Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusa lõhnaga Mirdike ilusas kaljuorus ei või õitseda kaunisti? Kas siis meie maa keel mis, kui tasa ojak, oma ilu tundmata heinamaa läbi sinise taeva kullasest tules rahuga on jookslemas ehk toreda häälega oma rammu tundmata taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Tervist mina olen Urmas Vadi EMO keelepäevil, nagu eilegi, lehvivad lipud, Tartus lähevad koolilapsed Toomemäele Kristjan Jaagu kuju juurde ja loevad luuletusi. Hiljem jääb paljudele lastele meelde lause, kas siis selle maa keel. Mõned teavad, et mehele meeldis vabas õhus liikuda. Mõni üksik kihistab, et mees kirjutas ka armsast Alost. Ja kuna sel aastal on enne emakeelepäev paljude ärevaks muutunud, siis räägib seekordne litter haridusministeeriumi uuest eelnõust. Valdur Mikita raamatust. Ja blogi peab Toomas rauda. Head kuulamist. Kuna eile oli emakeelepäev, aga inimesed, kes eesti keelt väärtustavad, on emakeelepäeva sel aastal muutunud kuidagi murelikuks verejooks ja seal esmalt seotud just selle haridusministeeriumi seaduseelnõuga kus sooviti vähendada emakeele ja kirjanduse tunde. Nüüd me juba kuulsime, et Tõnis Lukas ütles, et et ta otsustas seda siiski mitte teha. Aga siiski, mingisugused küsimused sellega seoses on õhus. Ja ma olen siia ümmarguse laua taha palunud sel puhul rääkima eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tartu Forseliuse gümnaasiumist Helja Kirberi, kes on muuseas ka minu õpetaja olnud. Tere. Tere. Olen kutsunud Erkki Luugi, kes kirjutab tekst eesti keeles. Tere. Tere. Ja haridusministeeriumis Toomas liivamäe, kes on haridusministri nõunik. Tere. Tere. Väga mitmed inimesed on avaldanud sellist arvamust, et isegi nõukogude ajal ei olnud sellist asja, et kas eesti keele ja kirjanduse tund oleks sellises mahus tahetud vähendada või ära jätta või kärpida. Päev peale emakeele päeva võiks ministeeriumi esindajad Toomas Liivamäelt kohe küsida, et et kuidas siis ministeerium selleni jõudis? No esiteks ma kui juba nii reljeefselt probleem üles tõstate tõstetakse, siis ma tahaks seda väidet õiendada selles mõttes, et me ei räägi emakeele ja kirjanduse tundide vähenemisest. Me räägime emakeele ja kirjanduse tundide, kohustusliku miinimumi vähendamisest. Nüüd tõepoolest ja peale diskussioone erinevate huvigruppides on, on ministeerium otsustanud seda, et emakeele osas see kursuste arv jääb gümnaasiumis samaks, seda ma rõhutan ka, et me räägime gümnaasiumiosast, mitte põhikoolis. Ma ei saa ikkagi hästi aru, et miks seda miinimumosa peab, siis vähenes. No see lähtub nagu sellest arvamusest, et praktiliselt kõigis ainetes on, on probleem selles, et ei jõuta ära õpetada seda, mida peaks ära õpetama. Lapsed on üle koormatud ja, ja selle probleemi lahendamiseks me tegime sellise ettepaneku, mida ka mujal maailmas rakendatakse suuresti. Et gümnaasiumi osas siis profileerima, see tähendab seda, et, et kui nüüd kõike ei jõua kõike ära õppida, siis õpib pool ei, siis õpib, õpivad Need, kellel on soodumus mingite noh, loodusaineid või emakeelte kirjand, humanitaaraineid, eks ole keeli õppida, siis õpivad need pigem neid asju millest nad on tugev omad ja tegelikult on lõppkokkuvõttes kõigil hiljem pisut parem, sellepärast et ülikoolid saavad natukene paremalt ette valmistatud üliõpilased rohkem motiveeritud, sest nad on õppinud juba naasiumis pisut rohkem seda milleks neil on soodumus ja, ja, ja mida nad tahavad õppida. Nii et ütleme, sellise koormuse vähendamise valikute läbi. See on nagu see selle reformi eesolek. Helja Kirber, tahad sa midagi selle peale öelda ja ma saan aru, et sa tahad. Tähendab, mul on kaks küsimust niisugust isiklikku, aga ma arvan, et võib-olla paljudele teistele emakeeleõpetajatele või ütleme õpetajatele üldse on ka need ebamäärased tähendab, et kõigepealt, kas praeguse kohustuslike ja valikkursuste süsteem puudutab nagu seda aega, kui meil on koolireform läbi viidud siis ma mõtlen, põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamine tehtud. Jah, mõlemal juhul peaks nagu ühel ajal jõudma mingi tulemuseni. Aga aga mitte nii et ühesõnaga see süsteem nüüd praegu umbes ülehomme hakkab nendes gümnaasiumites kehtima, mis praegu tegutsevad Loomulikult mitte tähendab, siin on mitmed seotud protsessid ja üks nendest tõepoolest see põhikooli ja gümnaasiumi eraldamine või, või selles mõttes koolivõrgu reform, kus me tegelikult oleme suuremas sundseisus. Sellepärast et ta gümnaasiumiõpilaste arv väheneb kolmandiku võrra. Jaa, jaa. No siin on erinevates kohtades tekivad erinevad probleemid, linnakoolides omad maakohtades omad, aga põhimõtteliselt me oleme nagu võtnud seisukoha, et ühe paralleeliga gümnaasium ei anna nii kvaliteetset haridust, hoolimata sellest, et ta õpilastele lähemal on see natukene suuremast gümnaasiumist, kus on rohkem võimalusi, paremad õpetajad tuleb, hariduse kvaliteet kaalub üles selle, et, et noh, gümnaasium on käe-jala juures. Jälle kord on muude riikide praktika seda toetanud. See tegelikult on võimalik niiviisi üldse läbi viia siis kui see reform on toimunut, ehk meil on need suured gümnaasiumit või suuremad gümnaasiumid, eks ole, ehk ehk see on siis veel mõnevõrra tulevikus. Praegu. No lähema kolme aasta piires Horisont, sest