Tere päevast, täna tahame rääkida tõlkimisest ja stuudios tõlkija suurte kogemustega ja samas ka inimene, kes tõlkimise peale mõelnud. Bla, pisut sügavamate teoreetilisemalt saame tuttavaks Anne Lange, tere ja Anne teiega ma puutusin tegelikult üsna hiljuti kokku, prantslased korraldasid mitmekeelsuse seminari Tallinna Ülikoolis, teil oli seal üks ettekanne, aga prantsuse ja eesti kui neid kahte maad võrrelda, kas meil on midagi ühist? Üks on niivõrd suur keel, teine on eesti keel, kus rääkijaid ikka palju vähem. Kas me üldse saame keskpaigas kokku, mis puutub ajalukku, kokku hästi ei saa. Prantslased on Eestis 20. sajandi alguses see riik, see rahvasse, keel, kelle kaudu saab Euroopat tundma õppida kõige hõlpsamini ja kõige paremini, sest Euroopa ajalugu, see on samamoodi prantsuse kultuuri ja prantsuse vaimsuse ajalugu. Eesti ja eestlaste kohta nõnda öelda ei saa. Aga sellel samal seminaril, millest te rääkisite, prantslaste ettekandeid kuulates sain ma aru, et praeguseks, 21. sajandi alguseks ühendab meid vähemalt üks tunne, et meie keel on ohustatud, et me peame oma keele, oma keele õiguste eest võitlema, karmilt öeldud, eriti prantsuse konteksti. Aga meie keel on ohustatud naa, mis metsis ohustab. Eks vastus vist teada. Ma ei ole tegelikult, et päris isiklikult seda meelt, et eesti keel on 21. sajandi alguses ohus rohkem kui tal olnud kunagi ennem väikerahvana, võib-olla oleme me vähemalt selle 100 aastaga, kus me oleme tahtnud Nad ise olla ja suureks saada kas siis vaimult või ükskõik kuidas harjunud juba sellega, et meie suurus ei saa kunagi tähendada mingisugust maailma võimu või maailmas oma tahte kehtestamist või pealesurumist. Miks aga räägitakse eesti keele ohustatusest jätkuvalt? On seotud noh, ilmselt tõesti selle empiirilise tõsiasjaga, et meid rahvana on arvuliselt vähem kui teisi selleks rahvusvaheliselt läbi lüüa, me peame väga palju oma töid-tegemisi tõlkima. Inimene, kes peab ühte ja sedasama teksti kirjutama kaks korda lõpuks võib-olla lihtsalt väsib ja läheb nii-öelda enesele professionaalse konteksti leidmiseks üle teisele keelele. See on siis see, mida räägivad, räägivad need, kes ütlevad, et eesti keelt tuleb hoida, tuleb kaitsta kui teaduskeelt, kui professiooni keelt, kui erialakeelt, sest ahvatlused, eriala, inimest minna kergema vastupanu teed hakata kirjutama selles keeles, milles meie lugemine või lugemus on, niikuinii on väga suur ja siis liin koja Franca inglise keel on paratamatult nii-öelda oma kombitsaid igale poole ajama ajamas igale poole ja noh, ja inglise keele vastu ja ei saa, Eesti ei saa Prantsusmaa jäisa õhtumad ka, et koos, isegi kui nad seda tahaksid ja kui nüüd rääkida näiteks inglise keelest ja Eestist, siis mulle tundub, et see, et Euroopas siiski praegu on kõikides riikides äri ja administreerimis ja teaduskeeles eelistatud üks keel, inglise keel, see teeb meie jaoks tegelikult elamise hõlpsamaks, oleks Euroopas võrdselt nii-öelda võimsad saksa keel ja prantsuse keel ja inglise keel ka siis tähendaks ühe väikese keele jaoks Ühe väikese keele oskaja jaoks tarvidust olla võrdselt pädev nii kõnes kui kirjas mitmes keeles emakeeles ja siis kolmes neljas suurkeeles, praegu aga on meil võimalik läbi ajada nõnda. Jätame mitmed suured keeled nii-öelda passiivseks ja teeme endale kõnes ja kirjas selgeks inglise keele, ainult millega me võime nii arstina kui