Päike upitas Endale kinkudest varased valguskiired, panin Paringa järve sileda pinna sillerdama. 70 aastane šarli tablased Fuenn ärkas unest 2003. aasta seitsmes veebruar. Enne kui jalad üle voodiääre maha tõsta, vaatab showli hoolikalt ringi, et veenduda, kas põrandal mõnd skorpioni, madu või muud kutsuma. Ta külalist pole. Seal elas saarel väikeses majas, millel oli õlgkatus, kuid seinu polnud. Seepärast juhtus ikka, et mõni juhuslik mööduja sinna sisse põikas. Charlie rüüpas kuuma sidrunijooki ja vaatas, kuidas vindid tema laua ümber eksivad ja merikotkad järve kohal lennukaari teevad. Segi paisatud murume maja ümber andsid tunnistust jõehobude öisest külaskäigust tema õuele. Kuna oli alles jahe, otsustas see oli mõne tunni aias toimetada ja ühtlasi murumättad oma kohale tagasi panna. Poole 10 paiku hakkas palavaks minema. Charlie tõmbas vannimütsi lühikestele tumedatele juustele ja seadis sammud vee äärde. Ta laskis pleekinud õlarätil maha libiseda ning astus bikiinides ja plätudes pruumikasse. Vete rahulolevana pani ta tähele, et suur kaldakivi oli tühi. Tavaliselt peesitas seal tüüakas järve krokodill. Tore, mõtlev Charlie plats on puhas. Ta laskus jahedasse vette ja hakkas aeglast Lähed tõmmetega sügavamasse vette ujuma. Krokodillid said söönuks kaladest ning kohaliku rahvajutu järgi pole võtnud inimesi kunagi kimbutanud. Tänavaga oli põud, pikaleveninud ja nälg soo, krokodillid oma tavalistelt pesitsusaladelt Järvela ajanud kalavarud olid olematuks kahanenud. Krokodillid olid näljas. Loltepess oli üks varingo järve neljast saarest. Charlie oli sellel väikesel kahe hektari suurusel saarel aastaid koos prantslasest abikaasa ja nelja lapsega akaatsejate villu püstitatud laagris puhkusi veetnud. See oli oli sündinud Keenias, kuid 1976. aastal asus pere elama Prantsusmaale. Mõne aasta pärast abielu lagunes ja Shirley tuli Keeniasse tagasi. Ta leidis tööd karjafarmis, rentis Laltepessis saare ja asus sinna elama. Charlie oli 160 sentimeetrit pikk, napisõnaline sörk, kas naisterahvas, kes niisama lihtsalt verest välja. Ta jäi rahulikuks isegi siis, kui farmi tungis nugade ja odadega relvastatud kolmesajameheline pärismaalaste jõuk. Charliet ründajad ei puudutanud, küll aga tapsid neli töömeest ja panid hoonetele tule otsa. Pärli tormas põlevasse lauta veiseid päästma. Jäänud pensionile hakasherly elama tavalist pensionäri elu. Tal olid abiks kokk ja aednik. Tal olid sõbrad, lapsed ja lapselapsed, kes käisid tihti teda vaatamas. Kohalikud elanikud kutsusid teda maamaks. Idüllilisena Loldepressi saarel olid omad ohud. Ükskord leidis šarli voodi eest vaibalt mürgise aafrika rästiku. Teinekord oli vannitoas kobra, kes sülitas, ta silmad mürki täis. Žiguli pesi silmi piimaga, kuid möödus kümmekond päeva, enne kui turse alanema hakkas. Madina peale, kui ta taskulambi põlema sai, nägi ta, kuidas tema kass püütoni lõugade vahel kadus. Aegamisi järve keskpaiga poole ujudes mõtles šarli läbi oma päevased tegemised. Kaks kirja ootasid, kirjutab mõtlemist. Pean need valmis saama enne lõunat, mõtles Charlie ja pöördus kalda poole tagasi. Kivid järve põhjas olid teravad ning ta ujus kaldale võimalikult lähemale, enne kui ta jalad põhja laskis. Ta hakkas püsti tõusma, kui see juhtus miskit suurt ja jõulist rabastal