Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju. Vabandas, mis väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Kuulama selle aasta viimast saadet olukorrast riigis stuudios on nagu ikka, Anvar Samost ja Kalle Muuli, aga mitte ainult. Tänases saates on meil ka külaline. Ajakirjanik, ajakirja looming, peatoimetaja Mihkel Mutt, kes palus ennast kolumnistiga tituleerida, mis on täiesti õige tiiter. Kirjutab siis põhiliselt Postimehes, aga ka sirbis. Tänane saade on meil veel eriline, selle poolest kestab kaks tundi erinevalt tavapärasest ühest tunnist. Ja kohe tutvustab Anvar ka selle saate teemast ja me ei räägi eelmisest nädalast, vaid räägime homme lõppevast aastast, võtku. Ilmselt katame terve pika rea teemasid, alustades kultuurist, filmist, kirjandusest ja lõpetades poliitika ja majandussündmustega. Aga läheme siis kohe ka asja juurde. Olukorrast õigeks. Alustada mõtlesime tõepoolest kultuurist, filmist ja võib-olla siis ka kirjandusest. Üks märgilisi asju selle aasta suhtes on minu meelest olnud see Eesti filmid on justkui nagu mingisugune uus hoog. Seda on tunnustatud väga mitmel pool. Eesti inimesed on mitmeid sel aastal valminud filmid tunnustanud selle filme tunnustanud sellega, et on neid massiliselt kinodes vaadanud. Hulga aja on juhtunud nii. Mitmetest uutest filmidest on. Nii-öelda rahvaluulesse või folkloori sisenenud terve rida väljendeid, mida noh, ütleme nii, et täitsa ausalt 90.-test aastatest nagu ei mäletagi. Ja üldse tundub nagu, et ka need, kes filme teevad, on kuidagi hoopis teised ja uued ja võib-olla ka paremad tegijad kui varem, et ma olen ise filmi suhtes kahtlemata väga ebapädev, kuidas teile tundub? Ja loomulikult, kui nii linnulennul vaadata eelmisele aastale tagasi ja üldse viimastel aastatele, siis filmikunst on see, millest kõige rohkem ehk rääkida alati mingil kümnendil, mingil ajajärgul, mingi kunst saab kesk keskseks. Miks see, nii on see raske öelda, kuuekümnendail kirjandus istuli, kujutav kunst siis muusika, praegu on selleks film. Muidugi mul on hea meel, et meie filmis räägitakse ja et see toob kõiksugustelt festivali delt lõikab loorbereid. Ma ei taha öelda, et see on täiesti tabamata ime. Kuid ma siiski mõnda aspekti tahaks rõhutada. Esiteks filme on väga mitmesuguseid. Filmisõber teab, et Eesti film on lõiganud loorbereid lähiminevikus väga palju animafilmis. Priit Pärn üksi on rohkem kõiksugu auhindu kokku teeninud kui nüüd noored mehed viimastel aastatel kokku. Aga kas me peame animafilmi ikkagi kogu lugupidamise juures, kas ta on sama samas skaalas samas kategoorias kui ütleme mängufilm või on ta nagu jääpurjetamine teiste spordialade juures, kus ka eestlased on väga tugevad? Teiseks, maailmas tuleb kogu aeg juurde festivale, filmiturg on siin osa turust, see on see nagu kommerts värk juba see majandusharufilm on kallis, vaata et see toob raha sissefestivale tuleb juurde, igale poole leidub kedagi. Me võime alati leida kusagil, kus teha, kuhu festivalile minna ja seal mingi koht saada. See umbes nii, nagu vahepeal kunstinäitustega olnud kunstnikud märgivad oma ankeetidesse, et mul oli näitus Tokyos, mul oli näitus Pariisis ja New Yorgis, aga kus kohas? Võib-olla ja ma tean, et mõnel mõnel oli see näitus sõna otseses mõttes peldiku ees koridoris ja see on ka kirjas. Mul oli näitus New Yorgis. Ma ei taha muidugi seda nüüd öelda, et Maroko festival oleks midagi võrdne New Yorki peldikuga. Kuid siiski. Peldik on lihtsalt auväärsem ja parem, ma kujutan ette. Jah, see maitseküsimus. Aga festivale on palju, tegijaid on palju ja on vaja uut, ma ütleksin, robustselt on vaja uut liha. Kunstiturg on selles mõttes nagu bordell, sinna vaja uusi inimesi, uusi teenindajaid, uut nägu just nimelt liha, andke meile uut liha, nii nagu on prostituudid. Ilmar Raag. Meil kirjanduses vaadake, tuleb üks beib, paneb oma luulud oma visioonid paberile, poseerib ajalehes kõrval ja ongi uus nägu on tehtud, uus kirjanik on sündinud, aga see ei käi muidugi nüüd filmi kohta. Aga kui te olete jälginud, lugesite PÖFFi kommentaare, millise aplusega, millise himurusega kirjutavad kommet laatorid, et näete, filmikaardile on ilmunud riigid, kes senini üldse filmi ei teinud, Türgi, Bangladesh ja Eesti, tähendab, sealt tuleb uut liha, sen, uued näod. Nii et mul on hea meel, et Eesti on saanud tuule tiibadesse, aga ma tean, et natuke on selle kõige juures kommertsliku münti juures natukene kahandab minu hea meel. Nii tore tiraad, et mul on lihtsalt kahju, et ma katkestasin siin paari lausega, aga väga ma kujutan ette, et see võrdlus Bordeliga oli selline tõeliselt kujundlik ja kunstiline, mitte mitte selles mõttes, et meie filmitegijad oleksid sõna otseses mõttes prostituudi staatuses kuskil. Et kui me räägime filmist, siis ongi, minu jaoks on väga oluline sõna see, et me räägime filmist. Huvitav, kas vaadatakse ka neid filme, et selge see, et aasta statistikat ei ole veel kuskilt võtta, sest aasta ei ole ka lõppenud? Päris, aga tõenäoliselt siiski vaadatakse ka juba. Kuid ma arvan, et see asjad taas vist on vale nimetada, aga see ütleme jutt filmi ümber on ja, ja võib-olla see väike vaadatavuse buum on suuresti tingitud sellest, et viimati tehti Eestis häid või, või, või vaatamiskõlblikke mängufilme Nõmmik ja Abel kõrvale jätta oma surematute komöödia etega tehti viimati kuskil seitsmekümnendatel aastatel, kui tulid, mäletan ma ikka õieti, kui tulid viimne reliikvia ja, ja kevadel kevadel 69 ja, ja pärast seda minu meelest 70. Võib-olla ma olen nagu ülekohtune, aga pärast seda minu meelest ei ole olnud õieti Eesti filme, mida oleks saanud Ta nii et ei oleks nagu piinlik olnud või oleks tahtmine, et see film lõpuks ometi ära lõppeks ja saaks nagu, nagu millegi muuga tegelema hakata. Ja sellel taustal, kui nüüd tuleb kolm mängufilmi ühe aasta jooksul, mis on tehtud enam-vähem korraliku käsitööoskusega ja mida ei ole tõepoolest piinlik vaadata, vaatasin just paar päeva tagasi Eesti televisioonist klassi, millele järgnes siis koos Ilmar Raagiga arutelu ja täitsa võib vaadata, ega, ega ega midagi hullu ei ole, aga ma, ma ei kukuks nüüd hõiskama, et see on nüüd maailma filmikunsti tipp või, või mingisugune selline eesti kultuuri selline tohutu, üle selle veetaseme kerkiv jää jäämäe tipp. Et ma arvan, et eesti kultuuris on ikka ikka märksa suuremat tippi kui praegust filmikunsti olemas olla. Ja kui me vaatame tõlgitavuse levitamise kommunikeerimise võimaluse poolest, siis kunstid ühes äärmuses on luule rahvuslik luule emakeeles, mis on praktiliselt tõlkimatu, teises äärmuses, on