Kirikuelu tere õhtust. Täna on kiriku järve saatekülaliseks misjonäri Joel Puusaag Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide koguduste liidust. Ta tegeleb evangeeliumi kuulutamisega Bosnia ja Hertsegoviinas. Jaan Puusaag on elanud Balkani poolsaar, Karel juba ligi üheksa aastat. Hetkel külastab ta Eestit, kuid naaseb suve algul taas Bosnia-Hertsegoviinasse. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja tänasel vestluspartneril Michael puu saagil palusin kirjeldada, mida tähendab üldse tänapäeval misjonäri töö ja kus ta täpsemalt kristlikku kuulutustööd teeb. Ma usun, et misjonäriamet läbi aegade on olnud selline, mis eelkõige nõuab palju inimestega suhtlemist ja pikka meelt ja kannatlikkust ja ja sõltub piirkonnast, mõnes kohas tehakse palju humanitaarabitööd. Teistes kohtades on rohkem laste ja noortetööd või otseselt tänaval kirjanduse jagamine või erilised abiprojektid. Aga lõpuks tuleb tasandile, kus on mina kui inimene räägin teise inimesega. Ja minu sooviks või kõigi misjonäride sooviks on minna ja kuulutada evangeeliumi seal, kus seda veel ei ole tehtud. Ja meie linnas on ka meie linn, on täiesti moslemilinn 95 protsenti elanikkonnast või võib-olla nüüd juba isegi rohkem on moslemi taustaga inimesed. Ja enne meie koguduse töö alustamist kümmekond aastat tagasi selles piirkonnas ei olnudki veel olnud ühtegi evangeelsed kogudust. Ja nüüd me, meie töö seisnebki väga paljus inimestega suhtlemises, et me oleme teinud eelnimetatust kõike ja igasuguseid asju vahepeale. Aga põhiliselt, kuidas inimesed Jeesuse leiavad, on ikkagi läbi isikliku usalduse. Ja läbi selle ta kõigepealt õpib usaldama mind kui inimest ja siis minu sõnumit. Sa oled Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide, Koguduste Liidu misjonäre ja tegutsed siis Bosnias, kus sa täpsemalt seal oled? Mina olen linnas, mille nimi on pihatš ja see on, kui vaadata Bosnia-Hertsegoviina kaarti üleval loodenurgas peaaegu piiri ääres. Et meie linnast on 16 kilomeetrit Horvaatia piirini. See on läbi ajaloo kahjuks olnud nii-öelda Euroopa püssirohutünn, nagu seda on kutsutud. Et Bosnia-Hertsegoviinas Eestis on lihtne, Eestis on põhirahvuseks on eestlane, kes räägib eesti keelt ja elab eestimaal. Aga Bosnia-Hertsegoviinas on riiginini Bosnia-Hertsegoviina, aga seal elavad kolm rahvust, serblased, horvaadid ja moslemid kellest ükski neist ei räägi Bosnia keelt, vaid nad räägivad serbia horvaadi keelt kõik kokku. Aga mis neid eristab? Nende religioosne kuuluvus? Serblased kuuluvad nime poolest sünnist saadik õigeusu kirikusse. Horvaadid kuuluvad jälle sünnist saadik ja nime poolest katoliku kirik, kusse. Ja moslemid, seal on selline omapärane rahvusgruppe, neil ei olegi teist rahvust kui moslem. Et nende nimetus või rahvus ei ole Bosnialane, vaid on moslem. Mis see siis tähendab, on see, et inimesed tegelikult usu poolest on palju liberaalsemad kui näiteks Ma ei tea saudi, Araabia moslemid või türgi moslemid või midagi sellist. Nad ei praktiseeri oma usku. Aga see on nende rahvuskommete sees. Ja samamoodi serblased ja horvaadid ei pruugi üldse uskuda jumalast mitte midagi või teada midagi rohkem kui võib-olla meie isa palvet. Aga tema rahvusliku enesetunde sisse käib teadmine, et ma kuulun sellesse religiooni. Praktiliselt on see, et igapäevaelus neid, kes tõeliselt on usklikud, on väga vähe aga kõik nende etnilised pinged sõnastatakse usu pingetena. Ja sealt siis tuleb edasi, et kui nüüd oli aastal 92 kuni 95 Bosnias meile ka ajakirjanduse kaudu