Tervist, mina olen Urmas Vadi. Ma käisin nädalapäevad tagasi televiisoris rääkimas kunstiinimeste elust tänases Eestis aga siis üks saatesse helistaja jõudis ikka jälle sinna välja, et kaasaegne Eesti kirjandus on ainult üks roppus ja muud midagi. Peale seda saadet helistas mulle kolleeg ja sõber Janek ravi ja pakkus välja, et me peaksime sellel teemal litri saates jätkama ja seda nüüd tegema. Hakkamegi. Oma raamatust beibib liu ja kirjutamisest, räägib Peeter Sauter. Janek Kraavi annab nõu, kuidas roppustega kirjanduses toime tulla. Vabariigi sünnipäeva puhul meenutab Mart Velsker lauakõnet. Hasso Krull peab blogi head kuulamist. Eelmise aasta lõpupoole andis kirjastus tuum välja Peters autori jutustuse beibi Blu better Southern, kas sa oled sellise nimetusega, mis ma su raamatu kohta ütlesin, jutustus? Nõus? Olen ikka jah. Kui on jutt, siis ongi jutustus jah, kunagi paar aastat tagasi, kui ma tegin sinuga ühe intervjuu ja me rääkisime raamatust verejooks, tuli kuidagi jutuks, et et Udo Uibo kunagi ütles, et näib, et Peeter Sauter kirjutabki ühte ja sedasama juttu ja see ei alga nagu ja see ei lõpe ja et noh, on kogu aeg. Aga siis selles raamatus beibi bluus, leidsin sellele Udo Uibo väitele ka väga hea põhjenduse. Loeksin ette. Jah, pole nii, et lood kaks lood hakkavad aga kuidagi märkamatult elus kuidagi märkamatult siseneb siia dekoratsioonide vahele sellele igavale koltunud leheküljele, kus konutad üks seelikus tüüp ja hakkabki midagi uue loo taolist. Aga see uus lugu on vana lugu ja lugu võib-olla küll algab, aga ei lõpe. Lood ei lõpe. Selline kinnitas, et tahad sa ise ka praegu veel midagi siin öelda. Ei taha eriti midagi öelda, kuigi kuigi vaata, see beebi ploom kirjutatud ammu enne kui, kui meie tegime sinuga Eelmist raadiointervjuud ka seda ma ei teadnud, jah, ta on kirjutatud umbes niimoodi kaheksa, üheksa aastat tagasi või kuskil nii. Üks asi, mis kohe väga teravalt silma torkab ja on kohe ka alguses tiitellehel üks tsitaat sinu enda raamatust indigo, mis ilmus, ma ei tea nüüd peaaegu 20 aastat tagasi, siis ja selline vahe nende kahe raamatu vahel nagu on, et nad on formaadilt justkui ühesuurused, eks ole. Aga et, et kui selles indigos noh, samamoodi oli mingisugune luuseri elu ja joodikud ja selline olla käimine, aga, aga seal oli mingisugune pulbitsev soov või mingi elutahe või kuidagi energilisem pudelid, need inimesed, ma ei räägi üldse sellest sinu kirjutamisviisist. Et selles ei ole mingit sellist energiat, väidet selles tegelaskujus, kes selles jutustuses siis on ja räägib jutustaja kuidagi olla käinud mingit indu ja mingeid pretensioone elule absoluutselt ei ole. No see on sinu tunne, Urmas, kata Joel Sang oli raamatu toimetaja ja Joel jälle ütles Lugadused. Tema lootis, et ma jõuan nagu mingi valuni, aga et õiget valu nagu ikka ei ole. Aga siis ta luges veel paar korda, ütles, et ta ikka leidis valu ka ülesse, et noh, ma ei tea, igaüks otsib oma Visu enda ja, ja las ta otsib. Ja noh, ega mina ei saa neid pisu endasid nagu ette visata, nii, nii nagu nõudmine on. Ka huvitav, ma just mõtlesin, et sa selle koha peal kuidagi oled minuga nõus või räägid kaasa, sest et absoluutselt on ta selline tunne, et, et noh, midagi väga tänapäevast on ära tabatud selles tekstis, et et meil on kõik raamatud, kõik plaadid olemas, mida me tahaksime lugeda, aga me jõua lugeda, sest neid on nii palju, ei oska ka nende vahel valida. Kõik võimalused on olemas. Aga kõige üle valitseb mingisugune selline tüdimustunne, et