kinni paremast käest ning Charlie põrkas peaga vastu porist järve põhja. Sa ei pea vaid hetkeks veest välja. Elukas vedastas sedamaid vee alla tagasi. Paremast käest käis läbi kohutav valusööst, tundus, nagu oleks see küünarnukikohalt pooleks rebitud. Valust hoolimata säilitas šarli selge mõtlemise. See ei võinud olla jõehobu, kes teda ründas jõehobu oma tugevate lõugadega oleks talle ühe hetkega lõpu peale teinud. Ainult üks loom veab oma ohvri. Vee alla jääv väntsutab seal oimetuks. Croc koodil Tauli krokodilli lõugade vahel. Šarli taas veepinnale tõusis, tõmbas ta kopsud õhku täis ja hüüdis appi. Peakokk Paolo Kruku oli ametis leiva küpsetamisega. Ta kuulis karjet ja jäi kuulatama. Pederlesita. Aednik kuulis samuti karjatust ja taipas kohe, mis see oli. Mamaga on midagi juhtunud, hüüdistab Paul Olle. Mehed pistsid ummisjalu järve poole liduma. Kohkunud šarli ahmis õhku ja Tondiselt haare käe ümber lõdveneb. Ta ajas end püsti, vaatas ringi krokodilli, polnud näha, kas ta läks minema. Siis kuulis ta selja taga gladinalt krokodilli saba vihises läbi õhu ja nähvas talle vastu õlga. Charlie kukkus põlvili, vajus kaelast saadik vette. Jälle tundis ta oma ihul krokodilli hambaid. Viie sentimeetri pikkused tõmbid, hambad tungisid sügavale lihasse. Elukas ründas raevukalt. Oli tundis, kuidas teda sügavamasse vette tiritakse. Temas ärkas ellujäämisinstinkt, ta surus jalad tugevasti mutta, kuid pehme muda ei pidanud ja järve põhja tekkis kaks madalat vagu. Charlie, teades, et kohe-kohe tõmmatakse ta vee alla ja siis pole enam pääsu. Krokodilli väntsutas ohvrit siia-sinna, aeg-ajalt jättis ta raputamise järele ja parandas haaret, kuid sügavamale ta teda enam ei veetud saanud. Äkitselt Shirley mõistis. Krokodill valmistub teda ära sööma. Samas laskis elukas temast lahti ja naisel õnnestus pisut kalda poole roomata. Siis tajus ta endast vasakul liikumist, krokodilli oli tõusnud pinnale ja ujus jälle tema poole. Šarli tagus vasema krokodillinahkset koonu nii nagu jaksas. Ta nägi eluka hirmuäratavaid kollaseid hambaid ja järgmisel hetkel oli ta vasem käsi tervenisti eluka lõugade vahel ning ta tundis, et teda veetakse jälle sügavamasse vette. Kuid Petseri ja Paulo vee äärde jõudsid nägid nad krokodilli hiiglaslikku saba, järve vett peksmas. Elukas oli kaks korda nii suur kui šarli. Mehed vaatasid kohkunult pealt, kuidas Shirley oma elu eest võitleb. Naine üritas lüüa elukat vaba käega, kuid veest tõusis välja vaid lömastatud käekentmis. Ripp, mees õlavarre küljes, peenikese nahariba otsas. Better haaras maast kaks kivi ja sumas vette, Paolo tema kannul. Kas nats poisikesena vähe sisalikke olid püüdnud, nüüd kulusid poisikesepõlve oskused marjaks ära. Petter tegi panuse vanale kavalusele. Krokodilli polnud näha, kuid ta aimas, kus ta võib-olla ja heitis vette, kaks kivi teineteisele poole. Krokodilli. Kavalus läks läbi. Krokodill tardus paigale. Lühikese hetke valitses täielik vaikus. Paolo hüüdis maa, nagu seda on. Mu käsi on ta lõugade vahel. Hingeldasharli taolov viskas kivi sinna, kus arvas krokodilli olevat. Elukas laskis Shirley käe lahti. Naine pankus sammu tahapoole, ta vasak käsi tõusis veest välja. See oli veel halvemas seisus kui parem, verine lihamass värises paljastunud luu peal randmest allpool riknes käsi