Tere, mina olen Piret risti ja ma soovin kõigile vikerraadiokuulajatele rõõmsat ning vaimuvalgust külvavat uut aastat. Ja minu saatekülaline on täna mees, kellel on Rakvere vägi ja selle mehe nimi on Üllar Saaremäe. Armsad kuulajad, minu poolt sama moodu kõike ilusat algaval, et see aasta oleks täis seda mõõda, kõik ootad. Tead, Üllar, mulle tundub, et sealt aastate takka sa üllatasid vist ise ennast ka sellega, et tahtsid minna toonasesse lavakunstikateedrisse. Jah, ma olen tihtilugu selle üle järele mõelnud pärast, sest et nüüd ma olen 20 aastat vanem sellest poisist, kes selle sammu tegi ehk vähemalt pool elu, isegi rohkem, kui see poiss tolleks ajaks elanud oli. Ma arvan, et ma ootasin tollel ajal kõike, mida vähegi võib noor inimene näitleja elust ette kujutada eelkõige loomulikult au ja kuulsust, mis paratamatult mulle tundub noortele inimestele nagu kõige tähtsam on. Vaevalt et Ma mõtlesin tollel ajal midagi väga sisulist sügavuti minevat, kuigi võib-olla ma teen sellele poisile liiga selle aegade taga luges ta juba tollel ajal Juhan Viidingut ja huvitus võimalikest erinevatest autoritest, kyll kooli eestimaistest küll tõlgitatest sisuline huvi või vähemalt need alged olid ikkagi olemas. Nüüd praegusel hetkel huvitavad mõnda märksa, võib-olla mitte nii säravad asjad väljapoolt vaadates, kui seda on au ja kuulsus, pigem selline süvitsiminek või, või sisu otsimine iseendas ja elus üldse. Aga ma olen hästi tänulik, sest et põgusa sisseastumise tõrjuda oli väga keeruline. Pähe õppisin ära alles keskkooli viimases klassis. Ma olin käinud sisseastumiseksamitel eelvoorudes, siis öeldi, et kõik muu on nagu paigas ja lootustandev, aga teil puudub üks täht. Eesti tähestikus on r-täht, ilma milleta nagu näitlejat ei seal laval tõsiselt võtta. Ma teadsin, et see nii on aga ma ei olnud kunagi leidnud võimalust või isegi ma ei teadnud, kuidas seda tähte selgeks õppida. Kuri saatus lõi mu nina eest ukse kinni ja siis ma õppisin selle kahe kuuga ära, seda ma pean oma elus. Üheks olulisemaks teoks üldse, eks need tegevused on hiljem võib-olla tulnud, aga ütleme see, mis tegelikult otsustas mu saatus, et ma selle kahe kuuga siiski leidsin endas selle tahtejõu ja ja tegelesin asjaga, millega ma ei võtaks kätte, kas ma praegu enam hakkama saaksin? No ei, tahaksin küll nüüd provotseerida, aga sõnas, punkar on ka ju r-täht sees. Sa oled varem väitnud, et 16 aastaselt said sa täiskasvanuks. Kas punkar ja täiskasvanu olid omal ajal sinu jaoks kaks võrdset sõna? 16 proovisin siis üheksandas klassis, noomis täiskasvanu. Nojah, katsu sa nüüd noortele öelda, et see ei ole mingisugune iga mu enda poeg on praegu 16 ja nii täiskasvanud, lase olla ta must pikem ka juba ja ja noh, tegelikult ma kipun arvama, et ma ei ole siiamaani veel täiskasvanuks saanud. Huvi sellise muusika ja selle liikumise vastu oli varasest noorusest, kuna mu tädipoeg, Fred on hirmus usa fänn, ta on kuus aastat minust vanem, tema kaudu jõudsid minuni kõikvõimalikud plaadid ja lindid ja New Wave ja punk ja, ja no kuulge, kui on selline tädipoeg, kes sõprustes Raul Maria metsaga, kes on tuntud Thatcheri, kes ka Kohtla-Järve mees ja mu vend kuulas väga palju sellelaadset muusikat, nii et esiotsa ma olin selline passiivne musa fänn, sest et mul ei olnud endale linti, aga makkimaliselt kuulsin seda, mida vanemad vennad mulle lasid. Aga sealt kuidagi kuskil, jah, ma kujutan ette, et sealt see kõik algas. Kuulasid vaikselt tädipoja makki. Täpselt nii, seal selles laulus on küll õepoja makki, aga aga, aga just just see kood on seal salleril jah, selles disko pole oluline loos täiesti sees, täpselt nii see oli, no eks, eks kuskilt mingi mustri järgi oleme kõik kasvanud seal nõukogude aja lõpus. No igal juhul ma tean, et 79. aastal, kui mina olin üheksa vastane, teadsin ma Snap punk juba täiega selle mittemeeldivust tollasele Nõukogude režiimile. Teadsin seda, kui 80. aastal propeller ära keelati, nii et ma julgen öelda jah, praeguseks hetkeks on seda punkti lase mul ligi 30 aastat. Aga ega ma ei olnud sugugi sellelaadne punkar, kes enda pea punaseks värvis ja Moskva ees vedrutas õlut ja kooli ei läinud. Ei olnudki Kohtla-Järvel sellenimelist kohvikut nagu Moskva üldse. Ma olin rohkem selline sisulisem vend, ma julgeksin öelda. Millegipärast mulle selle jutu alguses ma kasutan väga palju sõnast sisuline, ei tea, kas ma tahan vikerraadiokuulajatele