Oli aasta 1996, kui Eestit külastas Klakkamasi kammerkoor, soli koor, aregaanist, portlandi eeslinnast ja see oli noor koor. Selles külaskäigus ei oleks ju midagi erilist, aga siiski oli siin mõndagi tähelepanu väärset. Räägime täna sellest koorist, selle tegevusest ja saatekülalised on Veljo Tormis ja Hirvo Surva. Mina olen Martin veerand, aga kõigepealt, kuidas ikka see asi alguse sai? Hirvo Surva. Mitmete aastate jooksul tekkinud side, nagu on seda kogu seda seltskonda, kes siin käis ja keda, keda ma ikka veel tunnen ja kellega ma lävin muutunud kohaga erilisemaks, kui nad Eestisse tulid, siis 96, siis toimus esimest korda ESTO Tallinnas ESTO päevad võtsid sellest osa. Ja nad olid ära õppinud kogu selle laulupeo repertuaari eesti keeles. Ja see pani mind imestama alguses kõige rohkem, et et üks ameerika koort seal olid kõik just nimelt ameeriklased, noored inimesed ja neisse oli siis tegelikult ilmselt läbi nende dirigendi. Ja veel mõnede mõnede, siis kohalike väliseestlaste süstitud sellist huvi Eesti vastu eesti kultuuri vastu väga sügavuti. Kujutame ette olukorda. Provintsi kolleks, see on kaheaastane kolledž eestipäraselt siis juunior kolledž. Seal on noorte inimeste kammerkoor, kes laulab eesti keeles eesti muusikat seal pidi olema, sest mille nad said, kes süstis. Neljade süstika, nende liider oli dirigent, laanik lain. Käisin seal koolis väga pikalt töötanud ja muusikaosakonnas. Ja lähemalt tuttavaks sain, siis ta rääkis, milles temalgi algus tuli. 90.-te alguses käis ta Ameerikas, siis õigemini Kanadas käis ta ülemaakoorijuhtimise poodiumil kus ta juhtus kuulama siis Eesti filharmoonia kammerkoori Tõnu Kaljuste juhatusel ütlen, et Tormis, filharmoonia kammerkoor, Kaljuste olid siis need, et võib-olla need kolm sellist väga suurt mõjutajat, aga ilmselt tormis sealjuures kõige rohkem just sellega, et kui nüüd nendega siin nende aasta jooksul läbida, rääkida siis mis kõige rohkem sealt läbi kumab, on see, et nad lihtsalt noored sealt kolledžist. Et ega nad ei ei oska ju leida nii-öelda oma juuri ega oma olemas, kes nad tegelikult on. Ma isegi mäletan seda, kui ma esimest korda käisin, see oli siis 96, aga mind viidi ühel päevases linnasessioonile portlandis ja taheti näidata siis midagi väga erilist. Ja selles väga erilises osutuseks üks vana puumaja, mis ei saa 100 aastat vana. Et see oli nende jaoks midagi väga erilist ja nüüd laseb neil nagu kopli kant täis. Meeline nagu aastast 12000, et jah, just see, et, et on üks väike rahvaskil kultuur ulatub, ütleme, ajas kaugele sügavik. Ja millest üks helilooja ammutab tegelikult oma loomingule lätted nii-öelda seda tormis on kogu aeg teinud ja kuna neil endal oma juuri pold otsida, nad leidsid järsku enda jaoks väljundi, et, et on olemas maailmas üks selline väike rahvas, kes teeb sellist muusikat, kus lauldakse rahvalaule, rahvalaulust ammutatakse omale loominguks tegelikult toidet ja ja vot sinna süviti minek, nagu ilmselt pani neid noori inimesi huvi tundma selle maha selle kultuuri keele jätame kogu siis selle nende inimeste vastu, kes siin elavad. No ma saan aru, dirigent on impulsiivne mees. Ta innustas sellest asjast, teda hakkas muusika huvitama, ta võttis noot, hakkas süvenema. Üks asi on dirigent. Sa pead suutma kogu koori kaasa tõmmata mingisuguse tundmatu, mingi väikese rahvakultuuri vastu. Selleks on tarvis, ma ütlen, et siin mingit mingit jõudu või mingit võimet teisi endale. Kooritegemine ise on juba