siis on juba lapsi nii vähe, et me ei suuda enam noh, umbes 70 viit gümnaasiumiosa üleval pidada. Aga teine küsimus on seotud siis riigieksamitega, noh sellest ma tean, katsin on vähemalt praegu kaks või kolm erinevat varianti, kuidas riigieksamitega edasi võib minna, et kui õpilased valivad ja valivad teatud, kuna siis kuidas riigieksamiastmelised, eriastmelised riigieksamit või kas sellest ka mingit selgust praegu on? Sest noh, kui on nagu, eks ole valitud vähem kursusi ainult kohustuslikud kursused, siis ei, ei saa ju, noh, ma arvasin, matemaatikasse mujale annab palju rohkem veel tunda, kui võib-olla eesti keeles kirjanduses. Ma olen sellega nõus ja see on just nagu matemaatikute probleem, kuigi nad on selgelt sõnastanud praegu selle, et neil on kitsas ja lai kursus. Jaa, jaa. Ütleme, see ühtlane riigieksam peaks olema ehitatav kitsa peale. See tähendab Kui tuleb kõigele kohustuslik matemaatika eksam, nii nagu on eesti keel Kui on kõigile kohustuslik eksam, siis kindlasti niimoodi. Samas juhul kui nüüd kostab ka hääli, et kitsas Me peame õpetama ka teist sisu ja teiste meetoditega milles ma ei ole lõpuni veendunud, et, et sellisel juhul no seatakse mõnevõrra keerulisse olukorda need, kes laia valist sest eksam jookseb seda kitsast mööda. Aga siin on oma osa ilmselt öelda ka ka kõrgkoolidel, sellepärast et kui see kitsas ja lai on, on nagu keemias või füüsikas siis siis nemad valiksid pigem sellest, kes õppisid süvendatult, nii et ühesõnaga seda kohustuslikku eksamit füüsikas. Me ei saa laia peale ehitada küll, aga laia pealt võiks tulla kõrgkooli sisseastumiseks. Aga. Aga eesti keeles on siin ilmselt teine, teine seis, sellepärast et tõenäoliselt, kui riigieksamid püsivad, siis eesti keel kohustusliku riigieksamina läheb, eks ole. Et jälle tähendab, eks ole, noh, see on natuke teine seis kui see, et ma saan aru, et noh, matemaatikas need, kes valivad lühikese kursuse või kitsa kursuse, need nagu ei mõtlegi selle peale, eks ole, et nad hakkavad tegema riigieksamit, kui sa just kohustuslikuks ei tehta ja kui tehakse, siis on täiesti omad probleemid. Matemaatikat ma väga ei tahaks siia vabanduseks tuua. Aga jah, sellega ma olen nõus, et, et eesti keel on natukene eraldi seisus. Eesti keel on noh, kogu funktsionaalsuse tõus, eks ole, et, et nii nii loodusteadlased kirjutavad eesti keeles kui, kui juristid kirjutavad eesti keeles kui ükskõik seal. Kui me tahame endale rahul seal üleval pidada, siis. Aga kas nad ikka suudavad kirjutada eesti keeles, kui ütleme, et nad saavad selle miinimumprogrammi ja ma arvan Siin on olulisem see, mida õpetatakse. Et veel korra eksami juurde tagasi tulles siis tegelikult ka ka eksam peaks muutuma. Polüfunktsionaalsem. Aga mitte kergemaks, vaid pigem raskemaks, eks ole siis kuna tuleb mitu osa ja see tähendab seda, et õpetamise koormus nagu ka riigieksami suhtes nagu veel süveneb, mitte ei väheneks. Ja noh, tegelikult on veel järgmine küsimus on ka õppekava või ainekava peaks olema sellega kõigega seoses, et noh, ainekava on ka ju nagu praegu tulemisel või valmimisel südama õppekavad, ma mõtlen õpetama üldiselt Teie teete. Selles töörühmas on ikkagi emakeeleõpetaja. Nojah, aga, aga kui töörühmas on emakeeleõpetajad, kes teevad nagu oma asja, aga samas kuskil noh, ma ei mõtle mitte halvas mõttes, aga noh, samas, eks ole, peaks olema nende jaoks ka väga selge, eks ole, missuguste kursuse hulga jaoks nad teevad seda ainekava. Ja, ja see on nüüd praegu see, mis oleks nagu tõepoolest selline riiklik ette ütlema. Et, et vot selles mahus Ja see peaks kindlasti olema juhul, kui ükskõik missugused muutused tulevad, et noh, mitte nii, et ainekava nagu asi omaette ja kursuste kursuste hulka on kuskil muu Ja sellega ma olen nõus, aga, aga ma ütlen, et see põhidiskussioon võiks olla ikkagi ainekava sisule. Sest. Noh, seda ma vist silmas pidasingi, eks ole, mis seal muud saab olla, kui see, eks ole, et kui, kui palju, mida, eks ole, ainekavas on, sest noh, põhimõtteliselt on ju nagu ainekava läbimine õpetajale kohustuslik. Aga Erkki Luuk 1000 siis on midagi öelda, et kas sulle tundub see miinimumi? Nagu normaalne ma tahaks üle küsida, et kas ma sain õigesti aru, et eesti keele osas kohustuslik miinimum ei muutu või kui siis väga vähe väheneb? Jah, tähendab, selle koha pealt on nüüd küll õieti aru saadud, et eesti keele kursuste arv jääb samaks. See tähendab kohustuslik miinimum on sama, mis praegu on vähenenud ja ei vähene üldse. Praeguse ettepaneku järgi. Jah, aga see on ettepanek, eks ole, see ei ole veel selles mõttes päris, otsustatakse. Ja no see on, siin on mitmed nähtu rahva esindajad. Kuna just nimelt rahvaesindajad peavad otsustamaks ole selleni, et see on praegu nagu ettepanek Ja, ja, ja selles mõttes haridusministeerium on see, kes ühendab osapooltega läbi rääkida, see on aga jah, et täiesti selgelt see miinimum ei vähene. Tõsi, kirjandustundide kohustuslik miinimum väheneb ühe võrra ja teine erinev ettepanek sellega, mis praegu on tehtud, on see, et, et kõik kõigi ainete kohustuslik miinimum väheneb proportsionaalselt. Aga noh, niipalju võib lihtsalt seletuseks vahele öelda, et, et see informatsioon tuli nüüd eelmisel reedel, et enne seda oli noh, mis nagu emakeeleõpetajad ka