muusika, mille keel on täiesti universaalne. Film on seal kuskil vahepeal Filmuliku tegevusel muusika, sõrmus, pigem pigem sealpoolsest võib teha ju väga hea filmi, kus räägitakse äärmiselt vähe. Nii Ilmar Raagi klass jah, noh, ma ütleksin, et sellega on raag rebinud mantli Merle karusoo õlgadelt tema sotsioloogiliste lavastustelt, mis ühiskonda valusaid probleeme käsitleb otse sirgjooneliselt, aga mõjuvalt heade ütleme, heal atraktiivse tasemelisi, aga et jah vägivald koolivägivald on igal pool maailmas aktuaalne. Ja sellest saadakse aru ka Maroko festivalil. Ja ei midagi, ma ei ütle, kuigi minu lemmik. Eesti filmikunstis, kus ta saab nii nimetada, on hoopis üks teine, see on mis ta pealkiri oligi, see oli telefilm mitmes jaos sipelga 14. See siis oli remix vanadest Freemjadest ja vaat see oli midagi niisugust, mis, mille puhul mina naersin südamest naljadefitsiit uues Eesti riigis on kohutavalt suur. Naerda ei saagi, aga seal ma naersin häälega ja naersid ka paljud teised minu tuttavad samuti nad naeravad seda saadet, mis tavaliselt sellele saatele järgneb, see on see rahva oma kaitsetegijat autoril kattuvad ja nüüd ma ei oskagi öelda, kas olukorrast riigis on nüüd eelmäng rahva omakaitsele või rahva omakaitse, on järelmäng olukorrast riigile. Muide, mingi paar nädalat tagasi siit olukorrast riigis saatest koju sõites, kui me olime lõpetanud just Kalle ka Venemaa teemade kajastamise, sest ma kuulasin saadet Rahva omakaitse ja enam-vähem sujuvalt Rahva omakaitse. Omamoodi alustas Venemaa teemade käsitlemisega, rääkides uuest presidendikandidaadist Medvedjevis, vanast pliidist Putinist ja käsi kasutada enam-vähem täpselt samu konstruktsioone, mida meie 20 varem siin olime kasutanud, nii et see piir on tõepoolest siis pisut hägune süüdistajad plagiaadiks? Ei, absoluutselt mitte, ma usun, et kui sa oled targad inimesed, jõuavad samade asjadeni iseseisvalt tõenäoliselt. Et mis ma tahtsin filmi kohta öelda, et seesama sipelga 14 et ilmselt see ikkagi nagu film päris ei ole, et see on selline tubli telelavastus. Ja peale selle veel selline Saycling, noh, ta on ju tegelikult, et ma ei tea, kas kuus aastat tagasi või palju toodetud materjali, selline uus taaskasutus, väga-väga moodne, keskkonnasõbralik, ilmselt seejuures. Aga naljafilm, mina olen näinud see aasta-poolteist eesti filmi ja üks tervik seal selle pooleteistkümne hulgas on siis film Jan Uuspõld läheb Tartusse. Minu meelest nii head naljafilmi nagu Jan Uuspõld läheb Tartusse, samas sellise tugeva sotsiaalse sõnumiga ei ole Eestis. Ma ei tea, kas võib, vist oli kunagi tehtud tegelikult see nõukogude aegsed naljafilmid, need olid kõik sellised kas siis olmekomöödiad või, või noh, ütleme väga vähestel juhtudel sellised allegoorilised tekstid, Jan Uuspõld läheb Tartusse on tugev, selge, sõnumiga selge ja ka naljakas ja ühiskonna väga erinevatel tasanditel töötav asi, et selles mõttes, et on tõesti ainulaadne Eestis juba üksi selle fini pärast ma ütleks, et Eesti Eesti aasta 2007 kultuurilises mõttes oli hoopis teistmoodi kui aasta 2006 2005 2004 ja nii edasi. Kummaline, et meil oli aastakultuurist suurt midagi muud meenutada peale nende filmide. Vaata, see on nii haruldane, kindlasti oleks oleks meenutada mõnda suurt surma, aga, aga ilmselt me seda aastakultuurist meenutada veel muid asju, et minu üks nagu suuremaid, näiteks lugemiselamusi sel aastal oli soome keeles hoopiski, kuigi seal Eesti teemal ja ja ma ei tea, kas ta saab kunagi eesti keelde tõlgitud, et võib-olla ei peagi saama Seppo setterberi Eesti ajalugu pidanud History ja et minu jaoks täiesti noh, ikkagi jällegi raamat, mida ma tõenäoliselt suudan ka viie aasta pärast meenutada seoses aastaga 2007. Et ma kujutan ette, et ma ei tõsta seda raamatut oma koduse raamaturiiuli kuskile tahapoole või ei vii teisele korrusele, eks ju. Et, et see on asi, mida ma tahaks nagu ikka jälle kätte võtta, et see on niivõrd hästi See on masendav küll, kui soomlased kirjutavad meie kõige olulisemaid raamatuid, et nüüd ma äsja lugesin, Jaan Jaan Krossi monograafia on tulemas samuti Soomest. Seda võid nimetada maanda ammu enne kui meie, meie, nagu sellega hakkama saame. Seda masendavam, seda võib vaadata ka nagu positiivses võtmes selles võtmes, et hea, et keegi ikka teeb, hea, et keegi ikka teeb ja teisest küljest seda, et maailmas ikkagi piirid on tunduvalt rohkem lahti, kui nad olid veel mõned aastad tagasi ja kui eestlane tahab, siis ta istub. Eks ju. Kiirlaeva kahe tunni pärast astub Helsingi kesklinnas maale, läheb akadeemilisse kirja, kaup ostab endale sepasetterbelgi raamatu Vilo History ja eks ju, et viib koju, loeb seal, eks, et ilma passi näitamata kusjuures aga me ei taha seda ametit eesti kultuuriks nimetada. Minu meelest see on täiesti selgelt osa Eesti kultuurist ja ei ole siin midagi masendavatega häbenemisväärset, et minu meelest on tore, et ei ole sugugi paha. Aga kui rääkida veel raamatutest, siis nagu tõesti ilukirjanduse kohta, mina, mina ei oskaks vist mitte midagi öelda, aga jällegi ma ei ole nagu pädev. Ilmselt sellel aastal ilmus päris palju, ilmuski. Kaid kobeda heid romaane, aga ussisõnadega aasta algas. Ussisõnad ja Ene Mihkelsoni romaan ja ilmus. Ja Kaplinski oli see pealkiri vist jõgi? Poolat. Ja. Need on väga, öeldakse endale väga head raamatut. Ja ilmus veel palju, nii et nendele, kes hakkavad kes hakkavad peagi preemiaid välja andma, ei tohiks olla erilist raskust. Raamatuid ilmub tõepoolest palju ja häid isiklikult praegu loen Peterburi kultuuri lugu. Solomon Volkovi kirjutatud hea raamat, seesama inimene, muide, kes andis, kes kirjutas ja andis välja intervjuud Šostakovitši ka, mida niimoodi poolsalaja siin ka kümmekond aastat tagasi levitati, teinud 20 aastat tagasi, aeg läheb ruttu. Või see tonitšoudi pärast sõda, see suur. Draamat selles osas ma natuke vaidleks, et selle Peterburi kultuuri suhtes ma olen väga nõus, et see on tõesti väga, väga silmapaistev asi ja head eesti keeles olemas on, aga seepärast sõda on selline raamat, mida minu meelest nagu inglise keeles on viimastel aastatel ilmunud, nagu noh, selles selles nišis on ilmunud mitmeid raamatuid ja mikspärast just eesti keelde tõlgiti. Kas see on juhus, kellelegi valik, kellelegi sümpaatia ta ei ole ta omasuguste seas silmadeta. Ta ei ole silmatorkav, aga ta on üks värskemaid, ma olen nõus. Raamatus on eesti lugeja jaoks. Tervitus. Peatükke, mis tunduvad liigsed või seletavad asju, mis on meile elementaarsed ja on ka neid, kes on mööda pandud, aga samal ajal siseliikumised toonases idabloki riikides näiteks, mis, kuidas