ainuüksi, kui ma koori teen, Võifikese tee peab olema isiksused enda ümber inimesi koondada nüüd, et veel oma eelistusi, oma muusikalist maitset teistele edasi anda ja endaga kaasa tõmmata, sa tegema. Loomulikult see nõuab sellist iseendas väga-väga kindlalt tunne, et mulle see väga meeldib seal midagi, uudsa, midagi tema jaoks oli see midagi võib-olla teadmata üldse kuulmaten oskas noortele selgeks teha, et, et kui palju veel maailmas kohti olla, mida ma tegelikult üldse ei tunne ja kus tehakse niivõrd huvitav tavat muusikat, mis on tegelikult pärit puhtalt selle maa ja rahva. Just nimelt rahvaloomingust. Vaatame situatsiooni portlandi eeslinn on see koht, kus kolledž asub. Samas on selle koha nimi kaheaastane kalled standab inimesed, kes on lõpetanud keskkooli, lähevad sinna kahestasse kolledžisse ja seal on muusikaeriala. Ameeriklaseni õpitakse tihti ülikoolis, mitte konservatooriumis muusikat. Mida nüüd see noor inimene kavatseb teha? Ta saab kaks aastat muusikalist haridust, mis ta siis edasi teeb? Seal nad õpivad suht rohkem aineid, ülikooli minnes valitakse Berliin juba nad korjavad enne oma punktid kolledžis kokku, ütleme niimoodi. Aga mis mind hämmastas selle muusikaosakonna juures, seal paar kevadet käisin nii-öelda sellist Shopi tegema, töötasime selle kooriga, et üsna paljud tudengid võtsidki sellest kolledžist ainult sedasama koorilaulu. Ja et ega nagu meil on, siis teen, et on ikkagi laste muusikakool olemas, pakutadega väiksest peale õppima ja nii edasi ja nii edasi. See visuaal täielikult puudub see nagu eraõpetaja ei ole mitte midagi. Ja sa saabki alles hakata nii-öelda jah, kuigi ütleme nüüd nii-öelda keskkooliski klaasi, mis meie mõistes toimuvad ka muusikatunnid see valikuline, kes tahab, see valibki, seda asja siin on küsimus selles, kes seal ees on, kes tõmbab enda ümber, ütleme, koorilauluhuvilisi orkestri mänguhuvilisi või edasi. Laaneri seegis tõmbas nüüd need noored kolledžis enda ümber ja, ja panin tegema, ja just nimelt Eesti muusikat. Võib ka öelda niimoodi, et mõnel on võib-olla see kaotatud aeg, ta õppis kaks aastat seda koorilaulu ja sellest ei tule midagi, ta läheb midagi muud tegema, võib midagi muud, aga no ütleme, et siin on, kui ma võrdlen siin Eesti haridussüsteemiga või ütleme süsteemi, kes seal või üleüldse, kui ma panen kõrvuti nüüd, et noored ütlevad Eesti omad ja Need, kellega me seal tuttavaks saime. Suhtumine, nii erinev. Et ütleme nii, et see elustandard on erinev, elatustase on erinev, et see noor võib endale lubada seda, et ta käib kaks aastat, Ta õpib siis näiteks laulab eesti koorilaulu. Samas ta töötab kusagil bensiinijaamas, paneb autosse paaki bensiini, võtab selle sealt välja, selle raha eest tüürib endale korteritele raudteed, saad koolis käia ja maksab veel selle eest, et ta õpib eesti koorimuusikat, eks ju. Et me meie noored seda endale lubada tegelikult ei saa, et siin on nüüd see, see muusikasüsteemi erinevus, aga teisest küljest võtta need tõesti kusagil tekkinud huvist, muideks kaks aastat pärast seda pandi sinna kurat see siis see võimalus õppida eesti keelt. Ja sama Helle Merile õpetajast seal eesti keelt, kes olid üks väliseestlasest, kellega tegelikult plaani võttis ühenduse pärast seda, kui ta oli seal vanadest sealt koolist tulnud ja siis ta võttis ühendust nende kohalike eestlastega ja see koostöö läks seal väga tihedaks. Kõik need eestlaste päeva teisest üritused, mis toimusid tegelikult oma muusikaga, kaunistas