Kuula. Rändajat. Ränkajat tere kuulajatele, rändaja tere. Täna läheme saarele, mille nimetamine võib nii mõnegi tegelase siin päikese all võpatama panna, aga ei ole sealne kaunis loodusega muu ilu süüdi selles, et ütled Sitsiilia ja mõtled maffia ning vastupidi. Aga igal juhul. Vahemere suurim saar Apli tund. Rikk kavaleri. Pardiili läheb ruttu ja bensiinijaamad. Äpoika. No seda laulu kuulates sai isegi see, kes keelest aru ei saa, ikkagi pihta, millest laul kõneleb, siin kõlas Sitsiilia ja kõlas kriminaale ja muud sellist. Ja ei ole vaja erilist aibukust, jah, just, aga noh, see on küll tõsiasi, et maffia on sündinud Sitsiilia saarel ja on seal elus tänaseni. Aga ta on ikkagi väga teistsugune, kui meil on tekitatud niisugune kujutlus, ütleme Ameerika gangsteri filmide põhjal. Sest see, mida nendes filmides näidatakse, on juba rahvusvaheliselt maffiat. Aga Sitsiilia oma, Kaarel on tal palju erinevaid tähendusvarjundeid ja, ja mingi teine hõng ja teine lugu. Aga mingil kombel on tõesti Sitsiilia maffia kuidagiviisi lahutamatud ja Sitsiilia pealinn Palermo. Kui ma seal ringi kõndisime ka ma ausalt öeldes ikkagi ei ei suutnud ka unustada seda, et see on see linn, mis on olnud siis nagu maffiakeskus Sitsiilias pikki aegu ja teistpidi asub ka siin kõige suurem vangla, kus on kõige rohkem maffia liikmed vangis istumas ka praegusel ajal. Ja et see maffia tõesti kadunud ei ole. Mäletan alles mõned ajad tagasi oli siinsamas meie televisioonis järjekordne välisuudis, kus politseinikud olid teerinud kümned maffiamehed ja siis, kui nad seal politseinike vahel kõndisid, siis nad olid, naerata tavanäoga sihukseid, hästi, uljad üleolevad, et noh, niikuinii saame varsti jälle lahti. Ja niisugune igavene võitlus selle selle maffiaga käib Sitsiilias samuti tänase päevani. Aga Palermo tänavatel kõndides muidugi hoiad oma rahakoti ja hoiad oma fototarbeid, aga, aga Palermo linn ise on ka? Tõtt-öelda ta jättis siukesed natukene rusuva mulje, sest isegi vanalinn, seal on tohutult palju igasuguseid ajalooliselt väärtuslikke ehitisi, aga on hästi palju selliseid soliidseid, kõrgeid, vanu, raskeid kivimaju ja tänavad on hästi saad ja see päike ulatub vaevu sinna alla, sinna tänava põhja välja, seal on natukene isegi hämar tänavad on täis tohutul hulgal liikuvaid jala liikuvaid inimesi, nad on autodest umbes siis noh, see autode heitgaasid, siis on seal kombeks veel, et autojuhid alailma annavad signaali autodega. Ennelõunamaine selline segadus ja kas pesunöör ripub ka üle tänava, ühelt rõdult teisele? Näärid on ikka nagu õue pool, aga, aga see kesklinnani siukseid kõige uhkemad tänavad on tegelikult hästi sellised noh, kuidas öelda, selget tõuklemine ja tükkimine, sul pole seal ruumi liikuda ja peale selle on tõtt-öeldes on ka kuhu Sitsiilia probleem, aga, aga prügikastid ja, ja niisugune, noh ütleme, heakord on on üsna kehval järjel, et alailma mingisuguseid jäätmeid nende lõhna imbub kusagilt sulle ninna. Siis on seal näiteks hulkuvaid koeri päris palju ringi kõndimas. Noh, kogu see selline tunne on niisugune, et saaksid kiiresti, härra saaks sõõmu