Te kuulate Raadio kahe hommikuprogrammi silmad lahti ja hakkame nüüd rääkima Eesti riigist. Presidendi mõttekoda, avatud Eesti fond ja Pärnu konverentsid korraldasid kära ja päeva ja me oleme palunud siia ühe käraja päeva esineja, Peeter Tulviste, tere hommikust. Tere hommikust. Mis kära ja pääs üldse tähendab, see on selline väga vana ja samas väga uus sõna. Päev on asi, millest praeguseks on üldse vähe teada, me teame natukene Läti Henriku kroonikast seda, et, et see oli niisugune, kus vanad eestlased arutasid olulisi asju, nii et niisugune kui nii tohib naljaga pooleks ütelda Eesti demokraatia häll. Seda seostatakse ühe kindla paigaga Eestis Raikküla mis on ka mitmel viisil eesti kultuuriloos hiljem silma paistnud, nii et kui tohiks Venemaaga võrrelda, siis võiks ütelda, et niisama nagu Venemaa demokraatia häll, Pihkva niisama, meil on, on traktilis Raikküla kärajad. Ahah, ja siis see tähendab seda, et sinna kutsuti kokku Pärnusse nii-öelda kultuuri Ei, seal oli kolmesuguseid, kolm seltskonda said kokku, kes küll Eestis niikuinii tunnevad, aga, aga väga kena oli koos neid asju arutada, seal olid siis äriinimesed majandusinimesed, siis olid poliitikud ja inimesed keda kõige rohkem oli. Minu meelest olidki taotletud tasakaalu selles, et oli kolmandik kõiki nii-öelda ma iseseisvalt üle lugeda. Igatahes kõik kolm, kõik kolm seltskonda olid vääriliselt esindatud, seda kindlasti ütelda. Nii, seal ta siis arutlesite, mille üle te, kui hästi lühidalt öelda, siis hommikupoole oli jutt valdavalt Eestist. Pärast lõunat oli jutt valdavalt Euroopa Liidust ja õhtul oli jutt valdavalt Venemaast. Ahah, kuna õhtul oli külaliseks näpuga Toom, kes on kirjutanud selle meilgi eesti keeles välja antud raamatu Gulagist Nõukogude koonduslaagrite süsteemist ja temal oli väga palju põnevaid küsimusi, millele te ka pikalt ja põnevalt vastas ja ühest küljest oli kõne all see tema raamat sellega muuseas kummaline lugu, seda pikka aega ei lubatud Venemaal avaldada. Nüüd on ta formaalselt avaldatud vene tõlge, aga tiraaž autoritiraaži tiraaž 500 ja 1000 eksemplari vahel, Venemaa kohaselt olen jah, kui kujutad ette, kui palju inimesi Venemaal jäi Siberisse, kui palju on on, on selle all kannatada saanud, siis see on muidugi naeruväärne, seda peetakse praegu kõige esinduslikumas uurimuses. Aga kui me hakkasime nüüd sealt tagant pihta viimasest esinejast ja, ja Venemaa teemast, siis lähemegi sealt edasi kohe, et mis olid. Te ütlesite tänna, happelbaumine oli selliseid huvitavaid seisukohti, mõni, mis teile endale isiklikult tundus põnev ja uus ja huvitav näiteks oli sellel seisukohal, et ei ole mingit lootust, et Venemaa hakkaks ajaloo kohta niisugust tõtt rääkima, mida me tahame kuulda, vähemalt niipea ei ole seal oodata ja see, kas seda hakatakse kuskil riigis tegema, kus on üldiselt ajalugu, hoitakse see on nii-öelda näitena oli kõne all näiteks türklaste suhtumine sellesse veresauna armeenlaste kallal ammu aega tagasi ütles, et ainukene lootus on, et selles tõtt mitte rääkida tahtvas riigis tulevad niisugused poliitilised jõud, kes selle töö ära teevad, teiste sõnadega väline surve iseenesest, et see võib teatud mõju avaldada, aga väline surve iseenesest ei vii iial selleni välja, et üks riik, kaks ajalugu tunnistan. Ja tegelikult Eesti seisukohalt vaadates ongi vist see ju ette, Venemaa ei tunnista, mida nad on, eks ole Eestiski teinud, see ongi peamine probleem, siis hakkame sellest pihta, et nad ise ei tunnista. Täpselt niimoodi mul kõne vestlus aastaid tagasi Gorbatšovi, kes on Vene välisduuma väliskomisjoni esimees ja tema küsis, et, et et mis siis saab, aga kui Venemaa tunnistab okupatsiooni, ma ütlesin, siis järgmisest hommikust võib hakata looma normaalseid suhteid nende kahe riigi vahel. Aga tema arvas, et see tagajärg on hoopis teine, et sel juhul Eesti hakkab esitama Venemaale nõudmisi ja teised riigid ja nii edasi, teiste sõnadega, et hirmud On niimoodi üleval ja, ja minu meelest on ka see on ja väga paljude inimeste meelest peamine takistusega näpib