võib-olla tegutsema ja siin häält tõstma pani, oli siis enne seda oli see, et on nagu kuus kohustuslikku ei, palju seal oli neli noh, ühesõnaga, et see on nüüd nagu muutus. Ühesõnaga, see on nüüd, viimasel reedel emakeelde avalikkusele. Emakeelt ja kirjandust kokku oli kuus pluss kuus 12 ja see kokku oli kohustuslik miinimum oli siis väiksem kolme võrra ehk ühe. Ma tahtsin küsidagi kohe selle sama asja kohta, et reedeses Postimehes Tõnis Lukas kirjutas, et tegelikult ta ikkagi mõtles, et ta ei vähenda neid tunde ja emakeel on ikkagi oluline. Ma ei taha üldse irooniline olla, aga, aga kuidas, nagu tehakse mingeid ettepanekuid ministeeriumi poolt järgmisel hetkel öeldakse, et ei, me ikkagi mõtlesime ümber, et millest selline nagu eksitamine Noh, nagu ma ütlesin, et ega haridusministeerium ei ole mingisugune suletud asutused, kus tehakse midagi valmis ja siis esitatakse, esines nii jäänud, tähendab et tegelikult oleme me kogu aeg selle diskussiooni keskmes ja see ettepanek ainete kohustuslike miinimum vähendada, nii nagu ma alguses kirjeldasin tuli tegelikult väga mitmetelt kooliga seotud huvi rühmadelt, üks esimene on mõni lühidalt, kordan, aga see indikatsioon, et lapsed ei jõua ära õppida kõrgkoolid ja need, kuhu lapsed pärast lähevad, ei ole rahul. Ja, ja kuidas me seda saaksime lahendada, üks oleks see profileerimine ja põhimõtteliselt see tähendab kohustuslike tundide vähendamist ja valikuvõimaluste ehitamist gümnaasiumisse. Nii, ja, ja selle ettepanekuga tulid nii lapsevanemad kui koolijuhid kui õpilaste organisatsioonid kui tööandjad, nii et selles mõttes me olime ühiskonna suhtes tundlikud. Et seda reformi ette valmistada. Ja teisest küljest, nüüd kui see algne ettepanek ei olnud päris korrektne, tähendab ühiskonna vastu Kaja oli nagu noh, selgelt negatiivne mõne koha pealt, siis loomulikult me teeme muutusi, selles mõttes me ei noh, ei ole asi selles. Kas seal on haridusministeeriumi eelnõul on ka mingi selline noh, sisulised muudatused, et on kuulda olnud ainult sellest, et et läheb jah küll nagu tundide arv väiksemaks. Samas läheb palju huvitavamaks, et milles põnevus siis ja väga huvitavad tunnid seisnevad. Toomas Liivamägi. See on suuresti õpetajate teha, et ei, ma olen tegelikult sisimas veendunud, et ütleme haridusliku edukuse puhul on, on mõned asjad olulisemad kui tundide arv, üks nendest on just nimelt õpetaja, õpetaja, isiksus. Ja, ja teine on, on tõepoolest selle õpetatava sisu. Ja siis alles see maht, kui palju seda õpetada, sest noh, eks me kõik teame seda, et, et mõnda asja võibki jääda õpetama või lisada tunde ja tunde, aga me ei saa tulemust, kui, kui õpetaja käib hallitama tööd tegemas. Õnneks meil neid nii palju ei ole. Eesti keele ja kirjandusel on teatud eriline roll selles mõttes. Ta on väike rahvusriik, on väike rahvas. Ja, ja väga palju meie sellest rahvuslikust identiteedist tuleb just läbi eestikeelse kirjanduse, eesti kirjanduse. Ja selles mõttes me võib-olla oleme mõne suurema rahva-ga võrreldes natukene teistsuguses seisus ette, et meil on tõepoolest see, see selline tuum. Rahvusliku identiteedi tuum on on suuresti eesti kirjanduses ja, ja selles mõttes ma arvan, et eesti kirjanduse õpetamine on, on väga, tahtis, ta ei ole lihtsalt kirjanduse õpetamine, vaid ta on mingil määral midagi enamat, siis teine on see funktsionaalne on emakeel, see, mis aitab meil välja arendada kõik eluvaldkonnad, et eesti keeles ja kirjutada kõiki tekste. Need kõik peavad olema nagu ainega selgelt näha. Sest on kirjanduse õpetamise puhul on väga oluline, on, on mingisugune teksti analüüs näiteks ja ega seda tekstianalüüsi väga palju teistest ainetest. Samal ajal on, on see üks asi, mida näiteks ülikoolide õppejõud on öelnud, et teksti analüüsi ja kogu aeg nagu nõrgemaks. Et aga samal ajal ma, ma arvan, et sellele, kes valib nagu sotsiaalainete kallal oleks vaja nagu ühiskonda puudutavate või õiguslike tekstide analüüsi natukene rohkem, et tegelikult see pilt peaks minema nagu, nagu, nagu laiemaks. Kõige vastu vaielda seal, et loodusteadustes on eesti keel täisfunktsionaalne, mitte mingil juhul ta seda ei ole, kui mõelda sellele, et ühtegi rahvusvaheliselt aktsepteeritud prestiižsed ajakirja ilma eesti keeles. Ja ometi on kõik need ju publikatsioonide, põhised, teadused tegelikult sarnane olukord on ka sotsiaalteadustes ja võib-olla ka osades humanitaarteadustes. Et kas te siis soovite välja arendada sellise taseme, kus maailmatasemel teadus saaks teha eesti keeles, nendes valdkondades? See näib suhteliselt võimatu olla. Ja see kahtlemata on võimatu ja mitte ainult võimatu, vaid tõenäoliselt ka ei ole eriti mõistlik. Aga tuleb fikseerida see piir, kust allapoole me enam minna ei saa. Aga kui, kust me hakkame nagu valdkonna funktsionaalsust ära kaotama ja see, milles ma olen täiesti veendunud, et meil peavad olema bakalaureusetaseme üldainete õpikud, emakeelsed, üldine keemia üldfüüsika bakalaureuse tasemele koos vastava terminoloogiaga. Ma ei tea, võib-olla ma näen kuidagi kiuslik, aga see on üks väheseid asju, mis pressis oli ka kuulda, et et, et need kirjandustunnid muutuvad ja keeletunnid muutuvad huvitavaks, et muidugi nii nagu te ütlesite, ma olen 100 protsenti kindel, et see kõik ongi õpetajast