jätta endast pilti sisulisest inimesest? Teeme nii, et selles saates me ei räägi, et kuidas sul tekkis idee korraldada Rakveres punklaulupidu sellel 2008. aasta suvel, sest sellest on niivõrd palju juba räägitud. Aga ma küsin sinu käest hoopis, et kui sa vaatasid neid noori punkareid, siis kuidas sulle tundub, kas Eestis on pungi liikumine nii-öelda surnud või püsib ta nii-öelda vanadel tegijatel? Ta ei ole surnud ja ma arvan, et igal ajastul on ikkagi omad eesmärgid, on omad valupunktid, millele osutada laiemalt võttes või üldse see, mis minu jaoks tähendab, ongi otseselt vastuseis ühiskonna mandumisele või vastureaktsioon, pigem aga kui ma vaatasin neid noori, siis ma nägin, et tegelikult see protestivaim elab endiselt edasi ja ma arvan, et see on kuskilt krosseline elus olemise märk. Ludus, laseme endaga käituda nii, nagu meie valitsus, meie ühiskond, meie poliitikud, meiega praegusel hetkel käituvad, siis on midagi väga valesti. Ja juba pikka aega, ma arvan, on mulle nii mõnedki asjad nagu kuidagi närvidele käinud, mis siin Eestis sündima hakanud või see laias laastus see nii-öelda see Põhjamaade kogemus, mida me üritame täiega üle võtta ja olla selline ka Rootsi, Soome riik? No see ei ole meile omane, andke andeks, kõik need keelud ja käsud ja Eesti inimene on ehitatud minu meelest natuke teisiti ja eks ta kuskilt selle selle protestilaine sees ja nii mõnigi aasta uuesti möllama hakanud, seda selle, selle laine harjal see punklaulupidu kuidagi tuli esiotsa eurota üldse mõeldud ju tähistamaks vabariigi üheksakümnendat aastapäeva. Aga kuna need asjad kõik kuidagi nagu kattusid, siis ütlen dist häbenemata, et see oli üks erksamaid üritusi, millega vabariigi aastapäeva sai tähistatud. Selle sinu väitega ma olen täiesti nõus, aga kui sa rääkisid poliitikutest, siis ma olen iseenda jaoks mõtelnud ühte küsimust või mõtet, et kui president tuli punklaulupeole, kas see oli siis Ongi taltsutamine ühe poliitiku poolt või oli see presidendi jaoks ka selline hetkeks vabanemine riigimehe rollist? Ma pigem arvan, et see viimane ja ma olin äärmiselt õnnelik selle üle, et ta tuli just nimelt sellises vabas vormis riietatuna, elegantne sealjuures, ja kui me mõtleme meie praeguse presidendi taustale, siis ta on elanud ju vabas maailmas ja mulle tundub, et see oli tema. Kas nüüd öelda kummardus, kas me saame öelda, et presidendipoolne kummardus, aga siiski käe ulatamine sellele põlvkonnale, kes punasel Nõukogude seal ikkagi täiega õõnestasid, selle režiimi enesekindlust? Ma arvan, et see oli tema selline sümpaatiaavaldus, et ta ei tulnud sugugi sinna selleks, et asjale anda natukene mahendanumat varjundit vä. Pungi taltsutamine see ei olnud. Punkti ei olegi võimalik taltsutada, sellega tuleb kas liituda või vastu seista. Ja olgu siinkohal siis üks meenutus suvisest punkt laule. Hõre kohta öeldakse vahepeal hellitavalt ka Rakvere ja siinset teatrit nimetatakse nii mõnelgi puhul teatriringkondades vaba mõtlemise ja pungiteatriks. Ei tea, kas see tuleb sellest, et siin teatriseinte vahel tegutseb selline ansambel nagu streptotsiidid pakkus biogeenes. Üllar, kas see ansambel, see bänd on sinu praegune pungi väljendus? Ja muidugi, rääkimata sellest, et seda natuke on esimene bänd, millega ma üldse avalikult üles astusin, enda pean, mul on hullult anda enne mitu. Esimene oli mul ühe klassivennaga. Mina mängisin ühte suurt trummi, tema kitarri, selle bändi nimi oli summut. Seda me tegime minu vannitoas õpetajast ja kõik ilusti, oli teises toas ja kuulas klassis. Poisikesed müristavad. Me tegime ka mõne propelleri loo, kuna tema ei osanud mängida kitarri, mina trummi, mõtlesime sõnu ja olime justkui laivil. Edasi läks natuke aega mööda, siis me tegime juba väikeste selliste hevimuusika sugemetega punkrokki, jällegi sõber oli tookord trummide taga, minu vend mängis basskitarri ja mina juba sellel ajal oskasin soolokitarri mängida. Selle bändi nimi oli samovar. Seda me tegime suisa Kohtla-Nõmme klubis, jällegi edutult, ilma ühegi kontserdite küllaga. Õppisime seal üht-teist juba mängima. Kolmas bänd kandis nime AK-s ka. See oli otseselt punkbänd. Ja temaga on isegi mõned salvestused, aga mitte ühtegi kontserti. See oli aastal 1996. Laulsime selliseid kommunistlike pioneeride laule punk võtmes ja Stalini ja Lenini nimede, rääkisime kõik korraga, nii kuidas saime kolme koleda häälega ja siis tuli tükk tühja