Unustamatud. Yesterday pala, mille fragment unustamatut saate alakujunduses lausa kaks korda, kostab nii alguses kui ka lõpus. Ja Briti muusikagrupp. Tänase euroopaliku popmuusika alusvundament, millele osa hilisemast muusika loomingust toetub täna ja kavatseme pikalt ette võtta biitlite lugu on ju sellest eesti keeles ilmunud vähemalt kas päris põhjalikku raamatut. Soomlase Markku koske kirjutatud viidus, ühe ansambli anatoomia aastast 92 ning Taani väravaraamat Jon pool, George'i, Ringo ja mina aastast 2007. Meie, ja siin teeme paaris unustamatut, saates seda, mida üks raamat teha ei saa. Ehk siis üritame rääkida lugusid biitlite lugudest nii nendest laule, kudedest, mis viimase noodini pähe kulunud, kui ka mõningaid neist, mis üksnes miit Lofiilide kitsale ringile tuntud stuudios kõnelemas oleverdi. Esimene laul, mis saate alustuseks juba mänginud Yesterday on üks tuntumaid palasid ansambli liitlase repertuaaris. Üldse. Võib öelda, et tegu on poolne Polo looga, sest keegi teine kuulsast nelikust ei tee selles ju mitte piuksugi. Ning olgugi, et autoriteks märgitud Lennoni ja McCartney pole Lennon naatigi lisanud. Tuntud legendi kohaselt ilmutas Toobala McCartney ta unes. Pool ehmatas voodist üles, kiirustas klaveri juurde, pani makki käima ning võttis kuuldu lindile. Ning käis siis mitu nädalat pärast seda sõbra juurest sõbra juurde pärides. Kas keegi sedaviisi ehk juba varem kusagil kuulnud pole? Ei olnud. Sõnad unes ei ilmunud ning esialgu mõtlesime kaatni pala pealkirjaks Scambul, eks. Mis maakeeli oleks munapuder, omlett. Järgmine fraas oli laulus muide aubeebi haavaelaviale. Oo kallis, kuis mina armastan su jalgu. Selline lüürika siis laul sai praegused sõnad 27. mail 1965, kui pool ja tema tollane sõbranna Chain Asher Portugalis puhkamas käisid. Stuudios üritas Mcaatne küll ka teisi biitleid kaasata superhiti ehitusse, aga need ei võtnud vedu. Lugu lihtsalt meeldinud tundus liiga uimane ning nii lauliski ta üksi end akustilise kitarriga saates selle loo lindile. Arvestusi tehti kaks neist esimene vaid kitarriga variant, see kõlab nii. Ning teisele mõttele organiseerisid George Martin juurde keelpillikvartetti, mis mõne aja pärast Taavi Rauli stuudiosse telliti ja ära mängiti. Enim kaverdada toona jestude kinessi raamatus üle 3000 teadaoleva versiooniga ning BBC raadiot. Brittide täiskasvanu raadio hääletas 1999. aastal selle 20. sajandi parimaks popalaks. Edasi läheksime varaseimast arvestusega üldse. Selle kohta lindistus öelda pole õige, sest lugu jõudis otse plaadile. Biitlite aeg polnud veel käes ansamblit, saali korrimänna aga kuulsast nelikust puudu vaid Ringo. Ehk siis nii Jon pool koidioots teevad selles palas juba häält. Salvestamiskuupäevade osas on vastuolulisi andmeid, sageli öeldakse selleks 12. juuli 1958, aga samas on meenutatud, et oli külm ilm oktoober või november 1957, siis et trummi saundi madalamaks tegemiseks võeti kaelast sallija laotati trummi peale. Oli millal oli PÖFFi Phillipsi elektriga kaupade äri väikesest tagaruumis stuudio paiknes. Osalised on meenutanud, kui primitiivne see kõik oli. Vaid üks mikrofon keset tuba ümber selle pidis kõik mahtuma. 17 šillingit ja kuus penni maksis teenus ja raha tuli maksta ette enne, kui pillid üles pandi. Kuna normannid tahtsid plaati saada, nõudis stuudio omanik lisaks veel üht naela. Poistel seda ei olnud ja nii sõlmitut diil makilinti ei kulutate. Lugu lõigatakse otse suurele vinüülplaadile. Üks kaks poolt, kaks lugu. Esimesena salvestati Viive nei tollal juba tuntud lugu. Teiseks inspathooldadencher Mcaatne Harrisonile. Et seda pala pool bändist varem kuulnudki polnud, tahtsid stuudios veidi harjutada mille tige stuudio omanik resoluutselt ära keelas. Sessiooni tulemusena võis siiski pista kotti vinüülketta, millest hiljem sai maailma