päris tuntult, ütleme nii, et kodusõda siis tegelikult sealsed inimesed serveerisid seda usu sõjana, et kristlased tulid ja põletasid moslemite külasid ja vastupidi. Ja nüüd tänapäeval need pinged kolme rahvusgrupi vahel ei ole otseselt enam nii teravad, et läheks üksteisele käsitsi kallale. Aga samas inimestega rääkides on nad ikkagi pidevalt täiesti olemas. Ja sellepärast meie seal evangeelsed kogudused rõhutavad pidevalt, et meie ei ole õigeusklikud ja meie ei ole katoliiklased vaid me oleme inimesed, kes armastavad, usuvad Jeesust ja meie kogudusele on avatud kõigile rahvustele. Ja sõltub piirkonnast meie linnas. Meil on praegu täielik tegutsemisvabadus, me võime teha mida iganes. Aga mõnes teises piirkonnas on olnud ka tagakiusu ja eriti kümmekond aastat tagasi veel põletati koguduse majasid maha ja kohalikele kristlastele eriti tehti elu veel päris kibedaks. Kuna seal nende perekonnaliikmed nägid seda kui oma rahvuse reetmist ja teise rahvusesse üle minemist. Ja loomulikult siis nad ei olnud sellega nõus. Aga mismoodi siis ikkagi evangeelsetesse kristlastest suhtutakse, ma saan aru, et suhteliselt raske võiks olla seal tegutseda katoliikliku missionärina ja õigeusu kiriku missionärina aga protestandid, luterlased, statistid, evangeeliumi kristlased, Nelipühi seal on mõnes mõttes lihtsam. Kas nendesse suhtutakse leebemalt? Meid üldiselt arvatakse, et me oleme sekt, sellepärast et see on seal väga uus ja alles väga alguses, et 13 aastat tagasi, kui sõda lõppes terves riigis ei olnud mitte ühtegi protestantliku kogudust. Et seal olid olnud kolm-neli kogudust terve maa peale enne sõda. Aga need läksid sõja ajal laiali ja pastorid kõik põgenesid maalt sõja ajal terves riigis ei olnudki protestantliku kogudusi. Ja nüüd Eestis on protestantlikud kogudused juba väga vana taustaga, me juba ütleme, eks oleme, õppisime lugema, kirjutama piiblist. Aga seal praegu kõige vanem protestantlik kogudus on kolmeteistaastane. Ja see tähendab, et inimesed tegelikult ei tea veel väljaspool meie koguduses, nad ei teagi tegelikult, mis erinevus on või mis teeb meid nüüd teistsuguseks või kes me üldse oleme. Ja see ongi väga paljus meie töö tulebki välja, on selline selgitustöö alguses et inimesed, kui nad midagi ei tea, siis neil on ka väga huvitavaid eelarvamusi, et mis seal siis toimub või et kas siis ohverdatakse lapsi või on, mis seal siis toimub, meie ei tea. Aga välismaa misjonäride on seal selles mõttes lihtsam. Et Bosnia inimesed on ääretult külalislahked. Ja eriti minul, eestlasena on seal väga hea olla, sest tead, see on nii põnev. Mõtle, mul on eestlasest sõber, kes mul kohvi joomas käis. Aga muidu linnades, kus meid juba tuntakse, võetakse meid selles mõttes hästi vastu. Just nimelt see mõte, et kogudus on avatud igale rahvale rahvusele. Et sinna võib tulla nii serblane kui horvaat, kui moslem ja nende elud muutuvad. Ja inimesed, kes on saanud päästetud, tunnistavad teistele mis muutusi nende elus on toimunud. Ja siis selle tulemusena 13 aastat tagasi ei olnud, nagu ma juba ütlesin, veel kedagi. Aga nüüdseks on evangeelse kristlasi kõiki kui siis umbes 30. väikeses koguduses kusagil kokku 1000 ja tasahaaval Me kasvame Teatavasti on misjonäri töö alati kass, see, et mitte ainult ei räägita, vaid ka aidatakse, tehakse midagi siis selle ühiskonna, nende inimeste heaks. Mismoodi sina oled nüüd sellises sotsiaalses töös kaasa aidanud? Ma tean, et sul on mitmeid asju, mida sa tegelikult oled vedanud ja mille eest vastutavad. Me alustasime oma