maad. Siis ma oleksin teatrikooli ja siis ei olnud enam ju bändi tegemiseks aega küll siiralt kade oma kursusevend Ivo Uukkivi peale mulk hüüdnimega punkringkondades, kellel oli bänd nimega Velikije Luki, kes seda kõike, mida mina olen ihaldanud, sai teha ja oma esimese bändi, mis siis tõesti ka jõudis lavalaudadele sain ma kokku, olles 33. eluaastal, mis on äärmiselt märgiline, kui me mõtleme näiteks Jeesuse peale, kes selleks hetkeks oma maise teekonna lõpetanud, kõik hääd teod vahepeal ära teinud. Aga samas 30 kolmeselt tuli hilja, Murumets alles ahju pealt alla ja vaatas, mida emake Venemaa siis pealt ootab. Ja selle bändi algus oli ka suhteliselt keeruline, traagiline, sest et esimene kontsert jäi ära. Mul avastati kurgus bakter, mis tuli välja opereerida, ma olin haiglas sellel ajal, kui me pidime esimese kontserdi tegema küll täiesti teise nime all, seda nime ma isegi ei mäleta enam. Aga kui ma siis sellest narkoosist välja tulin ja mulle öeldi, et SS õhtuleht kirjutas lihasööja bakter ehk Sist reptocus biogeenes siis ainus hea asi, kollane press minuga on teinud, on ta pannud mu bändile nime ja sealt ma selle võtsin rämpsu kokku spiogeenes. Praeguseks me oleme tähistanud juba oma viiendat eksisteerimise aastat ja see on põnev kooslus, kes meil seal koos on, seal on väga erineva ja inimesed bassimängija Tarmo linnas, see on kirikuõpetaja-vaimulik trummar Heiki kübar on ilmalik matja Elmar sats 80.-te lõpus üheksakümnendatel mänginud bändis Sats bluusbänd, kus praeguseks kuulsaks lauljaks saanud Bonzo on alustanud siis mina seal neljanda liikmena. Kui nüüd mõelda veel ühe ilusa nüansi peale, siis kadunud Mati Unt oli meie bändi tõeline fänn ja võiks öelda kuskilt kohast ka vaimne isa või või guru, nii nagu legendaarne Velvet Underground Ameerikas ja Andy Warhol, kes kureeris seda bändi noori rokkareid, siis mina julgen küll öelda, et Mati Unt oli meie Andy Warhol ja meie olime tema Velvet Underground. Vot see oli küll nüüd mulle üllatus ja ma arvan, et meie kuulajatele ka Jah, ega me seda vist väga afišeerinud ei ole, aga niipea kui mati ühte nõiaproovi kuulas, Ta tegi siin parasjagu lavastust ja me tegime bändiprooviteatris ja tal oli vist vaba õhtu. Või lõppes ta varem. Igatahes sisenes ta oma kassisammul sinna sinna proovisaali istus ja ei läinud sealt ära, enne kui me lõpetasime. Ja selle tulem oli see, et tema järgmine lavastus Rakveres Suvekool Vaino lahingu näitame, ku põhjal ei saanudki ilmastratukatename läbi, sest õudukas oli mati poolt sinna palutud nõutud ja tehtud. Ja see oli meie selline esimene tõsisem proovikivi, mängida legendaarse lavastaja punkt lavastuses naise, mängisin lausa nii, et mul oli nagu kahekordselt selline vastutusrikas ülesanne ja kuni lõpuni välja oli mati meiega kaasas ja hoidis ennast alati kursis, kui meil kuskil mõni ülesastumine oli ja tihtilugu, kui tal oli vaba aega, siis sõitis kohale, nii et selline ilus märkvel. Stratton kakluse ajal. See lugu, mis äsja kõlas, oligi Mati Undi lavastusest suvekool ja me oleme jõudnud märkamatult Rakvere teatri uksest sisse ja teatrilavale. Ei, minu järgmine küsimus on päris lõbus ja päris lihtne ja ausalt öeldes paneb see minu küsimus, mis ma nüüd järgmisena küsida, tahan mind ennast natukene muigama. Mis on sinu jaoks Rakvere teater? Me kõik teame, et sa oled selle teatri kunstiline juht ja kõik nii edasi, aga mida tähendab sinu jaoks ikkagi Rakvere teater? Rakvere teater on minu elu suurim väljakutse, mis sattus mu teele juba ainuüksi selle tõttu, et ma ise olen Kohtla nõmmel sündinud ja kasvanud ainus Virumaa teater hädade ja viletsuse perioodiga ja omab tõusulainel olemise perioodidega, on ta mulle märgatavalt rohkem kui üks Eesti teater. Ma mäletan ammustel aegadel Kohtla-Nõmmel, kui ma Verliukas nimelise jalgrattaga ringi kimasid, siis see erutus, mis valdas inimesi, et õhtul tuleb klubisse teater nakatas ka mind, see oli kuskilt midagi väga maagilist, müstilist ja kui tõesti see teatriauto sinna ja klubi, et vuras olin ja kohe platsis ja esialgu küll kaugemalt vaatlejana, aga, aga, aga julge poisina läksin ma ligi ja küsisin, kas abi on vaja. Nii tassisin ma koos lavameestega dekoratsioone üles, teisele korrusele. No ühel sellelaadsetest kordadest sööbiski mu mälusse veoauto ukse pealt nimi, Rakvere teater küll absoluutselt teistsuguse märgiga, kui ta meil praegu on, aga, ja sellest ajast