insenerina kui filoloogina kogu maailmas hakkama saama. Te juba ennem viitasite ka, et Eesti kultuur on ikkagi prantsuse keelest väga palju inspiratsiooni saanud selleks, et aru saada ja seda meie tänast positsiooni ja küsida, et kuhu edasi, vaatame korraks, et kuidas on olnud, kuidas on olnud, kuidas siis eesti kui kultuurkeel kujunes siis nii-öelda teiste keelte rüpes või teiste abil prantsuse keelega seoses ja selles kontekstis on põhjust alustada siis alles 20. sajandi esimesest poolest ja eesti kultuuri moderniseerimisest, mida tegid nooreestlased, kes on siis Semperi sõnul tunnustanud oma kustutamata janust ja Eestit osa saada, lasta kõigist tuultest rajudest, otsimistest ja saavutustest vaimses maailmas, mis tähendas seda, et Eestile tuli tutvustada eesti keelde, tulid tõlkida siis need intellektuaalsed, esteetilised, poliitilised tuurilised teemad, mis olid päevakorras kogu maailmas, aga meil polnud ju neid sõnu kuskilt võtta. Nii oligi siis see noor Eesti Eesti kultuuri moderniseerimise üritus ühtaegu ka eesti keele täiendamise, eesti keeles peenendamise eesti keeletunnetus, võimaluste järeleproovimise üritus tõlgiti selleks, et luua eesti professionaarsed kõrgkultuuri, mida arvati, ei ole võimalik luua ilma välismõjudeta, välismõjusid omandamata, ainult need välismõjud tuleb tasakaalustada ja mitmekesistada, nii et ükski suur kultuur ei pääseks mõjule. Et muuta see olukord, mis valitses meil 20. sajandi alguses, et oli saksa ja vene traditsioonilised mõjud mis justkui ülevalt alla suhtusid eesti kultuuri ja Eesti kultuuripotentsiaali, selleks, et eestlaste kultuuritahet tugevdada ja eneseteadvust tõsta tuli sisse, avardada neid kultuuri ja keelepiire ja kontakte ja tõlkida ka teistest keeltest eesti keelde, siis see on tegelikult ju olukord, kus need kaks keelt vene keel ja saksa keel on olnud võimukeeled, eks ole. Prantsuskeelel seda võimu keele positsiooni pole olnud, Eestis ei ole olnud kunagi nende arvult suhteliselt väheste eestlaste jaoks kes 20. sajandi alguses siis olid linnas, käisid venekeelses gümnaasiumis, nende jaoks oli prantsuse keel tõenäoliselt siis esimene päris võõrkeel. Nad valdasid kolme kohalik kui keelt, saksa keelt, vene keelt ja oma emakeelt eesti keelt ja gümnaasiumis lihtsalt esimese võõrkeele staatuses. Sageli oli prantsuse keel. Mis oli siis too aken Euroopasse, aken suurde maailma, ilma seda suurt maailma oleks pidanud kartma või pelgama prantsuse kultuurist on Eesti arvamusliidrid rääkinud üsna ülivõrretes terve 20. sajandi esimese poole. Kui kolmekümnendatel aastatel näiteks oli päevakorral eesti koolide esimese võõrkeeleküsimus, missugune võiks olla esimene võõrkeel eesti koolidest, siis korraldasid paljud meie ajakirjad ankeete küsitlesid haritlasi, missugused kultuurikontaktid võiksid eesti kultuurile kasuks tulla ja missugune võiks olla meie koolide esimene võõrkeel Nendest ankeetides üliõpilaslehes loomingust tuleb välja, et laias laastus eelistasid Eesti vaimuinimesed kultuuriorientatsiooniga Prantsusmaad, poliitilise orientatsiooni, Inglismaad, Prantsusmaad, aga sellepärast, et Prantsusmaa najal arvati, nagu ma juba alguses siis ütlesin, võib õppida tundma Euroopat tervenisti. Prantsuse kultuur on avar, sellele on omane universalistlik humanism. Järelikult teevad selle haarded kergesti kättesaadavaks teistele rahvastele. Ka eestlastele prantsuse kultuur