Tänane saade pakitoderi Veera Legendaarne klarneti helilooja, saksofonist, dirigent esineb oma kvintetti k-ga tänavusel jazzkaarel. Praegu on maestro 60 aastane ja teda tuntakse kogu maailmas kui Ameerika ja Kuuba muusika suur saar taldrikult. Kuuba muusika oli Eestis väga populaarne viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel ja selliseid orkestreid nagu eskargaskuvana, segremlosson, vann ja teised kõlasid tihti vikerraadio ja stera raadiolaineid aga teatakse paist ehk poena. Vihkan tõusalklaami oma raport, tundot. Neid vast vanast generatsioonist kõige rohkem. Paljud kuuba muusikud, nagu Johha Valdes, Arturo Sandoval, džiga Farrell ja ka pakkida teri Veera elavad ja töötavad Ameerika Ühendriike kides. Kuubat on nimetatud Vabaduse saareks aga tihti ka muusikasaareks, sest sealne muusika rikkus ja eheduses täiesti kadestamisväärsed ja ka kliima ja ka türkiissinise veega ranna vanad palmid. Rõõmsad inimesed meelitavad turiste. Õhtuti läheb tänavatel lahti salsapeoks ja mängitakse, lauldakse mitte turistidele, vaid lihtsalt oma rõõmuks. Ja just sellises atmosfääris kasvas ka pakita teri Veera. Pakitodeerivera on armandita Sequiera ja nimeka saksofonistiga dirigendi diitori Veera poeg. Ta nägi ilmavalgust 1948. aastal. Isa esindas Havannas prantsuse saksofoni ja neil oli väike muusikapood. Isa õhutusel võttis poeg saksofoni kätte juba viieaastaselt. Mu paps oli väga hea õpetaja. Ta tegi mulle selgeks, et solfedžo on vajalik. Ja ma omandasin kergelt nii nooditundmise kui ka teooria põhialused. Samuti õpetas ta mind saksofoni mängima. Pillipoes käisid tihti nimekad kuuba muusikud nagu Chicoufääril, sealse palee ja teised ning ma kuulasin nende jutte, muusikat vast seal kuulasin ka džässiplaate. Eriti avaldas mulle muljet salvestus meni Goodman, Inkaanigi hool. Minu paps armastas Goodmani Websterit ja yangi, kuid improviseerida ta ei armastanud. Ta töötas Havanna rahvusteatri orkestriga ja nii nägin ma juba lapsena palju oopereid, operette muusikale. Ja seepärast armastan ma vist muusikateatrit tänini. Esimest korda esines pakitode Riviera suurema publiku ees koos isaga siis, kui ta oli seitsme aastane. Seega võib öelda, et ta alustas oma karjääri imelapsena. Hellitavalt nimetati teda koobas maailma kõige väiksemaks saksofonimängijaks. Juba 10 aastaselt esines koos Kuuba Rahvusliku Sümfooniaorkestriga ja teda võis tihti näha ka Kuuba televisioonis mängimas. Ajad muutusid, kui võimule tuli Fidel Castro. Džäss tunnistati halvaks kodanlikuksigandiks, kuid päris välja juurida seda ei õnnestunud. 1960. aastal 12 aasta vanusena astus pakkida Havanna konservatooriumisse klarnetit ja saksofoni pima ning pärast selle lõpetamist 65. aastal võeti ta mängima Kuuba rahvusorkestrisse. Seitsmeteistaastasena oli ta selle noorim liige. Pärast armeeteenistust kutsus Iowaldes legendaarne pianist ja ansambli juhtteri Veera kampa ja asutati orkestri Agubanade muusika Moderna, mida Riviera juhatas kaks aastat. 1973. aastal panite Riviera vald ees ja veel seitse orkestri teeniuusika Moderna liiget kokku ansambli kirakeere, millest sai aja edenedes Kuuba rahvusliku muusika lipulaev. IRA keere kohta on Rivera öelnud, et see on vana vein uutes pudelites. Muusikud olid samad, mis rahvusorkestris. Ja need muusikud kuulasid igal nädalal Willis kanoweri džässi saateid Ameerika häälest. Ameerika oli lähedal ometi nii kaugel ja polnudki eriti teisi muusikakanaleid, mille kaudu kursis olla Ameerikas toimuvaga. IRA kiire plaadid jõudsid ka Nõukogude Liit. Tohia äratasid oma värske kõlaga siin suurt tähelepanu. IRA keeret võis kuulda ning stereoraadiost kui vikerraadiost. Ansambel saavutas suure rahvusvahelise edu. Nende esinemine New Body ja Mont röövfestivalidel 1978. aastal oli lausa sensatsioon. Nad pälvisid Grammy nominatsiooni ja aasta hiljem, 79. aastal võitsid maineka Grammy