ikkagi see suure materjali dokumentaalse materjali põhjal kirjutatud ja seal on huvitavad kõigile kõik loomulikult ei ole. On on aga selle raamatu sõnumi olulisus on pigem mitte Eesti Eesti kontekstis, vaid Lääne-Euroopa kontekstis Lääne-Euroopas selliseid raamatuid, kui nad ilmusid näiteks 70. või kaheksakümnendatel neid keegi ei lugenud neid nende autoriteeti pisut veidrat, eks ütleme otse, neid peeti poliitiliselt kallutatud teks. Samas kontekstis peaks nimetama näiteks Norman Davist, kelle raamatuid minu meelest ei ole eesti keele tõlgitud. Nüüd ma nägin, et eesti keeles on tõlgitud frii närvideili Ivani sõda, mis on jällegi täiesti vapustavalt hea raamat, soovitan kõigile. Inglise keeles ilmus küll vist tõsi, 2006 juba, eks. Et aga need on selliseid raamatuid, mis ei ole mitte Eesti jaoks olulised, vaid nad on Lääne-Euroopa jaoks olulised, sest nad on ilmunud massilistes tiraažides. Neid on loetud nende Decuntiidunud tekitanud uusi varem nagu mõeldamatud diskussioone. Nad on Lääne-Euroopa arusaamist Ida-Euroopas. Selles mõttes on olulised, aga Eesti kontekstis jah, et. Neid on huvitav, lugeda on palju sellist äratundmisrõõmu sellist samastumis, võimalust, mida varem Lääne ajaloo-teosed ei pakkunud. Aga see on nagu, ütleme jällegi Eesti mõistes võib-olla väiksema tahtma teeks teemale. Lõpetuseks ühe pisikese ja üsna ebaolulise täpsustuse, et kui kui Mihkel pidas silmas Jaan Kaplinski raamatut Uku Masingust, siis selle pealkirja ei olnud jõgi voolab vaid seesama jõgi vist oli selle raamatu pealkiri. Aga see ei olegi siin kontekstis eriti oluline. Olukorrast riigis. Loodetavasti saame sama positiivselt jätkata, ma ei kujuta ette, kuidas järgmise teema osas arvamused jagunevad, aga. Peame rääkima siis aasta sellisest kesksest kirjanduslikus võtmes edasi minna siis narratiivist, milleks on ühe Tallinna linna südames paiknenud võõrvõimu monumendi kõrvaldamine ja võib-olla teekski selle jutu lahti sellise tõdemusega, et minu meelest kokkuvõttes, kui me vaatame nüüd tagasi niivõrd lühikeses perspektiivis, nagu seda on palju, siis seitse kuud või. Kaheksa kaheksa kuud, et kokkuvõttes läks ju kõik väga hästi, et minu meelest väga paljud asjad Eesti riigis tänu selle ausamba teise kohta paigutamisel on tunduvalt paremini, kui nad olid 2006. aasta. Ausammas ise on kindlasti kõige paremini sellest asjast, et märksa sobivas kohas kui, kuis hakata sellisest pisiasjast pihta suuremate asjadega võib-olla et on natuke keerulisem ja, ja võib-olla et nende ümber saab ka midagi arutada või ei või võib ka olla ilmselt eriarvamusi siin laua taga, aga ma olen põhimõtteliselt nõus, et, et see sündmus ise kaasa arvatud Venemaa küberrünnakud ja muud asjad, mis sellele järgnesid saatkonna töötajate kiusamine. Läks meie õnneks hästi ja, ja pöördus võib-olla algsest sellisest ebaolevast olekust maailma silmis pöördus suhteliselt hästi Venemaa enda lollistada, vaata meie kasuks. Noh. Siseriiklikult ilmselt ei saa ütelda, et hirmus hästi oli see, et kümneid miljoneid kahju tekkis, võib-olla oleks saanud seda sündmust ka sündmust kuidagi vähemate kuludega teha? Ma ei räägi ainult sellest 20-st 30-st miljonist, mis, mis puruks peksti Tallinna kesklinnas, vaid ka ka muust kahjust, mis, mida arutatakse nüüd siin 100 või 200 miljoni piirile, kuidas keegi arvutab? Ühe ühe samba kohta natukene suur summa, aga, aga hüva asjadel on oma hind ja, ja, ja ilmselt tekkis sellest, et me seda probleemi alust hakkasime lahendama. Niilia oleks sedasamast tõstetud aastal 91 93. Mis oleks väga keeruline tõsta, aga tõsteti 91 sambaid küll. Mingeid sambaid küll küll ja küll ja ja ma arvan, sedasamast oleks olnud kõige subjandust aastal 95, aga. Padja Leninit läksid nagu, nagu kolin ka ka enne, kui punaarmee siit läinud olid. Aga, aga ju see oli siis selle venitamise ja politikaanlusega, mis selle samba ümber on toimunud. Aga. Ma ei tea, kuidas suhtuda nendesse majanduslikesse tagajärgedes, mida, mida me siin mõõdame ja mõõdame ja mõõdame, ilmselt jäämegi mõõtma ja keegi ei oska ütelda, kas see 0,5 protsenti koguproduktist või on ta on ta viis protsenti. Majanduslike tagajärgede ütleme ilmselt nagu jõuame siin võib-olla saate teises tunnis. Aga väga lühidalt mina ütleksin niimoodi, et kogu see transiidiäri osakaalu jutt Eesti SKP-st, see on olnud kogu aeg väga mütoloogiseeritud. Tegelikult kui ma nüüd saame järgmise aasta alguses need tegelikud NB numbrid, siis me tõenäoliselt näeme seda, et transiidiäri osakaal Eesti SKP-s oli tõenäoliselt seal kuskil viie, kuue protsendi vahel, ehk siis noh, kaugel sellest kolmandikust või 20-st protsendist või 15-st protsendist, millega mõned kodanikud ja mittekodanikud on siin armastanud opereerida, aga ma ütlen teise positiivse asja veel, mis ei puutunud majandusse. Et ma kujutan ette, et oli päris palju neid Eesti keelt meelsasti mitte kõnelevaid inimesi, samas kell Eestis oli siis Eesti keldris kas Eesti kodakondsuse või elamisluba, kes arvasid, et Eesti ei ole selline päris riik. Tihti on selline noh, mänguriik, mingisugune Euroopa liidu protektoraat sihuke ajutine nähtus, hambutu impotent. Inimesed said nende kolme aprillipäeva ja öö jooksul väga füüsilise tõestuse sellele, et Eesti on päris riik. Ja mingis mõttes ma arvan, et seda tõestust, mis siis, et ta läks maksma terve hulga Hugo bossi ülikondi ja mõned terve hulga nagu poeaknaid. Et seda tõestust oli nendel inimestel nagu hädasti tarvis ja hea oli, et nad seal tõesti siseesile kutsusid, et nüüd on, ma kujutan ette nii mõnelgi Eesti riigi mõistes asjad palju selgemad. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga mis puudutab sellesse, et oleks võinud varem ära koristada, selle samba muidugi oleks võinud, selle järgi polnud ju mitte mingisugust vajadust nii sõdi kujudega, nagu vist Jaak Allik kunagi ette heitis. Kuju teisaldamise pooldajatel ei sõdi kujudega, asi pole kujus, juvaid. Selles, kuidas teatavad elemendid seda kuju hakkasid ära kasutama teatava agenda püstipanemisest, mis oli selgelt eestivaenulik, lasin sellesse, tekkis paar aastat tagasi, intensiivistub, sellepärast tuligi kuju ära viia. Kui vaadata, mis oleks, kui kuju poleks ära viidud, nüüd mis oleks siis parem? Ei oleks midagi paremat. Me peame vaatama seda veel ühes kontekstis. Lihula sammas, teine sammas, mille Eesti riik hästi kähku ära koristas. Kui seda teist sammast poleks koristatud, oleks igavesti üks koeranael Eesti riigi kaela peal. Nüüd Eesti riik näitas, et ta võib ka siin otsustavalt käituda. See mõjus hästi väga suure hulga Eesti inimeste kuidas öelda vaimsele