lõdvalt naharibade otsas. Need toetasid Charliet, Kainolde Altsead talutasid ta kaldale. Nad mähkmeid, räti ta alasti keha ümber. Olen väsinud, aidake mind voodisse, sosistas Nonii ja öelge kõikidele, et ujuma ei tohi minna. Saarel polnud telefoni, seepärast deebeeter Charliet valvama ja Paula sõudis paadiga mandrile kooli poole tunni tee. Krokodill tiirutas raevunud kaldavees edasi-tagasi nuhutades veepinna lõõtsuvaid, bikinisid, plätusid ja vannimütsi. Elizabeth Meyer Fow Roberts kuulis, kuidas paadi nina kaldast puudutas. Paolo tormas tuppa. Krokodill ründmas mammata on väga halvas seisus. Elisabet oli sotsiaalantropoloog, kes pidas külas ühtlasi ka väikest kliinikut. Ta käskis välja kutsuda Punase Risti lennuki, haaras käte, kohvrikese sidemete ja ravimitega ning sööstis paati. Elisabet pääses küllalt leppes selle kuid ei saanud vana sõbra heaks muud teha, kui leevendada valu morfiiniga ja katsuda teadvusel hoida. Shelli toimetati paadi ja veoautoga küla väikesele lennuki stardi ja maandumisrajale. Auto number jooksis kokku kogu küla. Elizabeth tegi kõik, mis oskas, et Charlie teadvust ei kaotaks. Punase Risti lennukil oli olnud tehnilisi probleeme, mistõttu jõudis õnnetuspaigale alles kolme tunni pärast. Kui Shirley Nairobis haiglasse jõudis, olid krokodillirünnakust möödunud juba kaheksa tundi. Charlie't tütardega ei saadud ühendust. Tanja oli Prantsusmaal ja Helen kaamelisafaril pojad pojas immuunelasid Keenias ja lendasid otsekohe roobisse. Nad jõudsid just õigeks ajaks emale oma verd loovutada. Arstide brigaad Adrian Landra juhtimisel õmbles kuus tundi kestnud operatsiooni käigus tagasi Shirley mõlemad käed ühe küünarnuki teise randme kohalt. Järgmisel hommikul ajas Shirley enda istukile ja teatas. Tunnen end suurepäraselt. Ta on sitke naine ja tubli võitleja ning tal oli õnne, ütles doktor Läänra. Vaevalt mõni teine sellest eluga välja oleks tulnud. Pärast seitset operatsiooni saab osaliselt kasutada mõlemat kätt. Ta kavatseb Loltepasele tagasi minna niipea, kui Simon ehitab majale seinad. Nii et maod tema magamistuppa enam ei pääse. Vaevalt et ma veel kunagi ujuma igatseksid minna, arvab džauli. Räägi, oleks ebaeetiline, näljast krokodilli niiviisi narrida. Jahimehed tegid Charliet rünnanud krokodill lilleotsa peale. Elukas oli kolm meetrit 20 sentimeetrit pikk. Veel läinud aasta veebruarikuu pühapäeva õhtupoolikul saabusid Los Angelese lähistel asuva haigla esmaabi osakonda Amanda ja George Tomas. Nõnda oli kuuendat kuud lapseootel, kui tal äkitselt olid tekkinud hingamisraskused. Noor abielupaar ei pidanud seda kuigi tõsiseks hädaks. Alles eelmisel päeval olid nad pidanud oma uues kodus bänd eelis esikpoeg Pisi George'i teist sünnipäeva. Telefonitehnikuna töötav George vaatas laste järele, kes tagaõuel laenutusest võetud kummibatuudil möllasid. Hambaarsti registraator Ena töötava nõnda oli pisipoja lemmik mänguautot eeskujuks tões valmistanud autoainelise pidulaua. Kõige mända tundis ennast pisut väsinuna, arvas ta, et see on tühiasi. Ta oli harva haige ja rasedus oli seni kulgenud normaalselt. Poeg pidi sündima 10. juunil. Pärast külaliste lahkumist vedas mõnda enda magamistuppa ja vajus sügavasse unne. Ärgates tundis ta, et tal on palavik ja arvas, et on jäänud gripp. Ta kavatses minna