on omapärane, aga samas on ta olnud alati avatud kõigile rahvuse ja inimsuse ideed. Rahvuslikkuse ja üldhumanismi ideed sulavad selles üheks koos kõlaliseks tervikuks. Ma tsiteerin praegu Peeter tarvelit. Mingisugust negatiivset kogemust eestlastele ajalooliselt prantsuse kultuuriga ei olnud ja nõnda sees prantsuse kultuuri ja kirjanduse esseistika, parimat teksti ta ka kokku puutudes tehti sellest väga kaugeleulatuvaid järeldusi prantsuse kohta üleüldse ja kirjutati prantsuse kultuurist ülivõrretes. Neid materjale lugedes ja seda ajastut tundma õppides. Kuidas teile tundub, kui suur on see isiksuse osakaal, kui palju seal olin, eks noh, juhuslikust paljus oli, oligi nii-öelda ajalooloomulik käik või see on ikkagi nagu mingis mõttes paratamatu valik, et kui sa tahtsid nagu kaugeneda saksast ja venest, et kuhu siis ikka mujale minna on ja inglisekeelse oli siis puhas äri toona jah, jah. Ega inglise keele maine ajalooliselt ju nõnda suur siin selles paiku provintsis olla ei saanud, läbi vene kultuuri oldi nii-öelda enese jaoks ihaldusväärseks loetud ka prantsuse kultuur inglise kultuurist õieti midagi ei teatud peale selle, et ta on tõesti jah, madruste keel ja panganduse keel. Nii et sellele kultuurile oli oma eeskõnelejaid vaja ja nad tulid lihtsalt natukene hiljem, kui tulid prantsuse kultuuri eestkõnelejad oras, kui tema oma suu lahti teeb, siis on aeg natukene hilisem, on juba 20.-te aastate teine pool ja tema muidugi kirjutab kõike sedasama, mida näiteks Aavik kirjutab prantsuse kultuuri kohta, kirjutab tema tema inglise tuuri kohta nii, et need olid niisugused eeskõnelejad võrdselt verbaalselt võimeka esindama siis seda orientatsiooni, mida nad valdasid. Mis ei tähenda muidugi aga ühegi nende puhul, et nad ei oleks näiteks oras eriti. Ta on tõlkinud nii prantsuskeelest kui inglise keelest kui vene keelest, kui saksa keeles aga toimus lihtsalt niisugune, kuidas nüüd öelda tsunftisisene tööjaotus, kes kiitis kõrgeks Itaalia, kes kiitis kõrgeks Prantsusmaa, kes kiitis kõrgeks Inglismaa. Et maailm on suurem ja avaram, see lihtsalt vajas nagu selgeks rääkimist tundub. Ja muidugi isiksused ja isiksused on siin olulised ja neid kuulati neid kahtluse alla seadmata ja paljuks siis neid oligi, kes saanuks kahtluse alla seada, kas see Pariis, mida kirjeldab Tuglas, on ikka see Pariis, milles elavad prantslased ise esimese maailmasõja ajal ja pärast seda mingis mõttes jääb see ikkagi niisukeseks turisti pilguks, suhteliselt ebarealistlikuks pilguks, mis vaatab Pariisi, vaata Prantsusmaad, sealset vaimuelu, sealseid võimalusi. See on piltpostkaart, kus Sänn sätendab ja kunstnikud baretid viltu peas maalivad, millel võib-olla on vähe ühist selle reaalsusega, millest kirjutab samal ajal ütleme, prantsuse kirjanik ise olulisi teoseid või tekste prantslaste jaoks ja kogu see, see romantiline ja nende võõra pilguga vaatamine tegelikult ju võimendusmeel juba minu põlvkonnas, kui me enam ei saanud seda näha, siis oli see seal veel veel suurem väärtus, eks ole, kui see müür oli juba nii-öelda ette tõmmatud minu põlvkond ju täpselt samamoodi. Nõnda see on olnud, et väga kerge on mõelda, Pariisist võib mõelda Londonist kui tõotatud maast, kui sa elad oludes, kus sul ei ole kas materiaalseid või, või poliitilisi võimalusi Londonit Pariisi oma ihusilmaga näha niikuinii see kindlasti on olnud see foon mis on andnud