Rahva teenrid laupäeva hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja viis minutit ning rahva teenrid alustavad Neitaarsed. Rahva teenreid on Liit Kaio, Eesti ekspressist Neeme Korv Postimehest ja Lauri Hussar vikerraadiost ning alustuseks head emakeelepäeva. Head kolleegid sulle ka. Kui tihti mõtlete oma igapäevasel sõit töid tehes? Emakeele peale? No mis seal salata, Me ju teenime leiba selle keelega. Et, et see on tõesti meie teenime leiba sellega, et iga tuled tööle, istud maha ja hakkad oma palukest teenima sellega, et, et väga palju muidugi see meilegi olulisem tööriist. Keel on meie töövahend ja ma olen kunagi, kui ma käisin Inglismaal ja kuulasin BBC raadiot, siis ma tulin tagasi, kirjutasin väikese repliigi, et noh, ma küll pidasin toona silmas ka Eesti raadiost vikerraadiot, ma kirjutasin keel nagu piiblis, siis miks mitte et tegelikult see vajab ajakirjanikel rohkem sellist haridust ja enesetäiendamist, tahtmist ja kõike seda, et et ja noh, nii suuri ainelisi ressursse, et oma oma keelt ja sõnavara rikastada. Aga Kaisa mainisid seda BBC keelt siis, kui käia Londonis või suvalises kohas Inglismaal viibis Inglise keelt me kusagile kuuluma. Positiivse asjana öelda seda, et, et mulle tundub, et Eesti ajakirjanikud tegelevad keele muretsevad keele pärast rohkem mõtlema iseenda keele pärast. Et, et kui siin Nõukogude seal oli väga selline kantseliitlik keel väga spetsiifiline ja siis siis sellele järgnev reporterite aega ajakirjanduses, kus keel ei olnud kõige põhilisem, vaid oli uudis ja selle väljatulistamine, siis, siis praegu minu meelest tegelevad ajakirjanikud selle keeleküsimusega mitte mitte ülemäära palju tõsi, aga sellepärast muretsetakse rohkem, selle pööratakse tähelepanu, on rohkem ja tekstikvaliteedile pööratakse tähelepanu rohkem. Aga kuigi sellest räägitakse järjest rohkem, siis ma olen kuulnud koolidest üha rohkem signaale selle kohta, et näiteks kuuendas klassis ei oska lapsed lugeda. Ja põhjus on selles, et nad ei, neil ei ole seda lugemisharjumust enam, nad istuvad arvutis või tõepoolest tegelevad ainult arvutimängudega või heal juhul siis MSN-is moodsat sõna kasutades sätivad aga aga sellist püsivat lugemisharjumust ei ole nendel tekkinud. Tegelikult üks ja siin on muuseas küsimus ka kõigile nendele ütlevad, et emakeele Arvo emakeele tundide arvu tuleks vähendada. Üks väga oluline küsimus oma lapsele lugedes ikka mõtlen selle peale on just selles samas meie oma oma, oma kirjanduses ja, ja selles, et näiteks kirjastused tihtipeale lähevad seda teed, et valivad pigem pildi järgi ja võib-olla hoiavad kokku seal tõlkija hea tõlkija, toimetaja pealt ja võib-olla ei ole ka alustekst nii tugev, et ma mõtlen, kui lasteraamatuid silmas pidada, aga Eestis on tegelikult väga hea omakeelne lastekirjandus ja ma lähen kas või sellesama oma lapse pealt talle õhtuti lugedes, kuidas tal. Ta on praegu neljaaastane ja kuidas tal päevast päeva tegelikult sõnavara rikastub. Ja Lauri tõid siin sellise näite, et et lapsed ei oska lugeda. Meil kirjutas Postimehes üks ema, emakeele ja kirjanduse õpetaja sel reedel kirjutas, kuidas ta rääkis lastele lumeräitsakateni langemisest ja lapsed ütlesid, et õpetaja, mida sa räägid, et mida te räägite, et lund sajab väljas, mis asi see Reitsakas? Jah, see on, seda on räägitud tõepoolest, et justkui lastelastel nagu see emakeeletunnetus või see keele ilutunnetus kaob järjest ära ja et sõnavara muutub vahtamaks. Tegelikult ei tea seda täpselt, et mul on tunne, et, et sama selle vaadates enda tutvusringkonna lapsi siis, siis siis ma küll seda kurta ei oskaks, et pigem vastuvidinad haaravad Nende haaravad sõnu lennult, mis, mida, mis on üsna ebatavalised ja nende nende kokkupuude maailmaga on hoopis mitmekesisem, kui meil näiteks omal ajal oli, et noh, kas see, kas nüüd nad oskavad seda sõnades väljendada? Mulle tundub, et oskavad, et ja just nimelt see, et nad väga palju on väga suur, on siiski ettelugemise traditsioon, tõsi, mure on selles, et nad ise mingist hetkest enam ei loe, aga samas mulle mulle tundub, et vanemad loevad lastele palju-palju-palju rohkem ette kui kunagi varem. Nii et ma ei oska seda öelda, seda tõesti, et kas see on nii üks-ühene. No keel on ka pidevas arengus ja nii on näiteks Soome lama eeskujul praegust majandussurutist hakatud kutsuma masuks. Yht lühend sõnast siis majandussurutis, mis te sellest sõnast arvate? No minu meelest kihvt mõte. Mis, mis sa arvad? Ei, miks mitte, meil on olemas Postimehes rubriik masuvalve. Kuigi mõned inimesed ütlevad, et võib-olla see on natukene liiga hellitlev nimi ja ta võiks olla natuke jõulisem, et, et see praegune kriis on tõsisem kui, kui sellest sõnast masu, millel on selline hellitav lõpp ise, nagu väljendada suudab. Ja mul, tõsi küll, seostuse uudistena ühe teise täna Postimehe Welt poolt välja pakutud uudissõna, mis oli kleidi direktiiv, ilmselt hakkame sellest hiljem rääkima. Vaimukas, tabav, aga uudissõna siis. Eks jälle, mis puudutab seda kriisi, mulle tundub viimase nädala uudiseid vaadates, et, et me oleme jõudnud olukorda, kus igaüks justkui elab siin Eestis läbi oma kriisi. Kui me vaatame, et ettevõtjatel on oma kriis, riigile oma kriis üsna sageli, need nende kokkupuutepunktid ei olegi nii tihedad, kui nad peaksid. Ja kui vaadata omavalitsuste tegevust, siis omavalitsustesse see kriis ei olegi peaaegu jõudnud. Kui, kui hinnata uudiseid selle kohta, et omavalitsused maksavad välja kolmeteistkümnendat palka neljapäevase puhkuse eest siis mulle tundub, et see on ennekuulmatu. Kui irooniliselt öelda siis ja öelda, et selle nädala üks märksõna on eeskuju ja ja me võime öelda, et Pärnu linnapea Mart Viisitamm on näidanud kõigile oma kaastöötajatele eeskuju, kuidas toimida, selle puhkusetoetusega tuleb lühike puhkus vormistada ja siis kogu aasta puhkus kohe välja võtta. Ja trastiliseks muudab, selle on muidugi asjaolu, et, et eelarve kärpimisega ei ole Pärnu linn veel üldse tegelema hakanudki, et see eelarve kärbe, mis Pärnu linna tuleb nii või teisiti teha, sellepärast et ka nende tulud on tegelikult ju kokku kuivanud, see jõuab alles aprillikuus volikokku niimoodi, et seda enam tundub selline samm väga drastiline. Ma olen nõus, et see on täiesti täiesti uskumatu, et kui tõesti terve riike ütleme, erasektor eriti võitleb sellega, et palgapalku vähendatakse. Kui kui riik on vähendanud eelarvet, siis, siis on see lihtsalt uskumatult lubada endale mitte isegi palka vähendada, vaid võtta veel 13. palk välja. Aga siin on muuseas omavalitsus, et