arsti juurde esmaspäeval, kuid juba järgmisel õhtul oli tal raske hingata. Ta ütles Churchil, et nad peaksid haiglasse minema. Haigla vastuvõtutoas pandi mulle pähe hapnikumask meenutada, mõnda rohkemat ma ei mäleta. Diagnoosiks oli äge kopsupõletik. Kui 35 aastane kopsuvorst karbis kassa pean. Amandat intensiivravi palatis nägi muutuste pisut rahutuks. Raseda naise vere hapnikusisaldus oli madal ning tema seisukord neis iga tunniga halvenevalt. Kas pean kaaluma, mõtles hetke, kas tegemist võiks olla esimese SARS'i juhtumiga nende haiglas, kuid lükkas siis selle mõtte peast, see oli võimatu. Paar päeva hiljem teatas häireseade algavast hingamispeetusest ning nõnda pandi hingamisaparaadi alla. Kuna kurku pistetud hingamistoru võib lämbumistunnet tekitada, anti anna endale rahustit, et hingamisteed lõdveneksid ja hingamisaparaat saaks hingata. Tema eest. Diagnoos oli ehmatav aga endal oli äge hingamispuudulikkus. See on eluohtlik kopsupõletik, mis 40-l protsendil juhtudest lõpeb surmaga. Ameerika Ühendriikides haigestub sellesse tõppe 150000 inimest aastas. Rasedus tegi asja veelgi tõsisemaks, sest täna endale ei saanud anda kõiki vajalikke ravimeid, kuna need oleksid võinud kahjustada veel sündimata last. Kui teisele korrusele intensiivravi osakonda. Avangard tillukesse palatis hakkas voorima eriarste asetasid George naise voodi kõrvale tooli ega tõusnud sealt nädal aega. Tema tööandja lubas tal võtta nii palju vaba aega, kui tarvis. Poiss demonstreeris oma ängistust, keeldudes kingi jalast võtmast isegi voodis. Keset ööd pojapoja tuppa hiilised tollel kingad jalast võtta oli poiss ärkvel nagu ussist nõelatud. Kingade jalas pidamine tähendas talle ilmselt seda, et isa ja ema võivad iga hetk tulla jada koju viia. Mõtlastana. Põletikamanda organismis leviisial levis süda streikis, verd tuli lahjendada. Vaevalt. Ta oli üks organ alt vedanud, kui varsti tegi seda ka teine ja seejärel kolmas, rääkis George'i isa, kes minijat regulaarselt vaatamas käis. Kolmandal päeval kutsusid arstid George'i kõrvale ja teatasid halba uudist. Kõikidest pingutustest hoolimata võivad nad kaotada mõlemat. Nii Amanda kui tema sündimata lapse. Noor abielumees läks tagasi naise palatisse. Puhkes nutma. Seejärel helistas vanematele Charles ja näen siis juustonile korridesse. Kolme tunni pärast olid nad juba lennukis ja lendasid Los Angelese poole. Armas jumal, ära lase sündida midagi, enne kui me kohale jõuame, palvetasid nad põiki üle Ameerika Ühendriikide lennates. Annan ta oli nende ainuke laps. Amanda nägemine tekitas vanemates šoki. Hingamisaparaat ja kõik need voolikud soli hirmus meenutab nüanssi. Veelgi kohutavam oli aga see, et ta mändal lamas liikumatult ega reageerinud millelegi. Nüanssi, vajus toolile, jäi põrnitsema tütre üles tursunud nägu, silitas tema juukseid ja sosistas julgustavaid sõnu. Enda olukord muutusena halvemaks meenutab ämmaemand Linda Harrington, kes ultraheliaparaadiga pidevalt täna enda lapse seisundit jälgis. Arstid ja põetajad kartsid, et hapnikupuudus võib ohustada lapse elu. Kui vaid saaks piiluda sinna sisse ja küsida, kas kõik on korras. Kuidas on lood ajuga, aga närvikavaga paraku ei saanud me muud teha, kui ainult oodata. Tegime kõik, mis meie võimuses, jätkas Harrington. Kuid põletik ründas üht