hakkasin seda oma teataks pidama. Kuigi kindlasti käis ka teisi teatreid hiljem, kui ma juba jagasin näiteks on noorsooteater Ugala teater, draamateater, Pärnu teater, et siis siis ma juba tegin vahet, aga, aga esimene kumanud teatrist ongi mingisugune vananemine aegne Silvi, kas veol auto ja, ja selle ukse peal valges Räämunud kirjas Rakvere teater? Jah, ja niimoodi ma seda hakkasin omaks pidama hiljem. Me käisime klassiekskursioonidel Rakveres, küll linnuses siis mingi selline lõksu seest läbi käis või süda jättis lööke vahele, kui ma seda maja nägin ja ja veel hiljem, kui ma juba käisin bussiga ja lavakunstikateedris sõitis buss ju tihtilugu Tallinnasse minnes siit teatrimajast mööda, küll ma nägin seda krohvi siis kukkuvat ja mõtlesin, et kui mul oleks väge külma, aitaksin seda teatrit, aga no mis vägi mul tollel ajal olla sai, ise õpin alles ametit ja, ja tol ajal muidugi ei mõelnud üldse selle peale, et ma võiksin üldse siia teatakse tulla veel vähem siin peanäitejuhiks saada või hakata ja, ja seda asja sisuliselt vedada, näedsa jälle sisuliselt. Ja kuskilt kuskilt sedapidi Rakvere teater minusse tulnud, eks nüüd hiljem juba siia lavastama tulin 95. aastal tongi hotet ja siis teater mu võttis. Aga enne Rakveret oli sul Ugala teater. Miks sa just sellesse teatrisse tööle läksid? Siin oli mitu põhjust, miks Ugala esiteks Ugala, meie kursuse baasteater, seal me tõime välja oma diplomilavastused. Kalju Komissarov, meie õpetaja oli tol ajal Ugala palgaline lavastaja ja juba 91. aastal lõpetasin lavaka 22 maadel, aga 91. aasta detsembris kallik mulle ja veel viiele kursusekaaslasele ettepaneku kohe palgale tulla, nii et me tegelikult olime palgal juba neljandal kursusel 91.-st aastast ja peale selle oli Ugala teater tollel ajal minu jaoks Eesti absoluutne tipp. Kaarin Raid oma parimas vormis, Elmo Nüganen oma apelsinid, Õed, Noormetsad, Lennart Noormetsad Andres Lepik väga põnevate Poola lavastustega, Poola dramaturg, jest tammearu, suurepärase näitleja ja põikpäise teatriinimesena. See teater oli täis nii mitmekülgseid huvitavaid isiksusi, seda enam, et ta sai meile kõigile väga tuttavaks, just läbi selle, et me elasime selles majas oma diplomilavastusi tegime. Ei olnudki mitte mingit muud varianti üldse. Nonii ja siis lõid tagaselja suure mürtsuga Ugala teatri ukse kinni, teatades, et seal toimuv niinimetatud paatide mäng sulle ei meeldi ja et sa ei talu seda enam. Tõesti seal mingil hetkel kuidagi hakkas asi nagu häirima selles mõttes, et kui sa ühe, ühe või teisega tegid siis millegipärast need teised sind ei võtnud. Ehk kui sa Komissaroviga mängid, siis millegipärast Kaarin Raid sind ei tahtnud ja Tammeruga mängisitsesi tahtsid jälle Lepik ja nii edasi, et, et see muutis kuidagi. Ma väga ahtake sekt selle eluvõimaluse seal, kuni ma hakkasin ise lavastama ja lõpuks tagusin käpalise oma paadis. Ja kuhu küll, noh, nii mõnigi ikkagi suvatses sisse astuda. Aga mulle nagu tundus, et see ei ole sugugi õige. Ja ega polnud mul tollel ajal ju ka oskust võib-olla seda kuidagi muuta ja kas oleksingi seda suutnud ja Rakvere teater tundus olevat see maja või see maailm, kus me saaksime ehk ajada seda asja, mida ma kujutasin teatris õige olevat. Nii et siis korraga oli sinu mõte. Tere, Rakvere teater. Jah, nii nagu ma siin paatuslikult väljendasin, ta on selline elu suurim väljakutse, ma usun, et elul on neid veel varuks ja kui tuli seitsmeteistkümnenda lennuseltskond lisaks minule veel 96. aastal siia hakkasimegi ju tegelikult nii-öelda ehitama natukene teistsugust teatrit, kus Rakvere teater vast enne seda oli olnud küll üks põhimõte, mida me järgisime, on see, et kõik väärtuslik, kõik see, mis on olnud, tuleb säilitada, sealt võtta ja sealt edasi minna, mitte eks, ta lasi maha vundamendi ja siis uuesti hakata ehitama midagi ülesse. Aga see on see kaks mõistet koos, et ärge lammutage vana teatrit veel ja siis siin ja praegu. Ma arvan küll, jah, ma arvan, et ei osanud teda tollel ajal vist niimoodi sõnastada, aga selles selles on tõde ja ega see algus ei olnud sugugi väga kerge, sest ajad olid keerulised, publik oli juba kuidagi loobunud sellest teatrist. Peeter Jalakas oli siin käivitanud päris huvitavad mehhanismid, aga ta ikkagi ei eksisteerinud sellise kraadi teatri saalina kuidagi. Võib-olla oli see teatristiil, mida siin tollel ajal pakuti võõras ja samm-sammult nii-öelda publikule