iga olukorda erinev näiteks Andres Lageda peetakse Rakveres siiski väga vastutustundlikuks linnapeaks, on öelnud, et seda kolmeteistkümnendat palka linnaametnikele välja ei maksta. No see on, ütleme raske on isegi selle peale nagu hõisata, sest et sel ajal, kui teistel palgad vähenevad siis tema luba surelised, et ta ei võta kolmeteistkümnendat palka välja, et seda on tore. Minu arust on see suhteliselt küüniline jah, et, et tuleks nüüd kiiresti välja võtta, sellepärast et võib-olla mõeldakse ka seda, et võib-olla pärast ei ole enam pida võtta kuskilt. Aga kulla inimesed, seal linnapea näitas oma tegevusega ju suunise andis suunised kõikidele linnavalitsused töötajatele, võtke oma puhkuseraha kohe välja, võtke kaks päeva puhkus, aga võtke kogu aasta puhkus, sellepärast et kui me aprillis võib-olla kärbime, siis võib-olla peame kärpima teie palka ja siis ta enam nii palju seda puhkuseraha ei saa. Väga selge suunis on antud absoluutselt jah. Muuseas, väidetavalt Ta jäi Mart Viisitamm puhkusele, et vaadata suusatamise maailmameistrivõistlusi ja räägitakse. Siis vähemalt Pärnu linnavalitsuse kuluaarides, aga, aga selles ei ole ju midagi paha, et nautida näiteks Andrus Veerpalu hiilse hiilga sõitu, aga aga küsimus on selles, kas ikkagi selle nelja päeva eest pidi Pärnu linn välja käima linna peale ligi 50000 krooni 13. palgana? Noh, jah, seda asja võib ju võtta ka sellest sellest lähtenurgast, et nagu siin majandusteadlane Urmas Varblane näiteks tõi välja, et, et vot eraettevõtted ongi sellised, paindlikumad reageerivad kiiremini, riik on selline inertne ja, ja mitte mitte, et ma nüüd kiidaksin heaks seda, seda tegevust. Minu arust on see ka suhteliselt selline küüniline eeskuju, aga ütleme, mingid omad põhjendused on olemas, sest sest eks eraettevõtete kaudu tuli ka buumi ajal sellist suurt palgatõusu, millega riik pidi kuidagi siis mida, mida riik pidi kuidagi kompenseerima või ütleme siis omavalitsused. Aga kui nemad ikkagi käitutakse siin vahepeal oli jutt sellest, et valu peab Toompeale jõudma. Tasapisi tõenäoliselt sa valu mingi mingisuguse ajalise nihkega Toompeale jõuab küll oma omavalitsustest vähemalt tundub, et nendel omavalitsustel, kellel natukenegi suurem tulubaas, nendest käib see valu ikka veel väga kaugelt mööda. Ja noh, kuigi nad näotsusid selle üle ju, et et nende eelarvet vähendati, esin selle kärpeplaaniga. Et see oli päris kõva nurisemine. Aga kui sinna on raha nagu kolmeteistkümned palku välja võtta, siis, siis võib-olla asi pole nii hull. Mis puudutab muidugi seda, et igaühe jaoks on see kriis oma omalaadne ja igaühe jaoks on justkui nagu oma kriis, et sellel ongi iga muidugi, aga neljapäeval toimus Riigikogus tööturu olukord, olukorra arutelu ja, ja ma soovitan kõigile selle istungi stenogrammi lugeda, ütleb väga palju meie praeguse olukorra kohta ka ja samas avab ka meie parteile hingeelu ja ja vaateid ja tegelikult toob ka välja selle, et, et milline on siis kriis ühe või teise jaoks. Ma saan aru, et sa tahaksid näha nagu mingisugust ühisplatvormi või et noh, see on ju selgelt Kõige suuremat koostööd natukene suuremat koostööd ettevõtjate, riigikogu ka omavalitsuste vahel, et et oleksid natukenegi selgem pilt, sellepärast et kui praegu tulevad signaalid 13.-test, palkadest. Kui tulevad signaalid sellest, et meil ei ole tegelikult aktiivseid tööturumeetmeid, seda me kuulsime Toompealt ja nii edasi, siis see tekitab natukene nagu nõutust võiks olla siiski mingisugune mingisugunegi kava või plaan või vähemalt ettepanekud, mis võiksid seda olukorda parandada. See on selge, ma olen nõus sinuga, et kui Ma arvan, et enamik eestlasi tunneb, et praegune aeg suurtest suurteks tegudeks, et, et praegu on see aeg, kus, kus peaks ennast kokku võtma ja, ja ma ei tea kartulikoori sööma. Ma tegelen sellega, mõtlen seda, et on aeg suurteks reformideks praegu ilmselt oleks paljudele paljudele sellistele ettevõtmistele toetus palju suurem, siis siis me kuuleme selliseid argumente, et me sellel aastal ei tegele eriti millegiga, sest meil on kahed valimised ees. Et noh, see on, mis, mis toimub, et kas me peame siis arvestama sellega, et et kui on valimised ees, siis, siis sellisel sellisel keerulisel ajal riik ei toimi. No Eesti on ju keerulistel aegadel saavad hakkama ja muul ajal ka, et võtnud vastu tulevikku suunatud otsuseid, aga see eeldab tõepoolest ka sellist poliitilist konsensust ja laiapõhjaliselt lähenemist, et et. Ma ei tea, praegusel valimiste-eelsel aastal on noh, ma ütlen sama moodi, et, et on näha, et, et igaüks on omale ise pisuhänd on teinud asja, arvustab palehigis toda. Või kuidas see klassikatsitaat Taliban. Jah, aga nii meil ei teki seda ühisosa või vähemalt mingisugustki selgust, et kuidas, kuidas käituda sellepärast et kui vaadata sedasama tööturu arutelu, siis huvitav oli, huvitav oli jälgida, et Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar tegi seal mingeid ettepanekud ja pärast seda läks koalitsioonikaaslane Jürgen Ligi pulti ja tegin ettepanekud kõik maha, öeldes, et et see oli mäe poolt sünnitatud sipelgas või sipelgas oli sünnitatud mäe poolt. Ehk siis ta ütles, et need meetmed kindlasti ja aita majandust parandada, samas ega tema jutukski kõlanud just kuigi palju optimismi ja väga palju ettepanekuid ja ja, ja selliseid kõnesid oli seal tükki kuus, sest esinesid kõik fraktsioonide esindajad peale selle veel sotsiaalminister ja ja sotsiaalkomisjoni esimees ja nii edasi, aga, aga noh, mitte mitte midagi väga tõsist, sellist sellist noh kindlust loovad sellest arutelust küll välja ei tulnud. Aga huvitav, mis ikkagi saab, kui jõutakse välja sellisesse seisu, et peab hakkama uuesti kärpima ja see, seda on ka mitmed poliitikud ka välja öelnud, et selline vajadus võib tekkida eriti siin seoses sellesama sel nädalal välja käidud europlaaniga. Et Ta ei ole küll praeguses seisus seisukorras kindel, kas, kas veel kord suudetakse sellist sellist kirvelööki teha, nagu selle kaheksa miljardiga tehti. Nojah, mulle jääb mulje, et, et see, see, mida nad praegu suudavadki, kõige paremini, on need kärbete tegemine, mis, jumal tänatud, on, et nad suudavad. Aga, aga noh, nagu siit siit edasi nagu mingisuguse suure nägemuse küsimus on puudu, et aga mida teha selleks, et olukorda parandada, see on ainult üks, üks vahend, on see, et neid avaliku sektori kulusid kärpida. Aga selle sinna sinna on vaja ju veel, et see ei ole ju, see ei ole veel ju kõik, et sellega sellega tõepoolest kärbitakse kulusid, aga see ei anna see, see ei ole