Pastor Lagle Heinla Inglismaa eesti koguduste vaimulik. Esimene Korintose kiri 13-st peatüki salmid üks kuni kolm. Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisjon, pask ja kõliseb kelluke. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu. Ja kui mul oleks kõik usk nõnda et võiksin mägesid teisele paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi. Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu. Kui hoolikalt inimesi enda ümber tähele panna siis tundub, et tänapäeval koormab inimesi rohkem see, mis nad on tegemata jätnud. Kahetsus ja pettumus täidavad inimhinge ning kui me ringi vaatame inimeste silmis vaid kurbust näib, et me oleme põlvkond, kes vaevleb hingevalus. Aga samas kardame sellest avalikult rääkida. Me kardame hoolida, sest inimesed võivad meid kuritarvitada. Me kardame armastada sest me võimet petetud ja haiget saada. Me kardame õnnelikud ja oma eluga rahul olla. Sest võime teistes kadedust tekitada. Ning tihti me peame oma loodud kannatusi jumala poolt saadetuks proovikiviks, millega ta meie usku kontrollib, võimeid karistab. Me vaatame tema poole, jõudsime temalt vastuseid ja me pettuma jumalas. Me ei mõista teda. Me ei saa aru tema tahtest. Selles segaduses me ei saagi aru, et põhjus, miks me tema armastust oma elus ei näe on see, et me seisame tema poole seljaga ja otsime tõde maailmast. Kui kergesti me mõnikord alla anname ja oma kohustusi eirame. Me ei taha oma koormat kanda, aga meil pole sellest pääsu. Siis lohistama seda koormat enese järel. Aga see on veel raskem. Jumal innustab meid oma töödes ja ettevõtmistes oma kohustustes ja kutsumustes oma probleemidesse muredes oma koormat kandma ja mitte alla andma. Kui me komistame või kukume siis pidagem meeles, et meie jumal teab meie nõrkusi ja andestab meile. Me oleme teel ja meie rännak pole veel lõpule jõudmas. Mõnikord võib see rännak küll tunduda mõttetu. Mõnikord me võime pimeduse sekelda kaotada kogu julguse või sihi. Meile võib tunduda, et me ei näe tulevikku. Me võime kukkuda. Kuid siis tasub meil vaadata ristile ja me saame jõudu juurde. Me saame lootust. Me saame kinnitust edasi minna, sest me teame, et meie jumal mõtleb meie peale. Ja me palume. Isa taevas annab meelerahu ja jõudu seda nädalat alates. Et meie kannatus tugev oleks jätma oma kohustusi kanda, jõuaksime. Toeta meid, kui me kõhkleme innustameid, kui me väsime luba meil oma hirmudest üle saada ja mitte karta sinu armastust teistele näidata. Ja ise armastust vastu võtta õnnistama algavat töönädalat. Aamen.