oma, arvasid need, meie vastavad avaldused iseenesest ei sunni küll Venemaad muutma oma poliitikat Venemaal on viimastel nädalatel peab väga selgelt välja öeldud, et nende jaoks ei ole tähtis mitte tõde ajaloost, ma ei taha jumala pärast terve Venemaa Est praegu rääkida, aga ametliku minema olulise osa eest küll. Et palju tähtsam on nende jaoks Venemaa tulevik ja et niisuguse raske minevikuga tulevikku minna, et sellest ei taha midagi hästi välja tulla ja valida kas tõde või, või, või niisugune ühekülgse kuulsusrikast minevikku pilt, siis valitakse see teine. Muuseas, ta tõi välja veel ühe põhjuse, miks Venemaalt ei ole midagi head loota, et et Putin ja paljud teised praegu Venemaa juhtkonnas on KGB-st ja sellesse päris ajalukku tõrjeks KGB palju suurtemate tähtedega sisse kirjutada, kui ta praegu on. Ja praegu näiteks vene kooliõpikutes, ta ütles ka Gulagist jõule, midagi. Nii et ühesõnaga Venemaakohtade midagi sellist väga lootusrikast otseselt seal ilmselt rääkida paraku ei saanud. Mida ta Eesti kohta rääkisite? Eesti kohta olid kaks asja kõne all sallivus, millest rääkis Marju Lauristin ja mina rääkisin natukene sidususest. Need sõnad kõlavad selliselt õõnsalt, natuke midagi kuidagi kuidagi õõnsalt nagu paljuräägitud või liiga hästi selles mõttes. Need on ilusad sõnad. Ma alustasin sellest, et ütlesin, et kui keegi meist sinna Pärnu kontserdimajja tulles oleks tee peal kohanud muistset eestlast, kes oleks küsinud, et kuhu sa lähedased kerajale, millest tänasel kerati või kõnelejate, et kui selle peale vastanud salliv Kus sidusus oleks olnud suuri raskusi arusaamisega, millest jutt ju, et mina arvan isegi, et oleks läinud. Käiku müttavad voolmed ja muud käsitööriistad, millega. Peksma sallivuse sõna sellest oli juttu ka 15 aastat tagasi, ta tähendas midagi hoopis muud sallimatuse, sallivust, sallimatu inimene on niisugune statistika rindu ja, ja suhtub sõbralikult aru, eks ole. Aga praegu see on hoopis täiesti teisest ideoloogilisest süsteemist pärit ja ta on väga valikuline sallivus, mis mind näiteks algusest peale kuigivõrd ärritanud pärast ühtedesse peab sallivad, suhtume teistesse mitte, see oli ka kõne all seal, et et kas sallimatuse vastu võib sallimatu olla ja, ja niisugused siis väga huvitav küsimus. See on jaa. Justin tõi toredaid uurimisandmeid selle kohta. Et ega me eriti sallivad ei ole, aga ka selle kohta, et ega teised peeriti sallivad ei ole. Huvitav oli see, et vene vähemus Eestis ei ole ka sugugi salliv sallivam võõraste vastu, kui, kui eestlased, nii et mingisugust väga olulist eripära sellest välja. Aga teiega psühholoogiaprofessori käest võiks küsida ju nõnda, et, et kas sallimatus on midagi väga inimlikku? Selles ongi äkki inimloomuse osa, ta ei salli midagi. Me võime teda kahes lõikes vaadata, võime tõesti vaadata inimese osana, aga sel juhul on eri inimestel seal siiski väga erineval määral, nii et päris mingisugust üks sallimatusest ma küll ei pea võimalikuks rääkida. Ja teiseks teda võib vaadata kui niisugust värvingut suhetele gruppide vahel ja seda esineb väga palju, aga ka see ei ole kuidagimoodi minu meelest loodused võiksid sallivam. Kuigi, kui me tuleme nüüd Eesti ajaloo kohta ja kujutame ette, et millal on see hetk, kui millal need Nõukogude tankistid, kes Eestisse sisse tulid või ütleme, need tankistid, kes sõitsid sisse Tšehhoslovakkia see 68, kui mitmendal päeval tuleb hakata nendesse sallivad suhtuma ja nimetama neid vähemus, eks see on, on hea. Ja Peeter Tulviste ise rääkis seal sidususest, et mis selle sidusus, aga siin nüüd Eesti vabariigis on, on sellega hästi või halvasti ja mis siin sidusus üldse on? Sidusus tähendab seda, et kas ühiskonnas, kas ühiskonda tervik tähendab, kui kokku selle ühiskonna erinevad osad kuuluvad ükskõik kas me võtame neid osi sotsiaalsete gruppidena või etniliste gruppide, nagu, kui palju nad üksteisega läbi käivad ja kui terviklik ja ühtne see ühiskond on. Olukord? Meil on olukord, meil on, noh, ma arvan, et enamik inimesi võttis selle olukorra suhteliselt rahulikult kuni aprilli lõpuni, millal selgus, et on olemas pinged, mis võivad väga ootamatul viisil välja lüüa. Nii et ei ole mingit kahtlust, et need eilsed kaks hommikupoolset teemat kärajatel sallivus ja sidusus, vaid ennekõike päevakorras just selle selle aprilli kuu ehmatuse pärast, kuidas siis edasi minna nüüd siin suhetes venelastega küsib eestlane. Üks niisugune põnev ja natuke ohtlik nähtus on see, et Eestis elavad eestlased Eestis elavad venelased elavad üksteisest väga mööda, on suur osa üritusi, on erinevalt. Ma nägin seda esimest korda vist nii veenvalt kujul siis kui nüüd Tartu volikogu esimees ja kutsuti vene pallilis, on üks tore üritus, see on pärit 20.-test aastatest, juba peetakse Tatjana päeval, kes on tudengite kaitsepühak. Kunagi see oligi rohkem tudengite pidu, aga nüüd see on, on kõikide venelaste pidu. Seal oli inimesi, ei oska öelda seitse-kaheksasada ja järsku ma vaatasin, et huvi pärast, kui palju eestlasi meid oli, vist viis seal. Ja täpselt sama ja sellest innustatuna oma ettekandes palusin tõsta seal umbes 300 inimest, eile kohal palusel tõstage, kes on venelased ja tõusis kolm kätt. Oi teiste sõnadega, kogu see üritus oli juba silozasast väga kaugel. Nii päris ei saa ütelda, sellepärast et teema on, oli see väga tõsiselt kõne all, aga jaht oli kindlasti ühekülgne, mis mulle väga meeldis, oli see, et et Ilmar Raag andiski eelistatult sõna, siis nendele kolmele venelasele, kes olid tulnud, äkki on, eks ole. Ja kui lühidalt ütelda, et mis oli kogu selle asja, palju uudist selles ei ole, aga realiseerida seda ka pole õnnestunud moraal oli see, et tuleb omavahel rääkida, et ma tõin seal niisuguse näiteid, levi prillid on üks tore lugu sellest, kuidas või kurb, kuidas Aafrikas kõrvuti elavad kaks suguharu koguvad puutuvad omavahel kokku, aga sügavalt veendunud, et teise suguharu liikmed käivad öösel järve põhjas vee all magamas teiste sõnadega. Niuksed nad, arvamused või arvamused teise grupi kohta ja paljusid asju me lihtsalt. Me lihtsalt. Ja mismoodi need need asjad käivad või sünnivad näiteks viimaste aastate andmed näitavad kõik, et kui küsida Eestis elavatelt venelastelt, et kui teil mingil põhjusel Eestis ei elaks, kus te tahaksite elada, siis väga sagedane kommentaariumis öeldakse, on see kus iganes, ainult mitte venelased. Aga, aga meil ei ole keegi nii palju, ma tean, uurid, miks, mida see vastus tähendab, mida sellega mõeldakse, nii et see oli neid näide on iseenesest asjast, mis vajab selgeks rääkimist ja parim võimalus, mis on tulla, et on tekkimas niisugune Euroopa venelaste seltskond, kes ühest küljest peab ennast etniliselt ja kultuuriliselt venelaseks, aga teisest küljest otsib niisugust ühiskonnakorraldust, mida tänapäeva Venemaa ei suuda neile pakkuda. Ühesõnaga, te rääkisite siis suurest hulgast probleemidest nii nagu nii nagu nad on. Aga eks need jututuba ikka peetud, ma küsingi, mis taoliste selliste suurte jututubade ja foorumite selline tulemus või mõte või reaalne käega katsutav tagajärg olla võiks? Ühiskonda ei hoia elus ja koos mitte ainult töö ja muud asjad, vaid samamoodi peab olema niisugune pidevalt jätkulugu ja ajakirjanikena, see annate sinna oma osa ka, aga täpselt samamoodi peavad seal rääkima teised rühmad. Nad peavad rääkima omavahel ja nad peavad seda, seda selle ühiskonna lugu elus hoidma, selleks et ühiskond püsiks ja edeneks. See ongi seda. Ja lõpetuseks Peeter Tulviste anekdoodikoguja. Millise uue anekdoodi tõsis, kuulsite seal kärajate päeval. Tegeldi nii tõsiste asjadega. Aga on mõni viimase anekdoot, mille võiksin, et siis ei kuule, ma, sel ajal ei ole. Ma ootan seda, millal hakkavad tulema Venemaalt head poliitilised anekdoodid, see tähendab seda, et demokraatiat on, on väga kõvasti piiratud ja tore on see, et esialgu neid mõni üksik on ja nendest üksikutest mulle meeldinud see, kuidas president Putin läheb öösel külmkapi kallale ja ütleks süldile ära sina pärisema tulin, kuhu viima. Suurepärane stuudios oli külaliseks Peeter Tulviste, akadeemik, riigikogu liige, ilusat hommikut.