sedasama segakoor, seda kes ameeriklased laulsid eesti muusikat. Ja Helle oli siis hea inimene, kes vabast tahtest andis neile eesti keele tunde. Kuulake ja pange tähele. Isegi mitte vabast tahtest, vaid see pandi lausa kolledžisse ainena sisse. Võimalik valida, õppida eesti keelt merest lääneranniku väike provintsikolledž pani noored inimesed õpivad seal kaks aastat lähevad ära, tulevad uued, see on üks lõputu töö ühele dirigendile. Jah, noh, mina olen seda võrrelnud nüüd ütleme tööga poistekooriga seal täpselt sama oled, sa hakkad iga sügis uutega pihta kes lähevad hääle murdesse, kes jäävad, kes kaovad ära ja nii edasi, et tegelikult on siin ütleme, see on ükskõik kus koolikooriga töötada, aga mis sündis seal kläka või siis see, et tekkiski eraldi koor veel vist nendestki, siis olid juba selle kolledzi lõpetanud. Aga see huvi selle maa selle muusika vastu jäi ja, ja need jäid ikkagi edasi koos käima. See uus koor, mida sa nimetasid, kannab ka eestikeelset nime, unistus nad esinevad selle nime all, nendel on mõnikord raskusi, kuidas ameeriklased peaksid, tähendab, kas siis unistus või Chanistus. Ja siis seleta ära, et mida see tähendab ja mis mingisugune imelik eksootiline Eesti ja selle keel ja selle muusika. Aga need noored ei protesteeri, nad on nõus sellega, et rannik laiendab. Oma kindlat rida. Nojah, sest et kui ma nüüd toon sellise võrdluse oli, seetõttu võtab ainult üks, üks Eesti amatöörkoor ja nüüd seesama unistus kammerkoor siis portlandist, kui selle unistuse repertuaaris on praegu hetkel ligi 360 Eesti koorilaulu, kullake 360 30 660 siis ja kõik sulaselges eesti keeles ja isegi need korrad, kui me siin koos oleme olnud ja on üks koor vastuvõtja teie vastu vastamisi laulnud, siis tavaliselt jääb jänni Eesti koor ja nemad, nemad peale kama eesti laule leiavad, tegeled veel erinevalt, kui laulavad kogu aeg ja kui ma olen temaga koos reisinud ka Ameerikas olles, siis bussis sõidab, lähevad ka Eesti laulu. Ei ole mitte ameerika laule hullud, mina, mina, vastupidi, kui ma olen või ütleme, kui need nüüd see suvi viimati siin käisid, andsid oma kontserte, siis üritasin ka läänerannikule, tulge laulge nüüd mitte mingit ameerika muusika tähtsa mehe jaoks kuigi märksa huvitavam kuulata, kas bilitaale või ütleme seal kaasaegset Ameerika koorimuusikat, mida me ju siin nii väga ei tunne ja teevad seda ka, aga parema meelega tahaksid laudadelt eesti uurimusi. Räägi natukene sellest dirigendist on väga värvikas isiksus, mulle tundub, et teil oli päris hea klapp. Te olete mõnes mõttes sarnased. Ma ei oska nüüd öelda jah, laani on selline väga impulsiivne inimene ja väga emotsionaalne inimene ja tema töö nagu põhiliselt selle baasil käibki just nimelt seal emotsionaalsus ja impulsiivsus peal, et kohati isegi otsis sealt, aga pole rohkem tarkust ja naha, mõtlesin dirigendimõttelist tarkust, et ta võib-olla ei olegi nii tugev teoreetik ja eesti keel on ikka ilus kuulata? Jah, sest et eesti keel on neil täiesti arusaadav, täiesti täiesti selge selles mõttes teistel väike aktsent juures on, aga noh, küsimus ei olegi minu meelest selles, et kui siin üldse olnud juttu nendest ESTO-dest ja üldse väliseestlastest, siis minu meelest. On üks väga ere näide, kuidas portlandi eestlaskond on suutnud leida täiesti uue lähenemise nii-öelda sellisele väliseestlusele, et nad on suhtunud selle eesti kultuuri viia just nimelt ameeriklaste nüüd mitte, et hoida teda elus seal läbi eestlase, kes seal