värsket õhku, saks mägedesse, saks mere äärde. Ja, aga see on Sitsiilia pealinn ja suur tükk Sitsiilia ajalugu. Ja kui ma sõitsin sealtsamast ballermastis jällegi rongiga Messina poole mis on ka üks suurlinn seal Sitsiilias, siis seal rongis mulle tundus noh, et ma nägin ühte, kes, võib-olla maffia liige. Mille järgi te otsustasite, no ikka selle järgi ilmselt, mida sa kujutled hästi kurja näoga oli jah, ei, ta oli vastupidi, väga elegantselt riides, tal oli tohutu peen tume ülikond. Helevalge särk, lips, kulda sõrmedes kulda, randmetel kulda kaelas suured uhked ketid ja, ja tema olek, ta oli niisugune väga uhke. Ja ütelda lausa kõrk ja, ja tema niuksed žestid olid niuksed, põlgrikud igas suunas. Ja samas on muidugi, mõtlesin kavalalt, et tegelikult tõesti ei saa ikka maffia mees alla, sellepärast et tõeline maffia mees ei käitu nii väljakutsuvalt silmatorkavalt, just et võib-olla see on hoopis nendest, kes nagu jumaldab maagiat. Aga ta oli alles algaja maffia mees, harjutas just ja, ja tegelikult ka see, et maffia on näiteks noorte jaoks nagu mingil kombel ligitõmbav seal ja et püütakse nagu jäljendada maffiameesteolekut ja käitumist ja stiili. See on tegelikult ju rahvusvaheline lugu. Ja noh, ma arvan, et niuksed, tõelised maffiamehed, seal ikkagi salaorganisatsioon, need on üsna silmapaistmatud tegelikult aga vaieldamatult on ta salaorganisatsioon. Läbi sajandite on ta Sitsiilias olnud väga erineva rolliga, nii et on Sitsiilias on maffial ka selline külg olemas, et et maffia liiget on peetud mingitel aegadel kaua aega tagasi ka hoopiski selliseks aumeheks ja põhimõttekindlaks inimeseks ja selliseks julguse etaloniks, kes kaitseb Sitsiilia lihtsaid inimesi ja Sitsiilia identity peeti. Et selline aeg on olnud ka Sitsiilia ajaloos. Aga tegelikult ikkagi, ütleme viimase sajandi jooksul on ta siiski olnud niisuguse kuritegeliku salaorganisatsiooni mainega Sitsiilias ta võimatu välja juurida ja see, kuidas ta nüüd Ta sai rahvusvaheliseks, oli seotud jälle ühe osaga Sitsiilia karmist ajaloost kuskil 20. sajandi algul, eks elus on ikka nii põrguks, et miljonid itaallased läksid teistele maadel ja ka Lõuna-Itaaliast läksid nad mujale teistesse Euroopa maadesse määrikas Austraaliasse ja viisid endaga kaasa siis ka selle selle maffia, Ta viisija tegutsemissüsteemi ja sedamoodi sai sellest siis niisugune rahvusvaheline kuritegeliku organisatsiooni võrdkuju, nagu ta praegusel ajal siiski on ja aga ei ole ta jah, siit sõitsid siiliastki kuskile kadunud, nii et see on üks osa ehedast Sitsiilia minevikust ja ka tänapäevast. Nüüd oli see seesama maffia teema vast selle lauluga lõpetatud ja ja mõtleme Sitsiilia, tänaste niisuguste silmapaistvate sümbolite peale, mis, kus tõesti on avalikud, Sitsiilia piltlikud võrdkujud ja üks nendest ma võtsin selle kaasa, on siin laua peal ja see on tõesti isegi Sitsiilia lipu peal seesama sümbol. Ja see on peaaegu ainus asi, mis ma sealt Sitsiiliast asja, mida ta siis endast kujutab. No ta on siis niisugune üsna müstiline olend, kellel nagu siin näha on, et kolm jalga, et kolm jalga koonduvad nagu