mina ei tea, kas sa ikka tahad väga eitada seda. Tellimuse tunne on nii, nii vana nagu maailm ja inimkonda, et ega see ei ole mingi uus ülesleidus, mis ma olen nüüd jalgrattale leiutanud, aga väga tore, see jalgratast võib ikka aeg-ajalt ju leiutada, äkki tuleb nagu ilusam jalgratas või kuidagi teistsugune jalgratas, et et mis siin ega muud suurt üle ei jäägi. Aga noh, jah, tüdimustunne oli ju see lindi koos ka mille pealkiri muidu oleks pidanud olema hoopis haiguste ravi, aga mis, mis ei kõlvanud siis pealkirjaks. Tul indigo on. Ja minu meelest on mõlemad nagu positiivsed ja rõõmsameelsed raamatut, et ma ei saa aru, et, et mis seal nii kurbus deka, vaata, see on nagu inimeste selline sisetunne on erinev rauaräim, mu klassivend ütleb, et noh, et tahaks lugeda midagi sellist mis tõstaks tuju, et nooh, sestap ta kirjutas selle oma oma viimase raamatu ka, et, et oleks midagi positiivset ja ja et ei olnud näiteks hala, viletsuse kirjeldust, ei viitsi taha lugeda. Seda viletsust on niigi küll ja küll. No mul on natukene tunne, et selline Hea viletsuse kirjeldus, tõstabki tuju või noh, ütleme Kafka või et see on lohutav. Kui sa oled kehvas seisus ja Loed hurraa teksti siis seal väga üksi, et siis sa oled veel veel kehvemas seisus kui, kui ennem et mingit sellist, noh. Kirjeldust Eritlemist täpsustamist, arusaamist viletsusest lugedes võib tunda, noh, ennast paremini kosutavad ei ole, sa ei ole üksi ja saad paremini oma viletsusest aru. Et, aga noh, Reinuga vaielda ka ei taha, et mul on hea meel. Trein kirjutas sihukse vahva vesterni vend ja mulle see meeldib ja mul oli hea meel seda lugeda, et las las ta olla nii ja naa, et ei pea olema ainult üht või teistmoodi. Peeter Sauter kas mingid põhjused, miks sa jutte kirjutad ja kirjutasid, on aegade jooksul muutunud on need põhjused olnud erinevad? Ei ole kirjutamine, ajaviide ja see on nagu noh, selline Viidingu laheneda singli mängijat, mingi inimesel peab olema mingi noh, see kaja, viide või harrastuse, mis ta omaette niimoodi nikerdab. Ja kirjutamine on selline ajaviide ja minu meelest see on täiesti piisav, et midagi rohkemat ei peagi sealt otsima. Tõsi jah. Ahah, üks asi, mis tundub küll täiesti läbiv sinu tekstide puhul on just need väikesed norrakad, David, et on üks väike inimene, noh, tal ei lähe kõige paremini, ta tegeleb ka enda, selle üksikindiviidi murega, laisk joomar ja, ja ka need mõttemõlgutused, noh, mis ka siin selles raamatus beibi bluus on, on justkui sellised keset või ta mõtleb, kuidas saavad herned purki näiteks näeb, kuidas seda, et see muidugi tõuseb mingisuguse suuremale tasandile. Aga, aga kas sind sellised suured ideed noh, näiteks, et noh, mis laused meid siin on, suur? Ei lähe siis noh, ütleme, et Eesti 10 rikkama riigi hulka viie aastaga või midagi sellist, mis oli või oli vastupidi, et noh, mingid tühjad, eks ole, jajah, aga noh, ütleme mingid sellised suured narratiivid, et kuidas eestlane jääb ellu, kuidas me elame üle, ma ei tea majanduskriisi, kuidas nafta, Läks ja orjandus kaob. No suure asja ei olegi olemas, ongi ainult väikesed asjad, vaata need, milleni meie näpud ja ütleme, keel ja ninaots ulatuvad. Et need suured asjad on kuskil, noh, võib-olla kuskil seal taga midagi on ka ei tea, täpsemalt ei ole näinud, ei ole suured asjad külas käinud. Et aga need väiksed asjad on, on ka suured asjad, et, et mu paremaid paremaid asju üldse ei teagi. Siin hiljuti Riina Kasterpalu meili kirjutades ma sõnastasin noh, niisuguse oma