tervisele, Nad said teatavat kinnitust, et midagi siiski on võimalik, see on üks väheseid kordi, kui valitsus käitus, otsustavad just nimelt näitas, et ta võib ka riigina käituda. Ja tuimavõitu eestlasele, noh, see oli ikka täiesti vajalik näidata niisugust niisugust tugevat, tugevat kätt. Kas kui see oleks toimunud tasand? Pisi nii hanejalgadel see ärakoristamine, koera saba oleks raiutud jupi haaval nagu vahepeal siin tehti ettepanek, et räägime enne läbi velje kooskõlasta, me saame kokku vene kogukonna esindajatega, kõigepealt pole olemas kogukonna esindajaid, liidreid, kellega kokku millestki leppida. See, see oleks võinud viia tulevikus kumuleeruda veel hullemat, eks sündmusteks, kui oleks olnud see võidupüha ikkagi ära nüüd. Jumal teab, palju oleks sinna kokku tulnud võib-olla tuhandeid venekeelsed ja äkki oleks läinud ikka päris verevalamiseks, siis oleks tõesti olnud igal pool maailmas ajalehtede esikülgede peal. Kas Venemaa oleks meile tänulik, kui me poleks seda kuju ära koristanud? Mitte mingil juhul, ükskõik mida Eesti riik ei teeks ja seda tuleb meie poliitikute meeles pidada, kuigi nad kipuvad seda unustama, ükskõik mida ka eesti riiki teeks ainukene, mis venelastele tähendab, moskva venelastele meeldiks, oleks see, kui Eesti paluks ennast võtta autonoomse oblastena Vene Föderatsiooni koosseisu Nõukogude liitu enam ju ei ole. Ja ka siis, kui me oleks sinna vastu võetud, siis nad sülitaks meie peale, et me oleme nii viletsad vennikesed, nii et head poleks sellest mitte midagi. Mis on praegu halvasti, ma tahaks teada. Ma ei näe, et ümberringi oleks midagi väga halvasti, nüüd tänu sellele peale selle, et jah, mõne mõned sajad miljonid on mõnedel inimestel saamata jäänud transiiditulu või see, et Narvas nagu nüüd tuleb välja viimastest mingitest uurimistest nende inimeste hulk, kes kes usuvad, et Nõukogude Liit Okupeeris? 44. aastal Eesti nende hulka tõusnud mitu korda kuskil vist 20-lt protsendilt kuskilt kolm-neli aastat tagasi, praegu kuskil 45-le protsendile. Ma ei oska öelda, kas see nüüd seotud selle kuju teisaldamisega või? Aga? Ma ei saa aru ikkagi nendest õnnetuse kraaksujatest sotsioloogidest, kas Sandratest mõistusega inimesed minu teada ma olen neist alati lugu pidanud? Ma ei usu, et nad subjektiivselt oleksid valetajad praegu, et nad või nad saaksid mingit kasu sellest, et nad ütlevad, et kõik on praegu nii halvasti. Nad esitavad meile neid andmeid avaliku uurimuse avaliku avaliku arvamuse uuringuid, seal on kirjas. Enamik inimesi usub Et suhted eestlaste ja venelaste vahel on halvenenud Aga milles see väljendub, see halvenemine, kas kusagil äärelinnades on tohutud löömad, kas on venekeelsed hakanud vähem panema oma lapsi eesti lasteaedadesse, kaugel sellest mitte milleski konkreetselt see, see halvenemine ei avaldu silinudki, see, et kuidasmoodi küsimus vastajale esitada siis selle, see dikteerib väga paljuski selle vastuse, mis sa saad. Ma arvan mihkel, et kui nüüd seda sotsioloogide küsimust puudutada nii möödaminnes, siis üks põhjusi, miks sellised küsitlustulemused saadakse ja ja miks selline hoiak on järjepidev, on see, et tegelikult needsamad sotsioloogid võtsid oma hoiaku juba enne pronksiöö sündmusi. Nad tegid teatava avalduse, sidusid ennast mingisuguse hoiakuga ja nüüd tuleb seda kaitsta ja selle juurde jääda, et nägu päästa. Sellest on väga raske enam taganeda, ehkki võib-olla et asjad läksid teisiti ja hoopis mitte nii, nagu nad ennustasid, prognoosisid ja, ja et asi lõppes siiski suhteliselt hästi. Ma olen, ma arvan, et 95 protsendi ulatuses hästi, olen teiega jumalast nõus. Minu meelest, mis kõige parem selle asja juures on tegelikult see, et me teadvustasime endale tegeliku olukorra siin Eestis. Juba 15 aastat oli kujunenud kuidagi pilt sellest, et meil on hirmus selline rahulik või üha üha rohkem põhjamaiseks ja, ja selliseks igavaks ühiskonnaks muutuv. Kristi, kus mitte midagi ei juhtu, kõik kõik on suured sõbrad ja kus on selline vaikne, rahulik elu. Kuidagi täpsustasid, kellel see pilt nagu kujunenud, see oli selline üldine massimeediapilt, kuskile ei teadvustanud see, et on olemas mõni 1000 inimest, kes vihkavad Eesti riiki. No ma arvan, inimesi rohkem, kes elavad siin Eesti kõrval, ma võtan selle arvu lihtsalt sellest laamendajate arvust, kes, kes tänaval olid võib-olla et neid on rohkem. Et, et me ei teadvustanud endale ka reaalselt võib-olla nii must-valgel või värvilises telepildis seda julgeoleku ohtu, mis tegelikult on Venemaa poolt olemas küll arvasime, et Venemaa on väga paha ja rääkisime, et küll ta meid püüab kiusata aga, aga siiski, nähes seda, seda laamendavad kamp otse otse siin Tallinna tänaval ja nähes seda, seda ütleme sellist propagandalaviini, mis Venemaa poolt tuli, kaasa arvatud vene riigiduuma nõudmine Eestis valitsust vahetada. Et see, see tõi paljudele inimestele siiski nagu reaalsuse märksa märksa rohkem kohale. Kui ta ei meenutanud just 1900 neljakümnendat aastat juunipööret, siis vähemalt 91. aasta viieteistkümnendat maid, kus intrid Toompeal märatsesid, seda ikkagi meenutas ja, ja minu meelest on sellest Eesti riigile palju kasu oma oma julgeolekualastes pürgimustes ja, ja, ja ma loodan praegu küll veel ei ole näha ka nii-öelda integatsioonilistes pürgimustes või siin sellise kohapealse siseriikliku julgeoleku tagamises, esiots on see vist külge piirdunud veekahuriostmise otsusega, aga aga ma loodan, et ka suhtumises siinsetesse venelastesse teha teeb Eesti riik edaspidi õigeid otsuseid ja ei lähe mitte seda teed, et kujundada venelastest Texuguste, venekeelsete koolide, mitmesuguste vene keele järeleandmiste ja, ja lõpuks ka vene telekanalite reamisega mingi eraldi geto või kogukond, keda ei sulandatega ühiskonda, vaid vastupidi siin tuleb rõhuda maast madalast ühesuguse hariduse ühesuguse keskkonna loomisele. Et need inimesed, kes tahavad Eesti ühiskonda sulanduda ja Eesti ühiskonnas elada, saaksid eestlastega võrdse hariduse ja võrdse võrdse tausta ja võrdse maailma nägemise. Noh, need, kes ei taha, nendega ei ole mitte midagi teha, nende, nende nendele ei aita miski ka siis, kui me tõesti püksid maha laseme ja nendega ainult vene keeles räägime. Üks hea asi oli veel nimelt. Tänu nendele küberrünnakutele, mis on vahetult seotud selle pronkssõduriga, me saime endale ühe NATO keskuse ja neid keskusi pole üldse mitte nii palju, nagu mu militaarsõbrad on öelnud, nii et see on päris suur asi ja Eestile rahvusvahelises plaanis päris suur. Mis puudutab integratsiooni suusk alla, siin väga lootusrikas oli selles mõttes mina nii väga