auhinna. Ira Keres kohtus pakitoderi Veera mitmete hilisemate kuulsustega, näiteks trompetis Arturas Ando valiga kellega aastaid hiljem salvestati väga menukas heliplaat. IRA kiire maailmareisid toimusid kuva punaametnikega. Too läbi suure vaeva muusiku tegemistele, plaadistuse ettepanekutele ja esinemiskutsetele loobiti kaikaid kodaraisse. Au ja kuulsus läks Kuuba valitsusele, muusikutele jäi vaid leivaraha. Nõnda kõlab siis ansambel Irakeere. Ühel hetkel sai pakitoderi veerel mõõt täis. 1981. aastal viibides kontserdireisil Hispaanias panustada Ameerika saatkonnas poliitilist varjupaika ja pühkis koova tolmu jalgadelt. Kerge see polnud, sest ta ei tohtinud midagi öelda oma ansamblikaaslastele. Ja maha jäid naine ja lapsed, keda ta ei näinud üheksa aastat. Sellel vabadusel oli kõrge hind. Kui ma oleksin jäänud Kuubale, oleks minu perekonnal olnud ka väga raske, sest ma ütlesin alati otse välja, mida ma asjadest arvan. Kõnelepakitoderineera. Ameerikas võeti teda hästi vastu, sest juba teati tema nimel. Ja samal, 1981. aastal ilmus juba tema debüütalbum pakitov lõuin ja aasta hiljem plaat nimega Mariel. Üks, kellelt saksofonist uues keskkonnas kohe tuge sai, oli Kuuba muusikaga kokku puutunud täht trompetis. Diisigi lesbi. Riviera mängis 88.-st aastast tema viieteistliikmelises Jonaidid. Neiženokestras esineti mitmel pool maailmas. Kuulame katkendit loost resta, mis algab pakkida soologa. See salvestus on tehtud 1989. aastal. Rajal festival hooli kontserdilt Londonis. Klaverit mängisin Danilo Perez. Kiles pill oli Jonaidid Nationokestra, kus mängis palju häid erinevatest rahvustest muusikuid. Džauli heidenil oli seal Libération, Kastre ja heiden oli vasakpoolsete vaadetega ning ülistas kommunismi džige vaarate kastrat. Sellepärast tekkis nii Riveeraga vastuolu, mis jõudis kaid jääst Timesi veergudele. See selleks, kuigi lesbi suri, juhatas pakita mõnda aega orkestrit ja leidis sealt palju sõpru, kellega ta on koos hiljem esinenud ja plaadistanud. Peale Sando valli näiteks sõlm Giovanni, Sid, Algo, Danilo, Perez, laid, Hämpton ja teised. Isegi lesbi oli väga armastusväärne ja suurepärane muusik, kes armastas kuuba muusikat. Nii tema kui Stan Getz aitasid mind, kui tulin New Yorki kõnelepagitoderi Veera aga teenida varem oli esimene, kes mulle tööd andis. Mul oli kaasas isa sõbra, antud flööti, saaksin tantsuorkestrites mängida. Teenid ämm kutsus mind mängima baari nimega Elposo, kus teenisin hommikul kella viieni, mängides esialgu vaid 30 dollarit sest mul ei olnud ju veel tööluba. Pakitade Riviera jätkas isegi lesbi elu tööd ja juhatas Jonaidid Neišin ookestajat pikki aastaid ja selles orkestris see on mänginud peale Ameerika ja Kuuba muusikute veel Puerto Rico, Peruu, Brasiilia, Panama, Argentiina, Venetsueela ja paljude teiste maade muusikud. Ja nüüd, tulles jätkarele, võtab pakitoderi Veera kaasa kolm selle orkestri muusikud, kes mängivad tema krintetis ja need on kolm Grammy nominatsiooni pälvinud Diego Orkola, kes on Argentiina päritolu trompetis ja mänginud pakitoga 1991.-st aastast. Sestpeale koos olid need isegi lesbiorkestris. Jimi Hisi ansamblis ja Diego kala on pälvinud Grammy nominatsiooni koos Avisaid kuueni ja trummar Antonio Sandžessiga plaadi eest viiva ja see oli aastal 2006 Peruust pärit basskitarrist. Oskaja Stan Jaro on pööbli õppejõud ja annab Ladina-Ameerika muusika sest ka New England konservatooriumis. Ta osaleb ka paljudes orkestrites ansamblites, kes nagu Kariibi SHS projectionaidid Tra, New York, voi siis jää koos Riviera. Ka on ta pälvinud ka mitu Grammy't. Trummar Mac folker on pärit Chica logost, kes suundus New Yorki 1995. aastal ja teda kutsusid oma ansamblit esse Michelka millalail meistevid Liidmann muidugi pakitoderi Veera ja ta on samuti Hareviempradjekti liige ja ka pööbli õppejõud. Ja kui juba neli muusikut viiest