuli tegelikult ikka noh, iga päevaga järjest rohkem juurde, aga võib-olla see oli see koht, kus mina sain ja ma arvan, et ka paljud teised saanud teada, milleks nad tegelikult võimelised on. Paljud inimesed ei teagi, et nad üldse millekski võimelised on ja siis, kui kui näiteks kaitse liitus, siis järsku avastasid, et tegelikult mina tegin sihukest asja. Kui siin nüüd üle-eelmise aasta lõpus käisin läbi Rapla malevas kaitseliidu baaskursuse, siis ma olin täiesti veendunud ja ma rääkisingi instruktorile ütlesin, et mina seda lõpumatka teiega koos läbi kindlasti ideed tina poole pealt lõpetada ära sellepärast et minul on selgimiste haige ja, ja kui oli pulmad läbi juba ja kui oli kolmveerand läbi ja kui ma olin lõpu välja jõudnud, siis ma tegin ise ka suured silmad pähe, ütlesingi tõesti ma tulin teiega koos lõpuni ära, et mitte ükski meist ei katkestanud, et mis sind lõpuni aitas. Ma arvan, et kaaslaste tugi ja ja noh, et seal oli sihuke mõnus talvine, karge ilm. Ja, ja palju sai seal rääkida ja jutustada ja samas praktiliselt läbi proovitud neid sõdurioskusi, kuidas maastikul liikuda ja mis seal teha ja. Kas te tahaksite, et teie lapsed ka tuleksite jälgedes olete te mõelnud selle peale, kui nad laagrites juba kaasas käivad? Ma arvan, et see on nagu loomulik, et nad tulevad lihtsalt selle avalduse vormistamisega lihtsalt tuleb. Et noh, et nad on sünnist saati, nad on kogu aeg laagrites kaasas käinud ja seal on ka nende elu juba, et nad juba ootavad seda ja mõtlevad ja küsivad, millal tuleb laager, millal me lähme ja millal me teeme. Ikka tahame selles mõttes, et noh, muidugi sundida ju ei saa, kui ta ütleb, et aga ma ikka vist ei tahaks, eks ju. Kui te ei oleks kaitseliiduga seotud missugune teie elu siis oleks? Ma ei kujuta ette Ma ei tea, kindlasti mul oleks nii vahvat naist, kolme last ei oleks võib-olla. Võib-olla oleks üldse poissmees, et ei tea. Kas kaitseliidus selliseid metsast üksteise leidmise, nagu teie puhul on, on sagedased, on see selline soodus õhkkond, soodus keskkond, et inimesed saaksid üksteisega süvenenult suhelda üksteisega paremini tuttavaks? Siin Rapla malevas on vist juba neli perekonda, kes ma tean, et on niimoodi läbi kaitseliidu, kas just metsas, aga läbi kaitseliidu õppuste siis kokku saanud ja ma arvan, et see õhkkond on just selline hästi vaba ja inimesed, on nemad ise. Ja ei tule selliseid üllatusi pärast, et et noh, et, aga vaata, milline pirtsbeks sa tegelikult oled. Sa ei oska ju tegelikult mitte midagi, et inimesed saavad kokku just sellisena, nagu nad on tavapärases situatsioonis niimoodi. Võib-olla sellepärast äkki jäävad. Küsime ka, et tegelikult on ju see, et kui kaitseliidus sees näiteks kokku saavad inimesed, siis siis üks, üks asi, mis nagu kindlasti soodustab, on see, et et ilmselt on neil ühised huvid ja ühised põhimõtted ja asjad, et kindlasti soodustab seda ja et Eestis ma arvan, et on ka teistes malevates on päris palju selliseid inimesi. Väike Jaan on meie jutuajamise käigus teinud ühe mõnusa une, enne seda oli magussöömaaeg ja nüüd ta õndsalt naeratab diivanil vaadates emmelat. Üldse on uhke pilt. Mis te arvate, missugune on kaitseliitlastest ja kaitseliidu elust ettekujutus neil, kes sinna ei kuulu, armunud? Tavalised inimesed ei oskagi midagi arvata, väga paljud inimesed ei teagi sellest nagu absoluutselt mitte midagi siis tihtipeale on kaitseliitlaste suhtes on kuna see vorm, kui selline on läinud siukseks laiatarbekaubaks ja selle vormid on kätte saanud igasugused inimesed ja tihtipeale mitte terve vormi, aga lihtsalt kuskilt saanud mingi mütsi toitu