kinni, aga et kas ikka peale või noh, et kuidas siis neid õpetajaid rohkem motiveerida, noh, see on muidugi iseasi ja siis on mingisugused konkreetsed asjad ka, mida, mida siis teha ikkagi, et oleks huvitav. Tundub, et see on ikka väga palju õppekavast kinni, mitte ainult vaata just mõlemas. Nii-öelda kas on mingid konkreetsed käigud ka siis mingid suunad, mida siis tegema hakatakse? Minu meelest üks viis, kuidas õpetajat motiveerida, ongi see, et Andale maksimaalne vabadus õppekava valikul tõenäoliselt ta ei saa seda päris näkku nullist koostada, aga vähemalt nii suur vabadus kui võimalik. Eriti oluline oleks muidugi kirjanduses minu meelest. Ma ei ole väga optimistlik, ma küll tahaksin, aga ei ole väga optimistlik selles osas, et seda vabadust väga palju kasutatakse kirjandusõpetajad, võib-olla rohkem loovamalt aga see oleks üks asi ja teine on see, et, et võib olla koolil oleks teatud selline õigus valida õpetaja kõrval noh, seesama näide, et, et kui on nüüd noh, näiteks loodusteaduste kallakuga kool, siis siis seda liiki terminoloogia ja, ja, ja tekstid võiksid tulla seal näiteks analüüsi alla. Kas sa näed siis sellisena välja, et kui on, ütleme, looduskallakuga kool, siis kirjandustundides loetakse loodusluulet. Mikrite ma olentimoronid tekstidest saanud väga noh, kuidas seda ütelda, elamuse. Samal ajal on meie kirjandusloos ka muid botaanilisi kirjanikke Kangro. Erkki Luuk enne kui me telefonis rääkisime, siis seal oligi mingi paar mõtet, kuidas võiks kirjandust õpetada? Et kuna ma saan aru, et Toomas Liivamägi ütlesite, et teil haridusministeeriumis neid uusi nõkse ei ole, siis äkki Erkki Luuk aitab hädast välja. Nagu teada, on kirjandust õpetatud seni põhiliselt kohustusliku kirjanduse kaudu mida on siis kontrollitud lugemiskontrolliga, mis kujutab endast faabula või kvandi kava, ütleme sisuliselt selle kondikava omandamine on piisav selleks, et läbida lugemiskontroll. Ühesõnaga, selleks et läbida kirjanduse stuudium sellisel meetodil, Sa ei pea üleüldse kokku puutuma kirjandusteostega. Ja ma arvan, et väga paljud õpilased ongi sinna jõudnud, et nad otsivad internetist lihtsalt neid kondikavu loevad, neid läbivad kogu stuudium. Minu meelest see on täiesti. Esiteks see ei ole üldse kirjandus, õpilane ei puutu isegi kirjandusega kokku, kui ta on niimoodi tegutsev ja teiseks ei tohiks olla nagu kirjanduse õpetamise funktsioon, et mingisuguseid selliseid kondikavu õpilastel eksale pähe tuupida. Ja siis alternatiive võiks olla minu meelest see mida kasutatakse näiteks Prantsusmaal kus loetakse suhteliselt palju katkendeid. Muidugi ei ole selliseid üksikuid pühasid autoreid keda peaks iga hinna eest ja kohustuslikult läbi võtma seal loomulikult prantsuse kirjandust, palju suurem aga tehakse mingisugune valik, loetakse katkendeid nende katkendite põhjal kui nende üheks katkentesse võimalik juba keskenduda stiilile, mis on tunduvalt lähemal minu meelest kirjanduse olemusele kui see kondikava ja lugemiskontroll, kui see peaks toimuma, eks toimides niimoodi, et on erinevate autorite teostest lihtsalt katkendid mis tõenäoliselt väga palju ei reeda seda, mis teosega tegu on ja siis või noh, mõni parajal määral stiili alusel seda stiili tõenäoliselt võetakse midagi tundides läbi ja nii edasi tuleb identifitseerida need, kas autorid teosed kirjutatud selliselt võiks toimuda ja mis on põhiasi, siis me jõuaksime tänapäevas. Ma arvan, et see on veel tänapäeval koolides. Nii olete parandate mind, kus see nii pole. Biographistlik istoristliku lähenemist juurest kirjandusele tõeliselt tekstipõhise ehk siis stiilil ja kirjandusel endal põhineval lähenemisel. Välja sellest staadiumist, kus meile näidatakse mingisugust puust lusikat, et või soki kuskil fotol ja öeldakse, et see on Tammsaare sokk. Palun väga, õppi katse on osa kirjandusest, Tammsaare sokid, kes puust lusikas, mida kasutas Kitzberg. Absoluutselt mitte mingisugust pistmist kirjandusega. Peaks jõudma selleni, et inimesed loevad teksti, loevad autorit ennast, mitte neid kvandi kaua, mida mõni pisut usina õpilane enne neid on koostanud, internetti üles riputanud. Noh, eks püüame kogu aeg sellega võidelda ei, loetakse ainult kondikavu, eks ole, et seal on esimene, et välja mõelda seda, et kuidas saaks ikka nagu päris teost lugema, mitte ainult seda, aga see on uus, uus aeg, jahus, võitlus pole ajuõpetajaga teadmata, et need asjad on kõik olemas. See, niisuguste ütleme kirjaniku elulugudega ja igasuguste muude faktide ka tegelemine on kindlasti Ta peaaegu olematuks muutunud või suhteliselt, no ma saan rääkida ainult iseenda kogemuse ja selle järgi, mida ma niiviisi oma tuttavate kaudu kuulen, et seda olen, sest ma isegi mäletan, et kui ma ise kunagi koolis käisin, käisin ju, kas siis saage siis kaheksandas keskkoolis saage juures ja mäletan, et vastasin eksamil näiteks Wilde elulugu, eks ole, noh et niisugust asja enam loomulikult ei ole. See, et see niisugune ajalooline mingi vot vot see on see, mille üle peaks arutama. Praegu tõesti mingisugune üldliin jookseb noh, kuskil niiviisi minevikust tänapäeva Poola, eks ole, et noh, seal on, ma olen nõus, et selle ümber võib, võib arutleda ja, ja võib-olla mõni muu oleks parem. Aga et see, mida teie välja pakkusite, see oleks