koguduse tööga aastal 1998 humanitaarabiorganisatsioonina ja esimesed viis aastat. Me tegutsesime seal humanitaar paar abiorganisatsiooni nime all ja vedasime sisse suuri abisaadetisi, 18 tonni, kolm kord aastas riideid, toitu, mööblit, mida iganes, jalanõusid. Jagasimegi, seda regulaarselt käisid inimesed meie laohoones ja meie käisime nende kodudes. Ja koguduse töö oli nii-öelda humanitaartööharu. Aga aastal 2003 Me saime oma koguduse registreerida ja siis läks töö vastupidiseks, et enneli kogudus humanitaartöö all nüüd oli humanitaarkoguduse all. Aastast 2002 kuni 2005 oli mina meie humanitaarabi tööjuhataja ja minu ülesandeks oli siis koordineerida abisaadetiste sissetoomist aga ka kohapeal laialijagamist. Meil oli kohalikest kristlastest meeskond, kes abi jagamist kevadel aitas meil kohalikele neid asju jagada. Aga kogu organiseerimine ja selle töö juhtimine oli minu peal. Aga peale seda aastast 2002 kuni veel selle talve lõpuni. Teine asi, mis oli enamasti minu peale, oli meie talvine küttepuudeprojekt, et me otsisime sponsoreid ja siis tellisime koha peal inimestele küttepuid 100-le perele talve jooksul viis kuupmeetrit küttepuid. Ja kuni eelmise aastani me käisime ka igas peres kodus ja viisime neile toidupaki. Ning siis, kui oli võimalust, saime nendega ka rääkida või kirjandust viia või nendest palvetada. Õige mitu praegust meie koguduse liiget said selle projekti kaudu päästetud. Ning peale selle me oleme teinud koolikottide projekti kolmel aastal, nüüdseks oleme käinud erinevates külades külakoolides ja ostnud koolikotid ja pakkinud kooli materjale täis. Kahel esimesel aastal käisime koolides, direktorid, tegid nimekirjad ja siis läksime klassist klassi. Niimoodi nimekirja järgi neid jagama. Aga viimasel aastal eelmise aasta septembris käisime viies külas ukselt uksele ja lihtsalt koputasin uksele kesisemat, andke andeks, kas teil on koolis käivaid lapsi, et kui on, et meil on teile kingitus? Ja niimoodi jagasime nendes külades ära 310 koolikoti? Ja see oli ka üks suur õnnistus meile, aga samas ma usun ka nendele küladele, sest kõik need külad täiesti sajaprotsendiliselt moslemi taustaga seal pole kunagi olnud evangeelsed kogudust. Ja peale selle kõik need külad sõja ajal pommitati täiesti maatasa, inimesed põgenesid, kes, kuhu paljud olid Saksamaal, paljud Austrias. Ja siis nad tulid tagasi ja pidid alustama oma elu täiesti nullist. Meie teadsime, et me ei saa minna sinna kohe praegu avalikult evangeeliumi kuulutama, sest meil lihtsalt ei võetaks veel vastu. Aga läbi nende koolikottide. Me saime neile näidata, et nad teadsid, et see tuleb evangeelse koguduse käest. Ja seal kotis oli ka üks väike väike raamatuke, mis rääkis loomisloost, nii nagu piibel seda kirjeldab. Ja Nad teadsid, et, et see tuleb kristlaste käest nii-öelda armastusteona eme algul kartsime ka, et ei tea, mis reaktsioonid tulevad ja kas äkki keegi hakka meie peale kive pilduma või mis iganes. Aga tegelikult inimesed olid väga tänulikud, sellepärast et meie olime paljudele esimesed, kes tuli tasuta pakkuma lihtsalt kingitust. Et algul nad kartsid ka, et hakkame neid kusagile poliitparteisse määrama või oma koguduse liikmeks värbama või nõuame mingit tasu. Ja kui meie ütlesime, et ei ole, see on lihtsalt kingitus siis nii tore oli vaadata, kuidas nende näoilmed silmapilkselt muutusid ja kes hakkas kallistama Cesakas tänama, kes jooksis naabrinaist otsima, et kuule, tal on ka kolm last. Et ma usun, et see projekt oli ka nii-öelda põllu pinnase ettevalmistamiseks, et