väidetavalt kalleim heliplaat väärtuseks eesti rahas ligemale kaks miljonit krooni. Et Harry Männil plaadi üsna ruttu ära suutsid kaotada ja üles leida alles üle 20 aasta hiljem. Aastal 1981 oli see suhteliselt vähe käiatud ja seega taastatav. Andav Low Carmeni pianist, kes väärtusliku avastuse tegi, tahtis ketta Safari oksjonil müüki panna. Aga vot nii ostis selle ise ära, laskis ümber võtta Ta restaureerida ja kirjutada materjalist 50 singlit, mis jagas sõpradele-tuttavatele jõulukingiks. Tolledki partiist on tänaseks saanud ülim rariteet. Kuidas siis kõlab see nad viidad ei tuttaval viis, kui arvata võib. Ja veel üks laul, mis ülituntud lausa banaalne standard. Raske uskudagi, et ka sellist repertuaari kunagi ette kandis ja plaadile salvestas. Kuid ometigi nõnda see oli. Patu pärast sõitsid Liverpooli muusikud 60. aasta sügisel Saksamaale Hamburgi linna tantsuklubidesse mängima. Üsna ruttu saadeti nad mitmesuguste pahategude pärast Harrison ka liigse nooruse pärast tagasi. 61. aasta aprillis oli teine katse tantsumuusikaga Saksamaal leiba teenida. Mängud kestsid läbi rikkusest, kuulsusest polnud veel aimugi ja ega ka salvestamist poleks toimunud, kui hilisem tuntud orkestri juht merd kontsert poleks biitleid leidnud. Oma artistile Donis ärritaline taustabändiks. Linti võeti 22. juunil 1961 laulu kõrval ka üx Lennoni lauldud pala juba 27. aastal kirjutatud Charleston Eind. Edasi jõuame tasapisi pisut viitlikumate kõlade poole. Laieneb Stein, ülienergiline juudi soost muusikamänedžer oli 61. aasta lõpul bändi liverpooli talan Klaabist avastanud ja haistis tulusat äri. Esimeseks sammuks sai lahti saada kasutust suhtest, mis verd kämpsertali loonud Balidori firmaga. Järgmiseks siis proovis Epstein sõlmida salvestuslepingut ka nimelise suure heliplaadikompaniiga. Selleks valis ta välja portsu lugusid, mis biitlite Eka stuudios esimesel jaanuaril 1962 lindi peale mängisid. Olemas on küll kaverid, aga sealhulgas siiski ka kaks Mcaatne ja üx Lennoni laul. Hello oli, tol ajal oli siis Lennoni lugu kirjutatud seitsmeteistkümne aastaselt noorukina aastal 57. Epsteini ja biitlite ülimaks pettumuseks ning deka hilisemaks kibedaks kahetsuseks lükati kitarristid tagasi. Kiideti muide heaks teine samal päeval proovi lindistanud kitarristide ansambel läks häma, laus. Epstein jonni ei jätnud, kasutas kõiki tutvusi ja kõiki sidemeid. Järgmine plaadikompanii, mille tiiva alla ta sokutada püüdis, oli Iiemmai. Tollel firmal oli neli produtsenti, kes otsustasid, milline bänd salvestamisel võtta. Neist kolm ütlesid Epsteini ära. Neljas George Martin aga ütles jah tingimusel, kui leitakse uus trummar. Ja septembris 1962 oli rõnga osta paar juba täisõiguslik Miidalts. Esimene päris biitlite lugu oli lav meid nõu. Pala on põhiliselt vaat nii tehtud, aga vaheosa pärineb Lennonilt ning ka suupill on hiljem Lennoni poolt juurde mängitud. Pill oli muide varastatud selle klahvidega. Instrumendi näppas Lennon Hollandist Arnhemi linna plaadipoest, kui nad esimest korda Hamburgi teel olid. Esialgu oli plaanitud pala eel ja vahe mängib Darryga. Aga George Martinile meeldis see klahvidega suupilli saund ja nõnda jäigi Pill üheks biitlite varaseks kaubamärgiks. Lav min do Tägi biitlitest kuulsused aga üksnes Liverpoolis ja Hamburgis. Mujal ei teadnud neist keegi midagi. Seal oli selles, et kuna tolle teose ilmumise ajaks oli varem kokku lepitud viimane Hamburgi klubi sessioon, polnudki võimalik promoüritustel osaleda teise singli looga, milleks sai pliis pliis. Nii olid teised lood. Esialgu tahtis Lennon, kelle see lugu oli aeglaselt ja bluusilikult teha. Vahel Ruth Martin, kelle tungival nõudmisel tõsteti tempot, osteti energiat, taas kord lisati klahvidega pill. Muidu oleks Maaten plaadile paigutatud hoopis võõra autori loo Micharry