organit teise järel. Nädal pärast pesi George'i sünnipäeva. Määras kassa, pean anna endale ravimi, mis riista koomasse. Hingamisaparaat töötab niiviisi tulemusrikkamalt, seletas ta. Nii nagu kips aitab kaasa lugu murru paranemisele. Kaks päeva hiljem ütlesid üles neerud ja panda pandi dialüüsiaparaadi alla. Keegi ei uskunud enam, et ta sellest eluga välja tuleb, ütles haigla günekoloogia osakonna juhataja Martin Kupper. Ta oli 40 aasta jooksul vastu võtnud üle 20000 lapse kuid taolise juhtumiga puutus kokku esmakordselt. Mõned tohtrid soovitasid keisrilõikust, see oleks võinud kergendada ema olukorda, ütles ta teiselt, aga kas anna anda oleks seda välja kannatanud? Paljud organid olid kahjustatud ja veri oli nii vedel, et oleks võinud operatsiooni ajal verest tühjaks joosta. Tõde oli see, et mitte keegi ei teadnud, mida oleks pidanud tegema lisaskuber. Siis juhtus midagi täiesti ootamatut. Loodus ise otsustas vahele segada. 26. veebruari õhtupoolikul, 10 päeva pärast seda, kui Amanda haiglasse saabus näitas ultraheliaparaat, et endal olid alanud tuhud. Kiirkorras kutsuti kohale doktor Kupper, kes oli juba aegsasti läbi mõelnud, kuidas tegutseda, kui nad peaksid kaotama ja oleks tarvis hädas komist. Kell seitse oleks tööle pidanud asuma uus vahetus, kuid arenev draama sundis ka päevasel vahetusel kohale jääma palatoli pilgeni meedikuid täis, meenutab Cooper. Kohale tõttas kolm ülemäärast sünnitusabiarsti, kes polnud iial millegi taolisega kokku puutunud. Keegi meist ei olnud. Viimasena kutsuti kohale tulevane isa, kes oli vaid hetkeks haiglast lahkunud. Mulle helistati ja öeldi, et Amanda hakkab sünnitama, arvas ta, et see on valeühendus ja et teade on määratud kellelegi teisele. George tormas siiski tagasi haiglasse. Ise kartes, et neli kuud enne õiget aega sündiv laps ei jää ellu. Charles käib rajal, Tomas sündis kell 19 20. Ta lausa vupsas ema seest välja, meenutab kupper. Palatis valitses hauavaikus. George jälgis hämmeldunult, kuidas sünnitusabiarst pistis Charlie väikesesse kurku kui hingamistoru, mis oli peenike nagu õngenöör. Temast 700 grammi kaaluv poeg mahtus parajasti pihu peale. Tema keha oli nii läbipaistev, et kõik sooned paistsid välja, aga ta oli elus nii nagu ammendagi. Kuna selles haiglas, kus viibida nõnda vastsündinute intensiivravi osakonda polnud, viidi uus ilmakodanik 25 kilomeetri kaugusel paiknevasse Pravidens Sant Josephi haiglasse doktor Folhinksi juurde. Engsmite ei püüdnudki olukorda ilustada. Kaasaja võimaluste juures on Charlie sugustel enneaegselt sündinutel 50 protsendi ulatuses ellujäämisvõimalusi, kuid Charlie ema haigus muudab olukorra veelgi tõsisemaks. Kartsime, et lapsel võib olla sama haigus, mis emal lausus heaks. Kui see nõnda oleks olnud, oleksid väljavaated olnud enam kui kehvalt. On ellujäämisvõimalust vaid 10 protsenti. Parem ikkagi kui null protsenti, mäletas George end olevat mõelnud. George pidi end kahe haigla vahet joostes tükkideks rebima, sest mõlemad, nii naine kui poeg, lebasid haiglas kriitilises seisus. Õnneks polnud Charlie siiski saanud nakkust, kuid tema ellujäämine oli endiselt suure küsimärgi all. Ta vajab erakordset hooldust, ütles skeemiks. Nõnda, keda nüüd sai ravida tõhusa mõttevahenditega, hakkas pikkamööda toibuma, kui ta oli endiselt sügavas koomas ja tema eest hingas hingamisaparaat. Nädala möödudes tegi George kummalise tähelepaneku. Charlie ja Amanda seisund halvenes ja paranes alati samas rütmis. Kui Amanda oli saanud uut ravimit, rääkis ta. Ilmselt lapselegi oli samal päeval antud sama ravimit. Kuigi alanda ei teadnud midagi Tšaali olemasolust. Alis side ema ja poja vahel. Erakordselt tugev. 