elu, tõe või kreedo, mis kõlas niimoodi, et kõige parem olla tavaline inimene ja elada tavalist elu. Et midagi paremat mina ei ole näinud ega suutnud välja mõelda, et minu meelest see ongi kõige etem, mis üldse olemas on. Vaat sa rääkisid, et sinu jaoks on kirjutamine ajaviide. Aga nüüd ma tahaksin lugeda ühe näite veel leheküljelt 94 sinu raamatust, beiblu. Siin ütleb naine mehele, mina tahan inimesega rääkida ja kõik, mida mulle öeldakse, on kuku ruku kuku-kuu. Ma nagu ei olekski inimene. Tundub, et et sellel tegelasel ja teistel tegelastel raamatutes on mingisugune suhtlusprobleem. Et nad ei suuda nagu suhelda. No aga samas nad tahavad sellest probleemist nagu üle saama ja eks ole, et nad tegelevad ju sellega, et noh, see on juba hea märk, et nad tajuvad keemia üritavad sellest üle saada, võib-olla vahel saavad ja, ja probleemid kipuvad ikkagi tagasi tulema. Et noh, see on normaalne see Harry Belafonte laulus kukru kuu see on, vaata, mul oli õpetaja Mikiver ja tema suur lemmik oli Harry Belafonte Mikiveri juures vahel kuulasime Belafonte asju ja see on sealt Lisaks sellele, et kirjutamine on ajaviide, on ta sinu meelest ka suhtlemine sinu enese jaoks mingi kontakti otsimine ja kui, siis kellega? Vabandust, meil käivad seal remonditööd, mäletan, et nad korraks ei suristeks vastu, siis oota. Palverne oh nii, mul on üks palve. Nii, aga kas oleks mõeldav, et sa jätaksid selle asja saatesse sisse, kuidas sa käid ja ütled, et palun ärge puuride ja et see võiks olla nagu saate osa? Olgu, hea küll, väga hea. Noh, ma ei ole asjata siia. Nonii nüüd, kas ma olen sinu palvele vastu tulnud, et ma jätsin saatesse sisse selle, kus ma käisin ehitusmeeste juures palumas, et nad ei puuriks. Et kas oleksid nõus vastama sellele küsimusele, et kas lisaks sellele, et kirjutamine on sinu jaoks ajaviide, et kas ta on sinu meelest ka mingi suhtlemine või kontakti otsimine? No laias laastus on seal umbes nagu laps mängib, vaata noh, mul sissi on viieaastane kõrvalt vaatan, kuidas ta ta mängib, ütleme, ta tõuseb hommikul varem üles. Olen öösel molutan õlut joonud, ei viitsi tõusta nii vara ja ta tal on igav ja ta mängib üksinda. Noh, tal on seal nukk ja tal on mingid Barbid, mingid nukud. Ja noh, Trakab siis mingit asja ajama seal üks nukk ajab ühte asja, teine teist asja. Ja ta tekitab sellise maailma, et mina öösel võib-olla kirjutasin midagi, ma tegin täpselt sama asja, mis sissi teeb hommikul seal nukumaja juures mängides. Ta loob endale seltskonna maailma ja õdvendab mingeid oma mõtteid, muresid, rõõme, käib naisel välja, puhub teinekord suuremaks. No on huumus, on vahel kurb, vaidleb, kakleb iseendaga nukkudega. Et noh, see on niisugune ajaviide nagu mõtlesin. Et ma tahaks meie jutu lõpetuseks jõuda sellele selle teemani, mis, mis alati sinu puhul kaasas käib nagu toomikuga seoses kunstis käivad need junnid purgis alati kaasas, et ta võib ükskõik mida teha, aga ikka teatakse teda, nende ma olen, hea on ja ei ole pääsenud. Aga kas sa ise tunned ka ennast kuidagi noh, õnnetuna või vaesena. Et räägitakse alati seal ja noh, me teame, millest ta juba kirjutab, et me teame, et ta on ropp. Ei, ma ei mõtle sellele, see tähendab, miks ma peaksin, sellele mõtlen ma ei ole ka ropp, et see on niisugune. Noh, keegi leiutas mingi loomaaia, siis viskas ta pihta märki, aga noh, mis sest et ei, ma ei pea sellega tegelema ka sellele mõtlema. Janek Kraavi ei räägi nüüd viisakast ja kunstiliselt korrektsest kõne pruugist kui adekvaatsest