Eesti sõduritund. Päeval võidupühanädalal kõneldi mitmel puhul eesti sõdurist ja kindral Laidoneri st. Ei usu, et enam leidub kuigi palju kaasmaalasi, kes oleksid oma silmaga näinud, kuulnud ülemjuhatajat kusagil kõnet pidamas. Teatavasti on tema sõnavõttude salvestusi Ki Eestis olemas vaid kaks. Teise neist on Eesti raadiole lahkelt loovutanud Rootsi riigiraadioarhiiv. Ja nii on meil täna haruldane võimalus kuulda kindral Laidoneri kõnet 1936.-st aastast Narvas. Põhjasõja mälestussamba avamisel. Praeguse riigi maa-alad kuulusid tollal voodri riigi ülemvõimu alla ja tuur arv eesti rahva poegi vaid teil oma maa kaitseks, kood täite siis riigi kodanikud ega üle kahe sajandi on küll möödunud täit aegades. Aga Suded, kuningas Karl, 12. ja temaaegsed sõjad on jäänud Lenini prügimaa Eesti rahva keskel. Kogu maal on suur arm, maakohti, aduvaid valupuid ja muid looduse mälestusmärke, mis on rahvajuttude ja rahvatraditsioonide järele seotud kuningat Karl 12 nimega ja tema juhtimisel peetud sõjaga. Siin aitab, et juba tol ajal üle 200 aasta tagasi Rahva enamus aru tühja tungiva vaenlase hädaus võttis teadlikult oda oma maakaitsed ja järeltulevad põlved, omad mälestused, austadid teada juhti Karl 12.. Vaatamata sellele, et Rootsi aeg Eestit ei olnud rahvale vett alati kärge orbiiti Rootsi ajad Eesti rahva keskel trüginud head mälestused jaadi Narva lahing, mida teie tänasin, mäletame, oli viimane rõõmusündmustele sajajärgud. Järgneda. Maad hirmsasti laastab tuur põhja, teda ja tallele poliitiliselt ja vajadusel sealt väga raske ajajärk. Seepärast on aru saada, et meie, eestlased kuna Eesti riik ja meelega elaveegaada ausamba püstitamisele Karl 12-le vein, kuuldav Narva lahinguplaat väga peale, talle oldi ausamalt valetada, tark väile. Tahti täides mõtted, tema võtab veene meelde, võitlusi pidada oma maa Kaidlik aastasadade eest ja näitab, et juba dada tõid tagasi julge ja hästi korraldatud võitlus oma igavad aitaks andituuri tulemusi ja võimaldas lüüa tagasi peale tungivad tugevad valdad tammuti, kui, siis üldist hiljem 1900 18. aastal Eesti iseseisvuse algpäevil meie vabandada sõja ajal. Ja nüüd me kuuleme, et tänase Eesti kaitseväe juhataja otsekui jätkaks seda mõttelõnga meie vabadussõjast kõneldes võidupüha eelõhtul samuti Virumaal Rakvere linnuses, viitseadmiral Tarmo kõuts. Samamoodi tuli siis ka vabadussõjas noor rahvavägi rinnal ja lõunarindel kahe ülekaaluka vaenlase vastu ning võitis. Loomulikult toetas rahva enamus rahvaväge ja see andiski eilsetele talupoegadele, töölistele ja Harritlastele raudse jõu, mida neil ja meil võidud saavutamiseks tarvis läks. Ei oleks rahvavägi vabadussõda võitnud, ei oleks meil täna siin suure tõenäosusega oma riiki ega ei kõneleks Meuma keeles. Vanad laimukohad panevad mõtlema igavikuliste väärtuste peale mis teeb sõdurist sõdurit, mitte vorm, relvad, kuigi ka need on olulised vorm. Lopaid panime sideme üksustele. Päevale annavad tugeva sisemise sideme või kui soovite, siis moraali hinge, miski muu. Miskit ei olegi nii lihtne seletada. See on ühiste väärtuste süsteem. Jääb tühipaljad, sõnad kõlavad deklaratsioonid. See on ideoloogiline alus, millele me tunnistus demokraatlik riigis tugineb alus, millel tugineb meie suhtlemiskultuur nii organisatsioonisiseselt kui ka suhtlemisel teiste ametkondadega ja meie kolleegidega väljaspool Eestit. Ma tean, et need põhimõtted olid olulised ka 28. veebruaril kordades operatsioonil Iraagi vabadusteenistuskohustuste täitmisel