haudu, kuid mis varem juba valmis salvestatuna plaadile pääsemist ootas. Aga, et biitlid olid omakeskis otsustanud mitte kasutada laulutööstuste teeneid ning George Martin seda otsust ka mõningate reservatsioonidega aktsepti keeris aktsepteerisid biitlikki neist 15 aastat vanema tallal varastes kolmekümnendates George Maateni arvamust. Esmaspäeval, 11. veebruaril 1963 kell 10 asusid biitlid salvestama esimest kauamängivat plaati, mille nimeks nagu äsja kõlanud singli laulgi pliis pliis. Nii. Tänasest vastus tööst oli asi ikka väga palju erinev. Kasvõi sellegipoolest, et produtsent pidi praktiliselt ühekorraga kõik heli tasakaalud paika saama. Sellepärast tehtigi palju versioone ühest palast selle kurus plaaditäie lugude lindile võtmiseks tihtipeale vaid paar päeva tänase kuude või lausa aastapikkuse tööga võrreldes. Ime lühikene aeg. George Martin oli tellinud kaks kolme tunnilist sessiooni. Sellega biitlid siiski hakkama ei saanud ja õhtuks telliti veel kolm tundi läbi Rauli stuudioaega. Salvestus toimus realisele makile ühele reale pillid, teisele laulud. Ja pärast siis sai nende tasakaalu muuta ja kajasid lisada. Lennonil oli hääl veidi ära ja salvestamisel viimaseks palaks jättis Martin lärmaka tuistanschhaudi plaadilinti ühe ainsa korraga ja kõik imestasid, kuidas rasked tööpäeva jooksul kõik üha paremaks läks. See pala ei ole Lennoni McCartney loodud kirjutanud on selle filmerlyya drossel ning enne biitleid ette kandnud päris mitmed kollektiivid. Aga siiski klassikuks tegid Lohjust biitlid. Tustangshautoli albumi viimane laul päris esimene on samuti absoluutne klassik. Puhasta on ikka vaja lugu, mis Mekaatne välja mõeldud Yalemmani poolt täiendatud. Vala alguse tempo sisse lugemine Vantherifaa pidi välja lõikamisel minema nagu seni kõik sarnasest sisselugemisel. Aga George Martin avastas äkitselt, et see võiks ju sisse juhatada. Kogu paadi. Jättis alles. 63. aasta novembris oli biitlus jälle häbi Rauli seinte vahel, sest kuulajad nõudis juhu senisele lisa. Kuna nii vähese ajaga ei jõudnud John ja pool tervet plaaditäit lugusid valmis pusida, võeti seekord ligemale pooled teistelt tegijatelt. Kasvõi all over. Ma panen, mis kuulus Jacques meri, hitta pliis meister, taostman mõõthani lauluvabriku produkt ja taaskord Ameerikast. Aga kaheksa pala olid siiski omad ja nendegi hulgas mitmed unustamatud kas või olme lavinge. Üks väheseid kuradi, kus tekst oli enne muusikat ootamas. McCartney kirjutas sellele algselt kantreliku viisimis valmis Rajorbissoniga tehtud ühistuuri ajal lava taga klaverit prõmmides. Elik vahesoology, mis Harrisoni välja mõeldud, oli algselt palka viisile mõeldud stuudios, aga juulis 63 soovitas George Martin proovida Ungtsa asemel svingiva rütmi ja jalutava massikäiguga. Ja see oli hea soovitus. Tekst on otsekui kiri kodustele Venn vaelama way arvaid Haume või täi. Muide mitte esimene biitlite laulu tekst, mis kirja vormis. Astume siis sammukese tagasi ja kuulame ära ka selle esimese kirja loo eelmiselt kaua mängivalt. PS laviu pärilt tollelt 63. aasta veebruarikuiselt salvestus sessioonilt, millest juba juttu olnud. Huvitav tõik. Annet tša rütmi trummidel ei mängi üldsegi mitte, Ringo Ringo käes on marakad, need hernestega täidetud krõbisevat pallid. Trummar on müüritud ja nimeks sajandi, vaid kelle elu tähetunniks episood tänaseni jäänud on siis teine laulev kiri, milles Mcaatne teatab peatselt saabun tagasi su juurde ning lisab post krüptomis. I love you. PS I love you, mis pärit biitlite esimeselt helialbumilt. Aganüüd eemalduksime sellest kirjalaulu teemast ja läheksime ajas taas edasi. Järjekordne kolmas kauamängiv, mille suur osa paladest unustamatut oleks saanud ja mille kõik lood Lenna nimeka autorimärki kannavad, jõudis muusikajanuse kuulajaskonnani 10. juulil 1964 albumi nimeks