hiljem hiljem saab ehk seal siis ka midagi muud teha. Ja siis oleme teinud ka lühiajalisi asju, näiteks linna sotsiaalkeskuse, meie käest saanud väga palju hügieenitarbeid ja ka riideid ja jalanõusid ja ja siin nüüd alles hiljuti oli üks keegi doonor Hollandist pakkus meile suurema summa raha, aga tingimusel, et see kasutatakse ära väga kiiresti ja ainult humanitaarabi eesmärgil. Ja siis me saime seda seda raha jagada ka teiste kogudustega, et kokku vist viiest kogudusest erinevad inimesed said selle kaudu omale küttepuid. Kui suur see vajadus sellise humanitaarabi järele tänasel päeval veel Bosnia-Hertsegoviinas üldse on? Tegelikult kahjuks vajadus mulle tundub, et aina suureneb, sellepärast et peale sõda terve maailm nägi Bosnias kui, kui kriisipiirkonda ja sõjajärgset maad ja nii edasi. Ja siis saadeti meile väga palju abi ja oli väga palju erinevaid organisatsioone, tegeles abi andmisega ja külade ülesehitamisega ja saadeti olid eriprojektid, mis aitasid inimestel üles ehitada oma kodusid ja oli palju erinevaid abikanaleid. Aga nüüdseks on enamus oma töö lõpetanud, sest varsti ei ole enam maailma mõistes kriisipiirkond. Aga tegelikult tegelik olukord on seal selline, et keskmine riigi tööpuuduse tase on ikka veel vähemalt 50 protsenti või rohkem. Ja külades eriti on külapiirkonnad otseselt, kus enamuses kohtades on miinides puhastatud. Aga kui minna lihtsalt metsa, siis terve maa peal on veel vähemalt kaks miljonit maamiini. Ja nende puhastamine läheb väga aeglaselt. Ja mida see tähendab, on see, et kui näiteks varem oli palju metsatööstust ja põllumajandust siis nüüd on need tööstused piiratud väga kitsaste aladega, mis on miinidest puhastatud. Ja samamoodi terve riigi majanduslik struktuur põhimõtteliselt pommitati sõna otseses mõttes puruks sõja ajal. Näiteks meie linnas enne sõda oli 10 vabrikut, töötas täiskoormusega tekstiili ja kodumasinate ja teravilja ja Ma ei tea, neid oli päris palju. Aga nüüdseks on järele jäänud, töötab veel täiel koormusel vist üks ja teine niimoodi poolikult. Ja inimesed kaotasid töökohad. Tööstus põhimõtteliselt hävis. Aga nüüd riigil ei ole raha, et uuesti alustada ja välisinvestorid ei usalda Bosnia, et sellepärast, et seal on ka väga palju korruptsiooni ja väga palju altkäemaksu ja kogu riigi poliitika on veel väga nii-öelda eesti keeles öeldult kanajalgadel siis ongi inimesed otsivad töödega tööd, ei ole, käid näiteks keskpäeval linnas, siis linna kohvikud on täis inimesi, kes istuvad sealsest tööl, ei ole, ei olegi midagi muud teha. Kõrgharidusega noored tarvitavad narkootikume, sest elu on nii lootusetu. Ja selles mõttes ongi praegu. Praegu ma julgeks väita, on humanitaarabi isegi rohkem vaja, kui võib-olla 10 aastat tagasi. Sa tõid kaasa ka muusikat, ma võtsin kaasa, jah, mitu plaati, üks on kohalike autorite tehtud ülistusplaat, aga teisel plaadil on nii nagu siin Eestiski 90.-te alguses ei olnud ju oma kristlikku ülistusmuusikat ja siis hakkasid kõik kogulased ise tõlkima omal ajal neid tuntud inglisekeelseid laule. Et seal ka samamoodi, siis üks rokkbänd terves koosseisus sai päästetud. Nendest sai nii-öelda Bosnia ülistuse isa või juht. Ja nemad võtsid kätte ja hakkasid tõlkima inglise keelest neid neid laule. Bosnia keelde ja siis hiljem võib-olla laseme nende oma loomingut ka. Remeni Joel puu saaks Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liidu misjonär Bosnia-Hertsegoviinas. Niisiis, me jätkame juttu siit stuudiost ja meil on