keskele kokku ja siin keskel on siis üks, üks nägu. Seda sümbolit nimetatakse Triskelex, tiivad on, tiivad on tal ja siis tal on mingisugused Maudist siin veel ümber pea keerlemas niisugusi, Triskeleid müüakse seal Sitsiilias iga tänavanurga peal. Ja mingis mõttes on ta väga hea lähe nagu Sitsiilia peale mõtlemiseks, sest kui me mõtleme Sitsiilia saare peale siis kummaline küll, aga Sitsiilia saar ise on ka kolmnurkne. Nii nagu see kolm jalgsi müstiline kolmjalg ja, ja samamoodi nagu need Sitsiilia erinevad nurgad sirutuvad erinevate silma kaartesse, siis sa ütleme põhja, lõunasse itta. Samamoodi on ka tegelikult kogu Sitsiilia kultuur ja isegi loodus mõjutatud erinevatest ilmakaartest. Ja Sitsiilia on kahtlemata osa lähistroopilises Itaaliast kõige oma oma kliima ja taimede loomadega aga teistpidi mõjutab teda päris tugevalt Aafrika, sest aafrikani on Sitsiilia kõige lõunapoolsemas nurgast nii paarsada kilomeetrit maad. Ja siin kohe on maailma suurim Sahara kõrb. Näiteks kuus kuud kogu aasta jooksul tuleb sahara poolt nisugune kuum hingus, selle nimi on Sirokov. Ja see kuum tuul muudab ütleme, lääne ja õunas Sitsiilia suvise ilma ikka sageli peaaegu talumatuks. Selliseid Palermo on kesksuvel ikka nagu praeahi ja et sahara tuuled toovad endaga kaasa isegi liiva üle terve selle mere tohutu hooga, nii et Sitsiilia lõunaosas on isegi Sahara liiva. Aga samamoodi on tegelikult ka see inimkultuur siin ja ajalugu mõjutatud eri ilmakaartest. Ja mõte, kuidas Sitsiilia ikkagi on nii erilist. Teet kulgenud, tekkis mul siis justkui ma jõudsingi rongiga Messinasse. Messina asub nüüd selle kolmnurga selles tipus, mis on kõige lähemal itaalia mandriosale. Messina ise praegu niisugune. No niisugune tööstuslinn, seal on 300000 elanikku ligikaudu ja seal on vägev sadam. Ja kui sa sealt sadamast vaatad, oli just parajasti õhtu, siis tundus peaaegu, et kiviviske kaugusel on juba see mandrit Itaalia kõige oma, särava tuledes rannaga ja, ja see vahemaa on tegelikult viis kilomeetrit. Ja, ja siis järsku mõtled, et tegelikult et see viis kilomeetrit on tähendanud läbi ajaloo seda, et Sitsiilia on elanud õige omanäolist ajalugu ja elu teistsugust hoopis kui, kui Mandri-Itaalias. Viis kilomeetrit on selleks piisav vahemaa olnud. Ja kui näiteks mõelda selle peale, et kuidas see kõik nii-öelda kunagi algas siis kui inimene kunagi Sitsiilia saarele tuli, siis see on praeguste arheoloogiliste andmete järgi kuskil 8000 aastat tagasi. Siis ta hakkas kohe mõjutama seda kohalikku loodust sel viisil, et umbes samal ajal suritsid välja erilised haruldased loomaliigid. Ja ilmselt oli see seotud just selle inimtegevusega ja need haruldased loomad olid kääbusjõehobu ja kääbus, elevant. Nendest on leitud siis praegu ainult skeleti osi ja nendest on siis taastada, vot see, see looma üldine välimus, kääbused, need olid siis kääbusjõehobukaalus natukene üle 300 kilo. No mitte just eriline kääbuse jaht tundub kellelegi võrrelda. Aga kui võrrelda teda näiteks Aafrika ka jõehobu ka siis see on ikkagi kolm korda väiksem kui aafrika jõehobu ja kääbus elevant, kes siin