kohutavalt hea niisuguse erikursuste jaoks tähendab, valikkursuste jaoks, eks ole, reaalne tähendab, võtta ainult see stiil, aga ta võib-olla peaks, tähendab, siit tekib mul küsimus, et võib-olla see on valeküsimused või vale, et kas kirjandus ka peaks mingit niisugust üldist haritust andma, noh näiteks? Ma ei tea, kes oli jah, no näiteks, eks ole, et noh, nagu ütleme, mingid nimed, asjad, mis on nagu mingis mingis ühises mälus olemas. Selles mõttes histuristlik lähenemine, et sa suudad asju kuidagi perspektiivi panna ja saad aru sellest näiteks põua oli, oli ennem kui. No ja muidugi oluline see on nagu tundub, et sellel on mingi oluline, et teatud niisugune ajalooline või ütleme, niisugune jah, midagi ei ole, aga sokid ei ole kindlasti hulgu. Sokid rõhutavad seda konteksti, et oli nagu Õnnepalu tähendab, et kui nendest sokkidest selgelt välja tuleb, siis kui me räägime Stiilidest ja vooludest kirjanduses, eks ole, see on ka mõistetav, aga muidugi me ei saa siin sõnast kooli kursus ei mindagi väga palju detailidesse. Aga nüüd, mis puudutab seda, et see on erikursuse materjal, siis ma tegelikult ei näe nagu põhjust, et miks seda võiks kasutada ka põhikursus, sellepärast. Ei tähendab väljendusin valesti, mis sa teed, et teatud elemente kasutada, kindlasti, aga et noh, et nagu seda põhikursus noh, ainult niiviisi üles ehitada. Ja ütleme ainult niiviisi, pluss veel see histo ristlik vaade võib-olla minust tõesti vales biographistlike instoristlikud ühte patta. Peoga festlik on kindlasti väga palju vähenenud või muutunud olematuks. Ma julgen siiski arvata, eks ole, seda et noh, eriti tänapäevaste võimaluste juures, kus kõikjal võimalik näha, kui on, tekib mingi huvi sünniaasta või muu järele, eks ole. Küsimus on selles, et Tammsaare sokid, nad kuuluvad. Mingis mõttes ajalukku, et selles mõttes ehist Aristlik nagu käikesele näite kohta ja mis puudutab seda stiili ja katkendite analüüsi, siis see on nagu erakordselt oluline tegelikult sellepärast et tekstianalüüs, see aitab nagu lihtsalt mõttest ka aru saada ja väljendada, selgelt oma mõtteid, saada aru loetava teksti mõttest ja nii edasi. Mis on, eks iseenesest palju olulisem kui selle kondiga omandamine, mis ei ütle mitte midagi peas konkreetsesse teemasse mingisuguse faabla kohta. Ja siin on absoluutselt nõus Jah, ja just seda like tekstianalüüsi, mitte ainult stiili analüüsi, mis oleks kirjanduses ja aga tekstianalüüsi ütleme teksti üldise loogika seisukohalt ja sellest samast siis turistlikust aspektist, eks ole, et mis näitab, et see tekst asetub sinna või missugused mõjud sellel sellest ajaloolisest ümbrusest tulevad siia teksti. Aga eks see tähtsam on ikkagi see teksti analüüs. Sellega ma olen täiesti nõus ja selles mõttes, et, et noh, et kas Kõrboja peremees peaks nimetama ajaloo tunnis või kirjandustunnis sellega? Ma isegi ei oska öelda, eks ole. Lõpetuseks üks viimane küsimus, mis mul on nagu jäänud, et ja see on jällegi selline kõlakas, et nüüd hakkavad füüsikaõpetajad hoopiski eesti keelt ja kirjandust õppima. Füüsikaõpetajatega on muidugi see häda, et neid on tõenäoliselt üldse kõige vähem, aga kust see kõlakas siis siitsamast Artiklist vist küll jah, aga Tõnis Lukas kirjutab sellest, et füüsikud hakkavad Nagu minister ütles, te olete nõus. Et lugu on ikkagi selles selles funktsionaalsuses, et, et küsimus on selles, et kas ajaloo õpetaja parandab keele mõttes töö ära või ei paranda või vähemalt tõmbab alla, kui paranda ära, eesti keel on ikkagi meie kõigi asi. Noh, see on sama lugu, kui paberitükk on põrandal ja seda ülesvõtmist palub ainult korrapidaja õpetaja, siis ei ole väärtuskasvatusega, kui kõik õpetajad vähemalt seda panevad ülesse võtta, siis siis see on Nüüd lähme aga veelgi metsikumaks, sest rääkima hakkab Andreas vee Valdur Mikita raamatust. Metsik lingvistika. Urmas Vadi tellis mu käest arvustuse ja arvustas objektiks on Valdur Mikita raamat, metsik lingvistika. Kui ma seda kuulsin, et tahetakse sellest raamatust rääkida, siis ma olin väga häbi. Sest Mulle tundub, et see raamat on üks viimase viie aasta olulisemaid raamatuid, mis eesti keeles välja antud eesti keele kohta. Loomulikult ei ole see ajamääratlus viis aastat mingisugune tähtis määratlus sest et mõnes mõttes on selle raamatu tus ajaga raskesti mõõdetav. Nüüd miks ma teda nii väga hindan? Valdur Mikita juba oma varasemates raamatutes on näidanud, et ta on noh, teatud mõttes defineeritav kui vastumõtleja, sest ta ei liigu üldises voolus. Tal on nii bioloogi ettevalmistus kui semiootika ettevalmistus hästi põhjal, kõik ja semiootikadoktor ja tema mõtlemine läheb igasugustest traditsioonilistest kanalitest ikka märkimisväärselt selgelt eemale. Kuigi see tendents, mida Valdur Mikita esindajat või kuhu ta kuulub, on üldiselt praeguses Eesti kultuuriruumis küllalt selgelt küllalt tugevalt olemas. Aga noh, siiski on tegemist eristusega. Nüüd mõtlesin ja vaatasin seda raamatut, et mida ma temast rääkida jõuan. See raamat ei ole ju paks, eks ole, vaatame, mis ta siin lehekülgi näitab, noh, 120 224 lehekülge, natukene rohkem veel paar tükki, tan õhuke. Aga kui ma hakkasin nüüd siis kokku panema plaani, siis selgub, et ega ma tegelikult palju rohkemast rääkida ei saagi, võib olla paarist leheküljest. Sest