on nimetatud, kes tulevad jazzkaarele, siis viies On tõesti noorukene 21 aastane pianist, kes liitus ansambliga 2007. aastal. Tema nimi on saun. Ja pärast seda juhtus see, kui ta oli tunnistatud ajakirja Down poolt parimaks tudengi pianistiks. Ja pärast on talle veel rohkesti tunnustust jagunud. Juba 13 aastaselt mängis ta köshini Rhapsody luud koos sümfooniaorkestriga. Ja praegu õpib Aleks Braun Danilo perse juures New England konservatooriumis müüdaka sõna muusikale. Jonatignation orkestrit juhatab pakitoderi Veera ja nimetatud kolm muusikut on ka selles orkestris mängimas ja kõlab ühe tema lemmikhelilooja Ernesto Lekvana Andaluusia sõit. Hellekvana on tõesti väga palju andnud nii Hispaania kui ka kuuba muusikale olles üks säravamaid talente selles suures muusikariigis. Pagita teri Veera on kodus, paljudes muusikastiilides mängib neid väga stiilselt, olgu siis tegemist klassikat, džässi, funky, tango, brasiilia või kuuba muusikaga. Kui pakkida tuli Ameerika ühendriikidesse, siis esinesid ta kõige sagedamini oma Havana New York ansambliga nii Ameerikas kui maailma džässifestivalidel. Ja aastate jooksul on ta nüüd koostööd teinud väga paljudega. Ja nimetame siinkohal kuulsamaid karmimekreime kaid aineid. Toots, Tiidemann, Claudia Rodiidi, Rodion, Heloy Tiefi Gillespie, Lionel Hamilton, Chicari selja, Kruus, diito point'e, Benny kaart, Mihheil Camilla Giovanni Hyde, Algo Danilo Perez, David Sanchez ja seda loetelu võiks veel pikalt pikalt jätkata. Ja ka kuna pakitud eri Veera on välja andnud ja mänginud rohkem kui 30-l heliplaadil, siis on aeg jälle muusikat mängida. Ja järgmine heliplaat on Brasiilia muusika kast ja see on salvestatud 1989. aastal ja tema sõpradest teevad siin kaasa Claudia Rodiiti trumpetil Daniela peres klaveril. Aga lugu on tema lemmikult Antonio Carlos sobimil. Ta kiita teri Veera on mänginud väga paljudes erinevates kollektiivides, aga ühed on armsamad kui teised ja praegusel momendil on talle tähtsad oma kvintett. Bigbänd. Kariibi on projekt ja siis on ta veel kammeransambel ja uuemaid projektid on fakt. Mango ja uusim bänd on the Next Generation mida ta ka ei mängiks, Ladina-Ameerika ja Kuuba muusika on tal südames ja see on talle kõige olulisem ja seda on ta õpetanud mängima väga paljusid muusikuid ja paljud Ameerika kriitikud on öelnud, et keegi ei mängi ladina-ameerika muusikat nii stiilset kui seda Deepakitaderi Veera. Aga vahel tuleb plaadistamist komisi hoopis maailma erinevatest nurkadest. Näiteks Ta kaasa saksa kitarristi ja helilooja Robert Wolfi autoriplaadil Velvet, Mait ja Robert Wolf on meil siin Eestis esinenud ansambliga Quattro Neeva viimati siis aasta tagasi. Ja kes oskas aimata, et ta kirjutab nii vahvat muusikat kuulama siis katkendid plaadi nimiloost ja soleerib pakitade Rivera. Suurepärane altsaksofonisoolo pakitodeeri veeret tuntakse ka heliloojana. Ta on kirjutanud nii orkestrile kui ka oma ansamblitele aga ka näiteks klarnetikontserdi ja flöödikontserti viimase Rotterdami sümfooniaorkestri tellimusel. Kas ikka nagu vanasti pliiatsi ja noodipaberiga, aga nuut on arvuti toonud kergendust ka heliloojate ellu ja komponeerimisel aitab teda Sibeliuse programm. Ma küll väga täpselt ei tea, mida see endas sisaldab, kõike, aga nii igatahes pakkida. Riviera väidab. Sellised teosed nagu New Yorgi sõit ja Kuuba portreed on tuntud mitme orkestri esituses. Pala kuuba portreed kirjutes Placido esialgu oma krin tekile, aga siis tekkis idee kokku panna kuuba sõit, kus on mitmete heliloojatega teoseid ja dirigent kars frantseti seadistele orkestrile. Ja kuulaksime sealt lugu binat Svendor, mille kohta on Riviera naljatades öelnud, et ta pühendas selle Jimmy Carterile kehtida Ameerikas sõbralikult vastu, võttis. Plaadi bukletis on väga huvitav märkused, kuidas harjutati seda lugu nimelt see oli veebruarikuus ja väljas oli 20 