mootor, et see ei lükka see lükka veel mitte midagi käima ja vot selle selle mootori leidmise suhtes mul on, ma olen nõus Lauriga, et puudub nagu nägemus või puudub puuduvad seisukohad, et, et see noh, selgelt valmistatakse valimas valimisteks. Igaüks Rockleb oma oma mätta otsast. Olemata valmis siis koostööks teistega. Ja me oleme situatsioonis, kus käiakse välja mingi mõte ja, ja sellele tuleb kohe 10 vastulauset, miks seda teha ei saa ja lihtsalt see mõte trumbitakse muuta põhimõtteliselt ju mingisugust sisulist arutelu ei toimu. Jah, kusjuures ma olen seda ikka iga kord, tuletan seda meelde, et, et kus on peaminister Andrus Ansip kui terve eelmise aasta viskas kohatut nalja majanduskriisi teemal veel veel detsembris tulid mingisugused mõtted tema poolt, et ta ei näe mingit põhjust, ei ole eelarvet kärpida ja nii edasi siis nüüd järsku on kadunud kõik need kõik need naljad ja. Peaminister oli neljapäeval valitsuse pressikonverentsil, kus ta käis välja mõtte, et euro võiks siis Eestis ikkagi järgmise aasta juulikuust kasutusele tulla. Aga et selleks tuleb tellida Euroopa komisjonilt ja Euroopa keskpangalt eurokriteeriumidele vastavuse hindamine ja antud juhul siis erakorraliselt juba sellel aastal ja ja küsimus on selles, et sellist erakorralist hindamist ei ole Euroopa keskpank ja Euroopa Komisjon mitte kunagi teinud. Et mis te üldse arvate, et kas sellist erisust Eesti puhul tehakse? No miks mitte seda ja seda on hindamine, toimus järgmise ostu, olgu seda, millal siin raske välja mõelda, et, et kas, kas selline erisus tehakse või mitte, aga samas kui ilusti paluda, siis võib-olla tullakse vastu, miks, miks, miks mitte. Aga, aga no kusjuures tõepoolest on see, et, et et praegu nagu ühe sellise suure missioonile on välja käidud, see euro päästab Eesti eurole üleminek päästab Eesti. Aga, aga ma kardan, et sellest tavaline inimene ei saa aru, et mida, mis, mida see siis nüüd nii väga konkreetselt annab. On ka on ka, on ka teine suund, kes on öelnud, et devalveerimine päästab Eesti. Ja need mõtteavaldused on tulnud küll sageli Eestist väljaspoolt, aga, aga neid mõtteavaldused on olemas ja seal on oma oma mingisugune mingisugused argumendid ja seletus. Aga selle majanduse mootori koha pealt on ka tegelikult ju see, et et Lauri, sa tõid siin välja ka selle, et noh, riigi ja erasektori omavahelise läbikäimise, kui Juhan Parts minu arust oli sel nädalal Päevalehes ütles mitu korda ühe vestlusringi käigus, et, et justkui tal ei ole informatsiooni piisavalt sellega, millised plaanid on selle kohta, millised plaanid on kommertspankadel näiteks Eestis. Et niimoodi on tõesti väga keeruline ju noh, seda majanduse majanduse mootorit leida, kui, kui, kui, kui ei tea, mismoodi finantseerivad, käituvad. No riigil on alati võimalik ju nii-öelda ise natukene tulla appi oma garantiidega ja oma nägemustega ja püüda pankadega seda ühisosa leida. Ma arvan, et Eesti pangad on praegu üsna koostööaldis ja ja kui, kui see aitab nii-öelda ka nende nende turuosa kindlustada või aitab neil rasketel aegadel natukenegi paremat koostööd teha riigiga, siis nad oleksid sellest kindlasti huvitatud niimoodi, et siin on ainult nii-öelda jälle seesama koostöö küsimuse kokkuleppimise küsimus, et kui palju seda koostööd ikkagi on või ei ole. Sest et need vastastikused süüdistused, et Rootsi pangad tõid selle majanduskriisi Eestisse just sellisel kujul ja tekitasid kinnisvaramulli, mis siis ühel hetkel lõhkes, noh see on, kas see kõik on õige, jah, väga suur roll oli nendel, aga, aga see enam ei, meid ei päästa enam. Jah, tuleb tõenäoliselt, kui vaadata ettepoole, et, et kuidas seda olukorda lahendada. No ja need Bond ainult Rootsi pangad, kelle, kelle kaela me saame veeretada, me ei saa ikkagi kõrvale vaat Ameerikas toimunust ja ülemaailmsest majanduskriisist, et siin on mitmeid aspekte, et ainult Rootsi pankadega seda seda kõike veeretada ei saanud. Aga muuseas, mis puudutab ikkagi eurole üleminekut, siis on räägitud, et euro toob välisinvesteeringud Eestisse tagasi ehk siis justkui siin ettevõtluskliima muutuks muutuks paremaks või vähemalt ta muutuks stabiilsemaks ja see tooks usalduse siinse piirkonna vastu tagasi ja siis oleks võimalik nii-öelda loota uutele välisinvesteeringutele. Et kuidas selliseid hinnanguid praeguses majandussituatsioonis hinnata? Keegi ei tea, kus on, kus on selle ülemaailmse majanduskriisi põhi ja kuidas üldse see usaldus siin siin ülemaailmse majanduskriisi valguses taastuv. Kusjuures ma just olen nõus sinu selle väitega, et me tegelikult ei tea, et me seame selle selle sihi, mis hetkest hakkab paranema nagu või mis hetkest mingid lahendused tulevad pooleteise aasta kaugusel või aasta kaugusele, et see on see, et, et me hakkame aasta pärast tegelema või me hakkame mõne aja pärast nagu aja pärast näeme nagu tulemust, et see. Ja, ja kui siis ei tule tulemas, siis on, aga, aga mis me nüüd edasi teeme, et see tõesti, et meid me ei tea seda, mis see, mis see, mis see tulemus on või kuidas, kuidas see kõik meid mõjutama hakkab, et praegu tõesti see just nagu oleks mingi võluvits, et lähme eurole üle, siis taastub ettevõtjate usaldus, aga, aga kas, kas, kas nad selle võrra saavad tõesti siis paremini nagu laenupankadest, mis on kogu aeg probleem olnud, et kas siis selle võrra tõesti peaks majanduskliima elavnema? Me ei tea, seda ei pruugi. Aga eurole üleminek muidugi ühte kindlat asja aitab küll lahendada ja, ja see on teataval määral see usaldus raha vastu, sest minu käest on väga paljud eakad inimesed küsinud, et mida ma pean tegema, mul on juba oma väikesest pensionist kogutud mingi hulk sääste ja olen neid devalveerimisjutte ja ma olen juba ühe korra sellise probleemi üle elanud, et siis mida ma peaksin tegema, et kuidas, kuidas käituda kas, kas vahetada need kroonid, mis mul on eurodeks kaotada natukene vahetuskursiga raha, aga olla vähemalt kindel? Mul on mingisugust väärtust omav raha. Ja, ja ma ei olegi osanud nendele inimestele tegelikult midagi vastata, et ainukene, mis ma olen neile saanud öelda, on see, et vaadake, millised on arengud Lätis ja kui Lätis läheb olukord väga halvaks ja kui seal minnakse nagu lati jõulise devalveerimise teed, et et siis võib võib-olla tasuks tasuks veelgi hoolikamalt jälgida seda, mis siin kohapeal toimub, aga ega mitte midagi rohkemat. Ma ei ole osanud ka nendele nendele inimestele öelda ja ja see ongi see, see ongi see küsimus, et et see usaldus oma rahva vastu on on niivõrd kerge kaduma, et tõenäoliselt iga nagu jõupingutus, mis