24.-ks märtsiks oli Amanda sedavõrd toibunud, et kui ta koomast välja toodi, suutis ta iseseisvalt hingata ja hingamisaparaati polnud enam tarvis. See oli kummaline meenutada mõnda tõeliselt kummaline. Ta arvas, et ta on endiselt rase. Kuid voodiserval istus George, kes näitas talle Charlie pilte ja ütles, et poeg on elus ja muutub iga päevaga tugevamaks. Millegipärast tulid ka tema vanemad kohal. Tähendab, peas keerles kümneid küsimusi, kuid ta ei saanud rääkida. Kui ärkasin, mõtlesin, et olen maganud mitu päeva meenutab ta. Tegelikult oli möödunud viis nädalat. Me ei mõelnudki püssi põõsasse visata, ütles ämmaemand Linda Harrington. Ometi ei uskunud keegi, et asi võiks õnnelikult lõpp peda, aga näete, ise eksisime. Sellised juhtumid näitavad, et lootust ei tohi iial kaotada. Kuna mõnda oli nii kaua liikumatult lamanud, tuli tal õppida uuesti käima ja rääkima, sest hingamisaparaadi toru oli kahjustanud tema häälepaelu. Seitsmendal aprillil pääses ta lõpuks haiglast koju. Mul oli hapnikumask peas ja kepp käes, tundsin ennast kaheksakümneaastase, ei tekesena räägita. Sellegipoolest oli see maruvahva. Kõigepealt läks ta oma poega vaatama. See oli meie kõigi suur hetk, räägib Heinksia, meenutab, et ükski osakonnas viibijatest ei suutnud tagasi hoida pisaraid. Charlie'ga polnud asi veel kaugeltki selge, ta oli endiselt hingamisaparaadi all. Me ei teadnud, kas ta kopsud hakkavad iseseisvalt tööle või mida teeb tema soolestik, rääkis käings. Möödus veel kaks kuud, enne kui laps kõikidest raskustest üle sai ja oli kogunud nii palju kaalu, et võis koju minna. Lõpuks, 10. juunil. See juhtus. See oli päev, mil ta arstide ja mända arvestuste kohaselt oleks tegelikult pidanud sündima. Kaalus nüüd peaaegu kolm kilo. Alles nädala möödudes suutis George uskuda, et kõik on tõesti hästi. Kui ma viimaks Charliet kodus süles hoidsin alles siis suutsin seda uskuda, räägib uhke isa. Ühel sügisõhtul, kui George'i oma pisipoega silitas, kes nüüdseks kaalus juba neli ja pool kilo aatest pealt, kuidas pisi George ja Amanda mänguautodega võidusõidu mängu mängivad? Ess võitis, hüüdis poeg. Kõik võitsime, astas kisa. Naise vaim hakkas üles ütlema ja. Mõttelõng katkema. Midagi, aidake, mu käsi jäi vahele. Äkitselt. Tajus Katrin posse kõike selgemini kui kunagi varem. Kui palju aega, et tal on veel elada jäänud kaks minutit, kolm minutit. 35 aastane naine ei teadnud vastust. Kui ta järgmised kaheksa minutit vastu peab. Head ellu. Kõigepealt peata vabanema jalgratast. Katrin istus ikka veel jalgrattasadulas, kui linnale hil rong RV 38 56. Germers HM jaamast liikuma hakkas. Katrin pingutas vaguni ukse vahele jäänud vasemalt käsivart ja tõmbas selle konksu. Ta kartis, et käsi pääseb ukse kummitihendite vahelt lahti ja ta kukub rongi rataste alla. Lõpuks õnnestus tal jalgratas enda küljest maha raputada. Kõva vibratsioon raputas Katrini vasemat kätt, mille küljes ta kogu oma