et juba ainuüksi paari lehekülje pealt genereerub üles nii palju erinevaid mõttekäike ja asju, mida on tarvis öelda, midagi tarvis lahti seletada. Et noh, ei ole võimalik teha ammendavat ülevaadet sellest raamatust ja väga hea ongi, et ei ole võimalik teha. Sest et noh, ma tõepoolest soovitaksin tungivalt igaühel, kellel on eesti keele üldse keele vastu huvi võtta, see raamat, lugeda läbi, olla temaga nõus või vaielda talle vihaselt vastu, sest et ma arvan, et on küllalt ka neid, kes talle vastu vaidlevad, nüüd mis siis on nende paari esimese lehekülje pealt juba üles tulev kontseptsioon, millest Valdur Mikita kirjutab. Ta kirjutab sellest, et kirjakeelega on tõsiseid probleeme ja tõsised probleemid ei ole üldse sellised, nagu emakeeleõpetajad arvaksid, et lapsed ei oska kirjutada või et keelt õpetatakse liiga vähe ja et grammatikat ei nõuta piisavalt, et palju ja selle tulemuseks on poolkeelsed inimesed. Probleem on hoopis vastupidine. Probleem on hoopiski selles, et, et ma siin kohati tsiteerin teda mõningate väikeste väljakirjutuste järgi. Valdur ütleb, et kujutlus normeeritud kirjakeele ainuvõimalikkusest on ahistav ja piirav ja väga lihtsalt selle raamatu mõnede osade temaatika. Kokkuvõttes ongi see, et kirjakeel ei pruugi olla päris see, mida me oleme harjunud temast mõtlema. Mida meile on sisendatud koolis. Kujutluskirjakeelest kui kultuuri ühest olulisest alust alast ühest tüvistruktuurist, millele kultuur ennast baseerub, laguneb Valduri raamatut lugedes pisikesteks tükkideks, võib-olla isegi mõningates kohtades lendab suure plahvatusega laiali ja kirjakeel hakkab paistma hoopis teises valguses. Ma ei tahaks öelda, et negatiivses valguses, sest et midagi analüüsides selliste positiivsest ja negatiivsest jagamine ei ole tingimata kõige arukam tegevus. Aga On mõningaid päris häid vastuväiteid sellele, et kirjakeelt sellisel jumalikust tatakse ja temast on selline kultust tehtud. Nüüd Valdur esitab küsimuse, kas on kedagi, kellele koolis anti ülesandeks näiteks mõelda välja uusi kirjavahemärke kas keegi suudab midagi sellist meenutada. Tuleb välja, et kui ikkagi mõelda, siis ega eriti vist ei ole. Enamik neist on ikkagi nagu treenitud aastate ja aastate kaupa juba mõtlema, et te ei kirjuta piisavalt õigesti. Te peate varjutama, te peate grammatikareegleid õppima, kuid ei tohi olla keele suhtes loomingulised. Ei tohi keelt, kirjakeelt edasi, me räägime just praegu konkreetselt kirjakeeles ei tohi seda edasi arendada, ei tohi sinna midagi juurde tuua. Te peate leppima sellega, mis teile juba ette pandud on. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et, et inimese individuaalne keelevõime kohandatakse sundkorras ette antud kirjale. Tähendab inimene ei saa oma keelevõimet lasta areneda nii, nagu ta tahaks, vaid see murtakse konkreetse kirjakeele reeglite järgi, praksti katki ja pannakse tööle, nii nagu kirjakeele reeglid ette näevad. Nagu tuleb pikemast arutluses tegelikult välja juba, aga juba siit on hästi näha sellisel kujul kirjakeel toimib pigem nagu võimuinstrument mitte nagu mingi kultuurilisele väljendusvabadusele viiv tehnika. Nüüd. Ma võin ka isiklikus näiteks kinnitada, et selliseid asju juhtub küll. Ma hakkasin millalgi kirjutama, kasutades läbivalt väikest algustähte ka lausete alguses ja sellega oli paksu pahandust lihtsalt noh, minu graafilise keeletaju jaoks on suur algustäht. Häiriv Mulle ei meeldi, see rikub minu jaoks lauserütmi, ma koristasin selle ära ja ma pidin nägema väga kurja vaeva selleks, et viia sisse erinevatele toimetustele arusaam sellest, et need testid, mis tulevad minu käest, tulevadki väikse algustähega ja et neid ei tehta ümberlausete algusesse, ei panda Valgust tähti. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et praeguseks juba päris päris paljudes kohtades on seda siiski õnneks respekteerima hakatud ja isegi Postimehes on ilmunud küll väga temaatiliselt just nimelt sellest samast probleemist rääkivalt, et artikkel, mis kasutas läbivalt väikest algustähte, okei, Päevalehe formaat seal midagi muud, me saame aru, et päevalehel on oma teatud sundused, mida ta peab läbima nüüd tagasi Valduri raamatu juurde. Kui hakata kirjakeele kohta esitama veel küsimusi, et, et noh, missugune võis olla kirjakeelne eelne faas kultuuris, siis Valdur osutab sellele, et keel oli ikkagi põhimõtteliselt maagilise mõtlemise tööriist. Kirjakeelne eelne keel ja kõne ja ja maagilise mõtlemise tööriistana toimis nagu balansseeriv seadeldis, mis aitas inimesel positsioneerida ennast universumis kuidagi tasakaalustada, kuidagi leida oma koht, ta töötas oma rütmidega oma individuaalselt eripäradega. Kirjakeele sissemurdmine mingis väga selges mõttes muutis keele pelgalt kommunikatsioonivahendiks, võttis talt ära need rakendused ja need tähtsused, mis oli ühesõnaga kõnel ja, ja, ja keeleliste struktuuride üleüldse kirjakeeleeelses perioodis. Mis tähendab seda, et mingis mõttes Kiri muutis võttes kommunikatiivse funktsiooni nagu ainuvõimalikuks ainupõhistatuks kitsendas neid võimalusi, mis inimesele jällegi kultuuriliselt jäi kasutades oma suhtlemisvõimet, oma keelevõimet. Valdur osutab siin sellele, et pärast seda, kui tekkis kirjakeelsus selgus isegi näiteks vanad sumerid pidid