aitaks seda taastada, on, on jälle noh, tõepoolest tervitamist väärt ja see Võib-olla hea, aga sellega kaasneb tõenäoliselt väga palju probleeme, sealhulgas siis ka seesama eelarve defitsiidi vähendamise vajadus. Ja kui siin on juba räägitud sellest, et tuleb veel minna viie miljardi kärpimise teed siis kui viia veel tarbimisest ja majandusest välja viis miljardit krooni, see võib, see võib osutuda niivõrd tõsiseks põntsukesed. Selle tõttu võib majandus veelgi rohkem kannatada, et seda sisetarbimist ei saanud lõputult ka vähendada, et see on see oht, millele on seoses see euro kiire kasutuselevõtuga ja nende kriteeriumide sellisel kujul täitmisega viidatud ja antud juhul Keskerakonna liige Kadri Simson on täiesti õigustatud selle kohta küsinud et sisenõudlus võib tagant ära kukkuda, et kuidas siis seda probleemi lahendada. Vot küsimus tegelikult ongi see, et kas selline abstraktne emotsionaalne mõte sellest ühisnimetas mingist sellest usaldusest, et kas see nüüd ikkagi ikkagi kaalub üles kõik selle kogu selle noh, reaalmajanduslikku situatsiooni? Ma arvan, mina arvan seda, et on siiski päris hea, kui, kui valitsus suudaks leida selle mingisuguse ühisnimetaja selles olukorras tõesti, kus, kus igaüks elab seda kriisi nagu nagu isemoodi läbi ja, ja vaatab nagu oma omaette, et võib-olla võib-olla see oleks mingi selline selline tee, et kindlasti kindlasti kindlasti mitte mitte halb võimalust. Ja ma, mina arvan ka, et euro kindlasti ei ole mitte halb võimalus, kindlasti on ta hea võimalus ja kindlasti on see üks võimalikke lahendusi. Aga võib-olla see, mille pärast ma siin natukene hoogsalt sõna võtan, on see, et ma sattusin just sel nädalal lugema Ameerika eelmise kriisi ehk siis siis selle 2029. aastal alanud kriisi kohta kohta entsüklopeedia Britannica artiklit ja, ja seal on justkui nagu oli välja toodud seda, et, et valitsuse valitsus piirdus oma kulude kärpimisega, mis ei andnud mingisugust otsest mõju ega, ega tulemus siis majanduse elavdamiseks. Ja tegelikult siis tulemuseks osutus siis hoopis siiski raha sisse pumpamine, et sinna oli vaja teha väga suuri investeeringuid majandusse, Ameerika majandusse ja just nimelt tööjõuturgu tegelikult, et see, see oli üks üks üks võtmetest, et, et noh, see nagu jõuame jälle tööturu teema juurde. Täpselt, ma viitan, viitan sulle või näitan käega sinu poolelt veel nagu sa, nagu sa siin üles võtsid, et valitsusel puuduvad nagu väga selgetes selged seisukohad on väga selgelt mõttetööjõuturu kohta. See on selge, et me ei saa võtta nagu üks-ühele copy-past ühte kriisi nagu teise üle, aga aga, aga noh, midagi midagi sealt võib-olla on õppida, et ainult kärpimine seda majandust, et tuleb ka tuleb ka tegutseda ja on ka vaja on vaja, on vaja ka rohkemaid, rohkemaid meetmeid. Peale selle kindlasti on suured riigid ja väikesed avatud majandused kindlasti hoopis erinevad. Seal on väes loomulikult, jah, ma tahaks tsiteerida Toomas Lumanit, kes osales eile õhtul Aarne Rannamäe saates vabariigi kodanikud. Toomas Luman ütles seal, et euro ei lahenda majanduse probleeme, kuid euro võtab maha hirme. Väiksed valuutad on praegu väga tugeva surve all ja maailmas levinud arvamuse kohaselt ei pääse Eesti oma valuuta devalveerumisest, aga ta avaldas arvamust, et me suudame siiski nii-öelda selle arvamuse vastaselt siiski euro kasutusele võtta, juhul kui selleks tehakse vajalikud sammud. Kusjuures kui nüüd minna ajalukku tagasi tõesti ja võrreldes selle eelmise kriisiga, siis siis siis euro toetuseks pool poolt on ka see, et et kui see, ütleme, see suur kriis jõudis Euroopasse alles 30 31, siis see devalveerimisjutud tulid ju alles paari aasta pärast, et tegelikult modi perspektiiviga mõeldes siis siis loomulikult on euro on hea mõte, aga, aga veel kord see ei ole, see ei ole ainuke lahendus või see ei ole see, see ei ole see ainus suur asi, mida, mida meil, mida me ootame ja mida, mida vaja on. Euro kohta on öeldud ka seda, et see on tõehetk Ansipi valitsuse jaoks. Kui euro kasutusele ei tule pärast sellist selle idee väljakäimist, siis võib selle valitsuse usalduskrediit pea lõpuni olla ära kasutatud ja võib-olla tuleb järgmise aasta keskel mõelda tõsiselt valitsuse vahetamisele. Nojah, seda valitsuse vahetust on Simson spekuleeritud, aga kusagil pole näha seda kutsarid, kes tõlda tahaks. Tõlla juhtima asuda. Ma arvan ka, et see nii-öelda jõudude paigutus praegu riigikogus ka ju sotside uus juht ütles, et, et et ja et me hakkame siin kõvasti, ma ei tea, vastu rääkima küll, aga, aga see kogu see debatt leiab aset siis 2011. aasta valimiste eel ja ma saan aru sellest jutust, et senikaua tehakse siis sellise selliste jõududega sellises koalitsioonis koostajaid. Jah, ja tulles tagasi siis Pihli jutu juurde, siis, siis, siis ta ei olnud väga optimistlik Keskerakonnaga koostöö suhtes. Kui nüüd rääkida siin võimalikest koalitsioonides Kuigi samal ajal ütles ta, et ta ei välista midagi Võtame neid Maastrichti kriteeriume, mille kohaselt saaks euro kasutusele võtta, siis me täidame väga hästi seda laenukriteeriumi, mis ütleb, et valitsus mis ta eurot kasutusele võtta ei tohi olla võtnud laenu rohkem kui 60 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Eestis on see kusagil kolme ja nelja protsendi vahel. Ja kui me vaatame nüüd eilset uudist selle kohta, et riik tahab veel juurde laenata 8,6 miljardit krooni siis ka sellega me mahume ilusasti selle kriteeriumi sisse, me vist ei isegi ei ületa kümmet protsenti sisemajanduse kogutoodangust, nii et et see selle laenukriteeriumi me oleme päris hästi selles selles raamis. Inflatsiooniga. Ja ja see ei tohi olla kõrgem kui 1,5 protsenti kõrgem siis kolme kõige madalama inflatsiooniga euroala olles riigi keskmisest inflatsioonist. Seda pole, vist? Ei ole praegu. Tänud, et see on selline suhteliselt suhteliselt ma ei tea, mille pealt ennustamine. Et seda jah, Eesti pole minu meelest vist kogu oma iseseisvusaja, pole nii madalat inflatsiooni saavutanud, aga, aga noh, praegu muidugi erakordsed olud, kus, kus majandus ise võib suruda selle madala inflatsiooni peale. Seega me võime ka seda kriteeriumit täita, aga kõige tõsisem probleem tekib ikkagi sellesama eelarve defitsiidi kriteeriumiga mille puhul me ei tea, kui esiteks milliseks olud kujunevad ja, ja kui siin on avaldatud arvamust, et kui palju tuleb kärpida, siis ka see on tegelikult selline kohvipaksu pealt ennustamine. Olgem ausad, see praegu meil ei ole ikkagi kindlaid andmeid, kuhu suunas majandus liigub. Kuigi siin on erinevaid arve välja