hukkunud nooremseersant Andres Nuiamäe. Nooremseersant nuiamäe panime lühikese ja sirgjoonelise tähistusega neid kaitseväelasi enda jaoks uuesti lahti mõtestama sõjaväe põhiväärtusi. Nende põhimõtete ja sõjaväeoskustega relvastatud läks reserve. Kevadtorm 2000 neljandal hea lõpetasime andnud esimese jalaväebrigaadi teine pataljon. Kevadtormis üle 2000 kaitseväelase, kaitseliitlase ja reservväelase. Eetilised kategooriad lisaks professionaalsetele mürasaya oskustele aitasid korraldada juhtida Eesti edukamat miinitõrjeoperatsiooni SKP-st 2004. Eesti vetes leiti ja hävitati 125 erinevat lõhkekeha. Neid põhimõtteid omaks võttes oleme kasvanud nato küpseks. Küpsus tähendab võimet rääkida samadest eetilistes kategooriates ja samas keeles. Ma ei pea siin silmas vaid inglise või prantsuse keelt. Need põhimõtted on oluliselt meestele ja naistele, kes kaitsevad praegu, kui kogu Eesti on jaanipäeva lainel meie riigi julgeolekuhuvisid Balkanil, Liibanonis, Afganistanis, Iraagis. Eesti kasvatanud ustavad sõdurid, kes on valmis, julgevad ühiste väärtuste ning oma meeskonna nimel lõpule minna. Tosina iseseisvusaasta kohta on see hea saavutus. Eesti on loonud elusorganismid, mis kaitseb põhiseaduslikku korda oma demokraatlikku riiki ja rahvast kaitseb kultuuri, mis kannab etnose identiteeti. Selle organismi arengut ei saa väärata iga ohvitser jal ohvitserkond, koolitaja ja õpetaja ning annab oma alluvatele edasi väärtuste süsteemi põhimõtted mis kasvatavad kodanikust kõrge moraaliga sõdurit. Ma keeldun uskumast teooriat üha edonistlikumaks muutuvast maailmast ja aktsepteerivast, vaid isiklikule kasule mõtlevaid inimesi. Kohusteta ei ole riiki, ühiskonda ega ammugi mitte rahvusvahelisi organisatsioone. Kooslused seavad ühiskonda, millele on tähtsad ühised väärtused. Üks aegade hämaruses, viis inimühiskonnaga kaasas käinud kohustusi on vajadus ennast kaitsta. Tegelikult on Eesti ühiskond selles kaitse vajaduses juba kokku leppinud. Avaliku arvamuse uuringud ütlevad, et kaitsevägi on üks riigi usaldusväärsemaid institutsioone ning pea 80 protsenti meeskodanikest on valmis osalema relvastatud riigikaitses. On valmis kaitsma oma peret ja omandit. Ühtegi täiesti ulatusliku kokkulepped. Mulle meenub näited patriotismist ja riigimehelikku, sest ei ole vaja kaugelt otsida. Rägavere vallavanem Helmut Pajula ja Maidla vallavanem Hardi Murula kutsused maaväepataljon pärast suurõppust. Kevadtorm oma valla maadele tagasi selleks et seal järgmise aasta kevadtormi korraldada. Sonda vallavanem Ivo Teder ja Mäetaguse vallavanem Veljo pingsalt toetasid Eesti sõdurite kaitseliitlaste aasta harjutust, kuidas oskasid. Eesti põlevkivi peadirektor Mati ostav küsib avatult, et andke aga teada, millist maa-ala kaitseväe laske oleks tarvis läheb. Eesti põlevkivi vanades karjäärides on võimalik hea tahtmise juures tulistada kõikides relvadest, mis meil on. Endine Lääne-Viru maavanem Marko oranž on mitmekülgne mees, kuulub Virumaa muuseumide nõukokku, on teatriseltsi asutanud, kirjutab luuletusi. Võin teile kinnitada, et reservleitnant Pomerants on ka päris korralik miinipildur. Rakvere linn on kinnitanud oma vappi meie mereväe lipulaeval Admiral Pitka ja saanud endale niiviisi sõpruslaeva. Siit mäe pealt selgesti näha, et Rakvere ei ole olnud ega ole ka praegu eriti tähtis mere ja sadamalinn. Kuigi sadamalinnak Kunda korstnad peaksid siit kõrgelt näha olema. Ikkagi tekib otsekohene küsimus linnapea Andres Jaadla-le ja teistele