nendele, kes seal on käinud siis ühtpidi selle selle julguse rääkida Londonist või Pariisist. Ja teisest küljest motiveerinud neid, kes siin on asunud neid keeli õppima ja neid kultuuri õppima, nad on õppinud neid keeli ja kultuuri, justkui nagu õpitakse tundma muinasjutte, kodumaad muinasjutumaastiku reaalselt tegelikult küsimata, kas nõnda saab elada üks suur linn, kas nõnda saab toimida üks rahvas tervenisti, võib-olla see, mida ma tunnen või valdan või milles orienteerumine ainult siiski üks kihike sellest tuurist üks osa sellest linnast, mis võib-olla ei peegeldanud kogu seda tõde. Aga tuleme oma tõlketöö juurde tagasi 20. sajandi teine pool meie jaoks ja nii-öelda tõlkija kontekst. Esiteks, siis teise maailmasõjajärgne aeg ja aastad kui Eesti on poliitiliselt isoleeritud ja sellel poliitilise ja kultuurilise isoleerituse foonil on loomulikult selge, et tõlkija, kellel õnnestus tõlkida raamatuid ka muust keelest peale vene keele või kes sai tõlkida vene keelest autoreid, kelle ees põles poliitiline punane tuli. See tõlkija tajus ennast kui intellektuaalse vabaduse võimaldajat Eestis ja sellisena teda ka võeti ja sellisena teda loeti. Niisukesi parteipoliitiliselt marginaalseid, kontroversiaalseid tekste ja autoreid sai avaldada väga vähe, siis said tõlke lepingu sõjajärgsetel aastatel ainult tõepoolest parimatest parimad filoloogid, kellel oli ka aega koos toimetajaga oma tekstidega teha tööd põhjalikult, süvenemist võimaldavas tempos ja nii andis see nõukogude aeg meile puht kirjutamistehniliselt väga kõrge tõlkekultuuri. Omamoodi paradoks, et see on nagu mingis mõttes ilukirjanduse jaoks nagu väike kuldaeg on jah, kuigi kahe-kolmekümnendatel aastatel jõuti tõlkida ja tõepoolest väga paljudest keeltest väga palju eesti keelde tuleb öelda esiteks, et nende tõlgete kvaliteeti väga sageli jättis kannatada ja teiseks, me peame silmas pidama seda, et nimetusi, mis ilmus, oli palju, tiraažid olid umbes samasugused, nagu ta on praegu. Aga mis puutub nende raamatute ostmisesse ja levikusse, siis see on küll üsna nisukene nukrapoolne pilt. Tollel ajal kahe-kolmekümnendatel ei olnud ju raamaturiiul, kui me oma vanaisadest ja vanematest mäletame, mingisugune kodusisustuse kohustuslik osa raamatuid kodudes oli väga vähe. Kui 36. aastal peab haridusministeeriumi nõunik ministri ettepanekul tegema tallep ettekanderaamatute levikust ja raamatukogunduse olukorrast, siis on tal öelda seda, et paari aasta jooksul müüakse ühest nimetusest neli 500 eksemplari. Ja sellest umbes pool erakätesse. Nii et ühte nimetust umbes 200 250 raamatut ostsid, inimesed jäävad koju, jõudsid kodudesse ja ülejäänud paarsada jagunes siis 740 avaliku raamatukogu 1008.-ks kooliraamatukogu. Noh, ja siis olid veel kaitseväe raamatukogud ja muud raamatukogud. Nii et raamatute kirjastamine, tõlkimine ja kirjastamine on üks asi, nende lugemine on aga hoopis midagi muud. Natukene varem, 31. aastal, kui Johannes Aaviku on põhjust saata kiri haridusministeeriumisse, siis ütleb ta seda, mida tollal võib-olla teadsid kõik, mina alles avastasin nüüd arhiivist, et kirjandus On ilmunud viimase 10 aasta jooksul, see on siis 21 kuni 31 peaaegu täiesti riigi ja ühiskonna kulul. Tähendab, kui Eesti vabariik oli loodud ja oli loodud ka eestikeelne koolisüsteem ja kõrgharidussüsteem siis tuleb esimese hooga välja, et väga raske on viia läbi eestikeelseid