pakutud, aga mitte keegi ei oska täpselt öelda, kui palju siis peaks selle kolme protsendi kriteeriumi raamidesse jõudmiseks veel eelarvet. Aga üks mõte, kogu selle eurotemaatikaga on veel välja käidud ja kuluaarides räägitakse ka sellest. Peaminister Ansip käis selle euroidee välja selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale haldusreformi diskussioonist, mille käivitas siin paari nädala eest Isamaa ja Res Publica Liit. Aga kõigepealt vist käisid selle mõtte välja riigikontrolör Mihkel Oviir ja õiguskantsler Indrek Teder. Noh, see haldusreformi temaatika on Eestis olnud juba ju sedavõrd pikaealine, et siin on alati, justkui tähendab see, see vaidlus justkui alati ei jõuagi kuhugi, sest alati tuleb midagi olulisemat vahel, et võib ka nii Valimised tulevad. Aga noh, näiteks ma kuulasin siin Lauri tehtud saadet, kus sama riigikontrolör oli saates ja oli ka veel sul seal saates poliitikuid, rääkis spetsialist. Ja minu arust on see, et kui räägitakse avaliku arvamuse teoorias, et tal on olemas erinevad etapid ja mis, mis läbitakse iga teema puhul ja siis mul oli küll selline mulje, et hoolimata sellest, et seda asja on arutatud siin vähemalt 10 aastakümme aastat, et kui Heldur Meeritsal ilmus just raamat ja siis kuskil seal 45. leheküljel lause aastast 99, et haldusreformi on vaja viivitamatult. Et, et me oleme tõesti täiesti selles arutelu selles esimeses etapis, kus on tegemist siis sellise tähelepanu koondamisega, et, et ei ole, ei ole olemas kujunenud välja minu arust siukseid kindlaid koolkondi, et kõik räägivad nagu oma mingisuguselt erinevalt keelt, et mul on selline tunne kohati, kui ma seda kohati, kui ma seda vaatan, mul tekkis selline paralleel, et muidugi et tõenäoliselt need huvid on sama segased kui, kui, kui Eesti ilm, et kui hakkad Tallinnasse Tallinnast Tartusse sõitma, ilm muutub kolm korda tee peal. Ma arvan, et sellel on väga lihtne põhjendus, nimelt see põhjendus on see, et nii kui mingisugune mõte piiride jagamisest kusagilt välja ilmub, istuvat parteide kontoritest maha tublid tüdrukud ja poisid pliiatsit käes ja hakkavad arvutama, mida meie võidaksime sellega. Kas meie hääled sellega nagu häälte arv suureneks või väheneks, kui piir läheks siit, kas siis me saaksime enamuse seal volikogus või siis meile või läheks siis meil teistpidi, et nad ei, nad, need erakonnad ei suudagi minu, mul on mulje selle pärast kokku leppida, et nad on nagu emagi. Nad on ebakindlad selles, missuguse tulemuse annab valimistel. Siis on selline vandenõuteooria. Ei, ei, ma arvan, et see ei ole üldse vandenõuteooria, et see on väga-väga realistlik, on see see, et, et nad ei, et, et poliitikud ei, ei taha ega ei suuda kokku leppida just nimelt sellepärast see on põhimõttelist Tallinna case, et, et see on selge, et haldusreform muudaks jõujooni poliitilisi jõujooni maakondades ja valdades, et ja nad, nad on ebakindlad selles, et missugused need tulemused on ja siis ongi seda parem nagu pigem lükkame veel natukene edasi lükkama veel natuke edasi. Ma ütlen, et inimeste huvid on ka väga erinevad, et mulle helistas toimetusse üks vanem daam Lõuna-Eestist ühest väikesest vallaste, rääkis, et neil makstakse volikogu liikmetele mingisugust ka kohalkäimistasu ja ja et seal teevad kõik aktiivset kampaaniat selle nimel, et et olla, et inimesed oleksid siis selle kohalikud inimesed oleksid selle igasuguse halduse muutmise vastu seal. Ja, ja ta ütles, et, et rahvale seletatakse seda umbes nii, et me muutume rohkem ääremaaks, aga tegelikult ütles mulle see vanem daam telefonis, et aga kullakesed, juba oleme ääremaa. No selles, Ma arvan, et et sellisele neutraalse spetsialistide tasandil, nagu seda on riigikontrolör, kes, kes tõesti auditeerib kohalikke omavalitsusi, on väga põhjalikud, ütleme, et tema ametkond auditeerib väga põhjalikult, ta näeb tegelikult seda, seda võimekust, nende kohalike valitsuste võimekust ja nagu on õiguskantsler Indrek Teder, et nende tasandil pole mitte mingit kahtlust, et haldusreformi on vaja, noh, miks siis miks siis milles siis see arutelu tekkinud? Kuidas arutelu tekib väga, väga selgelt ühel pinnal ja ja väga paljud inimesed esitavad ikkagi küsimuse kohalikust demokraatiast, et kuidas ikkagi lahendada näiteks kas või sellesama 15 pluss, mis skeemi puhul see praeguste väikevaldade huvid oleks piisavalt esindatud sellepärast et kui kui teha maakonnasuurused, omavalitsused, siis seal on kindlasti väga väikeseid valdasid, kelle hääl ei kostu praktiliselt üleüldse ja neile võib tunduda või mitte ainult tunduda, vaid ka reaalselt võib niimoodi juhtuda, et nende huvid jäävad selles kohalikus suures volikogus esindamata või piisavalt esindatud. No mina ütleksin selle kohta, et see kohalik huvi on väga abstraktne nähtus, et mis asi see kohalik huvi on, kus see kohalik huvi on, on see, et, et inimesed oleksid nii-öelda see teenus. Aga mul on väga mitmed inimesed helistanud ja öelnud, et see on nende mure. Täitsa võimalik, et see on nende mure, kõige nadi ongi see, et, et nad ei, nad ei kujuta ette, missugune näiteks teenuse vahe on, on suures omavalitsuses väikses omavalitsuses, kui sa oled olnud väikses omavalitsuses, siis ilmselt leppinud sellega, mis sul on olnud, aga samas sa ei oskagi ette kujutada, kui, kuivõrd teistmoodi või mida tegelikult võiks nagu, miks, nagu veel nõuda see, mis, mida me räägime, mida ma mõtlen, on see, et et eelmisel kevadel sattusin ma kirjutama järjestikku kahte lugu, mis käsitlesid laste probleeme, koolis käivate laste probleeme, nendel olid erineval erinevat sorti probleemid, aga see, kuidas omavalitsus nendega tegeles, nende lahendamisega on olnud kosmosevahe, et see, mida oli valmis Tallinn tegema, Tallinna haridusosakond oli väga konkreetsed rahalised ja inimeste panustused, selleks et lahendada ühe inimese ühe lapse ja ühe klassikomplekti probleeme, et ja see oli minu, noh, mul oli nagu väga sümpaatne seda teada saada, et, et suur omavalitsus on võimeline niimoodi tegelema. Ja teine, teine lugu oli ühest maatüdrukust, kes nüüdseks oli sattunud Kaagverre. Minu hinnangul võimalik, et sa oled noh, et see pole adekvaatne, aga minu hinnangul tema probleemid tekkisid umbes esimeses teises klassis ja see oli ka selge, et tema perekond ei ole võimeline nende probleemidega tegelema. Ehk siis seal on kool ja omavalitsus kaks asja, kes sellega tegeleb või oleks võinud tegeleda ja seal pole juttugi, et omavalitsus oleks, oleks, oleks selle tüdrukut probleemidega tegeleda, et väikeses omavalitsuses noh, kas või