Kirikuelu see armas kuulaja, aasta lõpp on pühade ja tähtpäevade aeg. Täna, mil paljude jaoks on jõulud juba möödas ning aastavahetus ootab ees, võiks meelde tuletada kõiki neid tähti, päevi, mida me suures aastalõputuhinas tähelegi ei pane. Täna on süüta laste päev. Eile tähistas ristikirik Jeesuse jüngrid Johannese päeva ning eile jõulu teisel pühal seisis kirikukalendris Stefanuse päev. Just nendest tähtpäevadest tänases saates räägimegi. Veel tuleb juttu usuvabadusest ja eeskätt selles valguses, milliseid katsumusi tuleb läbi elada protestantliku kirikutel Venemaal. Kahjuks tuleb tõdeda, et paljud idakiriku vaimulikud peavad kõiki teisi kristlikke uskondi sekt antideks ning valeõpetajateks. Mina olen saate autor Meelis Süld kõigest pikemalt hetke pärast kirikuni. Vestlen praegu Eesti Evangeelse Luterliku kiriku misjonäri Anu Väli jahuga, kes töötab Marimaal ja huvitabki. See, mismoodi on läinud jõulud ja jõulude pidamine nüüd Venemaal mari vabariigis. Tere, Eesti rahvale. Jõulud on läinud meil hästi, meil on jumalaga hea suhe, jumala on andnud meile ilusa paksu valge lume. Eelmisel nädalal veel 100. vihma ja lumi, mis algul tuli, sulas ära, aga jõulude aeg on suur paks, lumi maas. Aga täna oli miinus 15 kraadi külma ka. Nii et täiesti korralik jõuluilm on väljas. Aga see, mis kirikus toimub, kirikus on meil soe, kirikus on meil rahvast igal päeval, ehkki Venemaa valitsus ja nagu te teate, et Venemaal on teistsugune kalender, õigeusu kirikul, siis riigipühasid ei ole praegu, riigipühad on hoopis uuest aastast ja pärast uut aastat. Aga inimesed käivad päeval tööl, aga igal õhtul tulevad kirikusse ja jõulusellise suure pidu pidasime juba eelmisel pühapäeval. Siis oli kaheksa 54 inimest ja nüüd on jõululaupäeval ja jõulupeol oli iga päev kuskil 50 inimest ja just praegu lõppes meil kirikus heategevuslik lõuna ja seal 21 inimest, nii et meil on siin palju igasugust tegemist. Aga ma saan aru, et siiski on ka mitmesuguseid probleeme Marimaal seoses jõulude ettevalmistamisega just luterlikule kirikule, sellepärast et luterlik kirik ei ole just kõige soositum. Kui nüüd viisakalt väljend Ja öelda, et ei ole kõigest soositlemisest kõige soositum kirik, seal on õigeusklik kirik ehk ortodoksid kirik. Ja Marimaal ongi nagu kolm sellist riigiusku, kui nii võib väljendada, on islami usk, mari, paganlik loodususk ja õigeusklik kristlus. Ja kuna meieni sellesse konfessiooni, siis kõik need, kes ei kuulu selles konfessiooni, ei ole nagu soovitavad. Aga meil nagu päris suur takistusi tehta. Aga muidugi me olime väga kurvad, eelmisel nädalal, kui meil oli välja kuulutatud mitmed kontserte koolides ja külad klubides, siis need ei õnnestunud meil. Ehkki klubi juhatajad ja kohalik rahvas soovis, et seal oleks meie kontserdid, meil on muusik, mis on ostonov, kes on gospellaulja, meie lapsed olid, sul on näidendi ette valmistanud ja ja kandli alad ja sellised ilus kontsert meil on nüüd kirikus kaks korda näidanud, aga seda me ei saanud klubides ja koolides, inimestel või nii ja sellepärast, et öeldi, et ei ole soovitav. See on siis nüüd sellised takistused, muidugi alguses me olime kurvad ja mõtlesime, et midagi meil üldse jõuludest välja ei