on vai kõige vanema generatsiooni vaid nad on suutnud selle viia hoopis Ameerika noorteni. Näiteks rahvatants käib inglisekeelsete seletuste ja juhistega näiteks mingi homorahvatantsurühm seal olemas. Kui ma seal töötasin, siis nii-öelda muusikaosakonnas, siis yks aasta oligi nii, et laani oli sära ja ma töötasin selleks paar-kolm nädalat, selle kooriga võtsime osa siis Ameerika koorijuht ja sessiooni aasta konverentsist. Ja no nende jaoks oli see muidugi järsku metsik üllatus, et kuidas on võimalik, et ma lihtsalt tegin paar proovi ära, nägime, et mitte midagi juhtu. Et me ei jõua oma kava lihtsalt selleks valmis ja nad on harjunud nagu sellist tööd tegema. Siis ma tegin sellise graafiku, kus pani igalühel tähele iga päev 45 minutit eraldi tööd, ise töötasin nagu umbes 12 tundi päevas ja nemad käisid siis eraldi igatsete laulmas ja muidugi see oli nende jaoks täiesti üllatus, et nii üldiselt töötatakse, sest noh, mina maksan oma tunnid, kui ma tahan, siis ma käin seal, ma ei tea, ma käin seal, eks ole noh, minul võõra dirigendina seal töötades oli seda hea teha, sest nagu mulle vastupidiselt ei lähe lihtsalt esinema sinna ja me ei valmistanud ette mitte ainult Eesti muusikat ka muud, aga lõppkokkuvõttes esinemine oli või oli, tuli väga hästi välja ja, ja see kava võeti hästi vastu ja, ja see koor kõlas päris kenasti, nii et mul oli nagu sellest tulemusest väga hea meel neil endil samamoodi. Sest ta pole nad, nad said nagu hoopis mingi uue tõukama tööks. Kui me nüüd räägime portlandi noortest laulu inimestest, kes on eesti muusikat seal tutvustanud helilooja Veljo Tormis Kuidas algas teie isiklikke suhe selle kooriga, seal selle suhte või selle kokkusaamise valmistasid ette heid eesti koorid, kes seal käisid laulmas, siis käis ju Teaduste Akadeemia meeskoor, kus teiegi laulsite ronijad ja laulan praegugi ja nüüd oligi niimoodi, et kui see koor tuli siia Eestisse ESTO laulupeole oli see nüüd 1996 siis Hirvo Surva viiski mind laululava alla, mingisse ruumi, ütles, tulen siia, saame kokku huvitava rahvaga. Ja seal me siis saimegi tuttavaks, nende Estofiilsus oli nii kange, et nad sealsamas kohe hakkasid vist rääkima, et tulge meile portlandi teeme seal koos midagi ja ist järgmisel aastal oligi see. Nad kutsusid mind oma kulu ja kirjadega portlandi koos abikaasaga sõitsimegi veel ja Hirvo Surva oli kaasas ja seal tehti minu autorikontsert isegi vist kaks kontserti ja aga üks oli niisugune põhiline, seesama koor. See oli Klakkamas, kommundik, kolledži ühesõnaga ühe õppeasutuse õpilastest üliõpilastest koosnev koor, me vahetasime siis soove ja ja noote ja ma andsin neile mitmesugust materjali, Nad hoiatasid mind kohe, et me hakkame laulma eesti keeles. Mina siis muidugi mõtlesin, et mis eesti keelt, kui ma pakun neile ka liivi keelt ja soome keelt ja, ja isuri keelt ja ma ei tea, mida veel, eks ole. Nad olid kõigega nõus ja nii tehtigi ja kõige tähtsam organiseerija oligi siis selle Klakemas kolledži koori dirigent lani Kain. Väga entusiastlik noormees, kellel oli tahtmist ja energiat seda asja teha. Jah, jaa. Ja tuleb tõesti fanaatikud Eesti suhtes, nad leidsid, et Eesti olevat kõige parem koht maailmas, kus elada. Ja seal oli ainult ameeriklased selles kooris, seal ei ole ühtegi eestlast. Kui heliloojal võis olla huvitav kuulata, kuidas lähevad soome-ugri lood nüüd puhaste ameeriklaste No mind kõige rohkem ikkagi üllatas entusiasm ja see, see, see säraneda silmis, kui nad eestikeelseid