nendesamade sotsiaalprobleemidega tegelemiseks on tohutult vähe vahendeid, tohutult vähe võimalusi ja mis kõige kõige kurvem teadmist on vähe lihtsalt teadmisest, mida ühe probleemiga pihta hakata. Et sellepärast tegelikult ongi väga oluline läheneda minu arust selle just selle riigikontrolöri läri aspektist et ta on ju tegelikult oma, nende auditite kaudu riigikontroll on välja toonud on just neid samu teenuste küsimusi, nii on vaat see on nüüd see sisuline sisuline sisuline küsimus, millest, millest tegelikult saab hakata lähtuma. Ja noh, tegelikult on ju niimoodi, et Eestis on erinevad erinevad ametiasutused on kasutanud Eesti jaotamiseks väga-väga erinevaid mudeleid, aga, aga, aga just sellest sellest tuleks lähtuda. Et võib-olla isegi seda sedasama noh, poliitilist ja, ja ma olen nõus, et demokraatiat tuleb kaitsta, aga sedasama poliitilist aspekti võib-olla ületähtsustatakse. Mina arvan sedasama poliitilist aspekti üle tähtsustatakse, et tähtis on see inimene ja tema, tema võitja, kaotus seal sees, aga siin räägitakse valla huvidest, mida võidab vald või mida kaotab valda, aga see vald on ju siiski üsna abstraktne nähtus, et. Mis te arvate? Ma ei taha sellega, ma ei taha, ürita seda. Et see nüüd see kava, mis seal välja käidud, et seal nüüd mingisugune mingisugune väga-väga hea või ideaalne, aga, aga üleskutse võiks olla küll ikkagi see, et, et prooviks nagu seda seda asja ikkagi ikkagi sisuliselt edasi ajada. Ja võib-olla äkki seekord tuleb välja või võib-olla räägime ka aastal 2019 siin, et. No ma imestaks, arvestades seda, et, et kui, kui meile siin öeldakse, et no kuulge, meil on kahed valimised tulemas, sel aastal me küll selle asjaga lahendus on ju, ütlevad ju kõik sedasama, et kuulge, meil. Vaidlus lahendada ikkagi seda kohaliku demokraatia probleemi, et mis te arvate näiteks sellisest ideest käivitada majoritaarne valimissüsteem nende osavaldade mõistes, et iga praegune omavalitsusüksus saab sellesse suurde volikogusse valida oma esindaja või esindajad ja see skeem oleks üles ehitatud selliselt, et väiksemad omavalitsused oleksid nii-öelda ühe inimese häälepõhiselt võib-olla nagu natukene rohkem esindatud lihtsalt et et nad saaksid kas rohkem kohti või et nende, nende esindatus oleks sellevõrra selle võrra parem, suurematel ollakse jälle natukene väiksem, seega oleks nende väiksemate huvika paremini selles suures volikogus esindatud ja seal võiks tõepoolest noh, läbi viia siis siis sellised valimised, et kas on üks või paar kandidaati selle ühe valla peale, kes siis saavad kandideerida sealt suurte volikogusse ja seega on seal kohapealsed huvid selles suures volikogus ka ju väga hästi esindatud. See on, ma ütleks selle kohta, et see on tehniline küsimus, et et ma olen kindel, et Eestis on väga häid spetsialiste, kes oskavad selliseid asju väga noh, väga hästi ette näha ja planeerida. Kontekstis on muuseas ka siin viimastel päevadel väga palju kõneaineks olnud. Ugala teatri nüüdseks juba endine nõukogu juht Jaak Allik. Riigikogu, ja jah, tõesti, tal oli, oli, oli väga põnev artikkel sellel teemal, aga mis on ka tõesti üks kaalumisvariant, mida, mida Allik välja pakkus tõesti ja riigikogu tasandil, aga, aga, aga ma arvan, et meil Eestis on, on tarku päid külges, kes oskaksid selle kokku panna valimissüsteemi. No mina ütleks ka täitsa kahe sõnaga ka selle peale, et miks mitte, et see on ka mina, läheks ka seda nagu rohkem sellist nii-öelda teadlaste spetsialistide lahendada olevat küsimust, et ja kindlasti tuleb seda aspekti arvestada. Aga pigem oli teie jutus ikkagi selline skepsis, et seda haldusreformi ei tule ka sellel korral. Ja me oleme juba kuulnud, et koalitsioonipartnerid Reformierakond ja sotsiaaldemokraatlik erakond on selle Isamaa ja Res Publica liidu idee läbi lillede aga aga üsna üsna tõsiselt maha teinud ja loodame, et Reformierakond ei vääri kui varsti enam oma nime, sellepärast et kui me vaatame neid argumente, mida kasutatakse praegu ja mida kasutati ka vist oli kaheksa aastat tagasi, siis kui Tarmo loodusekava oli laual ja seletama ohutuse kavaga oli veel palju rohkem Te tegeletud ja see oli palju rohkem läbi arutatud, aga, aga lihtsalt poliitiliste mängude tõttu leidis Reformierakond, et sellisel kujul ei ole meil tarvis seda haldusreformi läbi viia ja see otsustati põhja lasta ja need argumendid ei erine, ei erinenud erinevad tõepoolest sellest 2001. aasta retoorikast. Et ikkagi see poiste ja tüdrukute töökalkulaatoriga andis vastava tulemuse Mis see, mida sa mõtled selle? Ahah, jaa, täpselt joonistavad. Kuidas nad võidavad või kaotavad valimisi just. Seda, et, et ma arvan, et asi liigub edasi või rääkida, et asi liigub edasi siis, kui, kui me sama sedasama teoreetilisel pinnal jõuame sellisesse etappi nagu polariseerumine, kus on näha, et on mingisugune täiesti selgelt on olemas mingisugused jõujooned ja siis ma kujutan siis ette, et näiteks koalitsioon võiks siis olla see, kes, kes on omavahel väga selgelt selle asja nii-öelda kokku Kusjuures see vot väga õige tähelepanek, et, et me tegelikult ei näe vastuseisjate argumente, et kui lehed on täis nagu seda pooldavat juttu, et, et on vaja haldusreformi teha nii ja naa ja kõik on, kõik on nagu nõus, noogutavad. Tunni argumendid peame arutama, mõtlemas on liiga kiire kama, seda ei saa kuidagi ellu viia. Ja, ja kuskil sellel nädalal vist oli alles diskussioon, kus kus justiitsminister Rein Lang oli avalikkuse ees välja öelnud, et see on ikkagi liiga toores kava ja seda tuleb veel arutada. Ja siis pärast seda oli riigikontrolör Mihkel Oviir esinenud oma seisukohavõtuga, öeldes, et juba 10 15 aastat on seda teemat arutatud, et kui kaua võib, moodustame. No vot ongi kogu argument, ongi täpselt, moodustame komisjoni, arutame, uurime asja, eks ole, argumendid, et nende selles mõttes on sul või nii, ma olen Neeme, väga õigus, et, et need jõujooned ei ole välja joonistanud. Et kus on nende vastuseisjate argumendid, kus on siis Reformierakonna ja sotside argumendid, et mis, mis siis, mis siis nagu täpselt ei sobi või mis siis võiks olla teistmoodi? No tegelikult üks argumente on ikkagi sedasama kohaliku demokraatia küsimus. Kuidas lahendada seda, et kohaliku elu seisukohad oleks piisavalt esindatud ja nende häält võetakse ka kuulda? Mina ütlen jätkuvalt, et see on matemaatiline küsimus, on tehnika küsimus. Et selleks on olemas erinevaid kuule meid ja, ja, ja tarku politolooge, kes oskavad neid valemeid une pealt üles lugeda ja ka välja mõelda. Väga häid valimissüsteem, et ma ei näe küll