või, või puhta või. Ja siis ongi see, et kui kuskil on keegi, kellel on natukenegi laigulist küljes, siis ja kuskil poe taga vaikset viina viskab või mingi sigadusega hakkama saab, siis öeldakse. Ah, näe, kaitseliitlane jälle. Tavaliste inimeste arvamust kindlasti mõjutab ka see, et ajakirjanduses ja meedias üldises mõttes ju positiivne uudishimu ei müü siis inimestel võib olla päris paljudel selline negatiivne siukene kõrval mõju nagu sellele asjale, et noh, et nad vaatavad seda asja kuidagi negatiivse pilguga, seda kaitseliidu värki. Mis sina arvad, Kaie? Ma käisin just eelmise aasta lõpul naiskodukaitse poolt propagandajuhtide koolitusel ja seal oli üks ülesanne, kus me pidime siis panema kirjad, mis keegi arvab, et mismoodi tavaline sellest arvab ja siis tuli seal selliseid mõtteid nagu padjaklubi ja lihtsalt paugutavad püssidega metsas ja militaristid ja niisama passijad ja tihtipeale on see, et inimesed lihtsalt absoluutselt mis organisatsioonidega on tegemist ja, ja mis veel ei tea, et iga Eesti riigi kodanik tegelikult on oodatud sinna organisatsiooni, et ka tema panustaks sellesse midagi, et noh, et ta saaks samamoodi tagasi Eesti riigilt, annaks, annaks Eesti riigile, et noh, et ka tema võiks sinna nii-öelda padjaklubisse kuuluda, eks ole, et aga et samas ei ole ju padjaklubi, et sellest nagu inimesed ei saa aru Kui sa pead mõne lausega ütlema inimesele, kes ei tea mitte midagi sellest organisatsioonist, on ainult nime kuulnud. Et mis see on, mis see kõige olulisem on, mis te välja tooksite? Kaitseliit on organisatsioon igale pereliikmele kus siis õpitakse eesti riiki hoidma, Eesti riiki kaitsma ja enda pere kaitsma, enda pere, hoidma iseennast, samamoodi. Kaitseliit on selline organisatsioon, kuhu võiks kuuluda iga natukene ei, enesest lugupidav inimene tegelikult kui sa pead endast lugu, pead sa oma lähedastest ja oma riigist lugu. See nagu tegelikult ka nagu organisatsioon kõigile, et et mitte ei ole ainult sellistele, kes tahavad käia mööda metsa ringi ja paugutada püssi vaid et kõigile on midagi selles organisatsioonis, et sinna võib kuuluda noor ja vana, eks ole seal võib-olla mees, naine ja igasuguste huvialadega inimesed. Tänapäeval see riigikaitse kui selline üldse on ju tegelikult ju alates soki kudumisest kuni kuni sellesama püssipaugutamise nii välja, et riigikaitse ei ole ainult püssipaugutamine, kui sa oskad hästi arvutit, siis leitakse sulle selline tegevus, et sa saad seda oma tegevusala kasutada riigi kaitseks. Mida teie jaoks tähendab vabariigi aastapäev? Vabariigi aasta see on, see on ütleme nii, et üks Eesti jaoks ka minu jaoks üks üks suuremaid pühasid võidupüha järel. Et võidupüha ja vabariigi aastapäeva on selles mõttes nagu ühed kõige suuremad pühad üldse, et kuigi jah, tänapäeval vist on päris paljude inimeste jaoks vabariigi aastapäev, on lihtsalt see, et telekast näidatakse sõdureid ja ja tehakse nii-öelda see pingviinide paraad, eks ole, ja, ja ja muud sellised asjad, aga, aga noh, tegelikult on ta ikkagi ju väga-väga tähtis asi. Sellest peaks tegelikult rääkima koolides ja kogu kodudes näiteks rohkem, et mis asi see tegelikult üldse on, et noh, et tänapäeva lapsed vaatada, näed, lipp on väljas, sõdurid marssisid seal. Nojah, mingipäev oli jälle, eks ole, et et aga et keegi nagu ei pööra sellele tähelepanu, et on nagu vabariigi sünnipäev või midagi sellist, et inimeste jaoks on ta niisugune teisejärguline nagu siukseid kommertslikult asjad nagu jõulud ja, ja muu selline asi, nagu on inimeste jaoks nagu palju tähtsam miskipärast. Kuidas sinuga on, vabariigi aastapäeva