laule laulsid. See oli täiesti vapustav, kohe. Nad laulsid siis teie neid soome-ugri tsükleid juba. Seal oli osi mitmes tsüklis, tema täpselt kahjuks ei mäleta enam. See oli Need materjalid. Kontserdikavad, mis tookord olid, ma andsin ju kõik oma arhiivi. Sellest hetkest, kui ma kuulutasin ennast emeriitheliloojaks 2000. aastal andsin kogu oma noodikogu Eesti muusikaakadeemiale ja kõikuma, kontserdiprogrammid ja arhiivikirjavahetus andsin muusikamuuseumi koguma folkloristika rahvusraamatukogule, nii et kui ma midagi praegu vaja on kontrollida või teada saad, siis ma lähen sinna vaatama. Jajah, aga alates 2000.-st aastast on avada mul esialgu veel kodus need, neid võib kontrollida ja täpsustada. Kas te olete proovides olnud aktiivne heliloojad, kas te olete sekkunud või olete olnud diskreetne? Või ta ei ole üldse proove jälginud? Ei, ma olen väga aktiivne, seal ka olin. Aga nad võtsid selle hästi vastu. Ei, ei hakkad üldse. Minuga protestivad. Nonii, kuidas on läinud vahepealsed aastad, mis on Toimunud vahepeal meie kontaktid jätkusid, ma saatsin neile pidevalt ka oma uusi asju, mis kas trükist ilmusid või plaate, mis ilmusid ja kontakt Lannyclainiga on kogu aeg olnud ja tema käis siin Eestis ju vahepeal. Tallinna muusikakoolis vahetusõppejõuna Hirvo Surva vahetasid, Hirvo Surva käis seal nende kolledzis midagi õpetamas ja lani tegutses minu. Teda õpetas just džässkoorilaulmist meie muusikakoolis. No see on täiesti loogiline ja arusaadav, see on valdkond, kus nendele Palju õpetada ja Lanjon kõvaga spetsialisti just nimelt džässlaulu alal, nad on terve rea plaate seal välja andnud ja CD-sid Nüüd Veljo Tormis meie ees on nende viimane plaat, kus on ära märgitud ka seda, et koor on saanud endale uue nime, see nimi on unistus eestikeelne sõna. Sellega vihjatakse, et enam ei ole, tudengid, on ka need, kes on juba selle kooli lõpetanud, aga ikka selles kooris laulavad ja siis unistus. Koori nimi on siin tähtsal kohal. Vaatame natukene seda plaati. Nii plaat kannab tõesti nime palju hääli, üks unist, mitu häält, üks meni poisis Vandriim, see plaat tugineb õieti sellele, et nad ju käisid Eesti laulupidudel, on see saatus, mis mind on viinud selle linnaga kokku, ma olen käinud seal erinevate instantside kutsel juba kolm korda. Esimesed kutsed olid nemad, teine oli Bachi festival, Oregon, Bach festival jutšiini linnas, mis on sealsamas kõrval ja kolmas kord kutsus mind Portland. Ülikooli kammerkoor on ja iga kord ma kohtusin ka nendega selle nüüdse unistuse kooriga ja seal kodusel kokkusaamisel nad umbes poole koori koosseisuga olid suhteliselt mulle peast ette laulma terve eelmise laulupeo repertuaari. Aga nüüd ikka seesama plaat, mis meie ees on. Kuidas te kommenteerite oma lugu? Kudeesitusi siin plaadi peal on tõesti päris mitu minu lugu, kui ma ei eksi, oli siin kolm asja ja sealhulgas näiteks sellised rasked asjad, nad on kõike, oskate kanarbik sügismaastikest siis murueide tütred kolmest laulust, eeposest ja laulusild, need on väga hästi ette kantud asjad ja lani klann tunnetab muusikat väga sügavaima tsionaalsusega. Ja ta on kuidagi väga aktiivne aktiivne, seda emotsiooni muusikast välja tooma. Ka väliselt liigutused on energilised, sellised ja kaasahaaravad, nii et ta sobiks ka üldkoorivatama. Tänan juba Kristo välimus, juuksed ja seda ka ja vägevad lokkis juuksed. See plaat on siin meie ees, Me näitame siit mõningaid lugusid, aga kui on tehtud selline laat amatöörkoori