suhteliselt ruttu tunnistama, et kirjakeelest sai maksukoguja käepikendus. Et see hakanud töötama üldse mitte nii, et selles oleks olnud hea väljendada tähelepanuväärseid mõtteid ja lennukaid kunstilisi kultuurilisi teooriaid, vaid ikkagi, nagu tohututes kogustes tekste esitavad meile mõtet John 27, rasvane lammas, võlg. Ja siit edasi hakates vaatama, nagu mismoodi tänapäeva bürokraatia on ennast üles ehitanud ja millele põhineb tänapäeva bürokraatia siis tuleb kuidagi väga selgelt välja, et bürokraatia, alusstruktuur on kirjakeel. Ühesõnaga, kui keel kui maagiline tööriist, keel kui inimese balansseerida ja tasakaalustaja universumi vastas seismises ei oma enam praktiliselt nagu mitte mingisugust kaalu, see on võib-olla midagi, mida me aeg-ajalt otsime, milleni me tahame jõuda, kuid ta ei tööta enam nii, küll aga töötab ta kui bürokraatlikku struktuuri võimuinstrument ja grammatika töötab kui politseinik, kes tekitab olukorra, et, et ettekirjutatud ja ettenähtud täidetakse. Need on väga väiksed väljavõtted sellest millele see raamat osutab. Aga. Ma peaksin tegema võib-olla veel ühe viite. Valdur väidab oma raamatus metsik lingvistika, et, et tõenäoliselt on meie kirjakeel jõudnud praeguseks hetkeks oma piirile. Me vajame selleks, et väljendada väga paljusid asju, mida me tegelikult oleksime võib-olla suutelised väljendama või mida me tahaksime väljendada. Me vajame selleks mingisugust teistsugust märgisüsteemi. Sisuliselt on võimalik, et meie ees seisab lingvistiline murrang sest et Euroopa renessansist välja kujunenud keelemärgid ei anna meile võimalust selleks kõigeks, milleks me tahaksime olla võimelised ja milleks me võime olla suutelised. Noh, mingisugune väga selge märk selles suunas on kaheldamatult see, mismoodi Emoutikanid, smailid, kõikvõimalikud märgid, mis väljendavad emotsioone, on sisenenud näiteks netikommunikatsiooni. Ühesõnaga, see on koht, kus grammatika reglementatsioon ei kehtesta ennast niisuguse toore jõuga nagu paberile vormistatud dokumentalistikast. Ja selles kohas just nimelt murrab inimese loomulik keelevõime ennast välja ja hakkab genereerima uusi märke kust seda keelevõime, loomingulisust ei sunnita kohe tagasi jõu, struktuursesse, voolusängi. Ühesõnaga sellel raamatul on mõnes mõttes väga olulist suunda näitav, läbivalgustav ja võib-olla ka ette ennustav sisu. Ma arvan, et kõik see, mida ma praegu selle kohta suutsin öelda tuletus võib-olla ühest leheküljest selles raamatus. Aga lehekülgi on siin siiski märkimisväärselt rohkem. Nii et kui teil on võimalik, kui te olete keelest huvitatud rakke sellesse raamatusse sisse, see võib muuta totaalselt seda, mida te keelest Oma eelmise nädala blogi kannab ette Toomas rauda. Kolmas märts hommikul kuulen raadiost, et üks poepidajatest abielupaar on sooritanud enesetapupolitsei mõrva motiiv ei kommenteeri. Ka mina ei julge seda teha, kuigi kõik on ju selge. Päeval helistab vadi, tahab, et kirjutaksin blogi ja loeks selle ise raadios ette. Aga luban, väga tüüpiline, mul tuleb meelde Vjatšeslav Haavel, kes tahtis oma peaministri toast välja saata, aga palus tal selle asemel viisakalt istet võtta. Ei ole siin ilmas üksi keegi õhtul postkastis Reformierakonna parem reaalmajanduse kriisist väljatoomiseks. Sellega võiksid olla abielupaari näod kinni katta. Ma ei imestaks, kui keegi selle peale käsi plaksutaks. Neljas märts helistab, sõber Tiit kas sa eile endale reformarite plaani said? Sain jälkus. Aga kas sa seda panid tähele, mis nad seal ütlevad? Lubavad kriisist välja aidata, seda küll. Aga see, mis nad seal ajaloost kirjutavad, ei pannud. Tahad, loen sulle ette? Ajaloos on ka varem olnud raskeid aegu ja alati on olnud reformierakonnal tegus plaan, mis on meid kriisist välja toonud. Esimesel Eesti ajal neid vist ei olnud. Seal ka mitte. Vähe sellest, selle järgi oleks ka Lembitu reformor pidanud olema, äkki oligi. Kuule, ega neid reklaame ei saagi muidu teha, kui ja selle asemel, et Tiiduga nõus olla, võtan mina hoopis kaitsepositsiooni sisse. Vist peab vestluses olema mingi tasakaal. Niipea kui keegi kedagi ründab, asud sina kaitsele. Tuleb meelde eilne kõnelus Vadiga, kuid Vadiga oli teisiti, seal ma reetsin enda, tahtsin olla hea ja vastutulelik. Täna ma seda ei teinud, olen Tiiduga nõus või sellest minu nõusolek on nii totaalne, et tunnen häbi, et olen vestluse konvertsionaalsetes piirides hoidmise nimel käitunud nagu argsõdur kes ei julge pead kaevikust välja tõsta ja pissib igaks juhuks püksi. Tiit räägib veel sõnaväärtuse kadumisest. Kas tõesti on neil ükskõik, mida nad kirjutavad? See on ju valijatele näkku sülitamine. Kõne kestab ligemale tunni. Kui ma telefonitoruga pärast panen, märkan, et seal niiske. Meelde tuleb. Tädipoeg Indrek, kes nägi unes, sülitas ja sülitaski. Magasime ühes toas, mina ärkasin, enne. Nägin, kuidas Indreku kukal padja alt üles tõusis. Suust lendas vastu tapeeti süljelarakas. Mis sul viga on, küsisin, mis sa unes nägid? Nägin, et sülitasin. Viies märts kirjanike ristikäik alanud ajalehtedes suured pealkirjad. Kirjanikud ihkavad eluaegseid stipendiume. Nemad tahavad endale hiigelsummasid, mis meie lihtsad inimesed, peame tegema. Selline on kõikide kommentaaride alatoon nagu alati, leidub ka neid, kes on poolt. Karta