väljendusvahendist. Sissejuhatuseks kõigepealt üks tsitaat 19 aastat tagasi laulva revolutsiooni päevil alternatiivsest kultuurilehes vaga punud avaldatud tekstist pealkirjaga hüübinud vere manifest. Tsitaadi algus. Meie vaimne seisund on halb. Meil ei ole sõnu. Seepärast see, mida me kirjutame, ei saa olla kirjandus. Esimene ja kõige radikaalsem meie pakutavatest abinõudest on sõnade kasutuselevõtt. Täpsustame mitte igasuguste sõnade, vaid nende, mis nimelt antud olukorras väljendavad meie südame häält. Näiteid meie olukorra ideed esile toovate sõnade kohta pole raske leida. Esimene neist türapea, järgnevad seavitt, sina, pask, munn, Mooses, raisaperse, aga edasi. Me pingutame oma kuivetunud ajusid, aga märkame, et tõelisi sõnu ei suudagi me enam leida. Küll kipub keelele liigagi palju ebatõelisi imm, materiaalseid moodustisi. Väliseestlane, vabadus, meie isa, oma raha, peaminister Savisaar, mahepõllumajandus, tööteenistus, Leedu on siis need sõnad sittagi. Andkem migrantidele, mis migrantide kohus, andkem neile suhu oma sõnad. Kuid vabandage väljendust. Meie keel, see pole. Tsitaadi lõpp. Sellele radikaalsele ja omamoodi koomilisele kirjatükile on alla kirjutanud terve rida toonaseid nooremapoolseid kirjanduse kultuurihuvilisi, tänaseks vägagi lugupeetud inimesi. Uue ajastu künnisel manifesteeritakse värvikate metafooride ja väljendite kaudu rahulolematust tekkinud kultuurisituatsiooniga või uues kultuurisituatsioonis tekkinud võimalusi. Eespool kuuldud tsitaadis käsitletakse allegoorilise ka keelt, mida räägime ja pööratakse pea peale arusaam viisakast ehk poliitiliselt ja kunstiliselt korrektsest kõne pruugist kui adekvaatsest väljendusvahendist. See võiks olla sümboolne kirjatöö, milles esitatud nõudmised saavadki oma veidral moel järgmise 20 aasta jooksul tõeks. Laias lugejaskonna. On omajagu nõutust tekitanud asjaolu, et eesti nüüdiskirjanduses ropendatakse liiga palju. Tuleb möönda, et mõne autoritekstis on tõepoolest kasutatud obs söönseid väljendeid või kirjeldatakse detailselt mingisuguseid tabulisi tegevusi. Ilmselt kõige enam vastukaja tekitas kümmekond aastat tagasi loomingust avaldatud Peeter Sautori poeem lauakõne Eesti vabariigi aastapäeva puhul kainestusmaja paraskile liiga pikalt istuma jäänud olles. Eks autori loomingust lähtuvalt ennekõike see teema tihtipeale ka üles võetakse ja asutakse siis taaskord heietama eetikanormidest, kristlikust moraalist, manduvast kultuurist ja keelest ja nii edasi. Aga mida see lauakõne nimeline tekst endast kujutas? Mõned kindlasti mäletavad, aga neile, kes unustanud, tuletab seda nüüd meelde kirjandusteadlane Mart Velsker. Tempersaatori lauakõne Eesti vabariigi aastapäeva puhul kainestusmaja paraskila liiga pikalt istuma jäänud olles ilmus 98. aasta Loomingu märtsinumbris. Aga teksti oli iseenesest tellinud Raul Meel oma apok liivade projekti jaoks. Kus veel oli siis viies keeles tekste kirjutanud eesti, vene, saksa, USA ja Soome lippu. Kujutiste-le ja nende hulgas oli siis ka Eesti lipp, kus olid autori tekstid. Teine projekt oli esimest korda rahva eest 97. aastanäitusel aborigeenide elu aga suurem, M. Skandaal tekkis siis, kui seda näidata uuesti 98. aasta veebruaris. Siis tehti Tallinnas suur näitus, mis pidi tähistama Eesti vabariigi kaheksakümnendat sünnipäeva ja andma siis 90.