kraadi külma, mis oli New Yorgi kohta ebatavaline ja Manhattanil sämp Videri kirikus, siis küttesüsteem ütles ülesse ja ja muusikud medid üpris kliimasse nagu harjutama seda lugu, kus siis mängis 11 muusikut. Aga nagu näete, tuli väga hästi välja. Ehk siis see heliplaat Kuuba portreed on saanud kõrge hinnangu osaliseks. Jah, pakitoderi veerel on siis kodus seinal üheksa Grammy auhinda ja viimane neist on siis grammi siis Hank tangoplaadi eest ja ta on selline härrasmees, kes armastab naljatada, kes on väga otsekohene. Aga kes on ka väga, väga andekas ja väga töökas, sest tunnustused ei ole tulnud ilmaasjata. Ja tema sõprusringkond ja tegevusampluaa ei piirdu kaugeltki üksnes jazzmuusikaga ja ladinaameerika muusikaga. Ta on mänginud ka Mozart, D ja Bachi sümfooniaorkestrit ega esinenud aga üks tema viimaseid koostööprojekte oli koos tšellisti jojomaaga. Ja siin tegid kaasa siis maa sõbrad peale pakitoderi Veera veel Jens Taylor ja Diana Krall. Et täna meil hetkel seda plaati pole mängida, aga küllap tulevikus kindlasti. Pakital on oma nime all ilmunud siis 30 heliplaati erinevates žanrites ja sümfooniaorkestrit ega on ta esinenud tõepoolest kogu maailmas, nii Londonis, Varssavis, Tokyos, New Yorgis ja nii edasi, mängides siis Kuuba, Argentiina, Brasiilia ja teiste kaasaegsete klassikute heliloomingut või ka Mozartit. Aga praegu on meil võimalus teda kuulata esinemas koos Kristjan Järvi absoluutansambliga. Ja plaadi nimi on avaneera. See lugu, mida need soleeribkennidjoo parajasti kannab nimetust pööks Vox ja see on isegi lesbi sulest pärit pakitad IRA partnerite seas on tõesti palju kuulsaid muusikuid ja on nende seas ka ansambel New York voi siis mõned aastad tagasi, kui ma külastasin New Yorgist džässihariduse suur foorumid ja ei, ei. Siis esines Paco teri Veera, seal isegi kontserdil Corp krintetiga kord New York poissi segaja, siis orkestriga. Koos New York foiscise vokaalansambliga salvestasid nad albumi Brasiilia Dreams, mille eest pälvisid ka Grammy ja osa lugusid. Sellele on siis instrumentaalsed, kus pakkidel on kandev roll, aga osa lugusid on siis kaal ansambliga ja muidugi on siin kuningas Antonio Carlos sobinud. Suur muusik, dirigent ja helilooja. Kuid me ei ole veel nimetanud ühte pakitoderi Veera tegevuse tahku. Ta on kirjutanud ka bar raamatut, näiteks raamat tus, maisseks Lif kirjeldab ta, kuidas 1977. aastal jõudis džässikruiis Havannasse ja sellel laeval seal olid isegi less pisten ketseedee Videmram. Ja kui nad läksid tagasi New Yorki, ütlesid nad plaadifirma CBS presidendile, et te peate ilmtingimata kuulma ja nägema, kuidas hiraceere muusikud mängivad. Ja selle peale võttis plaadifirma president Prius nõlval lennuki ja sõitis Havannas ja sõlmiski plaadilepingu IRA keerega. Ja see oli siis ühes peatükis selline viide, millest see räägib. Ja teise raamatu hoola Havana on kirjutanud pakitoderi Veera Havanna õelust neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel. See raamat on praegu vaid hispaaniakeelne, aga plaan on see tõlkidega inglise keelde, nii et tegemist on väga-väga mitmekülgse muusikuga. 2005. aastal andis president George Bush talle rahvusliku kunstide medali, kutsus ta valgesse majja ja neid auhindu peale üheksa grammi on tal väga-väga palju. Näiteks rahvusvaheline džässiajakirjanike ühing andis talle 2007. aastal elava legendi auhinna. Aga pole ta nii legend, ühtki täiesti elav lihast ja luust muusik, kes teeb väga-väga huvitavat tööd. Nii klassikavaldkonnas unustasin veel nimetamata, et tema lemmikute hulka kuulub ka Igor Stravinski ja Carlos saab EM-ist oli juba juttu, aga pakitoderi Veera on täiesti selline mõnus, muhe emotsionaalne muusik, keda te võite siis nautida 24. aprillil jazzkaarel, kus ta annab kontserdi jama, Akvinud tekiga. Ja tänane saade on lõppemas. Stuudios oli Anne Ermi ja mind aitas Vivika Ludvig.