lootusrikas ei ole, integratsioonipoliitika riigi tasandil. Et siin ringles ja aasta lõpul lootusrikas, ma ütlesin, et ma tahan loota, okei, nojah, et siis me võib-olla ei saa väga siin vaielda, aga aasta lõpus ringlus on mingisugune järjekordne integratsioonikava aastateks, mis ta oli 2008 kuni 2013 või midagi taolist, mida lugedes paremal juhul jääb selline mulje, et seda kõike varem oled kuskilt juba lugenud ja see on kõik kirjutatud ühe teise liigi kohta, millega selle kava autoritel on mingi lähem kokkupuude, kui neil on kokkupuude eesti tegelikkusega. Et noh Nii naiivsed ja, ja, ja noh, ma isegi ei oska öelda, allaandlikku juttu. Ei ei loe naljalt isegi. Ei loe naljalt isegi jah, mingite tuntud ja, ja viimasel ajal ka avalikkuses palju nuhelda saanud sotsioloogide arvamusavaldustest integratsiooni kavaneks piinlikumaid asju, mis on sel aastal, lugesin selgelt seda otsustavust, mida valitsusel juhtivatel erakondadel piisas pronkssõduri teise kohta panemiseks, seda otsustavust ei piisa selleks et kirjutada aus toimiv ja. Ühemõtteliselt arusaadav integratsioonikava integratsioonikava peakski seisnema nimelt selles, et selgelt varem või hiljem minnakse Eestis üle eestikeelsele haridusele. Et eestikeelseid inimesi julgustatakse eesti keelt õppima, julgust tahaks oma lapsi panema eesti koolidesse, lasteaedadesse kuhu iganes. Siin on muidugi suured probleemid Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve, Lasnamäe, selliste noh, mitte päris getotüüpiaga sinnapoole, kiskuvate homogeenset, mitte eestikeelsete piirkondadega. Nende puhul, nagu ütles. Tuntud Ameerika ajakirjanik ja ajaloolane, näppel Baumet, on olemas selline slaavi vanasõna mis võib-olla eesti keelde tõlgituna kõlab siis niimoodi, et kuni on olemas suurem siin on ka lootust, et kõlab küll üliküüniliselt, eks ju, aga on selge. Teatud inimeste jaoks ei ole võimalik Eestit ei hea ega halvaga armsaks teha. Aga noh, õnneks on, on, on inimelud teatavasti nagu teatud kestusega ja eks see aeg ka need probleemid parandama. Noh, võib-olla peaks aususest rääkima, aga ka välispoliitikas natukene aastalõpu suurim vene vene-suunaline suursündmust Lätis oli ju see, et Vene välisminister tuli Riiga. Ja vahetati siis ratifitseerimiskirju piirileppe asjus, et kui me vaatame Endast põhja poole või lõuna poole, siis meie mõlemal naabril on Venemaaga märksa paremad suhted praegust kui Eestil. Ja noh, mind ei, ei tee see küll rõõmsaks, et Eestil on halvad suhted, samas ma arvan, et need suhted ei ole halvad sugugi pronkssõduri pärast ponksud kindlasti valas sinna oma oma kapatäie juurde ja ja ja tegi, võib olla sellise tänu vene propagandasõjale võib-olla rahva silmis vene Vene ütleme sellise tavakodaniku silmis Eestist mingisuguse fašistliku riigi nii öelda. Alles sügaks vahele, aga ma tahan ütelda selle ajupestud tavakodanikele sina silmas pead, kes nüüd peab Eestit sinu arusaama järgi rohkem fašistlikuks ees, kui ta pidas varem ma arvan, see nii-öelda isik, kujuteldav isik on Eestit pidanud fašistlikuks riigiks kogu aeg alates aastast 1925 ja võib-olla ka varasemast ajast. Et enne kui üldse sõna fašism nagu nii-öelda üldkasutatavasse kõnekeelde jõudis, et ta on pidanud Eestit mingiks valeks riigiks. Seda ilmselt võimatu kuidagi nagu muuta ilma selleta, et Venemaa kui selline ise Ma tahtsin ütelda, et see hüsteeria oli, oli päris suur ja kindlasti süvenes selle käigus aga see, kust hakkas suhete järsk halvenemine Vene Venemaaga pihta, oli siiski piirilepingu sõlmimisele järgnenud nii-öelda ratifitseerimisprotsess Eesti riigikogus, kus lisati sellele piirilepingule täiesti mõttetu ja, ja rumal ja kahjulik preambula. Ja mida juletud siis tagasi võtta, mis on praegust valitsust juhtiva parteipoliitika üks üks ränk välispoliitiline viga. Ja mu meelest hoolimata sellest, et kogu see pronkssõduri jant oli ja hoolimata sellest, et, et need suhted on nii halvad. Me võiks seda piirilepingu asja siiski hakata tuleval aastal mingist punktist nihutama. Ja üks, üks koht, mida me peaksime tegema, on täpselt seesama, mida tegi Läti lõpetama selle preambula janti ära, see on meie enda viga ja me peaksime seda tunnistama. Preambula ei olnud mõttetu, ta ei olnud rumal, ainuke tema disfunktsionaalne tulem oli see, et ta takistas ratifitseerimist. Rumal, ta ei ole küll kuidagimoodi. Rumal ta on selle poolest, et kui sisult kui eemal ja mitte siis kui välisminister oli lubanud Venemaa, et me ratifitseerime selle lepingu ilma mingisuguste lisa. Ma sain siis ma sain aru sellest lubadusest. Kinni on aga, aga nüüd, kui sa ütled, et me peame hakkama ajama, mida meie saame hakata ajama, saame, neil ei ole, meil ei ole midagi hakata ajama. Moskvaga ei ole võimalik praegu praeguses seisundis mitte midagi ajada. Me oleme küll ajanud, nagu sa tead, kogu seda. Seda piirilepingut ei saa enam ratifitseerida, see on out, see on ära hävitatud prügikastis, nüüd tuleb hakata kõike algusest. Just nimelt minu meelest Eesti-Vene suhete halvenemine ei alanud sugugi mitte selle preambula, millest te siin vestlesite või Eesti-Vene suhete halvenemine algas Eesti isenesest iseseisvuse taastamisega, noh et sealt tal on nagu väga selgelt kõik läinud nagu noh, kuidas öelda, nagu mitte kõige paremas vormis. Et seda võib ka loomulikult mitmet moodi vaadata, et mäletad kõvasti 90.-te aastate esimesel poolel oli Eesti vaata et ainukene riik maailmas, kellel Venemaa ei suvatsenud kehtestada seda tollitariifide enamsoodustusrežiimi. Pärast seda toimus kõigepealt toimusid väga rasked läbirääkimised vene vägede väljaviimise üle siis on, oli see topelttollide periood, siis leidis Eesti iga aasta vabandust Venemaa iga aasta Eesti kohta rahvusvähemusi puudutava teema, millega Eestit rahvusvahelisel areenil kottida ja kiusata. Mälu on lihtsalt lühike, et kui me vaatame ikkagi seda perioodi nagu pikemas perspektiivis, siis iga aasta on Venemaal sõltumata presidendist, valitsusest, välisministrist, parlamendist, noh, niivõrd-kuivõrd, see mingil ajal seal ka reaalselt olemas olija tegutses, olnud kogu aeg mingisugune probleem. Eesti, Läti, Leedu tegelikult praktiliselt kõikide Venemaaga piirnevate demokraatlike riikidega. See, et Lätiga on Venemaa, on nüüd vähem probleemi, justkui tundub, nagu olevat praegusel hetkel kui mõne teise riigiga siin piirkonnas tuleks tegelikult lätlasi murelikuks tegema. Läti oli, see liikus, samal ajal, kui Eestis võeti maha pronkssõdur, lasti Riia keskväljakul esineda vene dessantvägede nii-öelda kunstiansamblid, kes esitas Vabadussambast mitte väga kaugel laulu teede. Et ausalt