-te kunstist läbilõike. Ja sealt veebruarist 98. Need suuremad vaidlused. Raul Meele ja Peeter Sautoriga seoses lahti läksid. Ja see skandaal siis haaras tõepoolest korraga kunsti ja, ja kirjanduselu. Ja seal oli nii ka väga tähelepanu äratavaid sõnavõtte nii poolt kui vastu. No näiteks vastulausetest Sautori tekstile äratas kindlasti tähelepanu Rein Veidemanni kirjutis või isegi korduvat sõnavõtuta puudutas teemat soolistes ettekannetes. Ründajad arvasid ühelt poolt märkavad eesti rahvussümboolika mõnitamist. Teiselt poolt taunisid ründajat ropendamist üleüldse. Ja selge see tekstis ropendatakse Ki ups. Söömsete sõnade kontsentreerituse on siin olnud eesmärk omaette. Ja seda tingimust ilmselt sisaldas ka Raul Meele tellimus. Küsimus on selles, kas autorilauakõne on kirjanduslik tekst ja ja kas tal on mingisugune tähiselik roll kirjandusloo seisukohalt. Ma arvan, et see mingis mõttes kirjandustekst ikkagi on ja, ja teatavaks tähiseks eesti kirjandusloos ikkagi saab. Kuigi esimese hooga tulevad pähe argumendid, mis räägivad sellele arvamusele vastu. Asja räägib vastu näiteks siis see, et tekst paistab küll silma ropeldamisega, aga ta ei ole esimene omasugune. Näid sportlikke katseid, vandesõnade kuhjamisel olid eesti kirjanikud teinud ka varem. Ja muidugi on küsimus ka selles, et Sauter tekst oli tellimustöö ja ilmselt polnud tal alguses üldse mitte plaanis seda presenteerida iseseisva kirjandusliku saavutusena. Nii et, et see kirjanduslikus tuli tekstile juurde kuidagi tagantjärele. Nende vastuargumendid on arvestatavad, küll aga on teistpidiseid argumente ka, mis minu meelest saavad lõpuks olulisemaks. Kõigepealt see, et lauakõne ilmus Loomingus. Sellise ropendamist ühendutusega tekste polnud loomingus varem olnud. Nii et selle tekstitrükis avaldamine oli tugev institutsionaalne märk. See kontekst avaldamiskoht andis tekstile kirjandusliku tähenduse, mida tal võib-olla ilma selleta ei olekski nii väga olnud. Ja kirjandusliku kallakuga vaidlus, mis siis pärast teksti rahvete toomist liikvele läks. Noh, see polnud eriti sisukas, aga see oli ikkagi tunnismärk, sellest, et lõpuks ometi on olemas ka koledate sõnadega kirjutatud eesti kirjandus, tahame seda siis või mitte. Sellele kõigele lisaks lauaga saab, satub ka sobivasse konteksti või õieti siis mingisuguse väikse laine algusesse. Raske öelda, kas juhuslikult või, või on siin ka lauakanal mingi eeskuju andev roll. Kui vaata 90.-te lõpu ja nullindatel alguse kirjandust, siis just kuskil seal tipneb Eestis mingi uus kolekirjanduse laine eriti nooremas kirjanduses. Tulevad kirjandus, Kaur Kender, Mihkel Samarüütel, mõned teised. Ja, ja sellest koledusest räägitakse sellel ajal üsna palju. Aga eks ta oli muutus muidugi autori enda loomingus, k muutus siis mingi karmimas stiili suunas. Võiks ju isegi öelda, et autori varasemast loomingust 90.-te algupoolel Pole sihipärast ropendamist on kõnekeele kasutamine, mis toob vande sõnuga, kirjandusse. Aga, aga see vandumine ja rõvetsemine pole eesmärk omaette. Nüüd on see eesmärk omaette küll siin selles tekstis küll, mis veel lauakõne puhul silma torkab teiste ropendavate tekstide taustal. Võib-olla see ta on keeleliselt rikkalikum. Ja kuidagi võiks öelda isegi poeetilisem, kui enamik teisi. Tegemist on siis kainestusmajas istuva purjus mehe monoloogiga. Aga ega selliseid mehi, kes nii loovalt köök kasutaksid ja nii suurt hulka folkloor sete kirjandusliku tekstipärandit tunneksid, selliseid mehi on Eestis vähe. Ja küsimus pole ka mitte ainult kõiksugu rahvalikke kõne käändude salmikest loobas kokku lappimises, vaid ka selles, et selle minakangelase keeletarvitus pendeldab eri tüüpi tekstide vahel. Nii