tule ja, ja väga murelikud olime. Aga nüüd me oleme käinud siis rohkem kodudes ja eilegi oli ühes külases kodus 42 inimest, tulite, kujutate ette kahetoalises korteris 42 inimest, kus siis oli jõulujumalateenistus ja kus siis olid kõik etteasted laste poolt ja et lihtsalt meile lisatööd, et ei saanud klubisse rahvast kokku kutsuda. Aga me oleme pidanud käima siis inimeste kodudes, et selline, aga seal on omad plusspooled jälle, kui kodudes saab olla. Millega seda põhjendatakse, kui keelatakse ära üritused klubides või avalikes kohtades? Meil on nagu neli tasandit, kes peavad nõusoleku andma. Et esimene on see, et klubi juhataja annab nõusolekut nende klubis võib ürituse korraldada, siis kohaliku omavalitsus annab, annab loa. Mul on veel selline kohalik suurem administratsioon ja siis ka valitsus, et, et kui keegi nendes neljal tasandil ütleb, et meie arvame, et ei, seda ei ole vaja, siis seda üritust ei toimu seal lihtsalt nii lihtne. Et kui keegi kuskil ütleb, et tema arust ei ole seda tarvis, siis seda lihtsalt ei toimu. Aga põhjendust sealjuures vaja ei ole. Ei, sest et meil tegelikult usuvabadus on, aga öeldakse, kui keegi ütleb nendest neljast tasandist, et ei ole tarvis, siis ta lihtsalt ei toimu. Probleeme on olnud ka kirjanduse trükkimisega. Ja see oli ka kurb, sest me välistasime jälle järjekordselt ette, meie jõululehe ja jõulehte hoiti kaks nädalat trügi kojas ja siis, kui läksime teda juba kätte saada, siis öeldi, et ei Meie ei saa trükkida teie lehte, et seal samasugune soovitus jälle, et et kristlikust kirikus, lehtedest ja trükistest on ainult siis õigeusu kirikulehega sellised soovitatakse ja mida siis, millel on eesõigus. Ja me lihtsalt ei jõudnud naabervabariikidesse enam kuskil trükkida, viia neid lehti. Ja selline oli praegune olukord. Aga meil on olemas paljundusmasina, me tegime paljundusmasinaga oma jõululehed ja rahvas äika neid lugeda. Otseselt sellist nagu tagakiusu ei ole, aga, aga sellist kui eesti keeles võiks öelda, et kaikaid kodarasse küll pannakse. Kas see toimub samamoodi ka naabervabariikides, te olete ju misjonitööd tegemas mitte üksnes mari vabariigis. See on igas vabariigis ja igas kohalikus omavalitsuses, igal pool on nagu nad ka oma seadused, ehkki Vene Föderatsiooni seal üks riigi seadus ja usuvabadus igal pool on. Aga igal kohapealse valitsusel oli ikkagi veel on õigus ja Ameerika misjonärid, kes töötasid baptisti kirikus, Kaasanis nemad ükski saanud enam uut elamisluba, uut tööluba Tatarimaale. Et meie mari vabariigis peale meie, kui ei töötagi kedagi välismaalasi ja meie oleme siiamaani saanud ikkagi oma tööload ja loodame, et veebruarikuu seas me ikka saame jälle uued tööload. Aga igasugust sellist, nagu pahameelt teeb ka see artisti kiriku vennad-õed käisid eelmisel nädalal Justusest internaatkodus ja andsid lastele kingituseks lastepiiblit, kus on ilusad värvilised pildid. Ja järgmisel päeval tuli õigeusu kiriku vaimulik ja ütles, et need peab kõik ära viskama ja pühitses vaja uuesti, puhastas kõikidest pahadest ohtlikest vaimudest ja õnnest see asi nii, et neil pidi lihtsalt ära viskama, ära korjama. Aga kaks aastat tagasi tehes internaatkooli õues tehti lõke ja põletati laste piiblid ära seal, mis oli ka baptisti kiriku poolt kingitud. Selliseid asju juhtub aga õigeusu kiriku selline nagu päris ametlikku vastuseisu meil ei ole. Õigeusu kiriku kirikupea, kohalik piiskop oli televisioonis mitmetes uudistes, kui ta pühitses ametisse mari Pedagoogilise Instituudi uue rektori ja koos presidendiga olid nad külas ka õigeusu kirikukoolis. Ja president andis suured lubadused, et järgmisel aastal presidendifondist antakse raha selle õigeusu kirikukooli uute ruumide ehitamiseks. Et see on hea märk sellest, et ikkagi jumala sõna lubatud ja seal ka näidata. Et iga lapse töölaual oli ikoon. Ja kui president ütles, et jumala sõna on ikka hea asi, siis meil oli ka asi oleks hästi, mis siis, et meie nüüd luterlastel ei ole just niimoodi populaarsed või kuidas võib öelda, et meie juurde president tuleks, aga meil on hea meel, et õigeusu kirik ikkagi teeb ka nüüd tööd ja, ja sellest rahvale räägitakse ja, ja lapsed saavad õppida jumala sõna. Aga missugune on kohalike elanike suhtumine nüüd luterlikus kirikusse on nendel näiteks, kes juba on saanud teiega tuttavaks, kes on hakanud koguduses käima kas ka nendel on mõnes mõttes raske oma kaasmaalastega, kui nad ütlevad, et nad lähevad luteri kirikus näiteks? See on küll tõsi, et alati esimene reaktsioone, kui keegi ütleb, et ma olen luterlane, siis punane lamp blokeerimiseks Peab olema, sest et õigeusu kiriku vaimulikud räägivad ka raadios ja siis nad nimetavad sektantideks kedagi ja väärusulistest, siis nimetatakse sinna kõik Jehoova tunnistajad, mormoonid, aktivistid, luterlased ja nii edasi, et kõik on nagu ühes pajas koos. Aga aga siis nad pärast lõbust ikkagi vastutab oma sõnade eest. Arvamus. Ja see muidugi mõjutab ka üldist sellist suhtumist, et inimesed mõtlevad, et, et siin on nüüd midagi hirmsat, aga Meie arvame, et, et need inimesed, kes meie kirikusse on tulnud ja kes on siia jäänud, et nemad on ikka väga-väga julgelt edasi luterlased. Aga muidugi kurvaks teeb selline asi, et, et mitmed inimesed nii arvavad. Aga ma arvan, et me oleme ikka õigel teel ja jumala koos meiega ja meie tähistab oma jõulupidu siin ikkagi vapralt edasi. Ja praegu on kirikus ka mitukümmend inimest ja meil käib ka praegu leerikool, et meil on praegu kaks vanainimest, kes on mõlemad üle kuuekümneaastase, nemad ei ole ristitud. Ja sellel pühapäeval saavad nad ristitud ja meil on just praegu veeri hool, kui öeldes ristimise kool, juht käsil. Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonär Anu väli ja mida te olete seal Marimaal saanud teha selle heaks, et, et luterlastesse suhtutakse paremini ja teie tööd võetakse loomulikuma osana ühiskondlikust elust? Ma arvan, et krimida meie oleme saanud teha, et kõige tähtsam on see, et me saame olla ise oma elu ja tegevusega nagu eeskujuks. Et kui meie kuulutame rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest ja meie oleme ise oma kirikuga uma selle armastusega, mis meil õdedel ja vendadel on, meil isekeskis on või inimesed, kes on väljaspool, näevad, et meil on midagi head tahavad ka tulla meie kirikusse ja saada sellest heast osa. Et ma arvan, et see on nagu kõige parem tunnistus sellest sellest tööst, mis siin on tehtud ja meie töökaaslastest teistest vaimulikest kõik meie lapsi ja mustad juhatajad, kõik meie kiriku töötegijad, diakooniategijad, kõik see armastuse töö ja kuulutuse töö, mis kirikus tehakse. Et see on nagu kõige parem tunnistus sellest, et et inimesed tahavad täna tulla ka meie luteri kirikusse ja paljud inimesed, kes käivad õigeusu kirikus, siis jumal õnnistagu nende seal käimist või baptisti kirikus või Nelipühi kirikus või kust keegi käibki, millises kristlikus kirikus, et jumala helistagu neid seal, et meie ülesandeks ei ole prosolutistmed, meie kutsuks teised kristlased juba ära sealt nendest kirikutest, kus nad on. Aga meie kuulutame rõõmusõnumite evangeeliumit nendele inimestele, kes veel Jeesust ei tunne. Aitäh Anu väli ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonär Marimaal. Soovime siit Eestimaalt teie kodumaalt kaunist aastavahetust ja jõudu selles töös Marimaal. Aitäh, ja palju tervitusi Eestimaale ja jumal õnnistagu teid jumala helistagu minu sugulasi, minu isa, minu õdesid ja vendi, minu lapsi ja lapselapsi. Et ma tahaksin hea meelega olla teiega koos Eesti. Kirikuelu aga jätkame nüüd usuvabaduse teemal. Lauri Beekmanni kommentaarist selgub, et eestlastena võiksime osata rahu ja vabadust. Usuvabadust hinnata, no kuidas on, kas peale jõulurahu väljakuulutamist on ka teine tunne, natuke elu on rahulikum, teatud rahu meie elus sõltub muidugi peaasjalikult meist enestest see, kui pingeliseks me muudame või laseme muuta oma pühad. Seegi on meie otsustada, kuid on ka sellist rahu, mis on sõltumatu meie otsestest valikutest. See on see maailma rahu, mida iga missikandidaat on alati soovinud. Ja mida ma olen suht kindel ka sina ja mina siia maailma sooviksime. Tahaks, et inimestevahelised erimeelsused ei paneks neid kohe relvi haarama ja üksteisega rammu katsuma. Tahaks, et valge hindaks musta sirge kõverat ja kuum külma. Selleks on aga vaja vastavat keskkonda ja selle keskkonna võtmesõnaks on vabadus. Antud kontekstis isegi lisaksin usuvabadus, suur osa maailmas hetkelgi valitsevatest konfliktidest omavad kasvõi kuskil väga sügaval juuri usulises diskrimineerimisest oma tahte pealesurumises, sallimatuses. Kui igal usklikul uskuda, siis millisesse jumalasse tahes oleks vabadus oma usku vabalt praktiseerida jääks sõdade põhjustajateks veel vaid naftavõime raha ja ma olen kindel, et sellega oleks igatahes suur samm selle maailma rahu poole astutud. Samas suuri ametlikke sõdu on siiski korraga käimas ehk suhteliselt vähe. Mis aga ei tähenda, et sõjast hoiduda suutnud maade elanikud end alati rahus tunda võiksid. 2002. aasta maailma usuvabaduse raporti andmeil ei ole maailma kaheksas riigis mingisugust usuvabadust. 27. riigis rikutakse aga usuvabadust rängalt. Usuvabadust kaitstakse mitmes paigus Ameerikas, Lääne-Euroopas, Austraalias, kahjuks on aga Aafrikas näha usuvabaduse rikkumisega kaasnevate pingete kasvu. Sagenevad religioonide vahelised kokkupõrked, mis ohustavad traditsioonilist sallivus õhkkonda. Enam kui pool maailma elanikkonnast elab riikides, kus oma usu avalik tunnistamine on võimatu. Vaatamata nii mõnelegi miinusele, mille juures hetkel peatuma ei hakkakski, elame me ometi ühes heas