elas, see oli umbes kaks korda väiksem kui Aafrika elevant. Ja ilmselt see oli viimane paik, kus üldse neid leidus. Ja esimene tsivilisatsioon toon jõudis ka siia Sitsiilia saarele ikka õige varakult kuskil võib-olla üks 3000 aastat tagasi ja põhjus ikkagi selles, et see saar asub ju Vahemerel kaubateed, laevateed kulgesid üle Vahemere ja ta oli nagu tähtis sõlmpunkt erinevatele laevateedel. Ilmselt oli see põhjus. Kuid kuskil 2800 aastat tagasi rajasid oma esimesed kolooniad siia kreeklased. No kui mõelda, kreekaansid tikapäratu kaugel. Aga Vahemeres liiguti palju. Ja kunagi oli veel, muide vana Sitsiilia nimi on Homerose Odüsseus ess. Nakkia drinakia tähendab jällegi seda kolmnurka. Et kolmnurkne, kuid seal drinaakial pidid elama niisugused kohutavad elukad ja koletised, kes hävitavad kõik inimesed, kes sinna tulevad. Kaega seda kardeti. Ükskord esimesed, kõige vapramad läksid siis siiski sinna saarele ja selgus, et siin saab elada küll, otse vastupidi, idarannikul on päris head põllumaad, saab pidada oliivi, salusid viinamarjaaedu ja siis 2800 aastat tagasirajatisi ja esimesed kreeka kolooniad. Ja nagu saatuse tahtel meie elasime kõige vanema Kreeka koloonia külje all, seal Sitsiilias koletisi ei kuskil, meil kõik oli otse vastupidi kõige niisugune lopsakam ja kaunim osa tegelikult võib-olla kogu Itaaliast, sest sealkandis on madal maa piisavalt niiskust ja head põllumaad. Ja siin on siis ka muidugi tehtud muuseum sellest vanast kolooniast nasele koloonia varemete juures käisime. Need on niisugused väga korrapärased, kivised tänavad, nende servades on väga korrad pärast majade alusmüürid, majad hästi tihedalt olnud omal ajal. Ja kõike seda linnakest on siis ümbritsenud kõrge kivimüür. Seal on ka vanasadamakoht, vana keraamika, karjäärikoht, kust hangiti savi enda jaoks püha templi alusmüür ja nii edasi. See kõik on näha, võib silma ees kujutleda seda elu 2800 aastat tagasi, mis siin kees. Ja tegelikult tekkis sarnaseid kolooniaid Sitsiiliasse kohe ridamisi. Nii et ütleme, kolm neljandikku kogu Sitsiilia rannikust oli pikitud täis Kreeka kolooniaid. Ja juhtus isegi nii, et näiteks selle koloonia nimeli naksas. See oli muidugi selle ema linna nime järgi, mis Kreekas on. Kuid mõnesaja aasta pärast juhtus nii, et Sitsiilia koloonia kasvas võimsamaks kui Kreekas olev ema linn. Ja mõnikord käis siin ümber ka niisugust valitsemist, et isegi tulid mingi emamaa laevastikud siia natuke korrale kutsuma neid kolooniaid, et elata liiga hästi. Võtame muist endale, aga samas need kolooniad olid ka vapralt ennast kaitsmas ja, ja me käisime ka sellesama Nakslase kolooniast lõuna pool siinsamas idarannikul on Sürakuusa linn. See oli üks eriliselt võimas Kreeka keskus Vanas Sitsiilias ja selle linna koha peal, kus kunagi oli Kreeka linn, on ka praegu linn ja seal ei ole nii terviklikult säilinud neid varemeid, aga üht-teist on ikka näha ja vanad Kreeka apolloni templi vägevaid sambaid on näiteks, siis on sealsamas. Praeguse linnaservas on vanakreeka teater. Nagu näeb välja nagu rooma amfiteater kus etendati siis kunagi ilmselt kreeka tragöödiaid