Tere hommikut. Olen Allan Kaur, Eesti Kristliku Nelipühi kiriku pastor. Täna suur reede hommikul, mil mõtleme Jeesuse piinarikkale, surmale kolgata ristil astub kannatuse mõista meile väga ligi. Kuna kaldume ühendama kannatuse ja süüküsimuse, on selle mälestuspäeva sündmus meil eriti raske taluda. Paljud meil raskused ja kannatused on ise põhjustatud. Oleme langetanud vale otsusi ja peame kannatama tagajärge. Mõtlen siin liiklusõnnetustele, kus sõidame teisele tagant sisse. Vahest on olukorrad sarnased, et võime ka teisi süüdistada kuid leidub ka neid, kus oleme otseselt ise süüdi. Sageli on ka tervislikud probleemid ise põhjustatud. Oleme jätnud oma ihu hooletusse olenemata tarbinud kas alkoholi või muid ihule kahjulikke aineid. Oleme valesti toitunud, oleme kaalus olme rumaluses isekusest suhted abikaasa pereliikmete ja kaaslastega sassi ajanud ja peame kannatama tagajärge ja ka teised kannatavad meie pärast. Võiks tuua veel muid põhjusi. Kuid me elus on ka raskusi, mille üle me ise pole otsustanud ega põhjustanud. Mõtlen poliitilistele olukordadele, kus inimesed kannatavad vaenu ja tagakiusu lihtsalt sellepärast, et nende arusaamine tõekspidamine ei üht valitseva võimuga ja too ei aktsepteeri ega luba teisiti mõtelda. Sellesse kategooriasse mahuvad ka kristlased, kes paljudes totalitaarsete seal valdsetes ühiskondades kannatavat raskesti. Ja meile räägitakse, et iga kolme minuti järele tapetakse üks kristlane. Kuid Me ellu raskusi ka õnnetused ja hädad, mille üle me isiklikult ei ole antud mingit võimu ega voli. Mõtlen Estonia katastroofi, kus laev, mille pardal Sa oled selleks, et jõuda Rootsis vajub mässavate sel lainetesse ja viib 853 reisijat märga külma surma. Estonia katastroof, aga neid väiksemaid õnnetusi, olukordi, mille tagajärjel inimese mikromaailm kokku variseb juhtuvad iga päev. Inimene aetakse alla, arst teatab patsiendile vähkkasvaja diagnoosi ja lisab, et arstiteadus ei suuda teda tuntud haiguse staadiumis aidata. Ta on hästi kasvatatud, laps on sattunud halba seltskonda ja lühikese aja järel on ta pahuksis ühiskonnaga ja seadustega ja läheb vangi. Loetelud võiks jätkata, kuid mõistame, et on palju olukordi, mille suhtes ei ole midagi teha ega parata. Ja näiliselt oleme jäänud olukorra ohvriks. Nii nagu tolm langeb esemetele, me kodus ei langevad need ka meie peale. See on lihtsalt elu. Meil on kergem nende asjadega toime tulla, kui mõistame, et see maailm on ebatäiuslik, ei ole paradiis, see ei ole taevas, vaid pigemini lahinguväli. Siin on surm sama loomulik kui sind vananemine ja haigusnähtused. Tavaliselt kui kasv ja edenemine samad loodusjõud, mis meid aitavat, kahjustavad ka vesi, mida vajan maaelu säilitamiseks uputab. Tuttumis hiilgab, tehasest tulles läheb mõned aastad hiljem romulasse. Vajame oma ootusi mälestada selle maailmaga. See tõepoolest ei ole paradiis, vaid pigemini patust ja kurjusest neetud maa. Meie kristlikku ilma vaatega esivanemad teadsid, et surm ja kannatus on osa meie kogemusest siin ilmas. Kuid nende jaoks oli ka teine maailm, täiuslik taevas, valu ja kannatus alaliseks möödas. Selles reaalsuses nad elasid ja tulid eluga toime. Surjede täpsurma, tegelikkuse ja paratamatuse. Siin kummardame pea ja jääme vaikseks. Sõnad tunduvad liiga tühised, liiga odavad. Teenidestorant, emane oli kogudust, kutsuti maailmakuulsasse lastehaiglasse. Sik Charles, et ta oli. Seal oli kaheaastane väike tüdruk, kes põdes leukeemia haigust verevähki. Ta juuksed olid peast ära tulnud kemoteraapia tagajärjel. Ta katsus oma vanematele naeratada, kuid ta näo, ülaoli, vaev ja väsimus. Vanemad on kristlased, isa, pastor, palvetasin koos vanematega. Palvetasime lapse eest, kuid mõni aeg hiljem laps suri. Olles selle armsa väikse perekonnaga koos haiglapalatis, võitlesin oma tunnetega. Aga kui hiljem istusin autosse, hakkasid pisarad voolama. Emotsioone, mis sisemuses sarnasel hetkel mässavad, on raske eristada. Me räägime täna rasketest asjadest elust tegelikust elust kaunistamata just nii, nagu ta on. Pidasin matuse, kus minu ees oli mitte ainult üks kirst, vaid kolm. Ja kõige väiksemas 12 aastane tytar. Sur reedel rippus Jeesus naelutatuna risti küljes, piinleb ja vaevleb. Ja surm tuleb aeglaselt, nii väga valusalt. Surmasaatmise põhjuseks kadedus, viha ja kättemaks. See mees, kelle sõnum oli andestusest ja lepitusest, kelle elutöö oli aidata, tõsta ja julgustada, kes andis inimestele uue lootuse, uue elu, tervise ja väärikuse. Ta ripub taeva ja maa vahel ja vaevleb surmaagoonias. Kui meil ei oleks selle sündmuse kohta jumala poolt sõna jääksime vaatama ja pead vangutama. Kuid kuula lõpuks, mida meile öeldakse prohvet Jesaja kaudu. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu. Aamen. Püha isa. Sellel suur reede hommikul, täname sind Simon armastuse eest. Täname Jeesuse Kristuse eest, kes suri meie üleastumiste ja pattude pärast, keda äratati ülesse meie õigeks mõistmiseks. Me täname selle päeva sündmuste eest ja selle eest, mida see meile tähendab. Aamen.