külaliseks Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide, Koguduste Liidu misjonäre Bosnia-Hertsegoviinas jaepuu saaks. Mismoodi sul endal tekkis üldse see võimalus ja teisipidi üldse tahe minna Bosnia-Hertsegoviinasse miljonäriks? Ma olin 19 ja ma olin juba mitu korda mõtelnud misjonitööst ja proovinud lühiajalisi variante küll siin Eestis, küll Venemaal. Meil kodukoguduses olid käinud mitmed suvised rühmad. Aga siis sellel päeval. Ma olin lugenud ühte raamatut, misjonitööst, see on eesti keeles ka olemas. Selle nimi on, tagasipöördumist ei ole. Ja selle kirjutas minu praeguse misjoniorganisatsiooni operatsioon, mobilisatsioon ehk lühidalt OM juhti rajaja George R ja seal oli lauset. Misjonär on keegi, kes on piibli alusel oma elu jumalale üle andnud. Jumala ütleb, kuhu ta läheb. Mina olin sel ajal teise kursuse üliõpilane, õppisin Pedagoogikaülikoolis psühholoogiat ja sotsiaalpedagoogikat. Ja ma olin mõtelnud misjonitööst, aga ma veel ei teadnud, kuhu täpselt või mida ja ja ma palvetasin, ütlesid jumalat. Kui sa tahad mulle midagi ütelda, siis ütle, et ma tahan kuulata. Ja tõesti siis korraga hakkas mu südamesse tulema nii selgelt lauseid nagu keegi teine mu kõrval oleks rääkinud. Ja ma algul mõtlesin, ma kujutan ise omale siin midagi ette ja ignoreerisin neid lauseid. Aga need ei läinud ära enne, kui ma vastasin. Siis tuli järgmine lause ja ma vastasin uuesti. Ja niimoodi sellist dialoogi, kui nii võib ütelda, tuli terve a4 formaadis kirjaploki suuruses leht kahelt poolt täis. Ja sealse põhiosa, mis siis jumal oma vaimu kaudu mulle ütles. Kõigepealt andis sulle tõotuse ja ütles, et kui mina annan sulle ülesande siis sellel hetkel ma annan sulle vajaliku jõu, panen oma sõnad sulle suhu ja hoolitsen su eest. Ja mina vastasin, et jumal, ma ei tea, milleks sa mind ette valmistada ka. Aga ma tahan kuuletuda. Ja siis tuli vastus, et sa hakkad aitama inimesi, kelle ma olen sõda. Mina mõtlesin oma ei tea sõda, et ma olen, see oli üheksateistaastane, vallaline koolitüdruk, mida mina tean sõjast või? Mis mul seal üldse teha on? Ja maastased jumal, kui sina tahad mind saata maale, kus on sõda, aita mul kuuletuda. Ja siis tuli üsna otse, hakkad aitama inimesi Bosnia-Hertsegoviinas. Ma ütlen ausalt, see oli aasta 97, veebruarikuu Bosnia sõda oli siis vist 13 kuud tagasi läbi saanud. Bosnia-Hertsegoviina oli minu jaoks maailma kõigist riikidest viimane koht, mille peale ma olin mõtelnud või kuhu ma oleks minna tahtnud. Ja ma ütlesin, et jumalat kui sina tahad, saate mind Bosniasse. Anna mulle armastust nende inimeste vastu. Ja silmapilkselt tuli vastus, et ma olen sulle andnud ja annan veel. Ja sellest päevast peale, see oli niivõrd niivõrd selge, niivõrd kindel. Ma teadsin, et kui minul see kool läbi minul tahab minna Bosnias. Ja siis peale seda hakkas veel juhtuma igasuguseid imesid. Jumala andis mulle 70000 krooni kuu ajaga, et ma sain minna suvel lühikeseks ajaks Bosniasse, hiljem piiblikooli. Sain lennukipileti poole hinnaga ja veel palju muid igasuguseid asju. Juhtus kõik kinnitama seda, et kui minul seal kool läbi minu kohta on Bosnias siis aastal 2000 septembri kuus. Ma läksin Eestis bussi peale, olen siiamaani seal olnud. Kui sul on nüüd tagasi, lähed Eestist sinna Bosnia-Hertsegoviinasse, siis mis sinu järgmised projektid on, millega sa seal tegelema hakkad? Me jõuame sinna juuni alguses ja suvisteks suurteks projektideks on evangeelsed koguduste ühised suvelaagrid ja siis augustikuus tule meile ilmselt külla kahenädalane misjonirühm Iirimaalt 10 inimest, kes