ja sealsamas on säilinud ka, vananeb Napolis ehk siis see, kus siis asus kalmistu vanakreeka kalmistu ja, ja kui seda praegu vaadata, siis on niisugune suur kivine küngas. Näiliselt on ta küngas, aga ta on täis suuremaid ja väiksemaid avavusi, need viivad siis maa-alustesse matusepaikades. Loomulikult seal meie keegi kõndida ei tohi, sa võid seda eemalt vaadata ja mõelda selle peale, et kusagil sinna on vist maetud üks Antiik-Kreeka tegelane, kelle nime vähemalt teab iga koolipoiss, praegusel ajal Archimedes Archimedes sündis raku USAs, elas siin rakuusas. See oli kuskil 200 aastat enne meie aja arvamist ja ta oli väga austatud mees ja sattus väga kehval ajal elama siin. Sest sel ajal oli just see rooma riik kogunud nii palju võimsust, et ta otsustas need tüütud kolooniat siit kanna alla saada. Ja nad olidki piiramas seda Sürakuusa linna ja seesama Archimedes, kes on ju kirjeldanud neid geomeetria ja muid matemaatik, ka seaduspärasusi ja ja ka kuulus Archimedese seadus, füüsika seadus, temanimeline, ta oli tõesti väga-väga geniaalne mees, oskas ka selles raskes olukorras midagi välja mõelda, vähemalt vanade kroonikate järgi on siis nii, et ta lasi Sürakuusa valitsejal ehita ta hiigelsuured, lõbusad peeglid ja need peeglid, koondasid päikesekiired roomlaste laevadele ja roomlaste laevade purjed süttisid põlema. Nadkas. Ja mis siis sai? No kahjuks roomlased ikkagi vallutasid selle linna. Ja kuigi roomlaste väejuht oli öelnud, et Archimedes tuleb ellu jätta, siis sõjamees, kes kogemata tema majja läks, ei teadnud kuidagi, kuidas mees välja näeb. Noori meedias oli sel ajal ka kuskil 75 aastane kroonikate järgi ja surmat ja, ja siis maati sinnasamasse mikroopalisesse. Aga siis algaski see roomaaeg, mis kestis ka Sitsiilias kokku tervelt seitse sajandit. Sellest ajast on jäänud jälle siis noh, see selleaegset igasuguste võimsat sakraalehitis, diste ja muude ehitiste jäänuseid sinna Sitsiiliasse ikka õige palju. Ja nüüd, kui, kui aeg lõppes, siis oli seal vahepeal üks, üks üks niisugune segane aeg, aga siis said võimule saratseenid kes laiendasid oma alasid Sitsiiliasse ja Sitsiiliast sai islamimaa. Ja islamimaa oli ta tervelt 500 aastat. Ja vot sellest islamiperioodist ta tänasel Sitsiilia all ringi liikudes on, on väga vähe järgi jäänud stiilisem kristlus hävitas süstemaatiliselt kõik, kõik need jäljed aga on jäänud teatud leiutisi, teatud taimi, mida need saratseenid tõid. Näiteks niisutussüsteemid, nad olid väga osavad Aafrika poolel, näiteks mauride eksaratseenid või Hispaanias nadolid igalt pool pidanud võitlema veepuudusega ja oskasid igat veetilka ära kasutada aedade ja põldude jaoks ja nii rajati Sitsiiliasse niisugused niisutussüsteemid, mille järgi on neid kogu aeg ka tänapäevani õieti ehitatud ja seda vett juhitud. Ja siis toodi siia terve hulk niisugusi Citruselisi noh praegu, kui sa liigud Sitsiilias ringi, sa näed paljudes aedades ikka apelsine ja sidruneid muid kasvamas, need on toodud kunagi saratseenide poolt siia. No praegu ta vist väidetavalt itaalia tähtsaim tsitrusviljade tootja Sitsiilia. Ei no ta on üks