et see ropendamine valitseb teksti, küll aga silla sisse satub ka muud, satub sinna Paul-Eerik Rummo luule Jüri Üdi luulev, Veljo Tormise Raua needmine, muidki selliseid asju, mis iseenesest nii väga hirmsad või rõvedad ei ole. Nõndaks kogu selle kirjanduse ja roppuste probleemi taustaks on mu meelest ikka laiem kultuuriline muutus. Sellest lähtuvalt võiks eristada kahte tüüpi suhtumist. Kõigepealt need, kes arvavad, et kultuur on piirangute süsteem, mis on mõeldud teatud tüüpi inimese kasvatamiseks tema muutmiseks metslasest ja matsist siis seltskonnas korralikult käituvaks indiviidiks. Et üks harimatu eestlane ei kasutaks enam selliseid sõnu või ei konstrueeriks selliseid salmikesi, näiteks vallavanem nikkus vallavaest, niiet Lubi tuiskas vallamaja laest võttis naise ümbert kinni, surus sisse suure munni ja siis nuss läks lahti täies hoos pani eest ja pani takka. Vallavaene, ole vakka, muidu abirahast hoopis ilma jääd. Vot niimoodi laulsid või lugesid meie harimatud esivanemad? Mina isiklikult olen väga vanamoodsate 20. sajandi hoiakutega ja arvan, et kultuuril On piirava ja hariva funktsiooni kõrval ka tabude murdmise ja ühiskonnas valitseva silmakirjalikkuse kritiseerimise ülesanne ja omal moel on ju ka need vandesõnad või roppused teatud tüüpi abinõu mingisuguste teistmoodi esteetiliste ja eetiliste seisukohtade väljapakkumiseks liiatigi kultuurist kui keeldudest. Positiivse märgiga kõnelemine võib meid viia absurdses olukorda, sest siis oli ka näiteks Nõukogude Eestis valitsev karm tsensuur kultuurile ju väga kasulik ja viljastav nähtus. Sest ka toona olid rangelt taunitavat kõik nii religioossus, poliitilisusega, aga ka seksuaalsusega seonduvat teemad. Ma tahan öelda, et roppuste teema nüüdiskirjanduses ei olegi mitte niivõrd kirjanikke või kirjanduse vaid pigem lugejate probleem. Kunagi oli kõik ju lihtne. Oli üks rahvas, üks partei, üks eesti kirjandus, sama kultuuritaust ja lugemismudelid. Ametlikud lugemismudelid. Tänapäeva kultuuris oleks mõeldamatu. Meid ümbritsev elu sisaldab lugematuid erinevaid kogemusi elustiile, mõtlemis- ja tunnetusviise. Ja muide ka kanaleid, mille kaudu neid edastatakse. Ei eksisteeri enam mingit monoliitsed, ilukategooriat või hõlmavat esteetikat. Kirjanik võib vastavalt oma kogemusele kirjutada talle kordamineval teemal valida selleks oma sõnavara ja vormi. Ja seda tüüpi kultuuri on siin edendatud ju viimased 20 aastat. See tundub loomulik asjade käik ruti. Kui aga ikka ja jälle võetakse üles teema, kas roppused on siis eesti kirjanduse sisu ja kas kirjanikud ei peaks hoopis midagi kasulikku tegema, selle asemel, et rahva raha eest roppusi trükkida siis paneb see sügavalt ohkama. Tuleb möönda. Lugejaskonna intellektuaalne taust ja lugemiskogemus ja huvi kaasa mõelda on niivõrd erinevad, et sellest lähtuvalt need möödalugemised valesti arusaamised äärmuslikud reaktsioonid tekivad. Ma esitan järgnevalt punktide kaupa paar juhist kuidas lugejana roppuste puhul käituda või kuidas siis lugeja iseendaga võiks toime tulla. Esiteks kirjanduslik tekst ei ole moraalikoodeks. Kirjandus ei seostu tänapäeval vaid kasvatuse ja haridusega. Teiseks erinevad ühiskonnagrupid räägivad väga erinevaid keeli. Neil on oma sõnavara, mille üks osa on roppused. Ega kirjanik ei ole süüdi, et tema tegelased sellised on. Kolmandaks, paljud asjad meie elus ongi vastikuid ropud. Kas nendest peaks mitte rääkima? Nende ilustamine oleks koomiline. Neljandaks hääd lugejad, mingi ropp sõna on kirjanduslikus tekstis vaid detail, see olemuslik ja tähtis on peidus tekstis kui tervikus. Ja viiendaks, kui inetu see esteetika ei meeldi, siis võtke järgmine raamat. Lõpetuseks Kivisildniku kummardus eesti kirjandusele. Kas siis selle maa keel laulu tules ei või? Türamaivõi? Eelmisel nädalal tegi oma päevikusse sissekandeid luuletaja Hasso Krull. 