virulastele. Miks te seda kõike teete? Kas lubate? Ma proovin ära arvata. Kas sellepärast teile meeldivad üle kõige sõjalaevad ja vormis näed? Vaevalt küll. Küllap ikka sellepärast, et te olete Rakvere ja Virumaa patrioodid ja ka eesti patrioodid Tänan teid, virulased toetuse. Rahva toetus teeb meid sõdureid sodiks ja meie rahvaväe tugevaks. Avarahvas kaitseb oma riiki. Ja Viru veri ei variseks. Eesti vabariigi terviseks. Sõduritunni mikrofon salvestab 22. juunil Viljandis lossimägede lähistel toimuvat. Kõneleb Eesti vabariigi president. Kallid kaasmaalased. Kindral Johan Laidoner on õelnud. Et riiklik Mu elujulguse oleme pärinud vabadussõjad. Just julguse, usu ja tahtejõuga võitiski Eesti vabadussõjajulgusega loota parimat ka võimatuna näivas olukorras usuga eesti suutlikkusse ning tahtega oma elu iseseisvalt korraldada. Meie rahvajulgus usk, tahe kasvasid vabadussõja võitlustes ja võitudes. Eestlased ei olnud sajandeid oma armeega oma ideede raha eest võidelnud. Seepärast oli ka julgust ja usku. 1918. aastal veel napilt. Oma tegevuse autoriteedi ja eeskujuga saavutas aga ülemjuhataja Johan Laidoner esmapilgul võimatut. Ta suutis sisendada usku mitte ainult armeele vaid kogu Eestile. Tulemuseks oli võit, mis kindlustas meie rahvale oma riigi. Kas ta on igati sümboolne, et ausammas kindral Laidoneri-le avatakse vahetult enne Võnnu lahingu 80 viiendat aastapäeva? Eesti sõjaväe ülemjuhatajana Johan Laidoner mitte üksnes korraldas ja juhtis vastupanu vaenlasele taga, õpetas eesti rahvas oma iseseisvust hindama. Kindral Laidoner pühendas oma tegevuses isamaa armastuse ja teotahte ning suutis selleks innustada ka teisi. Selle eest on Eesti talle igavesti. Ta andis meile ka rahvusvahelise koostöökogemuse ning õpetas hindama selle vajalikkust riigi kindlustamiseks. Ülemjuhataja Laidoner oli siingi eeskujuks. Tema tegevus koos vähendamisel oli ülioluline noorele ja seda enam sõtta haaratud riigile. Tänaseks oleme omandanud rohkesti kogemusi koostööst nii üksikute riikide kui nende ühendustega. Mõistame nüüdseks ka paremini niisuguse koostöö tähtsust ning oleme seda kinnitanud nii Euroopa Liidu kui NATOga liitudes. Kindral Laidoneri kuju püstitamiseks tegi annetusi ligi 1500 eraisikut ning 600 asutust organisatsiooni üle Eesti. See oli nendepoolne austusavaldus nii vabadussõja kangelasele kui kõigile Eesti iseseisvuse eest võidelnud teleaitäh. Kõneleb Eesti vabariigi kaitseminister Margus Hanson. Lugupeetud härra vabariigi president. Daamid ja härrad, Auväärse kindral Laidoneri mälestussamba jaoks ei ole tõenäoliselt sobivamat kohta, kui see on Viljandil härra Lailonärile ja tema mälestusele. Veel lähemale pääseksime, kui viiksime täna avatud kuju siitsamast üle järve linnunen linnulennul mõne kilomeetri kaugusele tema sünnikodu kohale. Ütlesin hetkel meelega härra, mitte kindral. Et rõhutada sõjalistest auastmetest rohkem Johan Laidoneri kui tavalist inimest. Temast kui tavalise inimesega Viljandimaal kasvanud kangelaskuju varjusid hilisemasse paika viimine oleks kummardus talle kui Eesti inimesele. Kuid minevikusündmuste valguses on inimlikule mõõtmele lisandunud veel suurem rahvuslik mõõde. Ja kui soovistega sõjaajalooline Hoovides endi ja meie järeltulijate mälude säilitada mõlemaid mälestusi, püstitame täna kuju kindral Laidoneri kodule lähimasse linna ajaloolise lossipargi lähistele. Nii peame meeles tema enesejuuri, kuid meenutame samas tuhandetele möödujatele meie rahva keerulist ajalugu ja raskeid valikuid. Ma veel kord juhin tähelepanu asjaolule. 