tunde. Reaalainetes humanitaarainetes võrdselt. Õpikute saamine esimese hooga tähendab eile ennekõike tõlkimist. Kirjanduse tundideks on vaja tõlkida need maailmakirjanduse klassikalised teosed, mida koolis käsitleti. Puškini teadsid eestlased kümneid luuletusi peast, aga vene keeles eestikeelset Puškini ei olnud ju olemas. Või teda oli olemas väga vähe ja nõnda on tõlkepoliitika Eesti vabariigi algusaastatel riiklik poliitika selle tasemeni välja, et haridusministeeriumis koostatakse nimekirju nendest raamatutest väärtuslik, kes teadus- ja ilukirjandusteostest, mis on vaja tõlkida ja selle nimekirja alusel jagatakse siis kirjastustele madalaprotsendilist. Laenu. Kirjastused ei ole võimelised seda laenu tagasi maksma üldjuhul milleski muus kui raamatutes. Mida riik siis jagab omakorda kooli raamatukogudele. Nii et õigus on Aavikul, kui ta ütleb, meie kirjandust ilmub viimase 10 aasta sees peaaegu täiesti riigi ja ühiskonna kulul. Kirjanikud saavad riiklikku palka, see käib siis Kultuurkapitali kohta ja toetust. Kirjastused riikliku laenu avalikud raamatukogud peetakse ülal riiklike ja ühiskondlike summadega. Nii et eestlased oli raamaturahvas, kahe-kolmekümnendail, niivõrd-kuivõrd, riik, eestlased raamaturahvaks tegi majanduslikult ja ka ajaliselt ja sisemise tarvituse poolest sai eestlasest raamaturahvas alles pärast teist maailmasõda. Kui raamatute hinnad olid niisugused, eestlased said neid kodudesse soetada ja teisest küljest muidugi. Teise maailmasõja ja Eesti iseseisvuse kaotamise vapustus oli inimesi raputanud ka sedavõrd et oli vajadus või tarvidus lugeda raamatuid, mida nüüd oli ka juba väga heas keeles tõlkeväga kõrgest kvaliteedist saada. Kui me rääkisime 20. sajandi alguses praktiliselt nagu tõlkijad tegid keele, siis kuidas on 20. sajandi teisel poolel, me ei ole veel jõudnud sellesse uude eesti aega, oleme veel nii-öelda selles nõukogude ajast, kui suur seal oli nagu tõlkija roll selle keele kujundamisel aega ju nüüd nii-öelda süveneda oli küll ja küll aega süveneda oli küll ja küll ja Madis Kõivu tsiteerides küllap võib öelda nõnda, et kes tahtis lugeda seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel head eesti keelt sellel oli kõige otstarbekam kätte võtta eesti keelde tõlgitud mõni maailmakirjanduse klassikaline teos. Sest tõlkijate sõnavara on hoolega järelekaalutud, rikas. See ei tulene mitte ainult tõlkija enese sõnavara rikkusest, vaid ta originaali sõna nähes kasutab murdesõnastike, kasutab Saareste sõnastiku, rääkimata siis nendest kakskeelsetes sõnaraamatutes. Teiseks on eesti keele lause mis on siis kirja pandud originaali või võõrkeelse lause toel hoolega läbi mõeldud, nii loogiliselt kui ka silmas pidades seda, et aluse öeldise sihitise elementaarloogikat segamini ajades või asjades võime me luua uusi tähendusi ja uusi nüansse. Kui originaali kirjutaja maladleb ennekõike mõttega tõlkija, tema alustab tööd ikkagi keelest ja keelega otse ja see võimaldab, see annab tõlkijale selle ressursi panna kirja väga head ja väga avarat keelt. Ühesõnaga, nõukogude ajal sai siis loogiliselt võimalikuks see, mis oli vabariigi ajal kogu aeg retooriliselt õhus, et eesti rahvas on suur raamaturahvas tegelikult kahe ja kolmekümnendail oli Eesti rahvale tema enamusele hoopis olulisem maisemate rikkuste soetamine enese sisse sättiminekas, alevis või maal või linnas ja vaimsed väärtused pidid jääma kas noh, intellektuaalse piiratuse või materiaalsete piiride tõttu taha plaanile nõukogude ajal aga meist tõepoolest sai raamaturahvas inimesed, kes selleks, et mitte et lüüa käega või mitte minna tigedaks olles sunnitud siia sellesse ühte punkti paigale kohale. Inimesed said reisida-rännata vahetada seda geograafilist ruumi tänu kirjandusele tänu raamatule. Nonii, ja kui me nüüd hakkame siis seda tänast päeva lahkama või seda perioodi, siis tuleb jälle vist jõuda tagasi sinna 30.