siis me veel täpselt ei tea, mis nad tegema hakkavad, aga loodame, et saame neid kasutada kõige paremal viisil. Et eelmised rühmad on aidanud kodudes remonti teha ja tänavaprogramme teinud ja lasteprogramme läbi viinud, et siis selle juhtimine on ka minu minu ülesandeks. Ja siis, kui juba kooliaasta uuesti pihta hakkab, siis me läheme uuesti edasi oma kodugruppide, töö ja jumalateenistused jätkuvad muidugi pidevalt. Aga jätkame ka, teeme ilmselt uuesti oma koolikottide projekti ja küttepuude projekti sellel tuleval talvel ei tee, sest hetkel lihtsalt ei ole piisavalt inimesi, et nii suurt projekti teha. Ja joome palju kohvi ja räägime inimestega juttu ja ja katsume neile tunnistada jumala armastusest. Mõni sõna veel sellest küttepuude projektist, ma saan aru siis, et seal on inimesed sellises olukorras ka, et nad ei suuda endale küttepuid muretseda, et see tundub suhteliselt uskumatu. Jah, ta ongi, ma vaatan terve Bosnia-Hertsegoviina finantsolukorda minu meelest selline, et ma siiamaani ei saa aru, kuidas nad elus on. Näiteks tavaline, selline vanaduspension on 300 marka, mis siis eesti rahas on 2400 krooni. Aga kui osta viis meetrit küttepuid, mis on sealses kliimas piisav kogus, et ühes ahjus hoida põlemas selline? No ütleme nii, et leige tuli talve jooksul viis meetrit, küttepuid maksaks 350 marka, mis siis eesti rahas on korda kaheksa ütleme 3000 ja natuke peale. Et tegelikult sellest ühest pensionist nad ei saaks omale puid osta. Ja pensionäridele on küll veel see, nad saavad, kui neil on selline riiklik pension, nad saavad pensionäride ühenduse kaudu tellida puid ja siis maksta väikestes osades läbi terve aasta. Aga ka tööinimestel, kellel on tööd tavaline keskpärane palk on 400 marka, ehk siis Eesti rahas 3200 krooni. Aga kui vaadata seda, millised on seal hinnad ja telefoni ja elektri ja nii edasi arved siis selle põhjal ei jäägi palju üle. Aga kuna meie nüüd teeme seda humanitaarabiprojektina, me saame väga paljusid nimesid ka linna sotsiaalkeskuselt. Uskumatu, nagu see tundub väga palju inimesi, neil ei ole üleüldse mingit sissetulekut regulaarselt või nad saavad mingit sotsiaalkeskuse abiraha, mis on 50 marka kuus, ehk siis 400 krooni. Et kui siis su puude puude viis meetrit maksab 3000 krooni ja sina saad 400 katsuda siis ära osta. Kui sa rääkisid nendest rahvustest, kes kõik Bosnia Hertsegoviinas elavad, serblased, horvaadid ja siis moslemid, siis mismoodi nad koguduses omavahel läbi saavad, kui nad kõik satuvad kogudusse või kas nad üldse kõik satuvad? Nad satuvad küll, aga siis ongi enamuses kogudustes, meie omas kaasa arvatud kõigile meeldib suhelda meie välismaa misjonäridega, sest me oleme head inimesed kellelegi halba teinud. Põnev, loed, näed, ameeriklane või eestlane või mis iganes. Aga omavahel nad eriti läbi ei saa. Ja tulemus on see, et nad võivad istuda küll kenasti koos ühes saalis ja käia samal teenistusele, nii, aga seda nad üksteisele külla läheks, seda palju ei ole ja on väga tugevad. Eelarvamused on väga tugevad. Lihtsalt ka see, et isegi kuigi nüüd see konkreetne inimene ei ole talle midagi teinud ainult sellepärast ta kuulub teise rahvusesse on tal väga raske leida omale sõpru. Ja see ongi üks meie suuremaks väljakutseks seal, et praegu me koguduse töö toimib põhimõtteliselt kodugruppide vormis, et enamus piibliõppes toimub väikestes gruppides. Aga väga raske on saada kohalikke inimesi avama oma kodusid teistele oma koguduse liikmetele. Et nad võtavad vastu meid muidugi igal ajal. Aga omavahel on see