lähemale, hakkasime astuma. Ja maja vajas remonti. Kui meie tulime, siis oli juba väikene remont tehtud või selline sanitaarremont selles teatris otseselt pähe ei kukkunud enam midagi, aga see vajaväelast tavaliselt remonti endiselt ja millegipärast mulle noore mehena oli, oli nii kindel ja selge ettekujutus, et noh, paar aastat ja me teeme selle maja korda läks 10 aastat, enne kui see maja avas oma uksed sellisena, nagu ta praegu on. Aga Rakvere teatrist ikkagi ei saanud. Teise teatri väikest filiaali, Rakvere teater läks oma teed heas mõttes oma teed. Mulle tundub küll muidugi ütleme selle aja jooksul mul endal läheb juba 13. hooaeg, mida ma hämmastusega aeg-ajalt ikka mõtlen, ma tulin teadmisega, et ma olen viis aastat ja ja siis põrutan lahti mõne pealinna teatri ukse, et siin ma nüüd olen ja teisiti teie ei saa. Aga see teater on jah, sellel on võtnud mu praegusel hetkel ikka täiega. Oi, sa hakkasid praegu rääkima sellises ilusas Juhan Liivilikus luulekeeles, kas see on sellepärast, et just Rakvere teatris on mängukavas Eesti parim algupärand, millel nimeks on Johannese passioon? Nojah, eks see Johannese passioon võib-olla on mulle ka eesti keelt õpetanud. Vikerraadio kuulajad on tihtilugu väga terava keele kõrvaga, et siin nagu tuleb kujundeid sättida No mulle tundub, et ma pean ikkagi otse küsima, et mida sulle need kaks etendust Johannese passioon ja Shira näo siis, kui lavastused andnud on. No on jah, need on nüüd küll teemad olulisi materjale, nii lavastaja kui näitlejana on mul olnud enne teisigi. Endal on väga raske tekitada pingerivi oma lavastuste suhtes, sest mõningad erandid välja arvata, olen ma ikkagi kõigis materjalides läinud sisse selle soovi ja tahtmisega, et ta on ta sinna kõik see, mis must, põlev keeb. Johannese passioon on vaieldamatult üks neist. Seda enam, et, et ma pean seda ideed lihtsalt geniaalseks. Aga see ongi geniaalne. Ole sa tänatud erinevatel aegadel eesti luulet mõjutanud, kolm meest kannavad kõik eesnime Juhan Juhan Liiv, Juhan Smuul, Juhan Viiding ja olgem ausad, see see mõte tekkis meil Toomas Suumanniga pärast väsitavat proovi istudes ja meeste kombel viinavates. Ma mõtlen, tihtilugu, kui ma ei oleks tollel õhtul teatrisse jäänud Toomasel oleks olnud kiire siis ei oleks idee meieni jõudnud, siis ei oleks ka seda lavastust tema kodus Juhan Liivi loomingus. Mina arvan, et ma jagan mõndagi Viidingust. Smuul tekkis sinna ja ilma temata tundus lihtsalt võimatu. Nad on väga erinevad, nende luulekeeled on väga erinevad. Nemad, millest nad räägivad, on väga erinevad, aga midagi on äärmiselt sarnast. Ja kui me hakkasime liikuma tekste valides ja seda narratiivi otsides, mida see lugu siis kanda võiks, me leidsime nii palju sarnaseid kujundeid, et külmavärinad tulid peale. Tõesti, ma ei tea, mis on. Mis on tegelikult teisel pool, me ei tea seda, mis on Nende kahe maailma vahel. Aga need kolm pojeti kohtuvad just nimelt selle kahe maailma vahel, nad ei tea veel, kuhu nad edasi lähevad ja neil ei ole muud võimalust, kui rääkida üksteisega ainuüksi nende sõnadega, mis nad on luuletustesse kirja pannud. Ja kui veel üks asi, mida ma tahan kindlasti nimetada Johannese versiooni puhul vihma, milleta ei saa on Kristi Leppiku kunstniku geniaalne idee, mis on plakatil kolm telefoniposti, mis on üksteisega ühendatud kõnetraatidega ühe sõnad liiguvad teisesse teise omad kolmandasse. Vaatame siis, me võime seal aimata ka kolme risti kolgata mäel, ma pean seda üheks jõulisemaks ja läbi mõeldumaks kujundiks üldse, mida ma olen oma teatriteel kohanud. Aga kui palju sa loomingulise juhina käsutad teatritöötajaid või teisiti küsitlenud, kui palju sa pead käske jagama? Ma kindlasti ei ole ma selline diktaator või despoot või pigem ja mis on õigustanud olema liikunud sellist veidi demokraatlikumad rida. Rakvere teatris on väga toimiv loomenõukogu, mis koosneb ligemale tosinast erinevalt valdkonna esindajast kirjandusala juhataja, reklaamijuht, direktor, administratsioonist, näitlejate hulgast, kunstnik, kellega ma põhimõtteliselt arutame läbi kõik materjalid, mis mulle endale huvipakkuvad, mis võiks siis järgnevates poegadest tulla. Ma kuulan ära kõik poolt ja vastu argumendid. Samamoodi võib iga loomenõukogu liige tuua enda eelistused enda materjalid ja siis me paneme oma hooajad niimoodi ritta. Küll aga pean ma tunnistama. Hääletus ja neljas on, aga mitte kunagi mitte midagi. Kui