-tesse, kus tagaplaanil on tekst ja Raavat ja olulisem on see, kuidas sa ennast nii-öelda materiaalselt teostad ja millisesse võimaldada. Tundub küll taaskord jälle oleme me raamatute alla uppumas ja järjest vähem neid raamatuid loed, takse raamatu ajastu on enam-vähem möödas, muidugi üsna ülemaailmselt ja niisukest harrast suhtumist. Raamatusse nagu oli mõned sajad aastad tagasi, ilmselt enam kunagi ei tule. Muidugi on lugema jäänud ja jäävad alati lugema need, kellele lugemise eest palka makstakse, kes saavad seda endale lubada, sest tal on vaja pidada loenguid, sest tema on kirjastaja, sest tema on tõlkija. Aga teised inimesed neil lihtsalt, et igapäevane töö täidab juba aja ära, et inimesel ei ole seda ei aja ega energiaressurssi, et lugeda nii palju, kui ta võib-olla tahaks. Tõlkija selles kontekstis teeb, paneb pillid kotti, et taas jälle riiklik poliitika ei ole ju tõlkijat ära unustanud. Meil on Al Kultuurkapitalist võimalik taotleda toetust, on stipendiumid, mida makstakse eraldi tõlkele. Henno rajandi stipendium on stipendium, mida makstakse nendele tõlkijatele, kes tõlgivad eesti kirjandust võõrkeeltesse. Muidugi, tõlkija on nagu kõik teisedki teab iga konkreetse raamatu puhul läbi mõtlema, kust on võimalik selle tõlkimiseks toetust saada, kastan selle tõlkimiseks võimalik toetust saada ja osa kirjastusi on ju ka üsna heal järjel ja võimelised maksma niisukest honorari, mis tõlkima motiveerib kimise nende süvenemise paradiis on läbi ja lõppenud, kõik on palju Tilitaarsemaks läinud, kõik on palju praktilisemaks läinud sest ühelt poolt öeldakse, et me elame tõlkijate aja, meie keel ongi tõlgitud kee, sest seda materjali tuleb niivõrd palju. Teisalt ilukirjandus muutub nagu järjest marginaalsemakseks, kui ennem kujundas ilukirjandus seda keelt või noh, tal oli seda jõudu ja võimu seda teha, sellepärast et kõik lugesingi neid häid tekste siis nüüd on noh, nagu olukord hoopis teine, et selles kontekstis keele olukord ka kunstiliste niisukest kõrgusteni küündivad eesti keelt kirjutatakse praegu niisama palju ka tõlkekeelt, kui seda on kirjutatud alati. Samal ajal on meil muidugi kirjastusi rohkem, kui need kellelgi oleks tarvis. Ja ma ainult oskan soovitada tõlkijatele noortele tõlkijatele, et ärge jääge uskuma neid kirjastusi, kes ütlevad, et vaja on tõlkida kümneid lehekülgi päevas sest et selleks on objektiivne tarvidus, selleks võib olla objektiivne taadetus ainult kirjastusel mingi oma kasumlikku või majanduslikku eesmärki silmas pidades, aga praegu tegelikult ei peaks vaimset tööd tegema nii et see muutub iseenda vastandiks, ma tõlgin, ilma et ma jõuaksin mõeldama, kirjuta, ilma et ma jõuaksin küsida, mida see tähendab. Normaalses tempos töötavaid tõlke tegijaid on ja ma väga loodan, et neid ebanormaalses tempos töötavad tõlkijad, et nad lihtsalt väsivad, nad kukuvad, nad põlevad läbi paari-kolme