paljudest, ta ei ole enam tähtsaim, ta oli aga, aga praegu on tõtt-öelda mitmedki piirkonnad ette läinud temast aga lihtsalt maastikupildis neid küll väga palju. Ja siis näiteks sellised kultuurid nagu suhkruroog. Selle tõid saratseenid sinna sisse. Nii et õieti tagantjärgi võttes oli see aeg, kui elati nii-öelda võõra usu all Sitsiilia ajaloos üks helgemaid aegu, inimesed elasid suhteliselt hästi. Aga selle järel tuuli jälle üks noor kristlik aeg, mis kestab siiamaani ja see algas õieti normannide sissetungiga. Normannid tegutsesid kuskil 800 aastat tagasi ja need vanu niisugusi, keskaegseid vannide kirikuid ja nende jäänuseid ja kindlust jäänuseid on, on terve Sitsiilia täis. Ja ühes paigas jäi mulle nagu sügavalt, nagu meelde niukene piltlik. Näide sellest, kuidas Sitsiilia suur on ikkagi nii mitmekihiline, see oli üks vana normanni kirikuvare, see oli Sürakuusa lähedal, seal olid siis alles tegelikult võimsad kivimüürid ja üks otsasein otsaseinas oli eriline aken, mille järgi neid normanni kirikuid ära tunneb ta niisugune ümaraken ja seal sees on selline pitsiline kivimuster, mis kujutab endast päikest. Et see on nagu omamoodi sümbol nendele normanni kirikutele. Kuid need kirikus seinad, seal oli kasutatud täitsa selgesti Kreeka muistsete templite kiviplokke. Ja üks sammas oli tumedat värvi ja Ta oli nagu nii-öelda pikali asendis horisontaalasendis seal seina sees täiesti mingi teine kivi ja huvitav, et geoloogid on uurinud seda kivimit ja täitsa kindlalt öelnud, et siukest ei ole võimalik leida ei Sitsiilias ega Lõuna-Itaalias sa pärit Egiptusest. Tõenäoliselt selle kivisamba lugu on siis olnud nii, et kunagi vanad kreeklased mingil sõjaretkel tarisid ta kaasa siis nagu Sitsiiliasse kasutasid oma templis selle ära ja siis tulid normannid ja nemad jälle võtsid selle vanakreeka ehitise lahti ja ehitasid oma normanni kiriku jälle sattus vana iidne egiptuse sammas jälle sinna sisse rändas ringi kultuurist, kultuuri, siis oli seal, ütleme siin Itaalia ajaloos üks üks niisugune Sitsiilia ajaloos tohutu pikk periood kus ta kuulusel Hispaaniale, paaniast on jäänud siin niisugusi, noh näiteks Hispaania köögist on jäänud siia tänapäeva Sitsiilia kööki nagu jälgi ja ja ka käitumisse ja kohanimedes. Ja õieti alles 140 aastat tagasi sai Sitsiiliast Itaalia üks osa ja siis hakkas nende ühine ajalugu. Nii et, et see, kui me praegu mõtleme, et see on üks osa Itaaliast, siis sa niimoodi ajalukku vaadates on ikkagi Sitsiilia ajalugu olnud väga teistsugune. Ja kui seal praegusel ajal ikkagi nagu nagu ringi liigud seal maapiirkonnas ja kesksiilias, siis sa näed seal hästi palju mahajäetud maju, hüljatud põlde, kiviseid välju, kõrgemaid ja madalamaid kaljusid mägesid. Ühesõnaga kogu see Sitsiilia keskosa, kui rannik välja arvata on, on niisugune üsna niukene, arune ja kuiv, ilma puudeta ja inimesed, kes seal elavad, on näha, et naednud elavad ikka päris peost suhu ja kõik need, mida tema oma aias kasvatad, tähendab need tema enam-vähem ka kõik ise ära tarbib midagi nagu eriti müügiks üle ei jää. Ja mingis mõttes on see Sitsiilia elu olnud