mulle tundub midagi õige olevat, siis, siis nii see ka läheb. Mis ei tähenda veel kord seda, et ma dikteeriksin, aga ma ei laiata pähe ainuüksi oma mõtetega. Tihtilugu võib sul olla praegu ja perioode, kus sul neid mõtteid lihtsalt ei ole, seda ka tuleb endale ausalt tunnistada, sest et praeguseks hetkeks vist selles teatris minu ajal, nii kaua, kui ma olen olnud peanäitejuht, on esietendunud julgelt üle 120 uuslavastuse mingil hetkel kõige targemal erksamal jookseb ju aju kinni. Et kuhu nüüd edasi või, ja ma pean seda tegelikult Rakvere teatri üheks äärmiselt suureks plussiks, sedasama loomenõukogu seda, seda lahtist arutelu kõikvõimalikel teemadel, kus me ei karda üksteisele öelda asju näkku, kus me ei karda üksteisele rääkida ka ebaõnnestumistest ja kus me ei karda 11 ka kiita. Kui palju sa ise oma ideede teostamisel osaled, kas sa oled näiteks selline tüüp, kellel tulevad ideed, siis pakud sa teema lahenduse, visiooni ja kogu teatrirahvas, siis teostab selle või on kuidagi teistmoodi. Kui tekib idee viimasele idee kellelegi välja, käin, keda ma väga usaldan, üritan ennast sealt täiega taandada, kontrollid väga harva, võib-olla juhtudel, kui kusagilt tekivad mingisugused kõlakad, et vist ei toimi päris hästi või midagi, midagi aetakse nagu täiesti teise suunda, kui me oleme roninud või siis võib-olla küll ma küsin ja räägin inimesega, kelle taga see asi siis on need, need need teemad lahti, aga, aga seda noh, mingil hetkel nüüd istungi proovis ja nõuannet kõik toimuks täpselt nii, nagu mina seda tahan. Ei, seda ma ei tee. Sekul ütleme kriisiolukordades, aga neid nende aastate jooksul võib-olla mõned Teil on kuidagi väga hea seltskond kukkuda. Ta on olnud siin Rakvere teatrisse kuidagi maja õhkub sellist sõbralikku soojust. Jah, ma pean tunnistama, et ma olen nõus, nii veider kui see ka ei ole, aga ma arvan, et teater mis taga siis on, see teater selekteerib ise välja, kes siia sobib ja kes mitte. Muidugi on tulnud ka öelda inimestele, et siin kohas lähevad meie teed lahku, sest me mõtleme väga erinevalt. Meie panused ei ole võib-olla need, mis võiks olla vajalikud. Aga inimesed, kellel pole seda veregruppi, mis võiks olla Rakvere teatri ühine veregrupp leiavad ise ühel hetkel, et neil on mujal parem. No fakt on see, et meil kõigil siin maailmas on oma tööambitsioonid ja ja ennist sa rääkisid, Mae tunnistab peale Rakvere teatri viit aastat, et lähed, lööd lahti mõne pealinna teatri ukse ja teated teisiti, teie isa. Kuid kas nüüd 13. hooajal siin Rakvere teatris, unistad sa näiteks suurema teatri kui Rakvere teater juhtimisest või näiteks mõnes teises teatris näitlejaks olemisest? Ma arvan küll jah, et mulle meeldib see pigem väiksem teater, inimesed, keda ma tunnen kõiki nägu ja nimepidi suured teatrid on iseenesest vist natuke teise struktuuriga, kuna seal juba rahvast palju rohkem ja ega vaata ütelda väga igatseski. Kui mõelda draamateatri peale, siis miks mitte olla seal mingi aja pärast näitleja? Estoniaga ei saa draamanäitlejal kahjuks midagi ühist olla? Jah, ma arvan, et ma olen oma liistude juures. Kas sa siis oled ka oma liistude juures, kui sa tegeled harrast näitlejatega? Ma tean, et sa siin Rakvere teatris valmistad praegu ette Suure-Jaanis harrastusteatrit tegeva Margus Mantgeniga lausa kuuldemängu. See on üks meeletu energia, mis neis inimestes on, mis võib-olla oskamatuse ja Amatöörlikkuse teisele plaanile lükkab, et see soov tahtmine teha, kuigi võib-olla tõesti ei ole neid kogemusi nii palju, kui on proffidele ja kuigi ei ole veel tagant taskust välja võtta ja erinevaid näitleja tehnilisi oskusi, aga, ja see energia on, on jäägitu ja see pühendumine, et ma imetlen eelkõige seda nende juures. Ja kui ma näen, et küll Theo sammudega, aga ikkagi kuigivõrd ja midagigi neile nagu külge lisandub, nad juba midagi fikseerivad, nad saavutavad vot noh, professionaalseid kogemusi või isegi töövõtteid. See on surm. Tule. Astun läbi poorilampidest ja pilvitusest väljagi. Äide pole kiiret. Ehk on teil anda suitsu? Ärge palun küsige, miks päikest, maine, miks pilvedes võin vaid mõelda? No kes on teile öelnud, et ma veini ei joo? Kes neid küsimusi ikka jõuab kuulata? Kes neile jaksab vastata? Nõu, kes on teile öelnud, et ma tähti jäine tähti. Tuuleseda tänavat, maatunne ja kõikide mainimesid. Ja kuid tänavia. Üle poole, kes praegu kõnnib ühel tänava sellel tänaval Ärge palun