eel, milliseid ettevalmistusi sa teed enne vabariigi aastapäeva või milliseid mõtteid sa mõtled? Tavaliselt vabariigi aastapäeva veel on, tööd on hästi palju, kuna toimub paraad ja aparaadile läheb tihtipeale üksused välja. Ja siis siis sellega seoses on palju tööd ja noh, kindlasti on see, et üks asi, mida tehakse, on meie ringkondades ütleme, noortejuhid ja asjad. Koondusteljastel räägitakse lastega sellest, mis see vabariigi sünnipäev on ja, ja ja miks ta on üldse vabas vestluse vormis. Räägime nagu noortega sellest ja uhke tunne ikka, kui, kui riik on jälle saanud aastakese vanemaks. On on riik, mis saab aasta vanemaks. Del aastake edasi, meie sünnipäevad on eksju, lähevad ükskõik mis ajastul ja ükskõik, mis võimu all lähevad edasi, aga seepärast, et on meie enda riik, mille sünnipäev meil on nüüd see nagu tähtis. Mida sinu jaoks tähendab vabariigi aastapäevale, millised mõtted ja teod selle päevaga ja ajaga kaasas käivad? No see aasta on meil eriti uhke tegu veel, et me tahame Rapla noorte kotkaste maleva lipu sisse õnnistada Rapla kirikus. Eelmine aasta õnnistati Rapla naiskodukaitse ringkonna lipp, et noh, et sel päeval oleme ikka selliseid uhkeid sündmusi plaaninud ja, ja rühmades võetakse uusi liikmeid vastu, et oodatakse tihtipeale niikaua, kuni tuleb see 24 veebruar või siis sinna lähedale, et et mis vallas toimuvad suuremad sündmused, et siis võetakse noorkotkaid või kodutu vastu, et et siis on jälle niisugune uhkes sündmus. Kas te mõlemad olete paraadil käinud aktiivselt mitte pealtvaatajana, vaid ikka see käib teie igaaastase elu juurde. Üldiselt küll, jah, kui me ei ole paraadi rivis, siis, siis me oleme pealtvaatajana, aga, aga korduvalt on tulnud ka rivis olla, nii noorena kui siis juba nagu siis täiskasvanuna. Mina olen olnud paraadil ainult pealtvaataja, televiisori pealtvaataja jaga seisnud Vabaduse platsi serval. Mis tunne on paraadis osaleda, mis on see paraadil? See on, ütleme nii, et päeva väga uhke tunne, kui sa oled seal niisama rivis ja meil on au olnud ka olla rivi eesotsas kõige esimesed inimesed ja raporteerida kaitseväe ülemale, et need harjutamised ja asjad, mis sinna juurde käivad ja need pitsitavad kingad ja lõhkised sukad, mis sinna kuulub. Aga see lõpp, nagu see on seda väärt, neid, neid kingi asju, et kus seljad lähevad sirgu ja see rivi sealt tuleb sinu järgi ja kui sa oled seal rivis ise ja see on ülimalt uhke Kaardil olemine, see on niisugune asi, mida mina olen noortele öelnud, et see on asi, mida te võib-olla saate oma elu jooksul teha ainult ühe korra. Tavaliselt võetakse noorte kotkaste näiteks rivisse, võetakse sihuksed, vanemad poisid, ajateenistuses seal võib-olla ei saa seda teha kaadrikaitseväelasena ka tihtipeale sa ei saa seda teha, et need inimesed, kes on saanud seda teha korduvalt, et need, ma arvan, on väga uhked selle üle. See on asi, mida vaatab kogu Eesti, olenemata sellest, kus paraad toimub või millal see paraad toimub ja mille pärast paraad toimub, et ja sa oled üks osa sellest pisikene osa sellest suurest osast, mis seal kõik on. Nii et see on ka samamoodi ikka väga-väga-väga ääretult uhke ja ma arvan, et enamus meesterahvaste jaoks on see ka väga, väga oluline, tegelikult. Miks paraadi pidamine üldse oluline? Ma leian, et praegusel juhul neid paraadid, mida tehakse, on üsna olulised seetõttu, et rahvas näeks, et mis meil on ja kes meil on. Ja kui on paraad, suvine paraad, siis on tegemist kaitseliidu paraadiga ja siis siis on see ka kaitseliitlase jaoks täiesti tavalise inimese jaoks saab olla rivis ja, ja kogu kogu riik näeb teda ja vaatab