alati vaene ja kahjuks on see tänapäevani niimoodi välja. Et noh, kunagi mõned kümned aastad tagasi oli ta tõesti sai müüjana Citruseid veel mujale, isegi euroop basse, tänapäeval on mingisugused Lähis-Ida ja muu maailma väga odavad tooted nagu lihtsalt välja söönud selle võimaluse. Ja samamoodi kalastamine, noh ta on ju muidugi saar, siin on palju kala olnud, aga kala püütakse sinna natukene jätkub müügiks ja põhiliselt süüakse see kala ikkagi ise ära ja jällegi maailmaturul on mingisugused jaapani laevastikud ja muud löönud kala hinna nii odavaks, et, et nad ei jaksa sellega ikkagi võistelda. Nii et selles mõttes midagi nagu eriti üle ei jää ja pigem hoopiski Itaalia pidevalt nagu toetab rahaliselt tsiviilet praegu hästi tugevalt, et, et seal mingi keelu oleks. Ainukene noh, ütleme ala, mis, mis siin ikkagi aasta-aastalt kosub, on turism. Ja noh, see on ju loomulik, tulime sinna oktoobrikuus, Eestis olid siuksed parajad rasked koera ilmad seal oktoobri kuskil keskel päike sääs, äikest särab, kõnnib T-särgis ringi, võtad veel päikest, liiga palav ei ole, aga tõeline niisugune mõnus suveilm. Vesi oli täpselt selline nagu Eestis kõige palavamal ajal üldse võib-olla oktoobri eksale keskel. No mida sa siis veel tahad? Head toidud, võtad rendiauto, sõidad mööda seda saart ringi, oled nii-öelda oma käe peal seal ja kõik toimib. Et turism tihti võetakse seal hästi vastu ja, ja mis seal salata, eks väga suur osa praeguseid Sitsiilia elanikke saavadki oma põhilise sissetuleku ikka turismist. Ja selles mõttes jäi mulle väga meelde üks mees. Kui me olime seal oma linnakeses ääres, siis ta nägin teda igal ajal. Läksin varahommikul jälle, ta kõndis mererannas, tulin keskpäeval, tema sõuab mere peal niimoodi ja, ja kogu aeg ta midagi tegi. Ja vahel oli ta seltskond, vahel oli ta üksi. Ta oli sihukene vanem mees, hästi väikest kasvasid, tšiillased on väga tihti tüüpilised niuksed, pisikese kasvulised. Aga hästi selline sitke nisugune, lausa niukene, lihaseline, päikesest põlenud ja tohutult reibas. Kogu aeg oli ta reibas ja, ja näiteks väga tihti juhtus niimoodi, et kui ta seal sõudis seal seal mere peal, sest ta laulis, laulis, jaga ilus, kõlava häälega ja, ja see oli tõesti selline, et igaüks hakkas kohe kuulama. Aga ilmselt sellesse asja mõte oligi nii palju, kui mina aru sain, ta teenis elatist sellega, et sõidud turistide paadiga, et nii palju kui keegi sõita tahtis, oli tema kohe hakkamas ja aitamas nagu Viljandi paadimesi. Ja, ja see oli tema kindlasti varem elatis kui sellelt viletsalt kiviselt põllu lapilt tohutu higi ja vaevaga midagi kätte saada. Nii et, et see on tänapäeva Sitsiilia ja siia lõppu. No mis lugu see nüüd seal oli, mida te seal laulis põhiliselt, igatahes oli seal midagi reibast, midagi väga Sitsiilia, liku ja Itaalia likkuja. Ja siia lõppu kuulame üht umbes sellist rahvaviisi mandoliinid. Seesugune oli siis tänane saade Sitsiiliast ja kõigest põnevast, mida seal kohata võib. Millest tulevik järgmises saates läheme vaatama. Euroopa kõige võimsamaid vulkaane. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajat.