Kaunist ilusat hommikut rahvateenrite kuulajatele. Tavapärane kõik või üsna tavapärane kolmik on täna siin stuudios Margus Mets vutimehe grupist. Sulev Valner Maaleht ja saatejuht Aarne Rannamäe. Eesti televisiooni palgal me siin enne saadet väga. Innukalt arutasime, et Baruto sai järjekordse kaotuse. Et väga huvitav on see, et me varsti soost teame kõike või peaaegu kõike. Me teame igal juhul palju rohkem kui kui paljudest kodustest asjadest. Aga saate alguses ma tahtsin anda Margusele, kes on teinud suuri ilmavaatlusi, kes ütleb, et ka tema lugejaid vähemalt kõikvõimalike klikkide ja muude andmete põhjal huvitab loodus märksa rohkem kui tänapäeval poliitika inimesena. Ma olen jah, viimasel ajal süvenenud tõesti läbi küll veebilehtede, sellesse, et mida siis, mis on see siis, mida ja inimesed tegelikult lehtedest lugeda tahaksid ja mida võib-olla ka raadiost kuulata tahaksid. Ja ärge arvake seda, et need on jälle nii-öelda meie eurobeibed või või mõned seksuaalsed iseärasused? Ei, see ei ole nii. Ja terve selle talve võin ma öelda. Nii suure Postimehe kui ka eriti lehtede veebilehekülgedel on olnud ühed loetavamad uudised loodusuudised. Ja viimane nädal oli selles suhtes sugugi mitte erandlik. Et ajalehes Valgamaalane ja Sakala kajastasid kummalist jääaukude tekkimist torupilli, talu järvekesi. Jaa. Tegelikult oli kogu Eesti niimoodi ootusärevalt põlvili, et kas tõesti nad võitsid lõpuks meiega kontakti. Ja, ja noh, arvati tõesti seda, et meteoriiditükikesed selle peale tulid kohale teadlased, aga kõigepealt muidugi asusid kümned tuhanded, võib-olla isegi sajad tuhanded eestlased neid uudiseid lugema ja kommenteerima. Ja siis tulid teadlased, kes uurisid, uurisid, mõnitas seis, helistan ikka, allikad tulid veel paremad professorid pistsid pead august sisse ja vaatasid, et jaa ei ole allikad. Et need peavad ikka mingid muud välised kehad olema, võeti analüüsid, uuriti laborites ameedia kogu aeg kajastas seda kõike. Ja nüüd on, viimased versioonid, on siis see, et et vist ei ole ikka sinna jäässe nii-öelda meteoriidid need augud teinud, et kõige lihtsam lahendus nendele. On pakutud see, et keegi on puistanud, lihtsalt jää sisse, jääd sulatavad ainet natukene. Noh, see oleks natuke muidugi liiga labane, lihtne lahendus kogu sellele nädala sündmuste reale. Nali naljaks. Samasugused loodusuudised on inimeste huvi pakkunud sügisest alates. Pärnu Postimees. Aasta lõpus kirjutas sellise loo, et kummalised kalad, mis, mida on leitud siis pärnu lahest panin ka need pildid lehte, siis jälle kümned kümned tuhanded inimesed lugesid, kommenteerisid kui mõned nädalad tagasi leiti Valgamaalt konn märtsi alguses lume pealt. Kummaline loodusnähtus, miks ta on seal lume peal, märtsis? Jälle inimestel väga huvipakkuv asi avaldati foto too kolmest ümmargusest rähni pesast, mis olid järjestikku puhul üksteise all tohutu huvi, taas kiigel jälle puurinud, keegel jälle puurinud. Aga mulle tundub see, et inimesed tahavad, tahavad nagu aru, ära sellest igapäevasest reaalsuses, sellest poliitilisest ja majanduslikust jamast tahavad süveneda võib-olla sellistesse loodusjõududesse, kõigesse, sellesse, mis on salapärane võib-olla isegi koguni maa tsivilisatsiooni väline, nii nagu seesama viimased augud jää sees. Nojah, ega kevad tuleb ja, ja inimesed tahavadki ära, tähendab noh, see on ikka niisugune ürgne tung meis kõigis. Me elame sellel laiuskraadil, mida me elame. Et öeldakse küll niukene naljaga pooleks, et Eestis on ikka kehv suusailm aasta läbi, aga, aga, aga ometi ju kevad tuleb, siis inimene tahab ära ja ja sinna ei ole midagi teha ja kõik see, mis, mis pimedal ajal tundub üsna loomulik. Muideks poliitika ka tegelemine ja poliitika jälgimine on väga loomulik tegevus, aga aga isegi isegi majanduskriisist, kui see sind kasvõi otseselt puudutab. Noh, lõpuks lõpuks tahab kuhugi eemale ära põgeneda. Doktor Ennet ütles saates, et väga raske on, siis tuleb minna metsa, tuleb karjuda kõva häälega, omaette sega aitab. Rääkimata siis sellistest toredatest nähtustest, kus, kus jäässe tekivad järsku augud, kas mõni valasin antifriisi või, või valanud andi füüsisse, pole väga tähtis või käis puuriga puu otsas rähni järele tegemas, aga, aga loomulikult kaua sa ikka jõuad seda, seda noh, nihukest õhtulehtede esikaasi vaadata, et kes kellega jälle käib ja kes kellega ei käi ja ja kas mõni riigikogu liige parasjagu hüppab, hüppab mõne naisega voodisse või, või ta ei hüppa seda, vaid noh, tahaks nagu midagi midagi hingele taas midagi ehedat. Aga võib-olla see ei ole üldse mitte põgenemine, vaid vastupidi need augud seal jääs vähemalt on reaalselt samal ajal, kui näiteks Ansip räägib Almuniaga eurost, siis ei ole ju reaalne, eks ole, see on virtuaalne algne jutt põhimõtteliselt ja ja ütleme, paljud seltskondlikud uudised on tegelikult veel virtuaalsemad, kui, kui need augud seal jääs või lume peal sa tahad öelda, et ilmaasjata Brüsselis ei, ma ei taha öelda, aga noh, põhimõtteliselt kas öelda minu kui ilmselt noh, kas öelda minu kui näiteks lehelugeja seisukohalt see kohtumine ei erine paljudest eelmistest paljudest järgmistest selle koha pealt, mis ma teada saan, et, et mehed lipsustatuna käisid Brüsselis ja rääkisid, et kunagi võiks tulla euro. Noh, et põhimõtteliselt ju peaaegu null bitti uut informatsiooni. Tegelikult muidugi asja täpselt jälgit jälgijatele igasugused varjundid seal ütlevad midagi, et kaugel või lähedal see asi võiks olla kuigi iseenesest jälle noh, ma ei tea, kes nii tark tegelikult on, kes ütleb, et, et kas see, see, mida meie arvame sellest välja lugeda, näiteks mida Almunia Ansipile ütles, et kas see tegelikult on see, mida ta tegelikult ütles ja kas see tegelikult ka midagi tähendab näiteks aasta või kahe pärast. Aga, aga noh selles mõttes ikkagi jõuda selleni, eks ole, et näheskonna jääl, eks ole, ma konkreetselt näen ikkagi fakti Muljet Ansipiga ei näe, aga auh jääkonn jääl. Seal on ka tunduvalt loetavamad uudised. Läinud nädalal tellid euro, sa ütlesid Sulev, et saad lehelugejas ja nüüd tagasihoidlikult öeldes muidugi loed ka Nad alluvaid, aga sa oled lehe tegija, seda lehe juht, need saab ja sa pead tegema selgeks, et mida see asi, mis, millel on null bitti ikkagi meie, meie rahva jaoks, tähendab see Almunia, Ansipi kohtumine, mis siis eile eile toimus Euroopa ülemkogust kõnelemata. Ei, ma tõin võib-olla näite lihtsalt, ma isegi võib-olla see ei ole kõige parem näide selles osas, et et siiski praegu ma arvan, see euro ülerääkimine noh, päris nii-öelda null bitti informatsiooni sisaldav teema meie jaoks praegu siiski ei ole. On väheke olulisem, ütleme, et et, et ühtpidi me võime seda ju nagu mitte uskuda või siis, või siis vastupidi uskuda, aga aga tundub, et ei ole päris võimatu, et see euro ikkagi lähema pooleteist aasta kontekstis äkki tule Selge tuleme selle euro juurde kohe tagasi, aga räägime mitte nullbitist, vaid nullvatist. Praegu, nagu nagu ma aru saanud just eriti Tallinna elanikega, aga mitte ainult Tallinna elanikke just nimelt linnaelanikele. Tõsiselt pahandab see, et hommikul poole nelja paiku keeratakse lambid välja ja siis järgmise keskeltläbi kahe poole kolme tunni jooksul on Euroopa Liidu üks pealinnu antud täielikult kurikaelte võimu alla. See on tänastes lehtedes, see tuleb tänastes teleuudistes kindlalt väga-väga väljapaistval kohal. Ja tõepoolest, kolleegid, kes käisid öösel seda nii-öelda piiride kustutamist vaatamas, ütlevad, et, et see tekitab niisuguse sürr reaalse tunde, et kust õigupoolest elad. Et vastutulevat inimest sa ei näe, sest teadupärast Eesti inimene käib reeglina üsna pimedas, võib tumedate riietega ringi ja helkurite, siis ei teadnud ka mitte midagi, nii et saab vastu tulevad pätti ainult võib-olla mingist sahina järgi kuuled. Rääkimata sellest, et meie autod on ohus. Inimeste elud on ohus ja siin ei ole mitte mingit liialdust. Sest et eriti just nädalalõppudes on, on noortel teatavasti komme käia mööda mööda kõrtse ja pidutsetakse raskele ajale vaatamata ja see on just see aeg, kui kui inimesed tulevad pubidest ja restoranidest ja lokaalidest välja. Ja ennäe imet, täielik pimedus, nii pime, et ei näe näpu suupiste. Tegelikult ei ole see muidugi esimene kord, kus öösiti nakatud Tallinna valgustust piirama, minu tuleb meediasse oma kaheksandat lõpp 90 algus, mis tõelised kriisi kriisiaastad. Et siis oli täpselt samma, kartulikoori saime, viskame kartulikoori, sõime, nagu me kõik väga hästi mäletan. Siis oli ka Tallinn pime. Ja kui aasta tagsi paremaks, siis tuli see valgus kuidagi väga loomulikult tagasi on meid saatnud kõik need Eesti vabariigi iseseisvusaastat, et selles mõttes väga drastiline. Mäletan seda, et 90.-te alguses, kui ma käisin Araabia ühendemiraatides ja mind hämmastas see, et mitmesaja kilomeetri pikkused teed läbi kõrbe olid ööpäevaringselt valgustatud. No selge, et nendes riikides on energia äärmiselt odav, mulle tundus see, et seal pillamine ja võib-olla kui vahest Tallinn-Tartu maantee või Tallinn-Pärnu maantee ööpäevaringselt täiesti valgustatud Sist olekski pillamine. Aga ma olen Aarne ja meediaga täiesti nõus, et Tallinnas tundub see tegelikult kokkuhoiule. Ja ma arvan, et need esimesed nii-öelda sellest tingitud kuriteod on alles tulemas. Et ka pätid kohanevad, teevad praegu häid plaane, kuidas pimedust ära ära kasutada. Nii et neid pimeduse vilju hakkame lõikama alles võib-olla mõne mõne nädala pärast. Sest kuigi Läheb läheb järjest pikemaks ja ö lühemaks, siis nii-öelda valgete ööde on aega veel küll. Hommik läheb kohe-kohe ju pimedamaks, õhtu läheb valgemaks, kui me hakkame. Nädala aja pärast täpselt kella keerama. No kuulge, sõbrad, aga mida te siis tahate, et Eestis on kriisiaeg, eks ole, meil on vaja kärpida kõike kulutusi, riigieelarvest tõmmatakse koomale, linn peab eelarvet koomale tõmbama, nüüd järsku nuriseb selle üle, et Tallinna linn ongi teinud seda, mida, mida kogu riik nõuab, et ta seda teeks, eks ole, Kärt? Binance vedas ennast, arvavad kustutakse, mõned inimelud ühtlasi ära, ongi vähem ülalpeetavaid. Annaks kellelegi peksa näiteks niimoodi, et et ta ei vaja isegi haiglaravi enam mitte. Ega igal halval otsus on tegelikult kaks külge iga kärp otsusele ükskõik kas. Ma arvan ka, et tegelikult on, see on üks paljudest kärpeotsustest muide, mis, mis lihtsalt on meile väga hästi nii-öelda kohe nähtav. Aga, aga see on, ma arvan, et väga paljud pead, mida siin riigieelarves või linnade või valdade eelarvetes on tehtud võivad omada vähemalt kaudselt samasuguseid tagajärgi, aga lihtsalt, et me ei näe neid nii kas öelda nii mustvalgelt, nii otse, eks ole, ja kohe-kohe nii-öelda nii-öelda valge ei muutu mustaks nii-öelda hetkega nikuna lüliti lülitati välja vaid et et millegi kärpimine noh kuskilt töötasude kärpimine kuskilt mingite ametite kärpimine, see lihtsalt ava, noh ütleme, see jõuab meieni mingisuguse viivitusega, et et antud juhul ma ütleks, et et siiski, et siin on seda kahte. Sa aga, et, et võib-olla natukese mingi kokkuhoid ütleme ka selles vallas ei ole iseenesest nii-öelda apriori nagu hukka mõista. Ta ei, ei kokkuhoid pole hukkamõistetav, ainult küsimus on, küsimus on selles selles kellaajas. Et, et miks siis pool neli, eks ole. Me kustutame, mis mitte pool kolm. No kokkuhoid oleks ju Vesurem rääki pool kaks algab nii-öelda komandanditund, inimesed lähevad magama, inimesed teavad, et tänaval ei maksa enam kobida. Ja, ja ongi kõik, et seal võib saada peksa, et seal tegutsevad mustad jõud ja politseinikke, pardid nagu, nagu linnapea ütles, et nad ei suuda nii-öelda öösel kottpimedasse pätte nabida. Muide olevat täiesti testis sürreaalne niisugune pilte sõita isegi autoga isegi tuttavatest kohtadest Tallinna linnas, kui tänavavalgustust ei ole, kui, kui üldse midagi ei ole, noh kui mõned reklaamtulukesed kuskil põlevad, aga ma kujutan ette näiteks Kopli või või siin kalamaja või, või ka Nõmme piirkonnas isegi bee pirita tagaotsas ei ole neid reklaamsilt enam palju. Seal on saanud täielik kottima. Ma tuletaks siiski meelde seda, et 90.-te alguses, kui hakkasid tulema meile järjest rohkem välismaalasi ja ka väliseestlasi Ameerikas, siis mida nemad ütlesid, nemad ütlesid seda imeda Tallinnal uskumatut pime. Nad mõtlesid öist Kusjuures meile endale, siis ei tundu midagi. Ja kui tõesti, kui me käisime välismaal, siis meile tundus, et see välismõned tulede sära, et sa midagi nii uskumatut sooja ja kuidagi kutsuvalt. Ja nüüd me oleme selle pildiga ära harjunud ja eks ta mingil määral priiskamine on. Ja kui ma ütlen, et kui tänu pimedusele on sissemurdmise rohkem kui kaotab, peavad ka mõned inimesed elu, mida nad kaotas, kaotasid ka tegelikult valgetel öödel ja ka siis, kui kõik tuled põlesid siis see meile nagu näha ja ajakirjandus kajastab seda värvikalt. Aga võib-olla kui võtame kokkuhoiu, noh, näiteks hariduses või meditsiinis kokkuhoid meditsiinis võib tähendada ka tegelikult inimelude kaotust. Et meditsiin ei ole lihtsalt kõige enam kättesaadav sedavõrd kiiresti operatsiooni järjekorrad pikenevad, seda tegelikult ma arvan, et inimelusid kaotatakse seal tegelikult rohkem, aga meedia seda ei kajasta, sest ütleme lihtsalt kas operatsioonil või palatis surnud eakas inimene, see ei ületa uudisläve, see on see, millest me tegelikult ei kirjuta. Nii et mina, mina. Nojah, aga seal võib-olla need seosed ei ole nii, otseselt ma arvan, enda raha tegelikult otseselt. Ei, no mõelge ise, eks ole, üks dramaatiline juhtuma laad mitrykaanina, eks ole, on selge, et sellest kirjutaks kogu Eesti press ja ilmselt võib-olla mõni väljaspoolgi ja samas eks ole, noh, et tõesti hooldushaiglas surev vana inimene ütleme, reeglina ei ületa kahjuks sellist künnist, noh välja arvatud mõni eriti markantne juhtum. Kui see vana inimene sureb liiklusõnnetuse pärast tänaval, et lihtsalt autojuht pimedas ei näinud teda üle tänava minema, siis ta on suur tragöödia, tan uudis, aga kui see vana inimene sureb hooldushaiglas kus võib-olla õdede ja arskeib läbi, võib-olla kord nädalas ja ka väga pealiskaudselt, kiikab üle ukse, võin öelda seda, et ma olen viimastel nädalatel pidanud tõesti ühes Eesti hooldushaiglas käima ja üsna mitmel mitmel korral ja võin öelda, et see tähelepanu ei ole tõesti väga-väga sügav ja ma saan aru, et küsimus on tegelikult ju rahas ka nende inimeste palkadest, kes seal töötavad arstide vähesusest ja nii edasi. Nojaa, aga nüüd te panite head sõbrad nagu kaalukausile nihukese, nagu küsimus on, mida, mida on ikka öeldud nagu absurdse näitena, et kumb, kumb, kui sul on kaks last, eks ole, et kumb sulle rohkem meeldib. Et nii ei saa üldse küsida, et kas anda, kas, kas kustutada ära tuled või anda see raha haiglale? Ei ole ju niimoodi, tähendab see konkreetne tulede kustutamine maksab või hoiab kokku linnal linnale umbes noh, on välja 12 miljonit krooni aastas, eks ole, igavesti. Aga aga ei, ei pea ju olema siis 12 miljonit, no kustutame need tuled siis ütleme tund aega hiljem. Kohe kohe hakkab vahetama, viime nii-öelda looduse ja mõistliku lähenemise nagu kokku, eks ole. Aga ärme ärme tekitame kahte ja poolt tundi täiesti kottpimedat aega linnas. Et ei, ei kustuta mitte pool neli, vaid pool viis või kell viis ja kui, kui päike hakkab nagu linnavalitsusest rohkem tööd ära tegema, eks ole, siis, siis kustutame natuke varem ja ei tohi kogu aeg niimoodi. Oleme nüüd mõistlikud, eks ole. Siin telekanalid on muidugi toonud niisuguseid näiteid, et propagandaks saate anda küll, eks ole, et linnavalitsusel mingi propaganda Lõputu asi selle propagandaga saab jah, aga. Aga kui me paneme nagu suurusjärgud kõrvut, eks ole, propaganda jaoks on mingisugune 40 50 miljoni vahel ja, ja teisel kaalukausil on, on, on inimelud turvalisus, julgeolek ja nii edasi, eks ole, pimedas linnas siis seda võib ju kaaluda. Ärme ärme paneme sinna teisele kaalukausile haiglaid või, või mingisuguseid samasuguseid objekte, mis, mis nagu inimeste elusid säästavad. Selle Tallinna propagandakuludega on linna opositsioon ja ütleme, need siis riigis valitsevad aga linnas opositsioonis olevad erakonnad küll minu meelest nii paljusid asju põhjendanud, mida nad teeksid nende propagandakulude asemele. Kusjuures ei tee siis noh, et lihtsalt need asjad muutuvad, noh, tõenäoliselt on mingeid noh, lasteaia töötajate palkadest kuni tõepoolest linna valgustuseni, mida kõike võiks teha, selle asemel, et teha linnale propagandat, et noh, nii palju neid propagandakulusid nüüd ka ei ole, eks ole, tõlgend selles mõttes ka reaalsusesse, aga aga võib-olla see võiks hoopis vaadata seda, seda pimendatud Tallinnat nagu teistmoodi, mis tõesti pime Tallinn pimeduses nagu tuletab meelde mingisuguseid sõja aegu ühte Filiustada, eks ole, tuletab meelde. Et aga äkki seda võib hoopis käsitleda teatud sellise solitav väärsuse märgina. Sest olgem ausad, enamik ülejäänud Eestist ju jõu elabki sellises rütmis, et kui läheb pimedaks, siis on pime. Et see on piirkondi, noh, aga loomulikult et ega siis ütleme ikkagi vaadates ma kujutan ette, et mingi maainimene, kuulates seda juttu, mis ma siin viimased viis minutit siin on olnud, eks ole, siis ta küsibki, et aga ega minul polegi keegi käinud seda õue valgustamas ju kunagi. Et, et kui ma ise seda lampi ei pane, et siis noh, nagu selles mõttes ongi ta nagu solidaarsus ütleme, raskete aegade kohale jõudmine, et mitte ainult see töötus, mis on nüüd üle 50000 registreeritud töötu, tõusnud, vaid ka see, et, et linn on pime, see näitab lihtsalt, et ajad on sellised. Kui mõni on nälja, olgu toit näljas, mõnel on üks jalg, siis ütleb, et milleks teile pagunatele kahte jalga vaja. Aga mina, eks ikka selles mõttes nagu enda juurde, et igasugune kokkuhoiurežiim, igasugune kokkuhoid on enamasti seotud ikkagi teatud inimeludega, et olgu see siis meditsiinis olgu see kas või see kärpimine nüüd maanteede ja linnatänavate korrashoiuks. Käisin see nädal tõesti üle mitme aasta Valgas ja Valka sissesõidul. Vaatasin, midagi on viltu. Ja vilt oli nimelt see, et ma olen ära unustanud selle, et kunagi olite Tallinnas Tartus väiksemates Eesti linnades sellised tänavad, nii nagu on nad tänasel hetkel Valka sissesõidul. Kindlasti need tänavad jäävad ka parandamata, need lõhkunud mõned autod, ma ei tea, võib-olla lõhkunud ka mõned mõned inim inimelud. Et kokkuhoid on selline ja, ja ma arvan tõesti, et kui Valgas nüüd inimesed vaatavad-kuulavad meie saadet ja mõtlevad selle peale, et muretsete jah, siin, kas laternad kustutatakse kell kolm või pool neli, et ma magan sel ajal. Aga noh, minu jaoks see tänavapilt, mis mu ees on, on hoopis hoopis olulisem. Nii et eks ta ongi. Ka siit aknast välja, siit alt jookseb Kreutzwaldi tänav, vaata millises, millises korras. Ma tean seal oluliselt paremas korras kui Valka sissesõiduteed. Nii et selles mõttes ongi suhteline ja minu meelest oli Sulev, sa ütlesid väga hästi, et meil ongi natuke nagu erinevad elu nendel inimestel, kes on Tallinnas need inimesed, kes on palgas võib-olla isegi kaks mõnevõrra äärmust. Kolmas elu on nendel inimestel, kes on võib-olla Jõhvis, Kundas, kuskil seal Jah, ja kui lähed Ivangorodi, võid fliisi sisse, siis pead tankiga sõitma ja ollakse ka rahul, eks ole. Nii et pole häda midagi. Jah, aga need erinevad elud on Eesti vabariik. Sees, aga see ei tähenda seda, et me selle kõigega leppima peaksime. Ja meil on sügisel kohalikud valimised siis saab valida sellise linnavõimu, teeb tänavad valgeks. Kahjuks, sest valida väga palju ei ole, sest et ega kui nii-öelda kohalikesse eelarvetesse laekub vähem raha ja laekub vähenda nii läbi riigieelarve kui ka otse ja ega ma kardan seal uuel volikogul ja uutel linnavalitsustel ei mõtle mitte ainult Tallinna oma täpselt sama Valgat ja Pärnu ja et Ma ütlen, et ega sa valikuid ei ole, väga palju valikuid ei ole. Ja kui nüüd valijad loodavad seda valimi ükskord lõpuks, siis tõesti need inimesed, keda me usaldame siis need inimesed võivad ka üsna kiiresti tegelikult pettumuse valmistada, sest käes ei ole hoobasid. Kohalikud omavalitsused on väga suured, võlakoormata laenu juurde võtta ei saa. Eelarvest tuleb vähem raha tulumaksust. Nii et tal ei ole võimalust neid väikelinnuvalges hoida ega ka neid teid parandada. Tallinnal Tallinnale tegelikult see kulu on tõepoolest selline noh, valiku küsimus, et see nüüd ei löö kindlasti linna eelarve tupi, et see on rohkem küsimus, et kas teha seda või teist ja aga, aga jah, et võib arvata, et sügisel ei ole mitte küsimus, et, et kas taastada nii-öelda suuremas mahus linna valgustamine, vaid võib-olla küsimus, et kui palju seda veel kärpida, et ka selline valik võib, eks ole sügisel seista võib-olla ka nende inimeste ees, kes hakkavad seda linna näiteks valitsema. Võib-olla valitakse teistsugune võim kui praegu ja ütleme, mõned neist, kes praegu seda otsust kritiseerivad, on olukorra ees, et et tuleb teha veel rohkem. Et, et selle taustal jah, minul on nagu hästi huvitav olnud jälgida kogu seda debatti sügisest Tallinna kohalike valimiste-eelsest nagu malendite liigutamise ümber, et et ma olen kogu aeg, et, aga aga mis siis, kui Edgar Savisaar tegelikult tõsimeelselt lähebki suvel hoopis europarlamenti ja üldse ei tulegi sügisel Tallinnasse kandideerima, sest et miks ta peaks üldse tahtma uuesti, siis kustuvad tuled päris ära, et miks ta peaks üldse tahtma tegelikult nii-öelda uuele ringile minna minna ja olukorras, kus tõesti saab keeruline aeg olema, et ta võib täitsa rahulikult astuda, kõrvale minna paariks aastaks europarlamenti järgmisteks riigikogu valimisteks tulla valgel hobusel tagasi öelda, küsida, nii et mis te siin vahepeal tegite? Teie jutt võib olla väga palju iva, aga see kõlab väga sedamoodi, et, et pole siin asja nagu valima üldse minna, et polegi nagu valida, sest et ükskõik, kas sa valid sinna meeldiva või ebameeldiva poliitiku sümpaatse või vähem sümpaatsem oma või vähem sümpaatse maa ega ega kellelegi tegevusvabadus ei ole oluliselt suurem ja see reegli lõpptulemusena see poliitika on ikka samasugune. Neil kõigil. Tähendab loosungid on oluliselt loosungi teine aga, aga ma ütleks seda, et kahjuks küll, aga nendest kohalikest valimistest ja ega ka Europarlamendi valimistulemustest ei sõltu tegelikult meie elu järk. Lähema ütleme kahe kolme aasta euroga rääkisin juba kohalikest valimistest, ei, mõtlen mõle kummastki kummaski tegelikult. Ma arvan siiski, et kohalikud on tähtsam otsa, euro valimine on tõesti selline, ütleme noh, võib-olla noh, vähem oluline, aga, aga see, mis sügisel siiski. No ma ei tea, mina ma ei ole nagu selle väitega nõus, et ükskõik keda valitakse, vahet pole, et, et hea küll, et võib-olla tõesti meil ei ole ideaalseid valikuid ja me jäämegi ootama, kui me tahame, et siia tuleks kandideerima Tallinna linnapeaks, noh ma ei tea. Endine maid New Yorgi linnapea Juliani näiteks nad ei tule, eks ole. Noh, peame valima nende vahel, kes meil siin kandideerivad, valima neist noh, ikkagi sellise, kelle puhul me usume, et ta et ta nagu võimalikult mõistlikke otsuseid lihtsalt lihtsalt ma arvan, et seekord isegi parteid saavad ka aru, et, et seekordsel valimistel nagunii see enampakkumine ei toimi. Et pigemini, mida rohkem sa lubad, seda vähem usutavaks. Noh, me oleme nagu langenud pendliga sinna äärmusesse, pigemini pigemini see, kes lubab, eks ole, higi, verd ja pisaraid võib valimised võita, sest teda nagu usutakse, et küllap nii lähebki. Ma ei tahtnud seda, et ta on ükskõik keda, keda valitakse, kindlasti see ei ole ükskõik, aga ma tahan öelda seda, et ei ole tegelikult olulist vahet paari lähema aasta suhtes. Kas Tallinna linnapea on jätkuvalt Edgar Savisaar või on selles Keit Pentus või uuesti Tõnis Tõnis Palts, et lähema aasta-kahe jooksul tehtud otsused avaldavad mõju tegelikult hoopis pikemas perspektiivis, see tähendab, lähema kahe aasta jooksul langetatud otsused võivad anda positiivse tulemi näiteks kolme, nelja või viie aasta pärast. Nii et selles mõttes ei tasu oodata väga kiireid lahendusi, väga kiiret elujärje paranemist. Ma tahaks muidugi kõigepealt teada seda, milliste reeglite järgi valimised toimuvad vähemalt Tallinna linnas, et isegi see on tänase tänase päevaga veel ebaselge, et käes on peaaegu et märtsi lõpp, kohe-kohe on aprill, valimisteni jääb. Ta jääb sisse oktoobri lõpuni, eks ole, pool aastat, laias laastus ja, ja, ja me ikkagi ei tea, mis, mismoodi seda valima hakatakse. Poliitikud ikkagi VEEL VEEL nuputavad neid trikke, mismoodi saaks endale rohkem nagu hääli hääli koguda, et et kõik see, see on nagu, nagu kurb. Ja see, see, võrreldes nüüd Tallinnat, need teiste Eesti linnade omavalitsustega mõtlesin, need probleemid on selles mõttes nagu erinevad, et väljaspool Tallinnat on väga selge see millised on reeglid, mille järgi hakatakse valima seal ainult segane see, et mitmed erakonnad tahavad tugevdada oma nii-öelda pinki kaadrite maakondades ja tuua uusi jõude sisse. Ja siis ütleme seda ausalt, et ega need heade poliitikute valik väljaspool Tallinna on väga-väga-väga kesine. Ja ootan kannetest Pärnu Pärnu puhul. Sotsiaaldemokraatide pink, kes on mingil määral kogu aeg esindatud olnud Pärnus ei ole, tähendab vaata vajavate uusi säravaid persoone ja see näide nüüd ma võtsin ühe, Pärnu ja sotsiaaldemokraadid täpselt samamoodi võid sa võtta mis tahes muust omavalitsusest erakonna ja nende pingi siis tegelikult see on väga lühike, häbematult lühike. Nii et kui me ütleme seda, et see sõltub väga palju nendest inimestest, mis lähemal aastatel nendes omavalitsuses toimuma hakkab, siis aga need inimesed on paraku vähe, sest head inimesed on aastate jooksul pealinna suunas nii-öelda jalga lasknud. Mõned europealinna suunas. Jah, järgmine etapp on europealinna suhted. Jah, see on hea, et te nimetasite europealinna, räägime natukene siis sellest lubatud euro jutust ka veel meie koduleheküljel on ka üleval väikene tagasihoidik kallupikene küsimusega, kas euro võimalikult kiire kasutuselevõtt aitaks meie majanduse august välja? Praegu on arvamusavaldajaid juba on ja kaks kolmandikku nendest arvab, et aitaks küll. Mis teie arvate? Või mis, mis euro nagu, nagu tähtsus on tänases tänases Eestis. No ühest nimelt tänases ühest küljest peab laenama mõtet, ma mäletan, Indrek Neivelt. Ta on seda juba paar aastat tagasi intervjuus öelnud, et, et kuulge, et mida te nüüd ootate, et et meil kehtib tegelikult euro lihtsalt tal on Tammsaare Koidula pildid peal. Et sisuliselt nagu tehnilises mõttes euro Eestis juba kehtib. Et sellest olles tehnilises mõttes tegelikult ei muutu midagi. Välisinvestoritele see Koidula ja Jakobson väga imelik. Ja sellepärast väidetavalt nad ka siia ei taha tulla, et ei ole lõplikku selgust, kas, mis selle, mis selle Jakobsoni ja Koidula tegema hakatakse. Nad lihtsalt ei tea seda, et nende tehtud investeeringuid, kui palju need näiteks poole või aasta pärast maksavad eurodes neid huvitab ainult see ja eks devalveerimise koll millega tegelikult välisanalüütikud hirmutavad ja nüüd ka mõned Eesti poliitikud ja majanduseksperdid, et see jahutab tõesti Eesti sellist majanduskeskkonda veelgi. Et võtaks nagu teistpidise seisu, et kui Eesti ärimehed on ka aastate jooksul teinud investeeringuid Gruusias ja muudesse riikidesse, kui sa ikkagi ei ole päris kindel selles milline on sinu vara väärtus aasta või kahe pärast seal ainuüksi raha kursi tõttu. Kõik need, võtame selle Olympic kasiino näit. Karjuvad Baltika näite, kui palju nad kannatasid, et oma majandustulemustes just tänu sellele, et nende riikide valuuta ei olnud kindel, kuhu nad oma investeeringutes investeeringut tegid. Siis on täitsa loomulik, et täpselt sama omamoodi vaatab ka muu malm Eestit. Euro on nagu mitu positiivset ülesannet täita, noh kõigepealt see, et jah, et devalveerimiskoll kaob ära. Et me sellega siseneme suurde katlasse ja ja, ja sellega saame ka teatava nii majanduse, finantsi kui ka nii-öelda emotsionaalse kindluse. Aga ütleme, taktikaliselt on euro ju selle poolest hea, et meil on jällegi silmapiiril eesmärk, kuhu nii-öelda ronida. Et ei ole niisugust arutut, sahvlemist või, või niisugust suured eesmärgid on tehtud, eks ole, suurte organisatsioonidega on liitutud juba juba tänaseks viis aastat. Kuigi vaadates öösel pimedat linna ei saagi aru, et me juba viis aastat seal olema, eks ole, nii-öelda marjamaal siis noh, on jällegi eesmärk ja, ja see ei, ei ole ju ainult valitsuse või, või siis riigiisade või kui eesmärk, see on üsna aktsept tabel eesmärk tegelikult kogu rahva ja rahvuse jaoks ei ole erilisi, selliseid noh, vastu vastuargument ja, või vastu öeld ütlemisi, et ei, me ei taha ikka 100 eurot. Põhimõtteliselt eesti rahvas on euro omaks võtnud. Enam vist ei ole jah, et paar aastat tagasi oli üsna tugevalt, aga praegu vist tõesti on sellega. Isegi mu. Ei kuule enam seda ega ei ole ka tegelikult. Kuid uuringuid minu teada tehtud viimasel ajal probleeme oleneb Akton plaan olnud. Aga ma ütleks veel korra selle, ütleme, millest välisinvestor tegelikult Eestit tänasel hetkel vaatab Euroc, ta Eestit ja ka välisinvestor on majanduslanguse tingimustes nagu väike šaakal, kes vaatavad seda jaht looma ja tänasel hetkel kult Eestit vaatab siis. No natuke Eesti ei ole, ei ole veel nii nõrk ja nii vilets, ta peaks siia sööstma, kui sellise looma looma looma kallale teatakse, seda suurtele parandustele pannakse alus just nii-öelda halbadel aegadel, aga Eesti ei ole veel nii nõrk ja nii viletsat tataks siia tegelikult kallale, sööstma panuseid tegema. Ma isegi mõtlen seda, et võib-olla Läti saab aasta pärast talle palju paremaks kohaks. Aga kas see ei päästa meid? Nii et ma arvan seda, et antud hetkel oleks siiski eurole üleminek, on see siis pooleteist aasta või võib isegi kahe pärast tegelikult ainus võimalus meie rahasid rahandussüsteemi tugevdamiseks, et taastada selline välisinvestorite jaoks ikkagi stabiilse riigi mulje, ütleme ütleme nii. Emotsionaalselt on ta kindlasti ülioluline meile sisemiselt kui noh, väljapoole võib-olla veel rohkem, aga sisemiselt ka, et, et ta oleks ka see mulje, et praegu, kus inimestel on nagu tekkinud, noh, ütleme siiski selline enneolematu ebakindlustunne. Ma julgen öelda, et et iseenesest Eesti riigi olukord kõigest hoolimata, mis meil siin praegu viimastel paaril kuul on toimunud, ei ole praegu kaugeltki viimase 20 aasta kõige halvem, eks ole, kaugeltki mitte me ei ela halvemini, kui ma ei tea aastal 93 või 98, noh kindlasti mitte. Aga, aga millegipärast just see ebakindlustunne, ma julgen arvata, on, on võib-olla kõige suurem sellest laulva revolutsioonist. Kas üldse, sest ennem on nagu kogu aeg olnud mingi optimismi tunne. Et, et saame hakkama küll, mis sest, et raske on, aga vot nüüd on nagu tekkinud mingi ebakindlustunne, et me vist ei saa millegiga hakkama. Ja kui nüüd selle euroga saaks hakkama, siis see oleks nagu suur kinnitus, et me vistika millegiga saame hakkama. Et päris nii ei ole, millegiga ei saa hakkama, et ses mõttes oleks seda eurot nagu emotsionaalselt meile endile ilmselt vaja, kui sellise võiduna, sellise veerpalu kantsleri stiilis võiduna, et me saime, tegime ära ja see oleks nagu üks hästi oluline pool küll ma usun ja ja selle nimel on tõesti ka hea mobiliseerida rahvast lähema sellise pooleteist aasta jooksul tõepoolest säästlikkusele kutsuda üles tervele mõistusele. Mingis mõttes on see ka väga hea piitsaks valitsuse käes, et et kutsuda inimesi üles igasuguste otsuste aktsepteerimisele, mis tavaolukorras võib-olla tekitaks selliseid ülisuuri proteste ja see on juba toiminud. Me oleme juba näinud viimastel kuudel, et eelarve kärped läksid ikkagi kokkuvõttes palju palju valutumalt kui kes tahes, eeldas. Muidugi tõeline turumajanduse paradokse headel aastatel, kui meil läks kõik hästi, kui majandus tõusis ja kroon seisis väga stabiilsed, et siis me ei täitnud euroga ühinemise tingimusi eurotsooni tingimusi ja huvitav nüüd, kui minna justkui läheb kõik väga halvasti, siis täiesti ootamatult äkki me vastame nendele standarditele. Et see näitab, kui absurdseks võivad sellise üldise fooni muutudes igasugustest standardit ise muutuda. Ja ma arvan, tegelikult ka see oli Euroopa Komisjoni rahandusvoliniku Almunia puhul selline kerge šokk, sest nad olid juba arvanud seda, et ega see Eesti liitumine euroga, et see lükkub võib-olla kolme-nelja-viie aasta kaugusele ja nüüd äkki ole lahke, mehed tulevad taas paberitega Brüsselis, ütleb, et meile tundub, et imestame, kui meile kõik graphan ja ulatuses. Ja võib-olla sellepärast ta ise siis kahtlaselt ütleski seda, et okei, et see võib-olla räägime siis esimesest jaanuarist 2011, et siis peaks nagu kõik täiesti selge olema, et ta ise lükkas selle poole aasta võrra meie ettepaneku ikkagi ikka edasi. Aga ma arvan, et sellel oleks väga lihtne argument taga, et kui me räägime ikkagi euro nüüd ühest kriteeriumist, mis räägib eelarve defitsiidist, siis noh, see tegelikult selgub ikkagi siis, kui aasta on täis saanud ja aasta on kokku vä? Et selles mõttes, et muidugi Eesti poolt vaadates on nagu kaval minna Brüsselisse sügisel, kui selle eelarve defitsiidiga on nii, et noh, me prognoosime, et seda väga ei tule. Aasta pole veel läbi. Ja Brüsseli poolt vaadates on jälle loomulik öelda, et kuulge, ootame ikka aasta lõppu ära ja räägime siis ja vaatame, mis teil aasta lõpuks ikkagi see balanss tuli, nagu selles mõttes on, ma arvan, et siin on natukese selle aegade puhul ka seda, et ikkagi, et kas nüüd hinnata Eestit sellel sügisel või järgmisel kevadel, siis on nagu loomulik tegelikult, et Brüssel tahaks hinnata järgmisel kevadel, vaadata, kuhu te siis selle aastaga jõudsite? Aga ma vaatan seda, et Eesti inflatsiooninäitajale veebruaris 3,4 protsenti ja Maastrichti nõuete järgi peaks olema siis 1,5 protsenti kõrgem kolme riigi keskmisest inflatsioonist, siis tegelikult selle kriteeriumi ilmselt täidame ja võib juhtuda tõesti selline asi, et kui me kõik väga hoolsalt hindu alandame, nagu valitsus ja eksperdid meie poole pöördunud on et siis võidu see Eesti inflatsiooninäitaja koguni miinusmärgiga olla. Järgmisel aastal seal tõesti probleeme ei tule, aga sa ütlesid õigesti, et teine hoopis karmim küsimus on tõesti eelarve defitsiidi. Et see on ka küsimus, miks ikkagi võib öelda praegu ju eurotsooni sees mõned riigid on ikkagi euro olemasolust hoolimata ilmselt võib-olla et Euroopa kõige raskemas olukorras, et siin on ikkagi Kreekast Iirimaast räägitud kui sellistes riikides, mille puhul noh ütleme ei tea, mis saab vaatamata sellele, et neil seal euro kehtib. Samal ajal on see huvitav eelda taktikaliselt vaadata vist nagu Eesti sees toimub, et see peaministri ütlemine siin eelmine nädal jah. Et Eesti võib teatud tingimustel, kui juhul, eks ole. Ja kui me tellime hindamise juba juba selle aasta sügisel, et siis, et just tekitab nagu nad niisugused imestust, et, et milleks seda vaja oli. Et, et valitsusel on olemas kõik kommunikatsioonivahendid otse Brüsselisse ja Almunia ei ole nii suur inimene, kellega, kellele nagu lähedale ei saa. Ja ei saa nagu konsulteerida või rääkida, eks ole, et, et noh, et kuule, mis sa arvad ja et kui me teeksime seda teist ja kolmandat, et selle, selle niisuguse ideega tullakse välja just nagu mingi muu asja. Et asja pealt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ja siis läheb peaministri Brüsselisse ja näed, öeldi, et me tegime küll nagu nagu mingisuguse pingutuse. Aga noh, Almunia või noh, ütleme otse, kes Almunia, eks ole, see, kes me lähme Eurole üle või ei lähe, see ei sõltu mitte munast, vaid see sõltub ikka palju palju laiemast konsensusest ja, ja kõikide keeriumine täitmisest. Et niisugused, niisugused poliitmängud väikesed poliittehnoloogiliselt õmblemised raskel ajal, noh need näitavad ka üht-teist valitsejate kohta. Aga samas võib öelda, et ega maailma majanduse rääkimata Euroopa majanduse olukord muutub. Mitte kuudega muutub tegelikult lausa nädalatega sest näiteks IMF-i värske prognoos, mis siis hindab ülemaailmsest ülemaailmset majandusolukorda, ütles, et pärast esmakordselt pärast kuutekümmet aastat on maailma majandusse asunud langusesse ja sellel aastal võib see langus olla siis 0,5 kuni üks protsent. See on väga karm tegelikult ja öeldakse, et maailmas võib-olla on tänavu ainult kaks riiki, kus majandus tõuseb ja need on kõigile üsna ootamatult. India ja Hiina. Hiina majandustõus arvatakse koguni isegi seitse, seitse protsenti. Kuigi võib-olla on see ka maailma majanduse kaks viimast päikesekiirt, sest kui me mõtleme seda, et kuhu ikkagi Hiina põhilise oma toodangust saadab siis turg on tegelikult Euroopa on Ameerika väga palju elektroonikat, autotööstus, tekstiili, mida iganes. Nii et täitsa põnev on see, et kas hindi ja Hiina majanduskasv on ka nii-öelda jätkusuutlik. Aga kokkuvõtteks see, et kui majandus tervikuna on languses ja võib-olla on ta lähiaastatel isegi sügavamas languses kui seesama üks protsent aastas ka seda ei oska tegelikult hetkel keegi ette prognoosida. Ma arvan seda, et siis mis tahes ettekäändel võib Eesti liitumine eurotsooniga siiski edasi lükkuda, ei tea silla, milliseid meetmeid ka Euroopa komisjon peab võib-olla lähiaastatel kogu Euroopa majanduse tervikuna kaitseks rakendama, need võivad olla täiesti erakorralised meetmed. Räägime nendest tingimustest ja nii edasi paketist, mis meil on olnud, ma ei tea, kas viis või kuus aastat tagasi kehtestatud ka neid võib erakorralises olukorras muuta. Tänasel hetkel ei ole tegelikult Euroopa komisjon langetanud majanduse suhtes mitte ühtegi erakorralist otsust. Jah, aga teiselt poolt ma arvan, et just selles olukorras on, on Ansipi käitumine isegi täiesti arusaadav ja, ja isegi kiiduväärt, et suhteliselt julgelt seada antud juhul selliseid suuri eesmärke, mis võib-olla erinevalt sellest eelmisest eesmärgipüstitusest sinna Euroopa viie rikkama hulka pääseda, noh on siiski ütleme reaalsusega nagu noh, reaalsuse piires, et, et selles mõttes, et ega antud hetkel ei tea, ütleme, ei tea Almunia ega Barroso aega ega keegi teine eriti palju rohkem, kui ütleme, Eesti poliitikud, mis saab ja selle tõttu ütleme, et see on niisugune puhas, võib öelda ikkagi selline kohvipaksulaadne ennustamine, kas Eestil on šansse või ei ole šanss? Eurotsoon? Ja sellises olukorras pigem tuleb ikkagi lähtuda sellisest katsest, et ikkagi teha kõik, mis võimalik, et see tõesti saada ja, ja isa ei saa välistada, et selline teatud enesekindlus sellise eesmärgi seadmisel viibki eduni, sest elu on seda palju kordi pidanud erinevatel erinevates valdkondades, et need, kes seavad endale selliseid uskumatult suuri eesmärke saavutavad neid sagedamini kui need, kes ütlevad, et ah ei tea, et eks me ootame ja vaatame, et et kui me meenutame Eesti Euroopa liitu eriti NATOsse minekut, siis see tundus ju noh, ka teatud hetkedel sellisena, et et ega see nüüd ikka ei juhtu veel. Aga, aga siis jah, maailmas ka olukord muutus ja ja millegipärast tehti asju õigesti ja, ja suudeti saavutada. Nonii teie teie juttu vahepeal ma olen siin lugenud meie saate kommentaariumi, mis on ülitihedat vihast sõimu täis nii poolt kui vastu ja meie saate alguse jutt pimendamisest on on tekitanud on tekitanud selliseid väga vihaseid vastukajasid, on lausa vastik kuulata Rannamäe nõmeduste, kui selle otsuse oleks teinud Tartu, oleks Rannamäe vait olnud, iga asi, mida Tallinn teeb, tuleb tema arvates põhja lasta. Miks teenrid ei räägi omavalitsuste pöördumisest, sellepärast et ERR-i rannamäe ei salli ja nii edasi. Ma rääkisin saate alguses väga selgelt linnade pimendamisest, me rääkisime rohkem Tallinna pimeldamisest, sest et Tallinnas elab üks kolmandik eesti eesti elanikkonnast. Muuseas, sellele kärad selle vastu ka Tartus on Keskerakond võimul, nii et koos Reformierakonnaga Pärnus, Pärnus, nii et kuulake kuulata, mida me räägime. Ärge ärge toppige endale midagi kõrva sel ajal, kui me räägime ja kui, kui, kui topite, siis ärge hakake kohe vihaselt reageerima. Küsimus ei olnud selles, et, et Tallinn on võtnud vastu otsuse tuled varem ära kustutada, vaid küsimus on sellest kellaajas, mida, mis on, on minu arvates täiesti täiesti vastuvõetamatu, kui, kui Tallinn teeks seda tund aega hiljem oleks kokkuhoid natuke väiksem, aga kokkuhoid oleks täiesti olemas. Nii et, et kuulake ikka midagi ja jätke see, jätke see partei siltide kleepimine siin, Valdnerile, metsale, mulle kõikidele teistele rahva treeneritele, see, see on see laul, et sellele me ei hakka isegi mitte mitte reageerima. Aga läheme edasi veel ühe teemaga, mis me tahtsime rääkida, meil on kultuurist olnud alati meie saadetes pisut vähe juttu. Ugala teater on nüüd sellest nagu põhjust põhjust andnud, see on sa muidugi libe, libe tee, sest et Me keegi ei ei tööta Ugala teatris me ei ole noh, nii-öelda olnud kollektiivis, me ei tea, mis seal täpselt toimub. Aga, aga selle põhjal, mis, mis ajakirjanduses on, on välja tulnud ja noh, teatud kaadrimuudatused on juba juba toimunud, et see, see võimaldab natukene aimu saada, mis selles, mis selles teatris nagu, nagu tegelikult on siis juhtunud. Sulev millal sa käisid viimati Ugala teatris? Ma pean küll tunnistama, et ikka mõni aasta tagasi, et ma väga värskelt ei ole käinud kuid praegu ei tule küll meelde, et Ugalas oleks värskelt käinud. Et selles mõttes pean tunnistama oma oma võhiklikkust selle teema käsitlemisel sellises tähenduses, et ma oskaksin hinnata Ugala teatri tänast kunstilist taset. Noh, selles tähenduses ma saan seda kaudselt, eks ole, olles lugenud mingeid hinnanguid millelegi. Et see ei ole päris päris päris õige ilmselt, aga noh, ma arvan samas jälle neid inimesi, kes seal nii läheb nädal, eks ole ütleme, kõigi teatrite hindamisele on, ega neid ka ülearu palju pole. Aga noh, nemad ongi selleks selleks siis spetsialiseerunud ja ja, ja küllap see on üks omaette teema. Ma arvan, et ongi väga-väga nagu libe tee ka hakata hakata nüüd siin noh, nagu arvama midagi selle kohta, kas, kas Ugala praegune juht on hea teatrijuht või oleks noh, see, keda kuluaarides räägitakse, tema asemele tahetakse panna parem et mingis mõttes ma näen siin nagu mingit paralleeli omaaegse vanalinnastuudio ümberkorraldamisega no teatriks. Mis iseenesest ju võib tänase seisuga öelda, et ta on andnud päris hea tulemus see, et et üldtunnustatud dünoteatril läheb praegu väga hästi. See oli ju selline väga radikaalne nii-öelda teise meeskonna noh, nii-öelda istutamine, kuigi, kuigi olukorrad ilmselt ei ole võrreldavad, seal oli väga palju muud probleemi rahaprobleemid ja muud, mida Ugalas praegu kindlasti ei ole. Ja seal oli nagu öeldud, kui kui edukamat majanduse, majanduse mõttes teatrit Jah, ega, ega otseselt Ugala majandusraskustest ju ei ole selles kontekstis küll räägitud, et on noh, ütleme, et need on ilmselt majandusraskused, mis on nagu kriisi ajal omased nagu kõigile jõu kalal ei ole nad ilmselt suuremat kui teistel teatritel. Et siin jah, nagu öelda, et kas ütleme nüüd tammearu või sammul näiteks oleks parem või halvem seda teatrit kunstiliselt juhtida tema, noh, las seda otsustavad tõesti inimesed, kes, kes seda peavad otsustama, aga see, et seda asjaajamist on aetud ebakultuurselt noh, selles ei ole isegi kaugelt vaadates nagu väga suurt kahtlust, et need, see, kuidas kuidas seda kuidagi noh, on püütud nagu, nagu teha. Selle vorm, ütleme osutus ämbrigolinaks. Kuigi peab tunnistama, et, et natuke sellest juba jõuti ka sel nädalal õppida ja näha, et Siim Sukles nõukogu uue esimehena, kes läks, võib siis öelda nagu olukorda päästma kultuuriministeeriumi kantslerina on suutnud natukesest seda pinget maha võtta. Võib-olla ütleme siis ka edasi lükata, sest mina olen küll aru saanud, et tegelikult Ta oli selge eesmärk sel nädalal need otsused ära teha. Kuidas Ugala edasi läheb, aga, aga paistab, et eilse seisuga siiski ütleme, et siis need otsused lükati mõneks ajaks edasi, võib-olla, et olukorra rahunemise, mis, mis ilmselt on ka mõistlik, et sellist putru ei pea nii soojalt sööma, kui ta keedetakse ja ja eks me siis näeme aja jooksul, kas läheb nii, nagu räägitakse, et peab niikuinii minema või läheb kuidagi teistmoodi. Ma lugesin väga hoolikalt läbi need paarkümmend punkti mida siis tegelikult Ugalale ette heidetakse, kuigi on siiamaani natuke ebaselge see, et kes need paarkümmend punkti kokku pannud on. Ühtedel andmetel on tulnud läbi ministeeriumi Siseaudit, mille vist kultuuriministeerium on tellinud? Ja kui neid punkte nüüd lugeda, siis kui võtta seda üks-üheselt, siin imestatakse, et üldse seal veel mõni etendus välja välja tuleb. Et siin on lause, kuidas selline, et oma personali usaldata, hirm ja paanika inimväärikuse jalge alla tallamine, käitumine alluvatega, tujudel põhineb personal, poliitika, sisekommunikatsioonihäireid, autokraatlik jäid kaootiline juhtimissüsteemi ja nii edasi ja nii edasi. Noh, on toodud siin välja, et lavastuste kõrvaldamine repertuaari, baarist, loomenõukoguga arutamata viimase kolme hooaja kaootiline kunstini, planeerimine, hõre repertuaari, pilti ja nii edasi. Ma arvan, et see kõik tegelikult isegi ka nii tunduda. Ja ma arvan seda, et paljud näitlejad ka teistes Eesti teatrites omavahelises vestluses heidavad täpselt samu asju oma juhtkonnaga ette võib-olla mitte nii värvikalt, et mulle tundub, et see kõik on natuke nagu liiga liiga palju, kui need punktid kokku lugeda, et nii hull see olukord olla ei saa. Aga võib-olla on, ütleme, Ugala teater on ju ka üks teatritest, kus teatrijuht, ütleme küll nüüd ja tõesti nõukogu esimehena on Jaak Allik toonud, aga erinevates rollides ta on. Kindlasti ei ole ta kerge isiksus, kindlasti on ta aastate jooksul väga palju Ugalas andnud mitmendat korda teatavasti Ugalas teatri, seda vahepeal olnud aktiivse poliitikast õnnestunud Lugalasse tagasi. Võib-olla on see, et et kui midagi on viltu, siis on kindlasti süü see inimene, kes väga pikka aega teatrit juhtinud on ja võib-olla eesti teatrid ei tohiks jätta Eesti juhtida üks inimene sedavõrd kaua ja aga ka nagu hästi ei usu, et kas kahe teatrijuhi siis Jaak Alliku, Peeter Tammearu kõrvaldamine koheselt lahendab needsamad probleemid. Vaadates eile ja üleeile varasemat Nendel päevadel seda, mis toimus ühe ilmateadustaja lahkumise kohta meie kirjutavas ajakirjanduses, mõtleme meedias igasugused netikommentaarid ja, ja kõikjal mujal ka artiklid lehtedes ei söanda oma Ugala kohta mitte üht sõna rohkem öelda, sest et noh, tõesti, olemata olemata asja sees on, on väga, väga keeruline öelda. Kõige kõige rumalam on see, kui, kui hakata võtma sõna aga nagu asja, asja ja sisu ei tea, aga mis Ugala puhul torkas silma ja mida, mida Margus ka ütles, et, et see nii-öelda ainuisikuline juhtimine, et räägitakse, et seal on juhatus. No juhatus iseenesest eeldab seda, et ta nagu mitu liiget ja kui siis selgub, et juhatuses on üks liige, no siis ei ole juhatus see ainujuhtum. Et ilmselt on, on see just see peamine põhjus, mis on viinud nagu Ugala sellisesse konfliktse situatsiooni, nagu, nagu ta praegu on. Loodetavasti need asjad nii-öelda rahulikul teel selgeks räägimaalse ja juhatuste laiendatakse. Ma korralikeks vahe, ütlen seda, et teatritel ongi valida, kas demokraatlik juhtimisstiil, veoautokraatlik ja ma mäletan neid konflikte, mis aastaid tagasi oli Draamateatris, see oli täpselt seesama, mida siis soovitakse kas demokraatiate tugevat juhti, kui teatris on demokraatia ja siis on näitlejad need, kes ütles, et peaksime kindla sõnaga mees ütlema, kes lõpetaks selle mula järeldatakse, see asi on nii ja see jääb nii. Ja kui on sellise kindla sõnaga juhtis keegi, tahaks juuksed ikkagi tema vastu, nii et ega see on mõnes mõttes selle ta keerulisem kollektiiv veel kui ühe meediaorganisatsiooni. Ja kindlasti ütleme ikkagi, arvestades, et tegu on teatriga Viljandis, siis ühest küljest muidugi arvestades, et Viljandist on tõesti saanud tänu sellisele hiilgavale fenomenile nagu pärimusmuusika festival on saanud selline koht, kus sünnib väga suuri asju. Aga teiselt poolt tegu on ikkagi suhteliselt väikese linnateatriga. Ja olgem ausad, et on hea, kui seal on üldse häid, heal tasemel tegijaid. Ja mingis mõttes on see isegi võib-olla Ugalale väga hea lähtepunkte, praegu seal isegi konkureerivad nagu kaks võimalikku tugevate tegijate seltskonda, ütleme siis seda teatrit juhtima, see on igal juhul parem olukord, kui kedagi oleks silmapiiril. Nii Sulevi, selle positiivse noodiga on hea lõpetada meiega väike gallup ütleb, et 53 protsenti vastanutest arvab, et euro võimalikult kiire kasutuselevõtt aitaks meie majandusaugust välja. Ka olemusega on, on tara lõpetada. Margus Mets, Sulev Valner ja Aarne Rannamäe olid täna siin rahvateenrite stuudios. Ja järgmine kord juba järgmine laupäev koos raadiomehe huumoriga.