on, et sellest ei tule midagi välja. Parlamendis lükataks selline eelnõu tagasi, kui ta sinna muidugi üldse jõuab. Varem siis veel nüüd aga kus kõiki on vallanud paanika? Kahtlane, väga kahtlane. Mind rõõmustas väga Aarne Üksküla loobumine miljonist kroonist vist küll mitte kõigest, aga ikkagi. Ja kui selle kõrvale panna veel too üksildane pensionär, kes oma pensionivallavalitsusele andis. Tegelikult on nende kahe teod võrdsed, kuigi näitleja sai rohkem rambivalgust, mis on ka ju loomulik. Mäletan, et esimesed loobujad raha tagastajat Kulkal olid just kirjanikud Doris Kareva ja Valentin Kuik. See oli küll juba üsna ammu. Miks ei võiks nüüd uut hoogu saada. Kuid siis peab olema, millest loobuda. Nüüd, pärast üksküla on kõigile saajatele okas hinge istutatud, mõtlevad sportlased, kaaluvad kultuuritegelased. Kas pole see üks hea okas, mis nõnda torgib? Loobujad jaotavad neile antud raha uuesti õiglaselt, ümber, riik selleks võimeline pole. Kuues märts käisin väljas, vastu tuli neeger, bussis tema kõrval eriti meelsasti istuta. Kui see aga kogemata juhtub, siis püsti tõusta. Paari aasta eest elas meie maja kõrval püstak, kus ka üks neeger käis igal hommikul taksoga tööl, käsi klotser sõrmuseid täis. Oli veel üks töötas bensiinijaamas. Ükskord öösel tuli mulle vastu, oli halvas tujus, kuulsin, kuidas ta valjult kirub. Ma ei tea, mis ta meele mõruks tegi. Igal juhul mitte lasnamäe. Ma ei tea, mis on neist saanud, enam neid ei ole jäänud, on see üks. Aga ükskord ma kuulsin bussis, kuidas üks ema oma lapsele seletas, see on Lasnamäe, see on sinu kodu, siin on halb elada. Seitsmes märts sõitsin bussiga linna, ühes peatuses tuli peale prükkar mõlemas käes rasked pambud. Ta ei suutnud oma jalgu kuidagi trepiastmele tõsta. Seisuste vahel läksin talle appi. Raske oli suur kuldsete lukkudega kohver ilmselt prügikasti kõrvalt üles korjatud. Võtsin sangast kinni. Kuulsin veel, kuidas ta vene keeles ütles Humenjaapanõienoogi, mul on jalad haiged. Hoolikalt seadis ta oma kompsud enda ümber ja jäi vahekäiku seisma. Mis siis saab, kui bussijuht ta bussist välja ajab? Mõtlesin ükskord varem oli see juhtunud. Sa haised nii heledalt, kobi välja. Ütles bussijuht, mikrofonimees läkski, õnneks olid pakid kergemad. Mõtlesin siis, et mis oleks, kui teeks ajakirjandusliku eksperimendi määriks näo mustaks, paneks nartsud ümber ja sõidaks bussis, niikaua kui bussijuht jälle sõimama hakkab. Politsei kutsub maa, siis näitaks talle oma ID-kaarti, kus peal ka kvartalikaart. Huvitav, mis näo nad siis teeks? Seekord läks aga nii, et kui buss lõpp-peatusse jõudis, võtsin jälle kohvri sangast ja tarisin ta välja. Aitäh, ütles mees selges eesti keeles. Mul oli selle üle nii hea meel, et läks meelest pahandada nende noorte üle, kes olid istunud ükskõik sete nägudega bussi uksele lähemal kui mina. Eks ole mind ennegi mu välimuse järgi prükkariks peetud. Kas maga haisel? Kaheksas märts, naistepäev, Lähen lilli ostma, ostan tulbid, inimesed on sõbralikud, mehed viskavad omavahel nalja. Nüüd on lilli saada, Vene ajal oli sellega raskusi. Tõin tulbid koju, aga need olid nii peenikese varrega, et vajusid kokku. Ja kui naine neid nägi, läks ta kurvaks. Ja minul oli häbi, polnud osanud lilli valida. Seeder tuleb mulle meelde mitte ainult naistepäeval, vaid alati, kui on põhjust lilli osta ja kinkida. Vahel piisab ka juhuslikust Lilia nägemisest kellegi käes. Mul veab. Sain jälle kedagi aidata. Läksin poodi, nägin prügikasti, kõrval seisab umbes minuvanune mees ja väriseb. Käes on tal raske kilekott. Tundsin ta ära, käib alati väikse koeraga jalutamas. Invaliid lonkab ühte jalga ka, praegu on tal teises käes kepp. Lähen tale juurde, võtan koti. Lähme, ma aitan sind. Tean, kus ta elab, kõrvalmajas. Teel ajame juttu, küsib mu nime, ütlen. Mul oli kunagi üks eestlasest sõber, seal oli ka Toomas nimi. Oli kraanajuht, kukkus kraana otsast alla, kaine oli. Talutan ta ukseni, mees valib mingi numbri. Uks läheb lahti, kas minna kaasa saab, ehk ise mõtlen. Õnneks läksin, korter oli viimasel korrusel, liftiga polnud. Mees teeb ukse lahti, korteri sügavusest kostab vali naise hääl. Sõimab mis kole. Ka mina saan oma osa. Mis sa tast tassid oleks ära surnud, parem oleks olnud. Tänases litris rääkisid koolist keelest ja kirjandusest Heljo Kirber, Toomas Liivamägi, Erkki Luuk, Valdur Mikita raamatust Andreas v. Blogi pidas Toomas rauda. Kristian Jaak Petersoni luuletuse esitas Mikk Mikiver. Jürgen Rooste oma kannab ette Guido Kangur. Saate tegid Urmas Vadi, Janek Kraavi ja Maristomba. Kuulake meid ka. Vikerraadio koduleheküljelt. Kohtumiseni. Emakeelepäeval luuletaja ärkab mudamülkast kergitab ta sentimeetri jämeduse kaela otsas oma kidura suurtel näljaste silmadega kolba ja oigab, läkastab kurgust soomuda ja oksendab välja turbase v. Siis metsast läbi üle kraavi maanteele kus ta tapab, kägistab varahommikuse tööle tõttava lahke riigiametniku. Kisub alles kramplevalt korjuselt ülikonna. Paar numbrit suurema kui vaja. Ajab selle selga ja suundub lähimasse kooli. Et oma värsse ütelda. Pärast plaksutatakse autor tunneb siirast tänutunnet. Kui emakeelepäev saab läbi ronitama mülkasse tagasi. Ainult üks suur kurbsilm jääb pinnale kallerdama. Litter. Otsib väravaid kirjandusilmas?