aastaga, sest nad ei, nad ei jõua tõlkida nii, nii kiiresti ja tõlgete kvaliteediga ei saa noh, mingisuguse teatud tempo juures ju enam rahul olla ja, ja nad ise ei tunne sellest tööst rahuldust, et lihtsalt see kaadri voolavus nii-öelda mingitest kirjastustes võib olla väga suur. Nüüd see, et ilukirjandust loetakse vähem ja kõik oma töös ja ametis on sunnitud lugema igasuguseid käsiraamatuid, raamatuid, koolitustekste, mis on ka tõlgitud, see võiks panna üsna suure vastutuse nende inimeste õlule, kes neid nii-öelda tarbetekste kirjutavad ja samuti neilgi võiks olla enam-vähem niisugune töötempo, mis lubaks neil natukene ennem süveneda sellesse, mida nad teevad. Ma loodan, et siin nende tekstide puine kvali, et niisugune puine, papagoi hääl, mis nendest väga sageli läbi kostab ja mis häirib et mingist hetkest hakkab häirima tellijaid, sest tõlki ei ole ju väga sageli selle töö algataja. Tõlkijale annab töö, keegi, kes vajab mingisugust manuaalid või mingisugust käsiraamatut mingisuguseks kuupäevaks. Ja väga sageli tänasel päeval võib-olla veel nõnda, et peamiseks kriteeriumiks on, kas töö saab tähtajaks valmis. Aga muidugi, kui, siis hiljem neid hakatakse kasutama, siis tuleb ikkagi välja tõlkini. Tõlkel on vahe, kuniks lähevad veel läbi niisukesed kehvad tekstid, kust paistab välja tõlkija tõlk käinud, ilma et ta ise oleks õieti aru saanud, mida ta on tõlkinud. Ja selle vastu ei saa, selle vastu ei saa ka, jääb, mina küll usun inimese tervesse mõistusesse, keegi meist ei ole ju nõus väga pikalt tegema niisukest tööd, millest ma nii-öelda aru ei saa autopiloodil, et produtseerinud teksti ja mingil hetkel peaks tekkima ka see piir, kus inimesed ütlevad, et, et, et see, see ei ole tulemus, ehitaja ei saa ehitada nii, et tulemuseks ei ole maja. Tõlkija ei saa ka Eestis lõpmatuseni tõlkida, nii, tulemuseks on tähenduseta tekst. Aga praegu vahel võib-olla jah, mingis instantsis see veel võimalik on. Kuniks meil veel millegipärast on võimalik, see tõlgitakse lihtsalt sellepärast, et kuskile teha linnuke, et on tõlgitud, teatakse, et seda ei loegi keegi. See on olukord, mis tõesti mõjub tõlkijale demoraliseerivalt. Te ise küsisite, kas tõlkija ja tõlkija on Ankažeeritud, Eestis on ta sisangažeeritud võimalik vastata kahte moodi. Kas tõlke ise oma angaseeritus tajub või on ta kellegi teise nii-öelda teenistuses? See tõlkija, kes valib välja oma teksti liigi, on see siis tarbetekst või on see ilukirjanduslik tekst või on see reklaamitekst ja, ja jääb selle juurde, kellest saab professionaalne ilukirjanduse tõlkija, saab professionaalne majandustekstide, tõlkija saab professionaalne meditsiinitekstide tõlkija, sellise inimese puhul, ma arvan, saab rääkida tema angažeeritusest. See tähendab seda, et ajab mingisugust asja tõlkimisega eesti kultuuri sees eesti kultuuri tarvis, ta loodab oma tõlgetega midagi muuta. Teisest küljest võib aga tõlkijat tõepoolest kullikest ka ära kasutada. Rääkides talle. Ma ei tea, mida, kas rahast või tõlkimise tähtsusest ja panna teda tegema tööd, mis Eesti kultuurikontekstis ja Eesti majanduse meditsiinihariduse mõtlemise kontekstis midagi tegelikult ei muuda ja need tekstid nende tõlkimine teenib hoopis mingeid teisi huve. Nii et ka niisugust äraspidist ja tõlkijate lükkamist teenistusse, millest nad endale võib-olla hästi aru ei anna, et nad ei tõlgi niisama, on olemas. Ma arvan, et