poolt provintsilinnas, mida te ütlete teostuse kohta? Noh, see on tegelikult muidugi kontserdi ülesvõte, nii et siin on peamine probleem, on see kontserdipublik, kuidas see ennast ülal peab. Aga seal see ettekanne ja ja salvestus ka minu arust täitsa korrektsed. See, et seal on laste hääli, kilkeid, väga noori kuulajaid, kostab vahepeal see häirida. Ei häiri, ma ju tean, et seal kontsert, ma tean ainult, mida nüüd sellest plaadist siin ette mängida, tutvumiseks minu arust laulsid väga hästi neks. Ma kõndisin Vainule tuntud laulupeo laul siis viimase laulu, eelmise laulupeo laul, Viru lauliku mõtted seal hästi käes kanga kudumise laul, aga väljaspool halbu kava on siis minu minu kolm laulu, mida ma nimetasin, igatahes nad on väga kuidagi tundelised oma oma esituses, kui nad laulavad, ütleme seal minu muhela Heidegger ema mälestuseks kirjutatud laulust, nad elavad seda minu mälestust minu emast ise seal üle ja seda nii nii liigutav jälgida ja kuulda ja näha mida, mida Eestis tihti ei ole. Mida Eestis tihti ei ole jah, eriti muud, samal ajal vaadatakse, kuidas tehniliselt asi õnnestub. Mida kiiremini saab esitada, seda parem muusikat esitatakse kiirustades. Ja see kiirustamine on üldine tendents mitte ainult koorilaulmises, vaid kõikides muusikažanrites. Ka Mozartit. Ta on mänginud see kiiremini kui vaja ja Bachi ja, ja nii edasi. Veljo Tormis, kas ma ütlen teile, aitäh või te tahate veel midagi lisada? Nii palju veel, et mul oli väga-väga sümpaatseid kohtumisi selle koori liikmetega ja kogu kooriga mitmel korral. Kui ma nüüd sattusin selle vahv festivali kutsel sinna portlandi Öödiusiini 2002. aastal siis olid terve see koor mind lennujaamas vastu võtmas, põrutasid kohe Lüdigi koitu lahti, seal kõik rahvalennurahvas ei vaatama. Mida veel meenutada nendega kohtumisest, nad olid ju viimasel laulupeol ja mul oli väga südamlik kokkusaamine nendega. Kõigepealt tartus, Nad sõitsid oma bussiga ringi ja ma tegin ettepaneku, sõidame korra ümber pühajärve ja nii me tegimegi. Õnnetuseks oli küll ilm vihmane, aga me saime pühajärve vaated kätte ja nad said seal mulle laulda nende armast laulu. Üks minu viimastest lauludest, mille nimi on noore suvemuinasjutt, see on eriti südamesse läinud, sest seal on niisugused sõnad. Oh sa püha järvekene, armas oled minule seda viimast lauset tarvitad alati kohtumisel minuga ja siis ma otsustasin ma viinad pühajärve kaldale, las nad laulavad seal seda nii pühajärvele siis kui, kui minule ja siis tõesti nad tegid seda seal. Nad teevad oma tööd, auditoorium on väike, ilmselt, kellele nad esineda saavad, see on selge. Ja üks suur stiimul nende jaoks eesti kõlastamised. Olen saanud neid jälgida, nad on tulnud siia õhina huviga ja tundub, et neil on siin meeldinud noored inimesed, kes on paar aastat tagasi lõpetanud keskkooli. Nad ei ole läänerannikust suuremaid linnu külastanud, nad ei ole näinud ei Los Angelest ega San Franciscos. Aga nad tulevad siia Eestisse, nad käivad Kuressaares, käivad Pärnus ja käivad Rakveres ja Eestis nad käivad ja käivad korduvalt. Ei oleks midagi erilist. No kindlasti onni kõige naljakam on see, et tegelikult need vanemad tudengid, kes seal lõpetanud ja nad ikka käivad ju omavahel läbi, kuna dirigent õnnelikuks siis need jutud eestist nendest reisidest ja nendest ütleme, laulupeost kukkunud kolmel laulupeol, see kandub edasi noortimatesse tudengites. Nüüd need, kes Ma arvan, et võib-olla siia esmakordselt juba koosnenud nii-öelda