Haateis. Naid. Äsjakuuldud pala pealkiri on inspiratsiooni son rõnga staari intervjuust, milles ta värvikalt kirjeldas üht rasket päeva mis lõpuks ööks osutus. Selle loo juures on intrigeeriv fakt, et pala on loodud pealkirjale. Biitlite esimene film pidi esmalt kandma nime Haanja, aga kuna nii režissöörile kui poistele meeldis too gringo hiljutine keelevääratus, siis esmalt sai film nimeks raskepäeva öö. Ja seejärel tuli teha pealkirja kohane pala. Ehk siis filmi nimilaul. Aset leidis otsekui võidujooks, kumb jõuab papp sobilikku laulu enne valmis? Seal oli esimene lugu, meeldis filmimeestele ja sai ka uue kauamängiva plaadi avapalaks. Kui nüüd kõnelda ka salvestamisest, siis lugu oli üks esimesi, milles George Martin oma loovust üles näitas. Trikk, mis hiljem õlthildiga kaubamärgiks sai ehk siis poole aeglasemalt mängitud loole oktav madalamalt peale mängimine sai ära tehtud juba selles loos. Mängus mängisid Harrison oma 12 keeleliselt George Martin klaveril ühtsama viisi unisoonis. Nii sai pärast lahe saund, mida keegi teine järele ei osanud teha. Järgmine tuntud laul, millest siin saates juttu teeme, Ash vede. Selle kohta ütlevad piibliuurijad, et tunda on tugevat Bob Dylani hõngu. Ja tõepoolest, Lennon oli 64. aastal linanest vaimustunud olla vahepeal kandnud isegi sarnast mütsi, kui Dylalil nende kohtumise ajal peas oli. Ning kassist teadlikult või alateadlikult võttis Dylanlikke saun. Tee ülekatmine oli arvamustest tagasihoidlikum, kiitis vaid Milani suurepärast luuleoskust. Igatahes hankis Lennon Dylani pärase suupilli ja mängis sellel tolle balani ava vahe kui ka lõppmängu. Käänd laulan pala, millest saanud igihaljasstandard ja tehtud vähemalt 30 staari kaverit vähem tuntud tegijaid on kindlasti tuhandeid kirjutajaks ning ainuvokalistiks poolne. Vot nii põhineb see teadupärast tuntud 12 aktilisel pluusi harmooniale. Nagu suur osa rock n rollisidki. Muide laulu teksti on mõned ajakirjanikud arvanud prostitutsiooni vastaseks välja astumiseks. Tegelikult oli tollal käes aeg, kus biitlid enam ei pidanud raha peale mõtlema. Iga asja, mis tahtsid, võisid osta armastust, näed, mitte. Ja see on muide ainus inglisekeelne lugu, mis kirjutatud, kui ka salvestatud Mandri-Euroopas. Jaanuaris 1964 leidsid asetada bitutsi kontserdid Pariisis. Viienda nime kandnud luksushotellis tellisid nad oma tubadesse klaverid, et vabadel hommikupoolikutele uusi laule nokitseda. Selles hotellis ja pianiino, olgem Naimilav, valmis saigi võtta. Sessioon leidis aset 29. jaanuaril 64 Mark Khani stuudios Pariisis. Põhiliselt oli ülesandeks ja ma ei saksa haru Hodeoni tellimusel saksa keeles sisse laulda paar kuulsat. Siis oli aeg selline, et Saksamaal kuulsaks saamiseks pidi palaga saksakeelne olema ja üks paladest kõlada. Kämbajevilavalisele laagritoodangu kõrvalprodukt, ihurežissöör George Martin soovitas poolil loole teha ka veel sissejuhatuse ja välja juhatuse. Muidu oleks tegu olnud liig labase bluusilooga ning siin ta siis kõlab. Biitlid on salvestanud ning plaadistanud üle 200 laulu. Saatesse mahub vaid mõni teist, nii et loodetavasti kuulame ka mõnes järgnevas saates ansambli miitlus surematut palasid. Täna aga lõpetame looga, mis kannab nime anda elav hääl. Piibliuurijad tõstavad päeva puhul esile ebasümmeetrilist eelmängu, mille leiutamisele poolne ka nii uhke oli ja millist võtet ka edaspidi kasutas. Loo refrääni autorlusele üle on käinud vaidlused. McCartney väidab, et kõik on tema sulest. Kirjastaja diktšaimsega kinnitab, et George Martini soovil tehti keset salvestust loole uus refrääni ja selle autoriks oli Lennon. Oli kuidas oli popmuusika klassikaks on seegi lugu kujunenud. Loodetavasti kohtume mõne aja pärast samas saates ja biitlite järgmisi laule kuulates. Olewyerlik tähenab kuulamise eest ja soovib kõike hääd.