Tere hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pea on alanud nädala raadiopalvused. Tahaksin nendel hommikutel rääkida rõõmust. Küsiksime täna hommikul naabri või töökaaslase käest, kas ta on rõõmus. Siis oleks üsna vähe lootust saada. Jaatav vastus olen küll. Sest rõõmustamiseks peab meie meelest olema konkreetne põhjus. Niisama heast peast esmaspäeva hommikul elust rõõmu tunda saab ainult päikesepoiss. Aga palju selliseid ikka on? Enamik meist vaata balanud päevale pigem murelikult. Näib, et siin suurt midagi muuta ei anna. Temperament on geenidega paigas ja seda juba ei tee. Teiseks. Koleerik on äkiline ja melanhooliat nutune, mis sinna parata? Ühest küljest on see tõesti nii, aga päris vääramatud ei ole kellelegi meeleolud. Kas ei ole vahel ka nii, et oled küll õnnelik, aga nähes teiste nukrust ja hädasid häbened näidata, et oled eluga rahul? Kardad teiste kurbust kasvatada? Nii on see inimeste maailmas. Aga jumala juures, filosoofide jumal on liikumatu ja muutumatu absoluut, et sealpool tundeid. Aga piibli jumal vihastab, kahetseb ja tunneb rõõmu nagu inimesed, kes on tema näo järgi loodud. Mille üle siis jumal rõõmustab? Teoreetilise targutamise asemel meenutagem Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast. Poega lisa käest oma pärandiosa välja nõutud ning laia ilma õnne otsima läinud. Aga oh häda. Ulaelu elades raiskas noormees kõik oma raha ära ning pidi kõhtu täitma nagu asotsiaal sigade toitu näpates. Aga kui ta mõttesse ajus, siis ta ütles. Kui paljudel mõisapalgalistel on leiba küllalt, mina aga saan siin nälja käes otsa. Ootame ikka kätte, lähen oma isa juurde, ütlen talle. Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu silmis ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüvitaks. Pea mind nagu üht oma sulastest. Ja poiss võttis kätte ning tuli koju tagasi. Isa suureks rõõmuks, kes talle juba väravasse vastu jooksis, mõelda ise, auväärne šeik ja pojale kaela langes. Mille üle isa rõõmustas? Evangeeliumis öeldakse. Sest see, mu poeg oli surnud ja on jälle saanud elusaks. Ta oli kadunud ja on leitud. Küsigem, kas isa rõõm oleks olnud sama suur, kui poeg oleks jäänud võõrsile ainult elukombeid parandanud? Kas oleks piisanud, kui ta oleks läkitanud isale sõnumi? Ole hea ja saada mulle raha, ma hakkan nüüd korralikuks. Vaevalt. Jeesuse mõistujutt tahab öelda, et nõnda on taevas iga meel parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui 99 õige pärast, kellel ei ole vaja meeleparandust. Kahtlemata on loojal hea meel igast heast ja ilusast teost, mida me teeme. Kui oleme üksteise vastu lahked ja heasoovlikult ei tülitsega tisse. Aga sellest ei piisa talle rõõmu valmistamiseks. Jumalale teeb rõõmu see, kui keegi vajub mõttesse oma elu üle, küsib, mis on siis viimselt oluline ja otsustab hakata otsima teed kadusest, kadumatusse poolikuses, täiusesse, surmamaailmast igavesse, ellu. Palvetagem. Taevane isa, luba, et me teeme täna sulle rõõmu ning otsime teed sinu riiki. Aamen.