öeldes mul on hea meel, et Venemaaga suhete parandamise nimel oleme pidanud laskma Raekoja platsil Vabaduse platsil esineda vene dessantvägede ansamblil. Mulle selline Eesti meeldib nagu tunduvalt rohkem. Et kui on valida, et kas piirileping ja Vabaduse platsil esinev dessantvägede ansambel või ilma piirilepinguta ilma dessantvägede ansamblite siis ma ütlen, et ei ole Pole vaja seda piirilepingut, saan hakkama. Ei ole üldse hullu, saime Schengenisse, saime NATOsse, saime Euroopa liitu. Enam-vähem läheb majandusel hästi, inimesed elavad paremini kui kunagi varem. Ka see kohalik venekeelne kogukond on tunduvalt rohkem intervjueerinud kui näiteks aastal 90 396 98, üks valik ei ole, tegelikult on selline valik, ei ole alles, on selline valik, mis ma tahtsin ütelda. Lätil on praeguse Venemaaga on tegelikult niimoodi, et sa kas teed täpselt nii, nagu praegune Venemaa soovib, oled ikka süüdi või sa ei tee ja oled ikka süüdi. Täitsa nõus, aga Lätil on üks eelis, meie, neil on üks probleem vähem. Nii nagu Meie kõrvaldasime pronkssõduriga ühe probleemi siit Tallinna kesklinnast ühe küsimuse, mille üle tuli piike murda ja mingisuguseid maid jagada. Nii on Läti kõrvaldanud praegust piirileppe ratifitseerimisega ja, ja piirileppe jõustamisega ühe probleemi, mis meil seisab ees, mida me peame mingil ajal ikkagi hakkama lahendama, millegi üle ikkagi hakkama vaidlema istuvad jälle need komisjonid koos. Jälle tõmmatakse piirjooni, jälle on setode meeleavaldused kallema. Jälle võimalus, mingisugust sisepoliitilist intriigi selle ümber punuda tuleks, nii nagu tuleks. Tagasi sööd. Del mingitel komisjonidel vabandust, mis Lätti, Lätti, Lätti tahab, loomulikult natukene ka. Ütleme ausalt, Lätil ja Eestil on suurepärased suhted, aga ikka Läti tahab natukene eriti eelmise presidendi, ta tahab midagi eraldi, natuke tahad teistmoodi teha, see on üks väike lisanüanss. Teine lisanüanss on see, et Venemaa tahab ajada loomulikult kiilu Baltimaade vahel. Tal on hea meel, et ühega on nüüd head suhted, aga see, kellega tal on head suhted, see libise kord ühe kord teise kohta. Ei, ei, ma ei julgeks öelda, et ma olen kunagi olnud võimeline fikseerima sellist olukorda, kus Venemaal oleks olnud viimase 15 aasta jooksul mõne poltima, aga head suhted ka Lätiga on ju peaaegu tegelikult suhteliselt noh, kõik on suhteline, et selles mõttes. Et siis võiks nimetada kõike, mis nagu sõjast erineb suhteliselt headeks suheteks, eks ju. Et ma tulen selle juurde tagasi, et see, kas kellelegi jaoks kujutab piirilepingu puudumine probleem, et see on suuresti imaginaarne, me võime piirilepingu enda jaoks mõelda probleemiks siis don probleem enamuse Eesti inimeste jaoks ma arvan, et piirilepingu puudumine ei ole probleem. Samas ma kujutan ette, et enamus Eesti inimeste jaoks oleks kindlasti suur probleem, kui nad peaksid nägema Eesti presidenti, välisministrid peaministrit koogutamas kusest tulutult taga jäljetult vene võimukandjate ees. See on see, mida tegelikult Venemaa pool tahaks näha. Me ei tea, milliseks kujuneb Läti presidendi Zatlersi Venemaa visiit Moskva visiite, et millises vormis millises kontekstis teda seal vastu võetakse, milliseid vestlusi pidada, milliseid versiooni sellest annab avalikkusele kreml? Mäletatavasti Arnold Rüütel pidas, mis oli tunniajane või pooleteist tunnine vestlus Vene presidendi Vladimir Putiniga. Olin seal kaks aastat tagasi midagi taolist. Põhimõtteliselt tulemus oli ju see, et Eesti riik presidendi isikust tehti lolliks. Et kõik, mis seal lubatud, mida Arnold Rüütel jõudis nagu Eestisse saabudes saavutusena välja käia, see tõmmati ju mõni päev hiljem Kremli poolt külastava liigutusega maha, seda pole olnud, mingit lubade valesti aru ei saanud või midagi taolist? No ma ei oska öelda, tulemus oli igal juhul Eesti kodaniku jaoks piinlik vaadata. Meil ei olegi vaja sellist suhet ausalt öeldes, et kui seda nimetatakse halvaks suhteks mingi naaberriigiga, sorri, vaan, ei olegi võimalik panevat suhet saavutada, siis me üldse sest Venemaast nii pikalt rääkida. Sellepärast, et ta on suur riik ja meie piiri taga ja on kujutanud Eestile juba sajandeid probleem, räägi ära räägi, targemaks ikka ei saa. Ma arvan siiski, et meie valik ei ole koogutamise ja mingi lepingu sõlmimise vahel. Et siis, kui meil oli võimalus see piirileping ratifitseerida, ei Koovutanud Urmas Paet üldse kuskil Moskvas vaid üsna ilma kogutamata tuli see Venemaa poolse pakkumise, meil oli vaja lihtsalt ära ratifitseerida ilma sinna omapoolseid mingisuguseid kiuse lisamata. Ei saanud hakkama. No ma ütleks ikkagi niimoodi, et kui me vaatame nüüd aastal 2007 Kas sedasama monumendi teisaldamisega tekstis kohaliku mitte eestikeelse seltskonna integreerimise kontekstis või Venemaaga suhete kontekstis? Mina võiksin küll öelda, et aasta 2007 lõpeb meil tunduvalt selgemaks ja konkreetsemaks ja võib ka öelda paremas situatsioonis, kui lõppes aasta 2006. Seda kindlasti. Olukorrast riigis. Me jõudsime siin seoses Eestis elavate venelastega pisut rääkida meediast. Siin kõlas küsimus, et kas näiteks oleks mõistlik nende inimeste paremaks kaasamiseks mingisuguse suure meediaprojekti püsti panemine, näiteks tele, telejaama püsti panemine nii-öelda Vene telekanalitele vastupropagandatootmine? Aasta jooksul on eriti pärast aprillisündmusi jõutudki, rääkida sellest, et äkki peaks Eestis levivaid venekeelseid telekanaleid segama hakkama või nende etnonstreerimis näiteks keelama Eestis, et et. Paljudel inimestel on selline mulje, et meedia abil on võimalik hästi palju muuta ühiskonnas. Ja veel enam, kui miski on halvasti, siis on süüdi meedia ja seda on võimalik kellelegi meedia abil nagu parandada. Et jumala abiga me aasta lõpus oleme olukorras, kus õnneks keegi ei ole hakanud kulutama sadu miljoneid kroone maksumaksja raha sellele, et teha venekeelne Eesti propagandakanal. See oleks olnud kahtlemata nagu Eesti tõsiseltvõetavuse eestimaine ja lihtsalt maksumaksja raha kulutamise seisukohast ikkagi äärmiselt nukker otsus, kui oleksime sellise telejaama endale siin aprillisündmuste ajel saanud. Mul on ka väga ebamugav vaadata näiteks Eestis leviva Vene riikliku Pervõi Baltiiski Kanali Vene esimese telekanali või mõne muu vene telekanali uudistesaateid, kus nendele sadadele tuhandetele Eesti muukeelsetele noh, tehakse ühemõtteliselt ajupesu, aga ma ei näe ka mingit võimalust selle ajupesuga võidelda. Vähemasti noh, ma ei näe võimalust sajupesuga võidelda samu vahendeid kasutades ega ajupesu ajupesu vastu ei saa, et me lihtsalt ilmselt. Peame lootma sellele, et need inimesed, kes siin Eestis elavad nad võrdlevad seda, mida neile meedias räägitakse. Venekeelses meedias räägitakse, võrdlevad selle reaalsusega, mida oled enda ümber saavad, näevad ja teevad siis otsuseid selle reaalsusega. Kas see on utoopiline Nad elavad getos tänavat, kus, mida nad võrdlevad vene telekanalit neile paisata. 