küsige, miks päikest, maine. Miks pilvedes võin vaid mõelda. Kes on teile öelnud, et ma veini ei joo? Kes neid küsimusi jõuab kuulata kes neile jaksab vastata? No kes on teile öelnud, et ma tähti jäine? Kui enne oli juttu siin Rakvere teatri ühisest veeretada trupist kas siis Rakvere teatri ühine veregrupp on sinuga randiks, et valmistada ette 24. veebruaril jõhvis toimuva presidendi vastuvõtu kontserdikava? Ei oska öelda, kas siin taga on niivõrd Rakvere teatri peanäitejuhi roll. Ma kipun arvama, et praegune presidendi kultuurinõunik Jaanus Rohumaa, kes on mu hea sõber, kursusevend ja võitluskaaslane, on see mees, kes on nii kindel, et ise, Virumaamehena võiksin mina olla. See, kes Virumaal seda vastutusrikkast üritust lavastab ei julge siin rääkida vabariigi presidendi eest, kas ka tema nii mõtleb, aga ma arvan, et ta on vist ikkagi nagu nõustunud, kuna ta ei ole minu kandidatuuri nagu kahtluse alla pannud. Me oleme temaga kohtunud ja rääkinud sellel teemal. Mulle tundub, et mõtted, kuhu suunda ma tahan liikuda, on härra presidendile vastuvõetavad. Fina intrigeerivad. Aga Rakvere teatri võtan ma küll kaasa, kas nüüd täies mahus, aga vähemalt siis siduva liinina ja loomulikult ka ettevalmistava ja tehnilise baasina, ilma Rakvere teatrit ta mina seda ette ei oleks, julenud. Aga eks me saame nüüd natukene teada ka, kuidas sa kavatsed üles ehitada Eesti vabariigi aastapäeva kontserdikava. Idee kontseptsioon tekkis väga äkki väga kähku, see võis olla isegi sama päeva õhtul, kui mulle see ettepanek tehti, sattusin vaatama ja ühte dokfilmi, kus puudutati kaevanduste teemat Ida-Virumaal ja üks vana kaevur Tõnu kiiver on ta nimi, ma sellepärast ütlen, et on Kohtla nõmmelt pärit, kirjeldas erinevaid kivimikihte, mida siis kaevormaal näeb ja kus siis asub see põlevkivi, mille järgi on sinna mindud. Ja kui ta rääkis sellest, kuidas need kihid on üksteisega seotud ja kuidas nad ei saa ilma teineteiseta sain ma aru, et kogu seesama käib üle kantud meie kultuuri kohta Virumaa kultuuri kohta. See siis eesti kultuur, vene kultuur, omavahel põimunud, seotud kohati pärimuskultuur või popkultuur ja selleks kontseptsiooniks ongi kultuurikihid või kui me vaatame ka pankrannikut, siis me ju näeme, mis on tegelikult meie jalge all. Olgem ausad, nii mõnedki kihid on sealt välja kaevatud, mis võib tähendada seda, et Eestimaa võib kokku variseda, et siin on ka teatav hoiatusliku nood sees. Põhimõtteliselt on see kontseptsioon selline. Mulle tundub, et meil on nii põnevad, rännud olnud küll pungist teatrisse ja siis vabariigi presidendi vastuvõtule. Aga rändame nüüd sealt riigi juurest oma raadioheliga sinu kodu juurde. Kas sul on kodu keset metsa? Mul tõesti on kodu keset metsa juba viies aasta, neljas mul nende aastatega ja alati on, et varasemaid aastaid nagu mäletan, aga mis aasta arvudesse ei oska mul, ma nagu kulgen kuidagi budistlikult niimoodi, et ei alga mu elu esimesest jaanuarist tega, lõpeb 31. detsembril eluaasta selles mõttes, et see kuidagi on protsess. Ja ega ma seal keset metsa elan ühes armsas väikeses talumajas, mille ma sellel suvel koos hääleabilistega restaureerisid küljes ja ainult seestpoolt küll jõuab ka väljapoole. Kas sul Kanaari, kas ka on kas kassi nimi on? Kassi nimi on Voldemar Volli Panso auks ja volli käru auks, aga hiljem selgus, et ta on emane ja ta hakkas poegima kingitusi, on tore teha kassipoegade näol sõpradele. Koera võtad või? No koeraga natuke keerulisem, sest koeraga peab kogu aeg tegelema ja kodus olema ja nii minul endal, kui elukaaslasel on natukene amet, mis nõuab väljas olemist. Sinu varasemast kooselust Rakvere teatriimearmsa näitlejanna Tiina Mälberg ega on sündinud kaks last Karl Robert ja Marii Ingriin. Ja minu teada on Karl Robertil ka juba oma bänd. Tal on jah oma bänd, mille nimi on atjus, mida see ka ei tähendaks, nemad liiguvad sellise progressiivse punki sugemetega noortemuusika poole, mille üle mul on hästi hea meel, ta mängib basskitarri, poleks elus arvanud, et see pill teda võib huvitada, sest olles ise teismeline ja, ja musahuviline, siis basskitarr oli küll viimane pill, mida mina oleksin tahtnud õppida või mängida. Millegipärast kas puudub selline eputamine moment, kui soolomees saab põlve maha panna ja pea taeva poole lõug püsti, silmad kinni ta kitarri kaela heegeldada, siis bassimees hoiab ikkagi taga trummi juures ainult rütmi lauljast, eks