raskusega rippus. Kaheksas minutis on 480 pikka sekundit alles siis, kui need otsa saavad, peatub rong spairis. Vaguni ukse vahel rippuv Katrin kaotas ajataju. Tähtis on üksnes see, mis juhtub siin ja praegu. Katrin ei näinud oma silme ees pildikesi möödunud elust. Ei näinud lapsepõlve Hannoveris ja oma vanemaid, kes mõlemad on elukutselised muusikud. Tema silme eest ei vilksatanud mööda Amsterdami aastad, mil ta moderntantsu õppis. Tantsijat temast siiski ei saanud, vaid ta otsustas tõsisema ja kindlama ameti kasuks. Temast pidi saama tõlk ja tõlkija. See juhtus mullu kaheksandal mail. Katrin oli käinud rongiga karsruues arsti juures naasnud kärmers. Haaemmi oli ta jalgrattavagunist perroonile tõstnud ja just sadulasse istunud, kui märkas noort naist rongi poole jooksmas. Ta vajutas rohelisele nupule ukse kõrval, et automaat sulguriga uks veel ei sulguks, kuid uksepooled hakkasid sellegipoolest sahinat kokku jooksma. Endale aru andmata pistis Katriin käe ukse vahele. Ta teadis, et kui valgusvihk katkeb, avaneb uks uuesti. Paraku nõnda ei sündinud. Uks läks kinni Katrinile kättpidi ukse vahel. Katrin tõmbas jalad nii keha ligi kui võimalik. Ukse mustad kummitihendid pigistasid kätt, nii et kellarihm tungis ihusse. Katrin oleks tahtnud karjuda, kuid kurgust tuli vaid nõrka Halinat. Ära kaota teadvust, sa ei tohi kaotada teadvust, kordas ta iseendale. Ta katsus keskenduda ja nägi olukorda, justkui jälgiks kõike kõrvalt. Sinistes teksapükstes ja valges T-särgis naine ripub abitult kihutav rongi küljes. Rong on punane. Naise juuksed on seotud hobusesabaks, mida tuul raevukalt sasib. Õlgede taga ripub naisel must seljakott, nimetati ümber on seotud villane kampsun. Katrin alustas hääletult monoloogi. Saatsin vasaku käega ukse käepidemest kinni, küsis sisemine hääl. Seespool ust on käepide kindlasti olemas. Ei saa, vastas Katrin ise endale. Käsivars on täiesti tuim. Ma ei saa enam isegi sõrme liigutada. Mäletad neid aegu, kui sa mägedes ronimas käisid? Mitu toetuspunkti peab mägironijad olema? Kolm. Sul peab olema kolm punkti, millele toetuda. Katsun need leida. Rong kogus kiirust. Katrin mõtles palavikuliselt. Ukse vahele jäänud käsi on üks tugipunkt. Ta pööras pilgu aeglaselt allapoole. Vagunite vahel rippusid mustad voolikud. Kui ta saaks jalad nende peale upitada, oleks see teine toetuspunkt. Katrin kaalus kõigest 52 kilo, ent sellegipoolest, kas voolikud peaksid vastu ja mismoodi ta jala nende peale saab? Pead proovima, kamandas sisehääl oletants ja oskad valitseda oma keha. Ei ta jalg hooga voolikutele. Katrin katsus keskenduda, hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja, nii tegi ta mitu korda. Siis riide valmis. Ta õõtsudes puusa, heitis jalad ettepoole ning saigi ühe neist voolikute peale. Voolikud vedrusid jalal, kuid pidasid vastu. Seejärel upitas ta isegi jala esimese kõrvale. Kadrina hakkas otsima kolmandat punkti, kuhu toetuda ja leidis selle parema käega. See oli väike vaevumärgatav õõnsus vaguni metallkorpuses eriti tõhusat tuge see ei andnud. Sellegipoolest oli see parem kui mitte midagi. Ta üritas ettevaatlikult põlve sirutada, kuid saavutas vaid seda, et pingutus pani jala ohjeldamatult värisema. Rong kihutas germers, Kaimistus pai oli poolesaja 20 kilomeetrise tunnikiirusega. Mürin