teda ja peale seda paraadi on alati on tehnikanäitused ja nii edasi, et, et see on nagu rahvale teadvustamiseks, et meil on olemas kaitsevägi ja selline organisatsioon nagu kaitseliit või rahvast peaksid nad, oleme olemas. Ma arvan, et tänapäeval on juba see, kus inimesed on harjunud 24. veebruaril aparaadi juunikuus on paraad, et nad enam ei kujutaks seda juuni kuud veebruari vist ilmasele paraadid ettegi, et noh, et just, et nad näevad, et ikka veel, meil on kaitseväelasi, kes käivad ja, ja on niisama eest valmis ja kaitseliitlasi, et noh, et nad on olemas, et nad ei ole kuskile ära kadunud, et nike eksisteerima. Räägi mulle, missugune maa on Eesti hästi suur maa. Kirjelda mulle, missugune sinu meelest on Eesti või mis siin on Eesti lipp palju majas ja autosi. Poeese on ka hästi palju ja muruga meeldib sulle see maa, kus sa elad ja miks Eestis on hea olla. Miks see hea on olla, sest teistes riikides on paha suh, miks teistes pahan, sest ja mõni asi ei ole midagi teha iga mõndades. Aga mida siin on huvitavat teha, et sulle siin meeldib? Siin näeb Titlesi ATV-d mootorrolleril ja laeva ja rongilt. Aga kas sa seda oskate öelda, millised eesti inimesed on? Suured ja väiksed täitanditad? Varsti tuleb Eesti vabariigi sünnipäev. Mida sa tahaksid Eesti Vabariigile sünnipäevaks soovida, mis sa arvad, mida ühel riigil oleks sünnipäevaks vaja? Jaad head? Et mitte keegi ei tule siia riiki ja sa mõtled, et küll aga ei tohi keegi tulla või, või mis, mis sa mõtled nüüd selle? Ainult ja venelased ainult head venelased tuleksid riigi. Mida sa veel tahaksid soovida Eesti riigile ja mina ta malet mängida, aitäh sulle, Rasmus. Mida te tahaksite kõige enam soovida sellele riigile siin aastapäeva sünnipäeva eel? Mis see on, mida me kõige rohkem vajame järelkasvu. Et Eesti riigile soovin? Mina soovin küll, et järelkasvu ja noored just, et et saaksid vähe sellest, kus räägitakse kogu aeg, et ärge tehke lapsi ja, ja et kõigepealt kool ja karjäär ja asjad edasi siis mina omast kogemusest võin öelda, et mul on nii töö kui ma õpin praegu ja mina olen olnud, et ütleme, selle organisatsiooni sees, ma olen olnud oma ringkonnas karjääri tipul. Ja kolm last, mul on ka, et kõike saab nagu korraga teha, et lapsed ei peaks sellepärast need tegemata jäänud matma, et tal on töö ja karjäär või õpingud ferendujast, põlve. Kainet mõistust ja kokkuhoidmist võiks rohkem olla kui praegusel juhul ütleme nii-öelda see majandussurutis ja, ja muu selline värk, et et kui riigil on nagu raske aeg, et sisse kõik nagu halavad, nagu oma õigust taga, et, et mina ja mina ja mina samas nagu meie riigijuhid tihtipeale nagu praegusel juhul mina läinud loobitakse lihtsalt raha näiteks tuulde, eks ole, et noh, kasvõi seesama, mis praegu Tallinnas toimub, et see, see mingi linnaosade kaotamine või mitte, kaotame need, et üks nagu paneb raha siis hakkama selle peale, et seda toetada. Teine siis teeb täpselt sama maksumaksja rahaga, et siis tehakse vastukampaaniat sellele, et noh Ma leian, et see on praeguses seisus, on see nagu väga vale asi praegu peaks nagu kokku hoidma, tegema nagu seda, mida on vaja teha. Stabiilsust, et oleks stabiilne, mitte, et me kogu aeg muudame, reformime reformime, et tavakodanikul on nagunii-öelda KB s sellest reformidest juba, et stabiilne, võiks Eesti riik olla, et toimiks nii, nagu ta on. Nii ongi külas käidud. Selline kosutav külaskäik oli hea, on teada, et on inimesi kes on võtnud südameasjaks hoida meie kõigi kodu. Kirjutage meile tere pilt, et ERR saate tegid Tiina Vilu ja Anna-Maria korrel. Järgmisel laupäeval tuleme teile külla.