riigis. Vaatamata sellele, et viimase aasta üheks suurimaks teemaks seoses kirikuga oli religiooniõpetuse koolist eemale hoidmine on ometigi igal lapsel ja noorel võimalik religioone tundma õppida oma kodus või ükskõik millises kirikus. Joan, seegi asi, mille üle me võiksime tänulikud ja rõõmsad olla. Pidage meeles olukorda, mis valitses meie maal üpris alles. Kui jõululaupäeval olid kiriku juurest teatud tegelased nimesid ja nägusid oma paberitele kirja panemas. Enam seda ei ole. Kuid vabadus, ka usuvabadus on midagi, mida ei tohiks liiga iseenesestmõistetavana võtta. Selle säilitamise kallal tuleks jätkuvalt vaeva näha. Tuleb mõista, et ka siis, kui sinu vabadused on kaitstud võib sinu üle aedsel olla palju kehvem olukord. Kui sa ka ei aita naabrit, on hädavorstiga sinu õuelt tagasi non erinevate uskumustega inimesi. On neid, kes panevad jõuludel üles kauni kuuse, on neid, kes ei osta odavamaid, kui ainult sajakrooniseid, kingitusi, neid, kes käisid jõululaupäeval metsa heinu viimas. Neid, kellele kogu see püha üldse ei läinud korda ja kes läksid neljapäevalgi tööle nagu igal teisel päeval. Hea kuulaja. Kui sina ei usu nende pühade sügavamasse vaimuliku mõttesse siis ära segaja naeruvääristada teda, kelle jaoks on see aeg väga püha aeg. Kui sina oled usklik ja tunned, et kogu nende pühade kommertsialiseerimine on kõik kaunia püha jalge alla tallanud siis ära lase sina oma rõõmu rikkuda. Mis tuleneb teadmisest, et siia maailma rahuvürst sündinud ja ära riku seda rõõmu pahandades, miks osad nagu paganad ümber kuuse, siis kargavad hinnake nii iseenda kui ka teiste vabadust. Jeesus Kristus, jõululaps on rahuvürst ja tema kutsus kõiki oma järgijaid saama rahutegijateks. Olgem siis selles tegevuses aktiivsed ja mitte vaid endale nõudes, vaid ka teiste rahu eest välja astudes. Rahulikku vana aasta lõppu sulle. Lauri Beekman Eesti raadiole, adventkiriku ajakirjast, meie aeg. Räägime jõulujärgsetest pühadest Johannese päevast, Stefanuse päevast, süüta lastepäevast ja minu vestluskaaslaseks on eesti karismaatilise piskopaal kiriku peavikaar. Heigo Ritsbek. Kas see, et nüüd kohe pärast jõule on nii palju pühasid tähtpäevi järjest süüta laste päev, Johannese päev, Stefanuse päev, on see nüüd juhuslik või ongi üritatud sättida sellesse jõulujärgsesse perioodi veel hulganisti pühasid? Asi on selles, et eks need kirikupühad on kujunenud ka väga pika aja jooksul loomulikult võib-olla kõige loogilisem seletuseks süüta laste päeval, sest me teame, et see on juba ka jõulusõnumiga seotud, kuigi loomulikult ajavahe on jõulusündmuse ja selle sündmuse vahel päris suur. Tihti ma räägin juba jõulusündmuse kontekstis nagu nende laste hävitamisest. Millise korralduse siis andis Heroodes nii et see on nagu mõnes mõttes selle jõululoo üks osa, kes oli see Stefanos, kelle päeva teisel jõulupühal tähistasime? Stefanos on kiriku ajaloos väga tähtsal kohal, nimelt tema on esimene vere tunnistav esimene märter ja sellepärast tema tiitlid on ka esimärk. Ja me teame seda, et kui Kristus oli ülestõusnud taevasse läinud ja kristlus, noh tollal me neid mehi nimeta veel kristlaseks, ütleme Jeesuse jüngrite vastu olid, seal oli need kaks seltskonda, üks olid roomlased