1000 ja see, mis nad näevad, neil pole, neil neil ei ole seda kohta, kus me üldse midagi võrrelda. Tegelikult ikkagi on, et kui Narva inimene kuuleb Õhtul teleuudistest seda, et noh, seal vigaseid väiteid esinenud ja selle aasta aasta aasta jooksul kuulad näiteks seda, et Eesti valitsus on otsustanud, et ma ei tea seal mingid inimesed mingites õigustest ilma jätta, kui ta reaalselt elab siin Eestis ja aasta lõpuks kogeb hoopis seda, et tema õigused on märkimisväärselt laienenud, et ta saab oma Eesti elamisloaga Ta vabalt Eesti elamisloaga passiga sõita vabalt näiteks Prantsusmaale või Saksamaale või Kanaari saartele, siis ta tunneb teatav osa sellest, mida talle seal televisioonist räägitakse. Ei ole nagu päris õige. Et noh, lõppkokkuvõttes ma arvan, et ega see propagandat töötab kindlasti, aga pikas perspektiivis on väheefektiivne ja kui Vene riik tahab nagu selle propagandaga tegeleda, las ta tegeleb Eesti riiki, peaks sellega kaasa minemata, kuidas ta tegeleb, Vene riik? Saadab oma telekanalit, mis on mõeldud, kui sa räägid sellest, mis on see see kõige tähtsam, riiklik Pirvikama kanal ega ta seda, kui palju ta sinna pane spetsiaalset Eestile mõeldud materjali. Üldse ei pane seda siis see on tegelikult ikka pannakse, ma arvan, et seal suurele laiale kodumaale seda seda tehakse erinevalt variantides ja mõeldakse nii Eesti, Läti, Leedu kui ka Gruusia ja ma ei tea veel kelle peale, eks ju. Aga kui meediast laiemalt rääkida, siis tõesti Eestis on mingi selline laialdasem arvamus, et meedia kaudu on võimalik, kui meedia meediat hoovana kasutades on võimalik laiemalt mingeid probleeme, kas nagu olematuks teha või neid kuidagi väga sujuvalt lahendada. Ma ma arvan, et see on hästi naiivne, et kui mõni poliitik näiteks arvab, et tal on võimalik meediat kasutades kuidagi populaarsust kasvatada või temale kuuluv meediakanal. Kuidagi oleks selline tulemusliku efektiivne avalikkuse manipuleerimise vorm, mis ma arvan, et see pikas perspektiivis on suur eksitus. No sa oled ise ju suur Ameerika tundja, kui sa ainult säärast juttu räägiks Ameerika valimiskampaania ajal, et meedia abil ei ole võimalik kasvatada ühe või teise. See on, see on suur erinevus, et Eestis mõeldakse seda niimoodi, et Me asutame spetsiaalselt telejaama või ajalehe selleks, et saavutada mingit ees ja selle eesmärgi saavutame. Ükski Ameerika presidendivalimiste kampaanias osalev poliitik ei mõtle ilmselt sellistes terminites, nad ei mõtle oma telejaama asutamise peale, nad ei mõtle oma ajalehe asutamise peale, nad mõtlevad sellest, et kuidas seal meedias üht või teistmoodi silmas paista, aga ma vaatan, et see jutt läheb peaaegu sinna. Kas sa silmas Kalev Meediat, kui sa selle aasta alguses on, on olnud juhtumeid, kus on võrreldud sedasama Kalev Meediat, on kasutatud tema kohta väljendit Gazprom Media ja eks neid küsimusi oli siin teisigi, nüüd aasta lõpus. Kalev sport kandis vist üle mingit Tallinna linnavolikogu teleülekannet ja nii edasi. Ma tahan öelda, et suhtuge sellesse äärmiselt rahulikult, et vaevalt küll, et Eestis on kellelgi võimalik luua laialdaselt vaadatavat, kuid poliitiliselt kallutatud meediat, kas on siis telejaam ajalehte, miski muu? Keskerakond arvab, et suur osa Eesti meediast on tema vastu kuidagi organiseeritud kallutatud, et noh, las jääda neile see väärarusaam, et et teistpidi see väärarusaama loomine oleks nagu veel veel rumalama. Minu meelest. See on äärmiselt tore, kui mõni absoluut mõni ärimees paigutab oma raha meediasse absoluutselt, olgu pealegi, tegemist siis kas Nissi toodetega nagu nagu Kalev meedia puhul põhiliselt on mingisugustele gruppidele suunatud suunatud, et väljaannetega, noh, võib-olla, et see spordikanal on ehk kõige laiema või suuremale grupile kui mõned teised selle Kalev Meedia tooted, aga, aga iseenesest on see hea, halvem on see, kui sinna püütakse hakata kantima poliitikute sõpradest poliitikute abil linna või, või riigi raha selles suhtes tuleks valvas olla. Aga ma olen täiesti päri sinuga, et, et isegi isegi kui tehase täiesti Tallinna linnakassast finantseeritakse Kalev Meedia telekanal ka sel juhul Eesti on vaba maa ajakirjanduslikus mõttes ja ka muus mõttes. Ja, ja ma usun, et sellises ajakirjandusmaastikul mis on nii vaba kui Eestis ja, ja mida ei saa kuskilt mujalt poolt kinni keerata, samal ajal et ei ole mingisugust efekti sellel, kui, kui paigutada ka isegi riigieelarverahasid sellesse meediasse. Keegi lihtsalt lõppude lõpuks ei vaata seda tihtipeale inimestel on ettekujutus, et kui miski asi on ajalehes ära trükitud või miski asi on eetrisse lastud et terve, terve terve rahvas üksnes õhinaga loeb ja arutab seda jama lihtsalt jäetakse tähele panemata või suhtutakse ka sellesse vastavalt ja, ja, ja pigem ironiseeritaksegi tekitab see vastupidist efekti, kui kui tegijad lootsid. Mina ei arva, et oleks mingisugune imerohi venelaste jaoks venekeelsete jaoks ma ei tea, mis, mis eestikeelsete saadetele subtiitrite tegemine, eriti kui nad pole harjunud lugema. Aga midagi üldse ei ole õieti võimalik teha nende integreerimiseks, see on väga raske tõesti oodata nende füüsilist surma tulevad uued põlvkonnad, kes on teistsugused, nemad integreeruvad kahtlemata paremini lõimuvad Eesti ühiskonnaga. Midagi eriti ei saa üldsegi teha. Nii et selles lootuses, et see subtiitrid või ma ei tea kuidasmoodi pealelugemine. Kui see ka paar protsenti midagi parandaks, midagi ikka võiks teha, ma arvan, 100 100 100 miljonit teater praeguse Eesti fiskaalpoliitika juures, kui palju seda raisatakse ühele poole ja teisele poole, see ei ole mingi oluline raha, mina olen maa oleks küll selle poolt, aga ma ei arva loomulikult, et segaimerohi. Jah, see, see, mida me saame meedia või mingite muude asjade kaudu teha, ma arvan ka, et see puudutab ainult neid inimesi, kes, kes kes on sellises vanuses, et nad alles midagi õpivad või omandavad need, kes vana karu ikka tantsima siin ei õpeta. Et selles mõttes on oluline, et lasteaiad oleksid võimalikult palju eestikeelsed, koolid oleksid eestikeelsed, et ei oleks mingisuguseid erilisi vene tsunftide siin mida Eesti riigi rahadega üleval peetakse, kui mõni rahvusrühm, olgu venelased, juudid, sakslased, ukrainlased tahavad midagi omakeelset lisaks teha, siis pangu