oma vanemate tudengitega koos siis muide, noomen ongi täitsa huviga kogu aeg edasi see kao kusagile ära, et nüüd ei ole enam ainult üksinda dirigent seal kesta edasi veab vaid juba need, kes on siin mitu korda käinud, nad tulevad siia kui oma kujundite. Me tunneme siin ennast nagu kodus ja teistele tekkinud, mitte sõbrad ja on seni mitme kooriga seal neid vastu võtta, mäleta, kui nad nüüd eelmine kord käisid, siis oli üks koht. Need olid Virumaa poiste kuri juures, ilumaapoisid on küll põhiliselt ikkagi sellised maapoisid ja siit külaste sealt külast ja nii nad olidki seal külades tööd ja kus noh, meie jaoks lavale on, ühes maamajapidamises on saun ja seal on mittekraan vaid ütled lihtsalt ämbrist vett ja paned kaussi, siis pesed, eks ole. Ja kuidas pärast nende käest kuulsin, kuidas nad rääkisid, kuidas hommikul poisid õpetasid, võtad siit ämbrist, võtad kapaga, paned siia kaussi ja sealt võtad sooja vette, siis peseb. Või kes polnud näinud näiteks kuskohast see päris piim nagu tuleb siis et on ikka reaalne ehk laudas ja selle sinna alla istub siis üks inimene ja lükkab seda konkreetselt seda piimaga, juuakse, sellest tehakse naturaalset toitu. Et, et noh, see ka see Eesti nüüd ütleme sellise noore inimese jaoks kusagilt Ameerikast. Noh, ta on nii mitmepalgeline, selles mõttes mitmevärviline, et noh, ta näeb seda kaasaegset elu, ta näeb skulptuuri, aga ta näeb kui nüüd sellist reaalset elu, mis meil tegelikult on, mida nendel kindlasti ei ole. Vähemasti nendele, kes linnas elavad, Nad on käinud nüüd mitu korda neid Eestis on käinud, koor oli kolmas kord, aga plaani seal käinud juba vist viis, kord oli kuus kuluda isegi. No esimene koor oli Teaduste Akadeemia meeskoor, ajad on edasi läinud, nüüd on neil nooremad osavõtjad. Sinu noormeeste kammerkoor, jah? Järevalia kammerkooriga kaver meeskonnaga võitsime nüüd see suvi neid vastu ja noh, ütleme nii, et see noh, see vanuse nagu praktiliselt üks ja sama selles mõttes mul on koolis väga palju tudengeid ja seal tudengid ja nüüd me kohe kaheksa oktoobri sadamise nüüd sinna nii-öelda vastukülaskäigule ütleski, et nad oleks mingid lihtsalt küla käigud, pigem on siin tegu isegi rohkem sellise taas sellise Eesti, noh, ma ütleks sel juhul just Eesti meeskoorimuusika taas tutvustamisega, et oleme nii ülikoolides kui kolledžisse. Meil on üsna mitmeid kontserte alates New Yorgist, portlandis on kaks kontserti, võrdlesime, laulame koos kohaliku poistekooriorkestriga küll mitte eesti muusika Lutheri klooriat ja, ja samas siis on juba teeni pul kavast meie oma teha, et ma ütleks seda, et need sidemed, mis nüüd on, et nendepoolne huvi selle vastu tehakse, Portland on just oma sellise Eesti huvi ka üks selline väike lapike maad Ameerikas, kus huvitaval kombel kogu selle maa ja kultuuri vastu on suur huvi, on ka Veljo Tormis seal mitu korda käinud juba ja pärast seda, kui ma selle hullasel koos käisime esimest korda seal uuesti ja jälle saadi kokku lauldi, tehti tema loomingut. Näiteks kui me esimest korda käisime, 96 seal võttis osa sellest Veljo Tormise loomingu tutvustamise eest viis kohaliku kooli jällegi Ameerika koolid, tegelikult mitte ühtegi. Meil on nüüd see CD, siin Estonia on epic, on selle inglisekeelne pealkiri koori nimi, unistus. Võib-olla just huvitavam on näiteks kreek ja ester Mägi ja noh, kindlasti no mis asja, et kuidas nemad, seda jällegi interpreteerivad laulavad. Aga see lähemul iialgi meelest ära mäletan esimest korda, kui