suhtlemine üsna terav. Ja nad on niimoodi, et nad on õppinud olema viisakad. Et ega nad seal otseselt teistele pahasti ei ütle. Aga nad ka lihtsalt, nad lihtsalt ei ütlegi midagi. Mis sa nendest kohalikest inimestest, kes protestantideks hakkavad, mismoodi nende suguvõsa suhtuda? Väga paljudes kohtades tekibki olukord, et enne pereliikmed näevad seda nii-öelda siis usku vahetanud kui oma rahvuse reetiat. Ja sõltub nüüd piirkonnast, sõltub olukorrast, sõltub inimestest, võib ette tulla väga teravaid konflikte ja võib ette tulla ka olukordi, kus ei tulda otseselt jälle füüsiliselt kallale aga külmutatakse suhted selle pereliikmega ja sealses kultuuris, see on väga valus teema, sest terve kultuur on üles ehitatud omavahelistele suhetele ja perekond ja sugulased. Ma võiks isegi väita niimoodi, et kogu see ühiskond eksisteerib tänu sellele, et nad pidevalt toetuvad üksteisele päris üksinda, niimoodi individualistlikud, keegi suudaks ellu jääda. Aga siis ongi, et täna sina aitad mind siis homme, mina aitan sind ja vastupidi ja ja kui siis tekib olukord, et see perekond ei ole enam nõus näiteks seda inimest aitama et mis siis saab? Seetõttu ongi väga sageli näiteks need, kes on usule tulnud ja püsima jäänud. On sellised inimesed, kes on kuidagi harjunud olema üksinda. Või mõnikord on ka lihtsalt see, et et nad ongi juba varem olnud kuidagi teiste poolt välja tõrjutud ja siis leidnud koguduses omale uue pere. Aga on ka inimesi, kes tänu jumalale saavad ka peale seda oma perega hästi läbi ja ja ka paljud nende pereliikmed tulevad, tulevad Jeesuse juurde. Et see sõltub piirkonnast. Aga samas minu jaoks hämmastav ongi see, et paljud need noored kristlased, Nad teavad, millega nad riskivad. Aga, aga see, mis nad Jeesuses leiavad, on piisavalt väärtuslik, et nad on valmis selle sammu tegema. Ja eriti veel, kui juba läheb nii kaugele, et nad on valmis saama ristitud ja minema läbi usuristimise. See on sealses kultuuris nagu märgiks, et nüüd ma tõesti panen-panen maha kõik eelmise, lõikan vanad sidemed katki ja alustan uut elu. Ja selles mõttes ma täiesti imetlen. Imetlen sealseid inimesi, et et kes on valmis seda tegema? Nad teavad, millega nad riskivad. Ja nad teevad seda ikkagi. No meil Eestis näiteks on ju protestandlike ja katoliku kiriku ja õigeusu kiriku vahel suhteliselt head suhted, mismoodi on need Bosnia-Hertsego Hiinas, kas te võtate ka katoliiklasi ja õigeusklikke kui partnereid või, või on nendepoolne suhtumine suhteliselt kriitiline ja võib-olla ka vastupidi? See on nüüd kaele mitmetasandiline küsimus selles mõttes, et näiteks mina isiklikult mul on sõpru kõigist rahvustest ja mul on, ma käin külastamas inimesi, kes on veendunud katoliiklased ja ka inimesi, kes on veendunud õigeusklikud. Ja samuti ka näiteks, kui me käisime alles hiljuti katoliku meie linna katoliku piirkonnas jagamas uusi testament siis meie eesmärgiks ei olnud neid tõmmata oma kogudusse, vaid kui nad usuvad, kui nad tõesti usuvad, siis julgustada nende usku. Ja samuti ka näiteks juunikuus, kui oli Bosnias teine eespoolaastakonverents. Me tegelikult ööbisime Francis Khani kloostris. Et selles mõttes oli, oli koostöö, oli häid suhteid küll aga teisest küljest tavainimese seisukohalt, kui meie teeme katoliiklaste ka koostööd, siis see tähendab, me eelistame Horvaatia. Või kui me teeme õigeusu kirikuga koostööd. Me eelistame serblasi. Ja isegi isegi jõulude tähistamine on selline, et horvaadi tähistavad 20 viiendat detsembrit aga serblased tähistavat seitsmendat