oma raha sinna sisse ja siis võib Eesti riik seda ehk toetada, mingil määral. Aga, aga riiklikult antavad haridused ja kasvatusasutused peaksid olema kõik kõigile ühesugused eesti keeles. Aga meil on olemas ka põhirahvusele suunatud Meedia just nimelt selles mõttes ma vaatasin, teine virutab väga selle meediateemadesse ainult see, mis see meedia aspekt, et kuidas seda kasutada nagu kellegi ümberkasvatamiseks. Mina tahan kogu aeg öelda, seda meediat ei ole võimalik kellegi ümberkasvatamiseks kasutada. Et noh, vabas riigis, meediat on nagu suuresti ikkagi ennast isejuhtiv ja, ja kui ta kedagi kuskil suunas kasvatab, siis ma arvan, see on selline kahepoolse liiklusega tee. Ja see, see on see asi, mis mind tunduvalt rohkem nagu murelikumaks teeb, et mul on selline tunne, et see aasta on Eesti meedias jällegi märgilise tähendusega aasta selles mõttes, et meediast inimene saab järjest rohkem seda, mida ta oskab tahta. Et meedia üheks Kandvaks põhimõtteks on läbi aegade olnud see, et inimene meediat tarbides saab sealt midagi sellist, mida ta ei osanud soovida, ta saab, saab mingeid asju, mida ta ei osanud teada, et ta võiks saada internet ja, ja selline tarbijakeskne lähenemine on Eestis minu meelest meedia viinud sellisesse staadiumisse, kus enne seda, kui midagi avaldatakse, siis toimetajad küsivad üksteise käest, et et kas see võiks olla populaarne, kas inimesed võiksid selle vastu nagu massiliselt huvi tunda ja kui vastus on vähegi kahtlev, siis näiteks et ah ei tea, et kas sellega on ikka mõtet tegeleda, et avaldamine järjekordse loo Britney Spears istet päris Hiltonis, kuna selles suhtes võib olla kindel, et kümned kui mitte sajad tuhanded inimesed kõik mingisuguse minu jaoks arusaamatu kile mõjul hakkavad seda lugema. Eks. Probleem on minu meelest Eesti meedias praegu selles, et inimesed saavad meediast liiga palju seda, mis on kergesti omandatav, kergesti tarbitav, mis tekitab sõltuvust sellise noh, pigem seljaaju tasandil. Aga see ei ole midagi uut. Läheb nagu läheb, läheb, minu meelest on see põhijuba käes enam ütleme sääraseks roosamaks sasi minna ei saa või kergelt kollaseks ei ole hullemaks läinud, aga ma soovitan kõikidele inimestele, kes ei taha lasta ennast sellest häirida. Ärge lugege paberkandja, lugege internetis klikad, ühele arvamus või välismaalt, tuur suunas seal kõik ilusasti kokku nopitud, ühte buketti pandud, nii et sa ei pea otsima arvamusi, häid lugusid, mida lehte taga nagu rosinaid saia seest. Mihkel võib, ma ütlen sulle, ühe fakti mööduvast meedia aastast, mis on oluline ja kummastav fakti, mida Anvar siin enne saadet isegi ei uskunud. Lõppeva aasta on erakordne selle poolest või, või tähelepanu väärne ka selle poolest. Tohutust interneti arengust hoolimata suurenes sel aastal kesksete päevalehtede lugejate arv. Postimehe ja Eesti Päevalehe lugejate arv on aasta jooksul tõusnud ja paberkandjal lugejat arv. See selleks, ma arvan, et aasta suurimast meedia sündmusest, Eesti rahvusringhäälingu moodustamisest me vist väga palju enam rääkida ei jõua, aga. Aga ikka just nimelt rahvusringhäälinguga raadioga seoses, mul on üks suur pretensioon, raadio on teatavasti hääl, mis on, meil on suured häältevead, siin ka pilt, muidu? Jaa, aga miks pärast on meie korrespondent välismaal üks väheseid korrespondenti, kes meil üldse välismaal on, tütarlaps, kes on kilede häälega, kes võiks olla reporteris, aga mitte väliskorrespondent, kes pealegi sosistab S-tähte ja tahab väga ennast eksponeerida. Seda oli Indrek Treufeldt, mis ta oli, ilutses, rääkis, aga kui oli välismaal, oli vähemasti täis taluta, tegi head tööd, tuli tagasi, Well ilutsema. No aga see ei ole enam minu asi või ütleme enne kuskil viis enne üheksat. Ma pean teleka hääl ära keerama, kuna seal on Lauri Saatpalu tore inimene, andekas muusik, kelle häält mõned isegi nimetavad kultushääleks. Aga see hääl ei sobi ometigi rahvusringhäälingu kõige tähtsama uudisteprogrammi ette. See peab olema väärikas, tasakaalustatud, aga tema on põhimõttel, astuge ligi, astuge ligi, nagu laadal. See see ei sobi ja siukseid asju tuleks tähele panna. Ma tean paljusid inimesi, kes sellepärast ei saa aktuaalset kaamerat vaadata. Ma näen, et ma olen siin oma murega äärmiselt üksi, et ühe inimese jaoks on suurepärane aasta paberlehtede loetavus justkui oleks nagu te justkui, vaid tõusis, okei, tõusis ja teine inimesed esinemiseks on Eesti meedia suurim probleem kellelegi hääletämber, eks ma pean siis oma 36 eluaasta jooksul tõdema, et minu meelest Eesti meedia on liialt tarbijakeskne, ta on liialt orienteeritud kergetele kergesti sõidetavatele teemadele ja minu meelest selle nagu kõige raskem probleem on see, et need noored, keda ajalehed, meedia laiemalt tahavad oma lugejat, eks need inimesed varases eas juhul kui on tõsine meedia huvi, nad õpivad oma meediahuvi rahuldama mingist teisekeelses keskkonnas valdavalt inglise keelses, aga noh, ilmselt ka soomekeelses venekeelses saksakeelses keskkonnas. Ma ei tea, kas see on nagu Eesti Eesti riigi ja eesti rahva seisukohast nagu kõige parem lahendus. Nüüd seda juttu, et meedia on pealiskaudne ja kõik see kõik see vana hala. See ei ole väga vana, see on, see on see. Et umbes, et suhkur on magus ja soolane, soolane, aga tahaksid soolaks magusam suhkru valeks soolasem. Et. Eesti riigis ühe miljoni inimese juures ei saa olla teistsugust meediat, selge nagu seebivesi. See hea minu meelest sääranegi on, et on veel hullem, ei ole. Mina lähtun sellest aspecrendise sirbi peatoimetaja. Palju sirbil on lugejaid eksia. Sirdi lugejate arv peaks olema viimase paari aasta jooksul üldse vist nagu jätkuvalt tegelikult mingist mingist punktist alates on kõvasti kasvanud mitte kõvasti, vaid ta on kasvanud. Kõikide kultuuriväljaannete lugejate arv on kasvanud ja seepärast, et inimesed otsivad nende skulptuuri annetama väljaannetes seda, mida igapäevastest päevalehtedest ei saa. See ei ole minu meelest nüüd see on hea, et kultuuri vennata, võimalus kasvada veel kord. Rõhutan, et ka päevalehtede loetavus on kasvanud, aga ma arvan, et nii kultuuriväljaannete kui ka päevalehtede loetavuse kasv on suuresti seotud ka majanduskasvuga. Inimestel lihtsalt on rohkem raha. Räägime majanduskasvust, siis pärast uudiseid on meil siin vahepeal uudised, räägime edasi, tuletamine kõigile kuulajatele igaks juhuks meelde, et ärge pange raadiot kinni, ei alga Rahva oma kaitsejalgne Rahva omakaitse. Et me räägime tund aega samas koosseisus. Kalle Muuli, Mihkel Mutt, Anvar Samost möödunud aasta sündmustest pärast kella ühte veel. Olukorrast riigis.