18. veebruar. Hommikul ärkan üles ja püüan kindlaks teha, mis planeedile ma õieti olen sattunud. Tore, et akna taga lumi. Tore, et akna taga isegi paks lumi. Kahju, et lumi akna taga ei ole nii pehme ja kohev, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Pakin kiiresti asjad. Saadan üliõpilastele teate. Seminaris arutatakse ja maagia ja teaduse üle. Kõige tähtsam oli hermed, pritsme kistus. Aga teda ei olnud olemas. Ta pandi kokku kahest eri jumalast. Üks neist oligi Hermes, aga teine oli tema poeg. Siis hakkas Hermes trütmegistus oma poega õpetama. Tundub, et maagia ja teadus on ikkagi üks ja see sama asi. Ainult tänapäeval ei tehta vahet musta ja valgeteadlase vahel. Kui seminare läbi, kiirustan rongi ja varsti laiuvad ümberringi hämarad lumeväljad. Üks auto sõidab rongi kõrval lumes. Punased, tagatuled põlevad. Meenub, kuidas Indias vaatasime rongiaknast suurt sinist antiloopi, keda ajas taga must koer. Nelgai hüüdsid indialased. Nelgai kael oli uhkelt genud. Tal oli hea edumaa. 19. veebruar. Unenägudes on see kumer metsaalune rohkete radadega lumes. Seal saab käia ja kihutada, roomata, libiseda, ükskõik kuidas. Tore, et eesti poliitikud otsustasid ausaks jääda. Vähendati kõiki kulutusi, välja arvatud erakondade valimiskulutused. Kui rahvas kaob, jäävad alles vähemalt poliitikud. Ja demokraatia säilib. Tore, et Tallinna linnavalitsus otsustas ausaks jääda. Kõik tahavad elada Tallinna linnas. Järelikult kõik elavadki Tallinna linnas. Tallinna linnas. Ja mustade juustega naine mustas kleidis laskub käpuli, müriseb, ulub, ähib, kiljub muistsel põhjamaalt. Toob meile häid sõnumeid. Meie aga vahime, silmad punnis. Ega saa mitte mõhkugi aru. 21. veebruar. Auto sõidab teelt välja jääb lumevalli otsa seisma ja ripub õhus. Topime rataste alla oksi ja risu. Uuristame, kaevame, sikutamine kõigest väest. Aga ta ei liigu paigastki. Metsas on vaikne ja ilus. Tasapisi läheb hämaraks. Ligineb teine auto, ta ei saa mööda minna ega ümber pöörata. Hakkab juba huvitav. Viimaks tuleb abi veel väiksem, veel abitum, auto. Välja tuuakse kahe otsaga köis. Aga miks ei tõmba? Konks on selles, et konksu ei ole, seletab juht. Pärast vaatan ajalehte Eesti Ekspress. Keegi on minuni all avaldanud tundmatu luuletuse ja õnnitleb Eesti Vabariiki saabuva tähtpäeva puhul. 22. veebruar. Labürint on lume sees. Ei ühtegi raske, ei ühtegi kärbest. Ei ainustki heinakõrrekeste. Tuleb suvi ja soe kärbeste sääskede ja barjumudega. Aga ta tuleb alles suvel. Alles heinaajal tuleb, võid visata ristseliti lumme ja oodata. Kuna suvi tuleb. Ei tea, kas India templid ja tornid on seest tühjad või seest täis? 23. veebruar. Saun paksult inimesi täis. Araablased, portugallased, indialased, pärslased, tšehhid, soomlased, rootslased, Pusmanid, jaapanlased. Saarlased Handid mansid ja needsid perbolid, mustlased, baskid nädalaid kõik kokku. Kõik tahavad higistada. Mida ta leili juua, puust pinkidel õlut ja kümmelda lumes. Vaatan ja imestan. Küsida ei julge, mis need kõike siia kokku tõi. Kas see on juhus? Või tuli see issanda looma, oled ikkagi kohale kellegi tahtel? Kes on neid ometi kutsunud. Või ehk tähistavad nad