jaanuarit. Ja kui nüüd meie oma kogutsena tähistaksime ühte nendest, siis me helistaksime üht rahvust teisele. Tulemus oleks näiteks moslem, leiaks, et teda diskrimineeritakse. Ja sellepärast näiteks meie koguduses. Me ei tähista ei üht ega teist, vaid me võtsime neutraalse pühapäevana aasta viimase pühapäeva ja tähistame seda kui kõigile ühistänupüha, mis siis seal siis räägime ka jõulusõnumit. Aga just selle mõttega, et rõhutada seda, et me ei ole ei horvaadid, serblased ega moslemid, vaid meie kogudus on avatud kõigile. Ja sinna võib tulla igaüks, kes usub jest ja armastab Jeesust. Et selles mõttes sõltubki ka piirkonnast, et me ei ütle, et me oleme kristlased sest see võib nendele tähendada serblast vaid me ütleme, et me armastame Jeesust. Kui sa rääkisid viljadest perekondlike sidemetest, mis on Bosnia-Hertsegoviinas väga olulised ja kui keegi liitub nüüd protestantliku kogudusega, siis see võib tähendada nende perekondlikke sidemeid te katkemist, kas see kehtib nüüd moslemite puhul, võib, võib see kehtedega katoliiklaste ja õigeusklike puhul ehk siis ka horvaatide ja serblaste puhul. Ma usun, et moslemite puhul on see kindlasti teravam sellepärast et see on täiesti teine usk ja moslemid eriti just, kuna nad ise ei tea, palju ristiusust siis nende jaoks enamuses kohtades ikkagi kristlane, tähendab, serblast ja nende pereliikmed näevad selle all seda, et kui nii võib ütelda, et nende pereliige läks vaenlaste poolele üle. Aga samas ütleme ka horvaatide ja serblaste veel, tuleb ette seda, et näiteks meie koguduses on üks proua horvaadi taustaga ema isa, mõlemad olnud katoliku kiriku liikmed ja nii edasi. Ütleb, et, et vaata, kui nüüd mina läheksin teie koguduses näiteks ristimisele siis sellega ma põhimõtteliselt teeksin tühjaks kõik, mis mu ema ja isa on mulle õpetanud nende silmis. Ja sellepärast ta käib ustavalt me koosolekutel, aga ta ei lähe ristima. Ja väga sageli on olnud ka neid, kes ka horvaatide ja serblaste seas siis ütlevad, et sa läksid mingisse sekti üle vahetasid õigeusu mingi vale asja vastu. Et inimesed lihtsalt ei tea. Ja sellepärast ongi just väga palju vaja teha lihtsalt sellist selgitustööd, mis evangeelne kogudus tegelikult on. Ja siis inimesed, kui nad tunnevad meid, kui nad teavad, kes me oleme, on ka reaktsioon vähem vähem valus. Joel Puusaag, misjonär sa ütlesid seda saate sees, kui me kuulasime eelmist muusikat, et on olemas ka päris uut seal loodud kristlikku muusikat. Me võiksime siia saate lõppu midagi kuulata. Jah, ma valisin ühe laulu, ma tõlgiks selle sõnad siin praegu ära, siis te saate ka aru, millest laul käib. See on nüüd tehtud kohalike inimeste kohalike inimeste poolt, nii sõnad kui viis. Ja selle laulu pealkiri on kuningas üle terve Bosnia. Sõnad on issand, kuula meie palveid, et sinu. Soe armastus võiks üles sulatada kõikide ahelad. Et Bosnia, mis on praegu janus ja ootab oma allikaid võiks saada sinu õnnistuse ja saada õnnistuse maaks. Me tõstame oma Pääle issanda Jeesuse nimel, kuulutame kuningate kuningavõitu. Sina oled Jeesus kuningate kuningas üle terve Bosnia lameda sinu kätesse, et sina tema üle valitseksid. Et see maa võiks hakata sind austama ja terve selle maa rahvas võiks sinu ees kummardada. See on jälle rabahorvaadi või mina ikkagi ütlen Bosnia keeles. Aitäh tulemast stuudiosse Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liidu misjonär Bosnia Hertsegoviinas. Joel Puusaag, mina olen saatejuht Meelis Süld, kohtume taas järgmisel pühapäeval kell 19, null viis kirikuelu saates.