tõlkimine on oma olemuselt niisukene kirjutamine, mis tahes-tahtmata. Ta on angažeeritum, teksti liik kui omakeelne kirjutamine. Kui originaali võib kirjutada ka ainult iseendale, nagu vahest ütlevad need kõige suuremad kaunis kirjutajad meie seast, et teda ei huvita publik. Teda ei huvita lugemine, ta kirjutab ainult see on puhas eneseväljendus siis vot tõlkimise puhul tõlkimise puhul nii vaevalt et olla saab. Tõlkimine oma olemuselt ikkagi ajab mingit sihiteadlikku asja, ta ei ole iial niisugune linnulaul tõlkija ei laula nii nagu nokk loodud. Selles mõttes tõlkija erineb oma luuletajast oma kirjutajast, vaid kui ta juba mingi teksti tõlge kiitmiseks valib on ta langetanud mingisuguse otsuse. Kui ta otsustab, kuidas ta seda tõlgib kastriimides Veriimimata kas väljakujunenud termini loogilist traditsiooni jätkates või seda muutes, siis on ta langetanud mingisuguse otsuse ühe ehk teise poliitilise või kultuur poliitilise otsuse kasuks. Et tõlkija angažeeritud oma tööga ja töös on. Saate lõpetuseks küsin isikliku küsimuse, tulevad pikad pühad, mida te teete, mida te loete pühade ajal, kes on aega mõelda või vastupidi, ootab mõni tõlge kibekähku tegemist? Ei, mul ei ole praegu ühtegi tõlget, ma olen õppejõud praegu Tallinna Ülikoolis ja vahetult enne jõulu on mul eksamid esitanud ja ära kirjutanud umbes 60 tudengit, see, ma arvan, on suur osa minu jõululehk tüürist ja siis on mul vaja need, mis ma olen arhiividest nüüd kas koopiaid teinud või tellinud need materjalid läbi lugeda ja enda jaoks kuidagi mingisse konditsiooni panna. Nendel rahulikel päevadel, mis on, et siis kui algab jälle see õpetamine ja ja tööl ja lasteaias käimine, et siis saaks kuskilt otsast edasi kirjutama hakata. Suhteliselt proosaline vastus selles proosas ja argipäevas on väga palju poliitikat, sest et tudengid kirjutavad mulle Nad on analüüsinud ilmunud ilukirjandustõlkeid, siis mingisuguseid teoreetilise mudeli võtmes. Ma olen nüüd vaadanud ainult nende tudengite tööde pealkirju, need on kõik 15 20 leheküljelised tööd üsna hoolikad, 20 25 aastase inimese niisukese avameelsuse või siirusega kirjutatud tekstid, sest selles ei ole mitte midagi, mitte midagi proosalist. Muidugi on ka nisukesi tudengeid, kelle puhul siirus, vabameelsus on ülimalt naiivsed sõnad, aga ma loodan küll, et seal on väga palju toredaid töid ja täpselt samamoodi on need arhiivimaterjalid, ma olen neid, mis ma nüüd arhiivist välja kirjutanud, koopiaid tellinud, saanud, et ju tõepoolest põgusat lugeda, aga nende üle mõelda, see ei ole ka mitte midagi nisukest igavad, kuiva, vaid neid dokumente lugedes, kui siis korraga hakkavad sündima mingisugused tähendused, siis see on jõuludeks sobilik tegevus. Ma arvan ka, et mõtelda on mõnus. Anne Lange ja kuulajad küsisid Marifiaanes. Ja juhatage meid jõuluaega üks luuletus Mads traadilt loeb Raivo Trass. Rändaja, kel valikut ei ole Jõululaupäeval loen pistet, katsun end määratleda inimesena. Üks asi on tuule ja liivateramäng, teine viimased 50 aastat Eestis. Sinna mahub kogu mu elu. Jõululaupäeval loen Vihtet rändaja, kel polnud valikut. Jään silmitsema pubelevat küünlaleeki. Kui imelikult valge oli tee, kui lapsena läksin kooli jalge all krabises kruus, pea kohal, laulis lõoke. Teadsin, et kivi mäkke ei veere ja ka linnu tiibades tuksub veri. Sellegipoolest tahtsin olla lind, pugeda suure kivi sisse ja sinna jääda.