midagi? Üks pilusilmne hiinlane pilgutab rõõmsasti silma. Hay. Näed, sa imestad? Ikka vaatad, mõtled ja imestad. Aga pole siin imelikku midagi. Homme on ja Eesti vabariigi aastapäev, Hay. Müstilisel kombel langeb see kokku vastlapäevaga. Järgmisel ööl kell kolm, 35 luuakse kuu. Nii juhtub ehk kord aasta jooksul hai. Tulime siia puhtaks saada ja homme kõike oma ihusilmaga näha. 24. veebruar. Kõndisime keset järve. Joonistasime lumme kujusid. Koerad tulid ja lakkusid nägu. Kui pimedaks läheb, seal ikka näha trossiga liikumist. Vahel sõidab keegi vilksti alla. Ja pimedusest hoolimata kaigub laul Koit valguse võit. Jumalateenistusel õnnistasid preestrid Eesti Eiki. Eks rahvas saab isegi hakkama. Saates rääkisid Peeter Sauter, Janek Kraavi ja Mart Velsker. Päevikut pidas Hasso Krull Jaan Pehki luuletust loeb Priit Võigemast. Litri panid kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Kuulake meid Lätist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Kõnenaabrile aasta tagasi võttis naaber enda olemasoleva koera kõrvale loomade varjupaigast teise terses närvidega hundikoera. Kogu aeg haugub ja mitte niisama auh-auh, vaid kurjalt kurjalt kõigi peale, kes väljaspool tema aeda nägemisulatusse satuvad. Nüüd täna viskas mul lõplikult kopa ette, kui see närveldis eriti rõvedalt mu peale kisendas. Helistasin naabrile ja teatasin, et see haukumine käib juba tõsiselt närvidele. Et midagi oleks vaja ette võtta. On ju olemas mingit vahendit, millega saaks seda piirata. Naaber ei kuulanudki mind lõpuni ja fabritseerisid kiiresti midagi ähmast, meie perekrundiga seotust ja üldisest minevikust. Tead, Jaan, mulle käib närvidele, et ma pean seda oma hoovis olevat mitme pere kanalisatsioonikaevu puhastama ja selle pumba elektrit maksma. Jan, kas sa mäletad, kui sul endal aias need koerad olid? Paraja kelli? Siis ei saanud ninaga magada oma perega, see oli hullumaja, mis toimus? Küsisin, et aga miks siis sellest ei räägitud. Ja miks sa siis sellest elektrirahast ei räägi, kui see sulle närvidele käib? Suud pole peas või? Ma tean. Mul on pea otsas. Jätkasin oma juttu teemal, et minu telefonikõne ei ole mingiks tüli kiskumiseks, tahan lihtsalt teile märku anda, et ma ei ole selle asjaga rahul ja loodan siin ka teiepoolset argumenteeritud keskustelu. Naaber teatas, et tema pole ka paljude asjadega rahul aga nii tark on ta küll, et kannatab kõik ära. Siis läks tal juhe kokku ja ta andis telefonitoru oma naisele. Naise kõne oli nagu raamatust maha loetud. Jaan, tead, koerad ongi selleks, et haukuda ja hoiatada. Ma arvan, et siinkandis on paljud asjad just tänu meie koertele ka toimumata jäänud. Peaaegu oleksin terav meelitanud, et ainus asi, mis siin toimumata on jäänud võib-olla minu magamine. Kuid naabrinaine mõtles ilmselt vargaid. Ja küllap oli tal ka mõnes mõttes õigus. Ta jätkas, jah, siin sul õde saatis ka ühel öösel sõnumi, et tahab magada, aga saad arujaan, see oli see sama öö just seesama öö, kui meil siin rebane käis. See oli ka sama öö, kus naabrimees enese teadmata kuskilt peolauast mu õe telefonikõneposti talle suunatud roppusi täis rääkis. Ja siin käivad üldse paljud metsloomad, jaan ja koerad hauguvad nende peale. Koerad ju ikka hauguvad. Ja teadveljan, koertel on ju omadus ikka lõpuks sõbraks saada. Sa oled siin kodus nii vähe, et ta ei saagi sinuga sõbraks, niimoodi sain aru, et siin pole enam midagi rääkida. Tänasin ärakuulamise eest ja teatasin. Hakkan ahju kütma. Nägemist. Litter. Otsi paravaid kirjandusilmas.