ole, kes jalg monitoril röögib rahvale tõdesid trummar, kelle ümber on nii uhke trummikomplekt, et anna aga tuld, basskitarr jäi nagu minu jaoks küll kuidagi nagu viimasele kohale, aga olgem ausad, mida aeg edasi oleme mõistnud, et see ongi bändi süda ja ilma selleta kukub ju kogu asi kokku. Nii et sinu poeg on siis valinud bändi südame, aga sa oled rakendanud teda ka ju siinsamas Rakvere teatris. Sa oled andnud talle tohutu vastutuse teha muusikaline kujundus noorte lavastusele. See oli ainus võimalik tee, sest et lugu räägib temavanustest noortest räägib tänapäevast. Ja mis seal pattu salata, ega ma väga tänan, Päevase noorte muusikaga kursis ei ole, et kui ma oleksin seal omatahtsi valinud lugusid, siis võib-olla nii mõnigi nooruk saalis oleks lihtsalt püsti tõusnud, mis isade kardio valime, nüüd vaatame ja sellepärast Karl Robertiga rääkisin, ta oli nõus ja, ja tegi selle helikujunduse. Kas sa arvad, et Carl Robert peaks läbi käima needsamad etapid, mida sina omal ajal punkar eneseotsimised siis leidmised, mida sa oma poja jaoks ootad elult? Ma arvan, et ta peab need asjad kõik läbi käima seal juba inimese arengusse sisse kodeeritud, et eksimused õigete asjade leidmised endas kahtlemised, need tuleb läbi käia. Ma usun, et ta leiab enda tee, liigub seda enda sammu ja, ja rütmiga. Sinu tütar Marii Ingriin temaga hirmus teatrihuviline ja hästi lahtise ellusuhtumisega tegelane, väikese tüdrukuna rääkis ta mulle oma kohtumisest käpibuga vanaema juures. See idee oli niit, aruanne ja põnev ja ma täitsa usun, et ta seda käpi putka kohtas. Ma ei tea, mis ta nüüd sellestki arvab, aga tollel ajal oli täiesti veendunud ja siiamaani olen ja ta rääkis sellest väga veenvalt kirjeldavalt, kuidas käpi välja nägi ja mida ta tegi ja, ja siis me kirjutasime vennaga raamatu käppigu vennaskond, millest sai ka näitemäng ja kus Marii Ingriin näitlejana üles astus, küll täpipuu väikese õe käpikuna. Jaga kuuldemängus, mille me salvestasime Eesti raadios. Viieosaline kuuldemäng on Marjendriinil, aur tõeliste Korf üksküla ja Ain Lutsepp, aja Kalju Oro ja teiste sellelaadsete kotkaste kõrval osaleda käpikuna kuuldemängus. Nad on inimesed, kellest ma väga hoolin väga-väga ja kelle tegemised on sõnulseletamatult tähtsad ja kelle jaoks ta on alati ja igavesti olemas olla. Aga kui palju on sinu kooselu su praeguse elukaaslase Kristi Lepikuga mõjutanud sinu loomingut? Eks ta kindlasti on mõjutanud, et võib-olla ei olegi sõnul seletatavad mõjutused, küll aga pean ma teda väga heaks kolleegiks koostööpartneriks lavastuse erinevatel sülli juba valmimisetappidel täpse käe ja väga täpse nägemusega teatrikunstnik ahaka, mis võib-olla on veel olulisem, on, on see, et ta on õpetanud mind nägema elu väljaspool teatrit. Ja sinnamaani olin võib-olla väga kapseldunud, kogu minu maailm oligi teater ja ega ma ei oskagi seda võib-olla väga täpselt seletada, aga ta on avanud mu silmad. Mulle endalegi ootamatult elu sellistele sellistele seikadele, vormidele või põhisuundadele, mida ma ei ole enne tähele pannud maailmale minu ümber. Et jumala üldse kuidagi selline hilise küpsemisega. Et võib-olla need asjad, mida noored inimesed elus enne tundma õpivad või, või, või inimesed su ümber nendega suhtlemine, millele võib-olla ma ei osanud enne üldse tähelepanu pöörata, ainult küll väga segast juttu, aga seda ei olegi väga lihtne formuleerida. Kõige õigem võib-olla olekski öelda niimoodi, et ta on inimene, kes on teinud lahti ühe neist ustest, mille olemasolu ma ei teadnud, mida sa üritan budistlikust ringist välja mõelda. Puhasta kassipojad. Tahaks olla iseenda vastu sama aus, nagu ma mõningate mööndustega olen siiamaani olnud ja pakkuda teatripublikule kõike seda, mida nad ootavad. Ma tahan edasi minna Rakvere teatriga. Tahan edasi minna oma eluga. Ma tahan edasi minna kõige sellega, millega ma praegu tegelen. Meie saate lõpus hakkavad nüüd mängima untsakad, sest Üllar Saaremäe on sellele ansamblile nime valinud ja mängitava laulusõnad on ka tema kirjutanud. Aitäh saate valmimisel abi eest, helioperaator maris juba ja tänud ka helinäidete eest. Heiki Sepp Eesti televisioonist ning Elmar sats Rakvere teatrist. Mina olen saate toimetaja Piret list. Mullapinna veel käed mulle andes. Oma tiivad lahti. Kuulen, päike läheb looja. Ei pea, uhkus mind, eks ju. Ja ma ei taha võõrast automat v ruum niru. Ennast. Ilmakoorile ilus. Roheline ilme.