60 aastat tagasi toimusid erakordselt keerukad sündmused Eesti ajaloos. 1944 44. aastal tekkis lootus vabadussõjas kätte võidetud ja 1940. aastal kaotatud vabaduse taastamiseks. Mitukümmend 1000 meest järgis peaminister Jüri Uluotsa üleskutset ning koondist kaitsma Eestit punavägede pealetungi eest. Ajaloost tulenevalt paraku sõlmite sinimustvalgete lippude all. Juuli lõpus sinimägedes kulmineerunud lahingutel oli vähemalt üks selge tulemus. Tuhandetel inimestel tekkis võimalus põgeneda vabasse maailma, et eestlust, vabaduse, vaimu ja õiguslikku järjepidevust seal alal hoida. Samuti demonstreerida selgelt soovi mitte kuuluda Nõukogude Liidu koosseisu. Peame täna meeles ka neid mehi, kes keerukas ja lootusetus olukorras tegid meeleheitliku katse taasluua Eesti vabariik. Pole nende süü, et seda polnud võimalik teha eesti mundrites ja Eesti lipu all. Aitäh neile. Kõneleb kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees härra Trivimi Velliste. On enesestmõistetav, et ükskord pidi sündima mõte ajada ausammas vabadussõja legendaarsel ülemjuhatajale kindral Laidoneri. Ausammas siis miks mitte tema kodulinna üks, mida tema lapsepõlve linna? Täide on läinud ennustus mille möödunud kuul Tallinna raekojas sõnastas Soome suursaadik Jaakko Blumberi. Meeldival kombel on täna meie seltsis. Kindral Laidoner Viljandis ja marssal Mannerheim. Helsingis on punki oma sadulas alustanud vaikselt kahekõne. On sündinud, saanud millel Viljandi ületab Tallinna. Ma loodan, et viljandlase oskavad seda tõsiasja hinnata. Alles mõni nädal tagasi oli elavate killas veel kolm viimast vabadussõja veterani. Nendest kaks Eestis ja üks Soomes. Kurbusega pean teatama tagasi sängitati Soome maamulda. Üheksanda lähedal. Mahlane Tabula. Kes oli sündinud ingerimaal ja kolmandad 18 aastasena võitlema Eesti vabaduse eest? Hetkeks hardunud tänutundes materdab haavu tagulale ning kõikidele tema soomlastest relvavendadele samuti relvavendadele Rootsist, Taanist, Lätist ja naasnud meist Suurbritannia ja Põhja-Iiri ühendkuningriigist. Mäletame ka oma kaasmaalasi kõiki vabadussõjas võidelnud. Me oleme püstitanud ausamba väejuhile, aga miks on üks lihtne vastus? Viisakusest? Viisakas on täna ka. Viisakas on tänada eelkäijaid, kui nad on midagi olulist korda saatnud. Midagi nii olulist, et selle vilju saame maitsta meie tänagi veel. Nüüd siin ülemjuhataja sõjaratsu kõrval seistes tahame me tänada kah viimast veel elus olevat kindrali sõjakaaslast. Me läkitanud siit üheskoos teele tervituse Elvasse. Johannes, olen ja nõmmele ands ilusale. Tugevatele tervist ja vastupidavat vaimu teile, vabadussõja veteranid. Aga otse vee keskel on veel üks auväärne mees. Jutt on kindral Johan Laidoneri seltsi rajajas ja tänasest auesimees Rein Randveerust kes vist ainsana siinviibijatest mäletab vabadussõda. Ta oli seitsmeaastane poiss, kui vabadussõjarinne jäi siis mõnikümmend kilomeetrit lõunas kästlas tema isatalu põldudel seisma ja pöörati tagasi. Käsna lahingu ausambal on kiri siit saadik ja mitte enam. Kuivõrd eri Ojavee on loonud taiese 36 aastasest kindralist, kes on vajunud mõttesse pärast võidukat vabadussõda. Tartu rahuleping on alla kirjutatud ja näe, juht loodab, et vastane austab lepingut. Me teame, et see lootus ei täitunud sest vastane olnud nende hulgast, kes on tuttavad au mõistega. See ei vähenda vabadussõja võidu suust. Terje Ojaveri loodu on sõnum tulevastele eesti põlvedele. Vabaduse