ja teiseks oli siis totaalselt selline juda istlik juhtkond. Ja, ja see viimane just oli eriti väga äge Nad nägid sellist vale õpetuse levikut juutide hulgas. Ja loomulikult kui sõnumit Jeesusest Kristusest rohkem levitati, siis selle vastu oli ka vastuseisu. Nii et me loeme apostlite tegude raamatus, kuidas Stefanus, kes oli siis väga aktiivne noormees pidi maksma oma eluga, ta visati kividega surnuks, selle eest, kuulutas, rääkis Kristusest tema elust ja tema ülestõusmisest. Nii et tal üks üks esimesi selliseid kristlikke jutlustajad, kui me võiksime nii-öelda ja absoluutselt kõige esimene, kes siis sellepärast, et ta kuulutas Kristusest ka, andis oma elu, sellepärast eesti karismaatilise piiskop all kiriku peavikaar Heigo respekt, ka seesama kogudus, mida te ise teenite kannab Stefanuse nime, mispärast see on omamoodi pikk lugu, aga kui me olime veel Ameerika Ühendriikides ja plaanisime Eestisse tagasitulekut, siis vastavat amlikaalikul traditsioonidega katoliikliku traditsioonile õigustraditsioonile on alati igal kirikul nagu nime püha. Ja siis tekib küsimus, et millise me valime ja selle valiku juures tarvitatakse väga erinevaid kriteeriume. Ja mingil määral on ka kohalikul kogudusel ja kohaliku koguduse vaimulikele juhtkonnal ka oma sõna selles osas öelda. Ja kui me mõtlesime nendele kannatustele, mida Eesti rahvas on läbi aegade pidanud läbi tegema, kui me mõtlesime ka nendele Kristuse tunnistajaks olemise aegadele lähiminevikus, mis oli siis ütleme, nõukogude aeg, mis oli ka mõnes mõttes küllaltki keerukas, siis sellel nagu sai olema nagu erakordne mingisugune tähendus ja, ja nagu ei saanud nagu sellest sest sellest asjast kõrvale minna ja ja huvitaval kombel see polnud mitte minu mõte, mitmed teised inimesed ka nagu tulid kaasa ja ja kuigi meil oli ka mitmeid teisi variante, mille vahel me kaalusime, lõpuks jäi nagu see esimärter Stefanos oli selline konsensusotsus, mille juurde kõik jäid pidama, ta ühtepidi näitab nagu ka Eesti rahva kannatusi, teistpidi on tunnistuseks ja me teame, et ega märter algselt ei olnud ka mitte ainult vere tunnistada Kristuse tunnista, nii et me tahaksime olla mõnes mõttes nagu selle traditsiooni jätkajad, aga teisalt jälle ka kristliku sõnumi edasikandjad selles ajas ja selles ruumis praegu siin oleme. Laupäeval, siis eile tähistasime Johannese päeva teame ka seda, et 24. juuni on Johannese päev, mismoodi need kaks päeva nüüd eristada, et need sassi ei läheks? Kõigepealt on kaks erinevat inimest siin detsembris me ei räägi mitte risti Johannest räägime Jeesuse jüngrit Johannest, apostli Johannest ja see on siis me võiksime öelda, kui me tohiksime tarvitada sellist sellist fraasi Jeesuse lemmikõpilane, Jeesuse lemmikjünger, ta oli väga ustav mees ja loomulikult kasvõi see, et ta on ainsana jüngritest Jeesuse risti all. Jeesus annab ülesandeks talle oma ema eest hoolitsemise. Ta on ainus Jeesus ümbrites, kes sureb loomulikku surma. Kes on Batmuse saarele pagendatud, kelle kirjutistest on kolm Johannese kirja. Johannese evangeelium Johannese ilmutusraamat piiblis olemas, loomulikult need kõik tähendavad väga palju ja ilmselt Jeesuse jüngritest Stahli niukseid, dioloogilisemaid tegelasi, kui