probleemi, oleme ju riigi üles ehitanud. Tõesti, me oleme ju riigiüleseid, me oleme ju siin valimissüsteemid hiljuti käivitanud. No millest siis need inimesed ei ole kadunud? Kohagi. Nii 15 minutit on saate lõpuni, selle nädala märksõnaks on kleididirektiiv kujunenud ka sõnavabadus, eesti kool. Kleidi Piret Ehini me võib-olla ei jõua. Tallinna Mustamäe reaalgümnaasium noomis oma õpilaste Sergei Metlev, et vene koole ühendava õpilasesinduste assamblee nimel tehtud Venemaa suursaadikut kritiseerima avalduse eest ja seitsmeteistkümne aastane Mustamäe reaalgümnaasiumi 11 klass 911. klassi õpilane ütles siis üsna teravalt Venemaa suursaadiku aadressil pärast seda, kui Nikolai Uspenski oli vene ajal eestriipu, kuna avaldanud arvamust et Eestis viiakse läbi õpetajate kaadripuhastust, mida teostab siis repressiivne organ keeleinspektsioon. Metlev tegi seepeale avalduse ning nüüd on see olukord siis päädinud sellega, et Metlev pidi tagasi astuma kooli õpilasomavalitsuse juhi kohalt. Ja üsna teravas toonis avaldusi on tema suhtes ka Eesti venekeelsele meediale tehtud. Kõik see paneb küsima, mis toimub Eesti venekeelsetes koolides? No ma ütleks näiteks seda, et tegelikult koolides ja õpilasomavalitsustes on alati olnud ka selliseid inimesi, kes on tahtnud oma arvamust välja öelda, tavaliselt kujuneb, kujuneb see ka sellise kooli seal just, just alates nüüd sellest nii-öelda ma ei tea rahvusliku ärkamisajast, et on selliseid teravaid koolilehte, kes tahavad oma niukseid koolisiseseid probleeme lahendada, et seal nüüd natukene selline laiem ja ühiskondlik küsimus, et et professor Marju Lauristin on öelnud, et, et, et, et kutsuvad üles-alla vene noortele sõna just väga-väga sageli ja öelnud, et ta on väga palju ärksa mõtlemisega inimesi ja nii edasi, et et aga siis mõtlesin ma selle juures, et kui nad ei tohigi sõna võtta Ma arvan, et vene koolides on selline arvamuste mahasurumine toimunud kogu aeg, pigem see praegu näeme, on positiivne märk muutusest, et see jõuab meediasse ja sellest arutatakse ja arutatakse selle üle, kas on, kas on, kas, kas, kas sellel õpilasel on õigus sõnavabadusele, kas, kas tal on õigus kritiseerida. Kuidas need siis öelda, mis suhtes on, on siis nagu Vene, Vene, Vene saadik vene, vene kooliõpilasele oma maa, siis saadikujuttu, et, et ma näeksin siin pigem nagu positiivset positiivset murrangut. No mina küll siin pigem midagi positiivset ei näe, minu arvates on see täiesti kohutav, kui kui noor inimene avaldab oma arvamust, milleks tal on täielik õigus tal topitakse lihtsalt suu kinni, täiest võetakse sõna, vabandatakse tema nimel või ma ei tea, või kelle nimel kes olevat nii-öelda justkui ka selle avalduse taga olnud ja siis veel deklareeritakse ta sellelt ametipostilt, kuhu ta tõenäoliselt on, on valitud ja, ja noh, minu arvates on see kohutav, see on nii-öelda Stalini ja Brežnevi-aegsed repressioonid. Nendel, et kogu kogu Eesti iseseisvusaja vene koolides selline asi toimunud kogu aeg täiesti kindel, et pigem see, et, et see praegu on, on meediasse jõudnud, et see on, see on muutus, et see on nagu kevadekuulutaja võib-olla võib-olla ei ole. Kõlas vist läbi ka kuskilt selline argument, et, et umbes, et noormees, keskendu õppimisele ja mis hind, et tal on ja mis iganes, et noh, mina muidugi seda kogu seda tausta ei tea, aga ma võin näiteks täiesti vabalt välja öelda seda, et et ehkima lõpetasin matemaatika-füüsikasüvaklassi maksimaalse punktiarvuga eksamil lõpueksamil oli mul matemaatikas kahtesid keskkoolis, nii et see Ja nüüd me ei tohiks sinu arvamust tõsiselt võtta. See on mingisugune argument aga, aga, aga mulle sellega seoses mul tekkis sellega seoses veel üks selline nagu üldfilosoofilise mõtte, et tegelikult kui lugeda kasvõi kõiki neid samu veebikommentaare, siis on tegelikult näha, et, et kui lihtne on, on, on justkui tekitada näiliselt õhutav sõna näiliselt selline olukord, kus, kus keeratakse üles mingisugust vastuolu, vihkamist ja midagi taolist. Eriti taustad on suhteliselt hämarad. Et noh, mul on selline tunne, et Eestis inimeste vahel ja rahvuste vahel noh, tegelikus elus sellist asja ei ole, aga, aga mul on tunne, et aeg-ajalt ajakirjandus patustanud selle vastu, et tekib mingisugune taju, et midagi sellist toimub. Ja ma lugesin just endise male maailmameistri Garri Kasparov raamatut male kui elu mudel, kus ta, kus ta muude asjade seas juhib sellele tähelepanu, ma olen seal muide selline mõiste nagu nagu kvaliteeti ja siis ta ütleb, et et kvaliteedi tajumise kvaliteet on üpris ebakindel. Et, et see, see, see aspekt, see on minu arust ka selle loo juures, aga muuseas, mis. Huvitav, Sergei Metlev andis teisipäeval intervjuus vikerraadio saatele uudis pluss ja seal ta rääkis sellest, et pärast selle avalduse tegemist esmaspäeva õhtul helistas talle kaitsepolitsei aastaraamatu järgi kuna kaastavatajaks tituleeritud Andrei Sarankov, kes ähvardas Metlevitia ja nõudis, et mõtleb oma sõnad tagasi võtaks ja ja sisuliselt noh, ma ei tea, rahvardades lubas, lubas, ütleme, Metlevile kõikvõimalikke kõikvõimalikke probleeme. Ja üllatav on see, et mõne aja pärast putsetaski näiteks venekeelse Delfi postkasti avaldus tee koolijuhtidelt vaid keskerakondlasest Mustamäe linnaosa valitsuse juhi asetäitjalt perekonnanimi on tal vist Degtija renko ja ja, ja see avaldus sisaldas kooli seisukohta, kooli juhtkonnast pärit inimeste tsitaate või arvamusavaldusi, sealhulgas oli selles avalduses siis ka jutt veel veel Sergei Metlev hinnetest ja nii edasi. Et küsimus on ikkagi selles toimub noh, mis, mis toimub, kuidas sellised asjad on võimalikud? Et ma noh, kogu selle diskussiooni taustal tunnustaks ainult Kalle Mihkel siit, kes on siis Mustamäe linnaosa vanem, kes siis ühes teleintervjuus, mis oli eile õhtul eetris ühemõtteliselt, taunis? Ta tema alluva dikterenko käitumist. Muuseas, kogu see uudis on veel leidnud ka sellise propagandahõngulise kajastuse venekeelne portaal Lentarruu käsitles seda deklarenko poolt saadetud kirja küll selliselt, et eestlased vabandasid. Vene suursaadik? Kas see üllatab sind? Ei, see ei üllata mind üleüldse, aga küsimus on lihtsalt selles, et kuidas sellised asjad on võimalikud ja üleüldse sellised sellised avaldused meediaorganisatsioonidele linnaosavalitsuse poolt on võimalikud, kui sellisel juhul me ikkagi oleme väga selgelt väga jõulist poliitilist, koolide juhtimist või suunamist ja see on ka väga tõsine küsimus, eriti venekeelsete koolide kontekstis. No Sarankovi väljaütlemine üllatav pilt küll absoluutselt