eest tuleb seista, seda ei kingita niisama. Me tänane kunstnikku tema hiigelsuure pingutuse eest. Täname teda kingituse eest Eestile. Olgugi et selle samba püstitamine polnud lihtne töö, on see saanud võimalikuks tänu neile 1400-le, kelle nimed on kirjas selles väikeses mälestustrükises, mille on kujundanud vanu juurat ja ma loodan, mille igaüks teist on saanud. Kui ei, palun võtke see koju kaasa. Mulle pole kahjuks kingitud nii palju minuteid, et ma neid kõiki nimesid võiksin ette lugeda. Olgu Eestist või väliseestist paga ma tahaksin siiski mõnd üksikut nime esile tõsta, mis on väga olulised. Alain kelle panuse osavõtuta oleks meil olnud raske jõuda nii kaugele, et kui me oleme jõudnud teile neist on kaitseministeerium Eesti riigi esindajana kelle panus on olnud väga otsustav. Kriimaks saaksime nimetada riigipead ja kodanikkond Rüütlit kelle isiklik annetus on mõtlemapanevaks eeskujuks kaaskodanikele. Vabadussõda liidab meid kõiki. Tunnen uhkust, et täna lehvivad Viljandimaal sinimustvalged lipud. Püsivuse ausammas siin sajandeid. Võnnu vabastamise murdelahing ei jäänud vabadussõja viimaseks, ka lõunarindel mitte. Järgnenu võtab lühidalt kokku sõjaajaloolane Hannes Walter. Selliseks ütleme siis Võnnu lahingu lõppu ja Riia lahingu alguse tinglikuks hetkeks võib lugeda 20 üheksandat juunit. Sinnamaani toimus siis nagu Võnnu lahingus saavutatud võidu arendamine ja viimistlemine selleks ajaks oli jõutud Riia lähistele positsioonidele ja 29. juunil saabus siis kindral Laidoneri isiklikult eesliinile või tähendab siis lõunarindele. Nii et ta käis siis Läti pinnal, käis ise lätti minna rintsugal, siis toimus siis noh, võiks öelda sõjanõukogu kus olid siis koos diviiside ja väeosade iseseisvate väeosade juhid. Ja seal otsustati siis, et järgmise operatsiooni sihiks on Riia vallutamine. 29. juunil said siis lõunarinde väed kindral Põderi allkirjaga aga Laidoneri juhtnööri järgi käsu Riia vallutamiseks. Siin siis kõige tõsisemaks probleemiks oli just see Riia ees olevate järvede joone või ütleme siis nendel kitsaste läbi käikude vallutamine et jõuda Riia lähistele otsustavad lahingud maa rindel, järvede vahelistel läbikäikudel toimusid siis 30.-st kuni teise juulini ja teiseks juuliks olid praktiliselt kõik läbikäigud läbi murtud, nii et Riia oli nii-öelda küps vallutamiseks ja samal ajal oli siis Eesti laevastik jõudnud Daugava suudmesse. Ja esimesest juulist algas siis süstemaatiline Daugava suued kaitsvate saksa kindlustatud patareide, noh neid ei saa nüüd päris mere kindlusteks nimetada, aga ütleme siis kindlustatud patareide pommitamine esimesel juulil murdis siis ka see on paljudes kohtades mälestustes igal pool kirjutatud meie suurtükipaat Lembit Daugava suudmesse sisse. Lembit Tartu meeskonnas oli ka meie selleaegne merekool või merekadeti kool ja mõnedki kadetid, suure vaimustusega on kirjutanud, et kui Lembit oli kolme saksa luurepommitaja rünnakute ajal ja samal ajal kahe maapealse patarei rünnakute all ja isegi Pitka kaotas hetkeks närvid ja käskis tagasi tulla siis laeva komandör andis või heiskas signaali. Meil on siin hea olla. Seal Lembitut tekkis roolirikke. Nii et ta hoidis ennast dünas. Manööverdamise hoidis siis ja sealsest pikalt tuli signaal. Kui sakslased on ka ülevalt pommitad ja aga komandör vastas, ei saa tulla, meil on siin hea olla. Ja huvitav on see, et mehi tuli tagasi hoida, kõik tahtsid minna maale, kuradi saatma sakslasega arveid õiendama. Kui nüüd mõelda selle peale, mis