me kokku saime, mõned laulsid, näiteks on eespere ärkamisaeg ja siis oli juba aasta 96. Meil oli nagu see, see suur isamaalisus juba nagu tegelikult sellel suure õhina juba üle elanud. Nähes neid seda laulmas ja kurat, ise laulsid ja nutsid selle juures päästmiselt. Mõnes mõttes kummaline, et teisest küljest, sest ma läksin mõte, et huvitav on küll see, et kas me tõesti ise jaga enam ära mis väärtused meil tegelikult on, kasvõi sedasama laulupeo näol selle kooritraditsiooni näol, kui ma toon sellise võrdluse, et Portland, kus nad tegelikult pärit on, on täpselt sama inimeste arvuga kuni Eesti linn, linn ja kui Eestis on, ütlevad viimasel suvisel laulupeol oli ligi 900 koorisportlane linnas on läinud 40. See on palju isegi, aga ikkagi ma toon võrdluse, et me nagu kipume ise unustama, mida meile pärandatud, mida me nagu peaksime edasi viima. Et need inimesed, kes tulevad kõrvata, näevad seda nende emotsioon selle juures on niivõrd tugev. No küsimus on ka selles, et nendel on muusikaõpetuses, ma kujutan ette rohkem instrumentaalne kallak, meil on see kooritraditsioon suur, ei ole. Ei ole ainult instrumentaal, on just nimelt ka väga palju vokaalset taga nende vokaal. Tead, sul ja, ja see on muidugi hoopis-hoopis, teine teie pärast rääkides ma olen käinud laaniga kaasas ütleme seal nende kolledžite igasugustel festivalidel, seminaride, kus laulavad kolledzi sama seltskond, kes on tegelikult tema kammerkus, osaleb Eesti muusikat ka väga hästi, loomulikult oma jäts muusikat ja kummalegi seal kuulamas, sest no ütleme nii, et kui mehel olema rahvalaulu, siis nendel on emapiimaga kaasa just nimelt see Siin peaks rääkima ka kooris arestist ärissonziiberist, kes Anzorist esimesel nool helised väljadel on pealkiri. Mis mulje oli sinult teda kuulates ja jälgides tema nende koori solist juba algusest peale? Tal väga ilusa häälega sopran on võib-olla kogu selles seltskonnas kõige rohkem pühendunud üldse laulmisele ja ma ütleksin, pühendunud just nimelt eesti muusikalaulmisele. Andekas noor inimene, ma loodan, et tal läheb väga hästi, ta pääseb nagu orbiidile ja noh, ma ütleks nii, et ameeriklased on väga raske teha ja eriti provintsi kohus. Te olete nüüd siia, jõudis kaks, kolm aastat tagasi, eks nimi nagu fool, kes tegi siin ühe väga kiire tähelennu, kui ta oli siin Eesti Eurovisiooni eelvoorus, saavutas koos, kellega koos laulsid, polegi tähtis tuid, teiseks tekkis siin oma ansambel ja nii edasi, aga ta üsna ruttu. Kõik kroonikaid ja muud või kollased lehed üritada täis tegelikult terve aasta jooksul. Aga ameeriklasena võti loeta, tal on täiesti ka väga huvitav hääl, ta laulab väga hästi Ameerika mõistes selliseid palju. Kui üks tuleb siia, kerkib siit kohe välja. Ei olegi nii rumal, et ei kasutanud seda ära, vaid ta oli nii laisk, et lihtsalt ei suutnud endaga tööd nüüd Ameerikast tagasi ja on turvamees, ta tuli sealt ära, nõudepesija, nagu ma ta siia tõi. Sellesama Ericsson'i isa muide, on ühe niisukese harrastusbändi solist, see näitab, et tõesti muusika tegemine on nende noh, nagu veres ta mängib seda 50.-te 60.-te aastate rock n rolli, kõike tervist, Greznesid käib süldipidudel laulmas, teenib nagu öeldakse, lisaraha ja, ja ka välja andnud oma plaadid ja lindid ja kõik nii edasi. Näide selle kohta, et muusikat seal tehakse. Kuuldud saates laulis kammerkoor unistus portlandist. Ühe laulu laulis ka Chimm, Kristjan sün. Saate skaneerisid Veljo Tormis ja Hirvo Surva. Mina olen Martin.