me loeme kas või Johannese evangeeliumi ja võrdleme seda teise kolme evangeeliumi, kes siis me saame aru, et seal tõeliselt kirjutanud üks teoloog kasvõi selle algus ja selle mitmed nüansseeritused, nii et siin on tegemist ühe sellise bioloogiliselt mõtleva inimesega ja samal ajal oli ka see väga sihukse südamliku olemisega ja sellise iseendast kirjutab ja tihti ka kristlik kunst kujutab teda ju mehena, kes oma pea Jeesusel rinna najale pannud ja nii et selline soojus, hellus, kas seigelda, et ta talle võõras ja loomulikult kristliku kiriku algus. Alguses oli sellele väga suur tähendus, sest me isegi räägime Johaniitlikus kogukonnast ja Me teame sellest, kui Johannes on piiskopina teenimas ja tihti tulevad inimesed tema juurde ja küsivad, et kuidas ikka oli Jeesusega koos olla, mida Jeesus ütles, mida Jeesus tegi siis oma elu lõpuaastatel, ta ta ei vastanud nendele küsimustele ütles ainult ühte armastage lapsukesed, armastage 11. Nii et ta on tõeline selline armastuse apostel. Ja ta on paljude kristlaste lemmik ja ilmselt Johannese evangeelium on, on just nimelt raamat, milles soovitatakse piibli lugemist alustada. Jah, tavaliselt on niimoodi, kui inimesed tulevad kristluse juurde ja saavad kristlaseks, siis mina ise olen soovitanud ja paljud teised ka, et piiblit hakata lugema nii et võtad esimese lehekülje lahti, sealt hakkad lugema neid esimest Moosese raamatut pole veel nii keerukas lugeda, kuid kui sa jõuad kolmanda, neljanda, viienda Moosese Londonis, see asi läheb väga-väga keerukaks. Nii et selles mõttes on väga loogiline, et soovitatakse inimestel alustada ka ei pühakirja lugemist just nimelt Johannese evangeeliumis. Tõepoolest, ja täna on siis süüta lastepäev, missugune sündmustik on selle päeva taga. Kuningas Heroodes laseb siis tappa kõik väikesed poisslapsed. Selle loo mõte on siis selles, et ei tekiks uut kuningat, son see kolme targa tulekesi ütelda tulnud kuningat kummardama ja siis Heroodes püüab nagu endale rivaali nagu kõrvaldada mille tulemus on siis, et meeletu, selline tapatalgu toimuga väikesed lapsukesed said surmaaja jooksul on see sündmus laiema tähenduse saanud. Ja tänapäeval me räägime süüta lasteaiapäevast nagu ka erinevas kontekstis loomulikult kristlaskond ei ole ka tänapäeval mitte ühine olemas konservatiivseid kristlasi, ka liberaalseid, kristlasi, konservatiivsete kristlaste jaoks on näiteks süüta laste päev eriti väga oluline abort teede kontekstis. Et nähakse just nimelt seda nii nagu irooduse päevadel esimesel sajandil, ajal mil Jeesus elas, toimus selline laste hukkamine, massiline hukkamine, et see on ka samavõrd võrreldav või noh, mõnes mõttes isegi palju kordi suurem loomulikult sellega, mis toimub tänadel päevadel, kus inimesed teevad aborte siis ja siis ka tuhanded ja tuhanded süütud lapsed hukkuvad. Need paljud kirikud on võtnud selle oma oma vaimulikus teenimises nagu selliseks päevaks, kus erakordselt tuuakse jumalate ees palvetes just nimelt need lapsed, kes on siis abordi läbi tapetud, mõrvatud aitäh eesti karismaatilise piskupaal, kiriku peavikaar, egoism. Kirikuelu ja ongi tänaseks kõik kirikuelu saate seadis kokku toimetaja Meelis Süld. Kohtumiseni juba uuel aastal.