oli selle laevastiku operatsiooni, et siis selle mõte oli ähvardada Daugavast põhja pool olevas Riias paiknevate saksa vägede äralõikamisega, tähendab võtta tule alla sillad, mis viisid üle Daugava ei ähvarda siis kogu selle grupeeringu sisse piiramisega. Ja Riia oleks muidugi kindlasti ära võetud, kui ei oleks sõlmitud liitlaste vahendusel vaherahu. Aga ka siin ei maksa väga nüüd kiviga visata. Täna omal ajal muidugi see võiduvaimustus oli suur ja kindlasti iga eesti sõdur, kes oli selle raske tee läbi käinud sealt Volmeri lähistelt, kuni Riiani oleks tahtnud Riiat vallutada. Aga siin on ka konkreetselt näiteks Laidoner ja, ja Reet on kirjutanud. Kui sõda oleks jätkunud, tähendab, kui ei oleks sõlmitud sellist kokkulepet, mis aitas ju tegelikult Lätis meile sõbraliku valitsuse võimule siis kui kaugele oleks võinud minna? Meie kommunikatsioonid olid juba kohutavalt pikaks venitatud, meie järelvedu toimus juba mitmesaja kilomeetri kauguselt, eks ole, tähendab, meie varustusbaasid, no ütleme, et Valgas oli lähibaas seal sadakond kilomeetrit, aga aga meie kaugemad varustusbaasid olid juba 100 kilomeetri kaugusel. No on ju mõeldamatu, et me oleksime marssinud kuramaale ja siis Ida-Preisimaal see ebaloogiline. Nii et selles mõttes sõja lõpetamine poliitiliselt kasuliku tulemusega oli ka Eesti huvides. Emotsionaalselt oli see muidugi keeruline laevastiku mehed, ma ei tea, kas lugupeetud veteran borre sellest räägib, aga aga seda on küll kirjutatud, et kell 12 kolmandal juulil pidises jõustuma vaherahu ja 11 55 lükati viimane mürsk rauda. Noh, viimase hetkeni anda veel Landeswehri pihta tuld. Laevad pidid juba ära tulema, siis viimane kanonaad oli kell 12 hakkas vaherahu peale, siis oli kell 11 30. Siis kõik laevad tulistasid Saksa positsioone vahetpidamata ja kell 12 täpselt viimane pauk, see oli liitlaste survel. Aga vaat sinna anti anti siis. Ja muidugi ka see, et Eesti vägedel ei lastud pidada Riias võiduparaadi, see tekitas väga palju Paksu verd. Aga ma julgen öelda, et võib-olla nüüd, 80 aastat hiljem tänu sellele, et me ei pidanud naaberriigi pealinnas võiduparaadi on meie osa lätlaste poolt täiesti ilusti objektiivselt tunnustatud eestikeelsete plaatidega ja eesti langenud sõduritele pühendatud mälestussambad. Põhja-Lätis on väga heas korras, neid austatakse ja, ja nii edasi. Võib-olla oli parem mitte pidada naaberriigi pealinnas võiduparaadi. Kas Landeswehri sõja tähtsamaks tagajärjeks võib pidada Läti riikluse kindlustamist? Ma ütleks niimoodi, et kõige tähtsam oli loomulikult Läti riikluse kindlustamine või täpsemini niisuguse Läti riikluse kindlustamine, mis võimaldas meil Lätiga mõne aja pärast sõlmida liidulepingu. Sest et mingisuguse kujuline Läti liiklus oleks kindlasti ka noh, need b valitsuse puhul olnud olemas, aga see ei oleks olnud see Läti, kellega me saame koos töötada. Aga ma arvan, et probleem on tegelikult laiem, sest või ütleme, selle sõja tulemus on, on tegelikult veel laiem. Sest sellega tegelikult ikkagi tõmmati see joon, mille nii see preisi, imperialism, kui kasutada neid väljendeid monarhistlik, saksa imperialism sai minna. Võnnu oli see koht, milleni ta sai minna siiamaani ja mitte kaugemale, nii et kui meil on olemas selline mälestuskivide joon punaarmee koha pealt Eesti pinnal siiamaani ja mitte kaugemale, siis Võnnus on see selle saksa monarhismi ekspansiooni osas seesama mõtteline kivi siiamaani ja mitte kaugemale paraku hauaplaatide ja hauasammaste näol just.