sellepärast et siin see, need, kes seal on võidelnud siin selle venekeelse elanikkonna vaata nimel on, on, on kogu aeg otsinud, otsinud oma võimalusi ja, ja ma näen siin küll taga ainult seda järjekordset poliitilist võitlust, et neil on ka oma järjekordselt oma liidri leidmisega suuri probleeme siin ja suure tõenäosusega seda ei leia ka eelseisvateks valimisteks. Aga aga mis puutub, mis puutub seda Keskerakonna poolt, siis ma ütleks, et see on murettekitav. Mina jälle tahaksin kiita seda poissi, tubli poiss, et et sellisesse sõtta on julgenud minna väga palju temaealisi, ei saa aru, mida tähendab sõnavabadus, õigus oma arvamusi avaldada, et ma ütleks, et tubli poiss. Väga ladus ja mõistlik jutt on see, mida ta telekaamerate ees rääkis. Aga, ja kui inimesi hakatakse niimoodi koolides alla suruma ja neid ei võeta kuulda, nendest sõidetakse üle siis võib see leida kõikvõimalikke väljundeid ja me ei tea tegelikult, mis ikkagi juhtus sellel nädalal Saksamaal Stuttgardi lähistel vinnandenis, aga aga vaata viimaste aastate Euroopas ja ka maailmas toimunud koolitulistamist kulgu. Siis on need kahtlaselt sarnased, nad on kahtlaselt sarnased. Need on reeglina seotud seotud internetiga. Väga paljude psühholoogid ütlevad, et see on seotud ka mingisuguse soodumusega, teataval määral ka koolivägivalla ja alla surutusega. Jaa jaa, sageli me oleme nüüd näinud seda, et inimene, kes on juba kooli lõpetanud, pöördub ühel hetkel koos relvaga sinna kooli tagasi ja paneb siis toime selle kohutava vereta. Et see, et see agressioon on nagu kooli suhtes kooli vastu suunatud, et see inimene istub kodus aasta ära ja siis saab aru, et pagan, et seal koolis oli ikka jama, et, et seal seal Sa jamaks kätte ja siis võtab relva ja läheb sinna tagasi. Et sa, Neeme rääkisid väga huvitavalt lugu Hollandist, sest. Jah, sõber saatis mulle eile sõnumi selle kohta, et üleeile olevat siis haagi kinodesse jõudnud Ilmar Raagi film klass ja siis õhtuses pikemast telesaates Hollandis muide on see Saksamaa tulistamise juhtum nüüd väga väga suurt kajastust leidnud oli siis õhtul Hollandi televisioonis erisaade, kus ka filmile Klass pühendati väga palju, väga palju eetriaega ja inimesed, noored inimesed, kes seda ma saan aru, et klasside kaupa vaatamas käisid, siis rääkisid sel teemal. Et Ühest küljest muidugi ühest küljest muidugi on see suhteliselt selline lõbu, kurb, kurb, et kurb tähelepanu, aga teisest küljest on see ikkagi noh väga hea, et selline film meil on olemas ja pakub kõneainet ka mujal. Ja mis näitab seda, et see, see teema on väga universaalne või et, et see on, see on tähtis mitte ainult meile ja see pole probleem mitte ainult meil, vaid et see on, on igal pool väga hästi mõistetav probleem. Aga midagi nendes koolides, siis peab olema valesti. No me oleme seda juttu rääkinud tekkinud siin igal aastal 2007 jogela tulistamine, seejärel Kauha Joe tulistamine mõlemad on aset leidnud siis Soomes, nüüd siis pinnandenis. Ja, ja alati on sellele järgnenud üle-Euroopaline suur diskussioon, kas midagi tuleks ette võtta, politsei käitub, kuidas väljastatakse, relvalubasid ja nii edasi ja ikka ja jälle. Me oleme silmitsi olukorraga, kus kus sellised asjad juhtuvad. Kusjuures mulle praegu meenub, et kas mitte siis me, Eesti siseministeerium Jüri Pihli juhtimisel pole võtnud koolivägivallaga tegelemise oma prioriteediks, et nad korraldasid ühe isegi seminari sel teemal, kutsusid spetsialiste kokku ja arutasid sel teemal, et mis on minu meelest väga sümpaatne, et Jüri Pihl on seni näidanud ennast mehena, kui ta mingisuguse tegevusliini valib, siis siis ta väga järjekindlalt seda teed ka käib. Aga samas noh, mis koolivägivallast me siin saame üldse rääkida, kui koolivägivallaga võitlemisest, kui kui nägime oma, kui, kui, kui kooliõpetajad ja kooli juhtkond lihtsalt suhteliselt lülitavad nagu õpilase nagu nii-öelda ühiskondlikust debatist välja või ütlevad, et tal justkui nagu ei olekski õigus sõna võtta, kuna tal on kolmed-neljad, ainult tunnistus Ja sa tulid tagasi nüüd selle mustamäe juhtumi juurde, et. Mõneti ja see on see küsimus võib-olla kõikidele, kes meil hariduses tegutsevad ja tegelevad, et et kui palju ikkagi pannakse tähele seda last ja kui palju jälgid, võetakse, kui palju suheldakse ta, kui palju teda kuulatakse. Milline, milline on see olukord kodus ja, ja kas, kas see võib kõik niimoodi ühel hetkel eskaleeruda, et ka nendele küsimustele võiks mõnikord ikkagi vastata. Sest kui, kui mitte midagi ei tehta, siis ühel hetkel ollaksegi silmitsi sellega, et inimene võib ka aastaid hiljem sattuda oma kooli lähistele olles nii-öelda seda kunagist traumat või valu läbi elanud ja, ja siis püüab seda üsna vägivald sel viisil väljendada. Sinu mure on väga põhjendatud, et, et Eestis on tehtud neid kooli koolikliimauuringuid ja, ja ta on tulnud välja just seda, et Eesti õpilased on tublid, aga, aga koolist tüdinud või et nad ei tunne koolist rõõmu, et see on, on, aga ütleme on olnud uurijate jaoks ehmatavalt suur protsent lapsi, kes, kes kelle jaoks kool on, on raske ja tüütu kohustus ja kes ei tunne tõepoolest sellest mitte mingisugust rõõmu. Aga ma tean ka seda, et näiteks praeguseid noori õpetajaid, kes õpetatakse just nimelt sellest selle, selle mõttega, et, et see on meile probleem, et lapsed ei tunne koolist rõõmu, et kuidas seda nagu seda helgemat poolt kooli tagasi tuua, et õnneks õnneks ei ole ka Eesti koolides tegeletakse, samas tõesti, meil on kas mitte 250 kooli, et, et igaühe iga kooli nagu mureni jõuda. Keeruline, et, et missugune konkreetse kooli kliima on, mismoodi seal suhtutakse, mis, mismoodi antakse seal võimalusi lastele rääkimiseks, missugused on sõnavabadus, võimalused, et see, see kõik on jah, tõesti hästi hästi hägune või laialivalguv, nii suure hulga ja nii suure hulga Ja seda enam, kui me teame, kes on praegu need kõige suuremad riskirühmade ehk siis lastega pered, kus üks vanem või lausa kaks vanemat võimalik majanduslikus mõttes võivad jääda töötuks kui lapsel, peale pingete koolis tekivad veel pinged kodus. See võib olla väga tõsine probleem, nendele tuleb kindlasti tähelepanu pöörata. Käidi direktiivist, me ei jõudnudki rääkida. Ma võin lihtsalt, meil on sulle niipalju öelda, et ma selle täna teie tänase Postimehe seisukohavõtuga kuidagi ei nõustu, aga aga täna me rahvateenrite saade sai siis selline ja rahva teenrid olid Neeme Korv, Postimehest, Heidit Kaio, Eesti ekspressist, Lauri Hussar vikerraadiost ja meie soovime teile siit Tallinna stuudiost ilusa laupäeva jätku.