oli kõrvulukustav. Katrini vasem käsi poleks enam nagu koosnenudki luudest ja lihastest, vaid üksnes valust. Kui ta allapoole vilksatas vaadata ja möödavuhiseva maad nägi, hakkas talt pea ringi käima, peas vasardas üksainus mõte. Kaua maa niiviisi vastu pean? Tee oli talle tuttav, ta oli sedamööda sõitnud sadu kordi järmes Haim, lingen, fäld, hailigendustain. Jomaal hoia, ei. Kurv. Lingan Feldist möödasõidul tegid tee järsu käänaku paremale, käänakul kaldub rong mitu kraadi kõrvale. Katrin mõtles palavikuliselt, kummale poole rong kaldub, kas ta kukub kurvis maha või varitseb suurem oht teda hoopiski vagunite vahelises praos. Kitsaks kurvis võib minna, kas ta litsutakse vagunite vahel surnuks mõtlekat rin? Le juba kihutas rong käänaku poole, Katrin isegi mitte ei märganud rongikallet. Ka vagunite vaheline ruum jäi endiseks. Olen elus, mõtles ta. Ta hingas sügavalt sisse ja tundis, kuidas jõudu tuleb juurde. Jõudu oli tal kõvasti tarvis, kui ta eluga pääseb. Kui tal üldse õnnestub Bayerni vastu pidada, kas ta saab siis oma vasemalt kätt üldse kunagi kasutada? Sa saad hakkama, ütles sisemine hääl. Sa saad hakkama, sai, ei tohi alla anda. Katrin ei teadnud, kui kaua ta suudab veel oma paremat kätt metalse vagunikorpuse vastas hoida. Kõik see tundus olevat uskumatult raske. Siis haaras teda raev. Kuidas vedurijuht, mind ometi ei näe. Paganat ta seal teeb, niisugust asja ei tohiks üldse juhtuda. Raev tegi Katrinile head, see tegi ta reipaks ja tugevaks. Ta ei mõelnud enam surma peale nüüd mõtestavaid sellele, et kui see pagana rong üks kord seisma jääb, saab vedurijuht kuulda, mis ta temast arvab. Rong aeglustas käiku aeglustas tõepoolest, kiirus vähenes. Rong teatus. Katrinil Rae vaibus minut enne žbaierisse saabumist. R 50 856 seisis liikumatult keset tühja maastikku. Ukseautomaatlukustus vabanes suvinal. Katrin künnitas Parema käe ukse poole ja vajutas rohelisele nupule. Uksepooled libisesid kõrvale. Katriin tõmbas käe ukse vahelt välja ja vajus kruusa selle teepeenrale. Vasem käsi oli kõvasti muljuda saanud, parem jalgverele hõõrdunud, mõned lihased rebenenud. Nimmepiirkond tulitas. Aga ta oli elus. Vedurijuht jooksis maas küürutava naise poole. Keegi raudteelastest oli näinud teda vaguni küljes ripub bumas, teatanud talle sellest raadio teel. Katrin nuuksus ja oigas. Ta nägi meest otsekui läbi uduraudteega paralleelselt kulgeval maanteel sõitnud auto võttis ta peale ja toimetas haiglasse. Alles hiljem sai ka Triin teada, et vedurijuht ei võinudki seda näha seest rongil Polnud tahavaatepeeglit. Turvasüsteemi helisignaal ütles vedurijuhile, millal uksed on kinni. Alles siis rong liikvele minna. Kathryn posse viibis haiglas kaks päeva. Siis pääses ta koju, kus ta õnnetuse tagajärgedega toime katsus tulla. Täna probleemid olid enamasti psüühilist laadi märkused, ta pelgab lifti uksi niisamuti rongi uksi autossegi usaldata, istuda vaid tungiva vajaduse sunnil. Ta tunneb, et kaotas selles seitsme minutiga midagi, mida ta enam iial tagasi ei saa. Ise nimetab ta seda lihtsameelseks usuks sellesse, et homme on jälle päev. Õnnetuse asjaolude uurimisel tuvastati, et ERR-i 56 58 ukse turvasüsteemis oli viga. Raudtee valitsus avastas sama vea paljudes teisteski sama tüüpi rongides. Nüüdseks on vead likvideeritud.