Kuulete esimest osa järjejutust, mereröövlimäng see on lugu vahetust sõprusest ja põnevast mängude maailmast, kus on ohtlikke seiklusi, aga ka õnnelikke lahendusi. Mereröövlimäng soss. Lahkumine kivimajast. Sten-Erik, mida sa teed? Hüüatas ema, kui kavalate silmadega heledapäine poiss suure vildikaga elutoa tühjale seinale kastiautot joonistama hakkas. Aga issi lubas, ütles poiss ja võttis juba vildikal korgi pealt. Stenni, ära emmele valeta, noomis ema. Ausõna. Issi ütles, et ma võin seina peale joonistada, enne kui me ära kolime ütles Sten-Erik ja hakkas juba autorataste jaoks seinal sobivat paika otsima. Ema oli korraga nõutu. Ujulas hüüdis ema kõva häälega ja kostis esikust isa vastus. Kas sa lubasid lennul seinte peale joonistada? No las joonistab, kui ta niikuinii oleme, viimast päeva siin. Hüüdis isa. Need kõik kuulsid, et Stennerikul oli jälle õigus. Sten-Erik vaatas emale võidukalt otsa. Ema naeratas ja ütles. Olgu, joonista siis aga hästi väikselt. Sten-Erik joonistas vildikaga seinale kaks suurt ratast ja nende peale suure veoauto kere. Ärakolimise juures on ainus hea asi see, siis lubatakse seinte peale joonistada. Mõtle Sten-Erik. Tegelikult ei tahtnud ära kolida. Natuke oli isegi kahju. Uude kohta kolimine oli ema isa otsus. Sten-Erik oli kogu oma elu elanud viiekorruselises kivimajas ja ta oli sellega nii ära harjunud. Lasteaed oli lähedal lausa köögiaknast näha. Ja kohe majade vahelisel mänguplatsil oli suur liivakast ja ronimis torud. Ta oli üksik laps. Õde Nende vendade asemel oli tal palju sõpru. Ümberkaudsete majade lapsed olid kõik juba tuttavad. Lasteaiaski õlist ennelikul palju mängukaaslasi. Ainult et sõbrad ei kutsunud teda mitte Stennerikuks, vaid Stennuks. Ema, isa kutsusid teda kaasTennuks. Kerttu, kes oli Sten Eeriku lapsehoidja, ütles talle vahel lihtsalt Sten ja mõnikord lihtsalt Eerik. Ainult harva, kui ta ulakust tegi, ütlesid ema, isa, lapsehoidja Kertu ja ka lasteaiakasvatajad talle Sten-Erik. Heal lapsel mitu nime, ütles ema, kui Sten-Erik kord küsis, miks tal kaks nime on. Vahepeal vaatas Sten-Erik aknast välja, täpsemalt näha, milline üks õige kastiauto välja näeb. Maja ees seisis täpselt üks selline, mida ta tapeedile joonistada proovis. See oli suur kinnise kastiga Volvo. Oli küll suvi, aga taevas oli pilvine ja 100. vihmasinistes riietes. Töömehed tassisid autosse kaste, mida ema isa esikus kokku pakkisid. Kui autoseina peal valmis oli, hakkas Sten-Erik selle juurde töömehi joonistama. Auto kohale tegi ta ka suure vihmapilve, millest tuli palju piisku nagu väljaski seina peale joonistada oli lahe. Varsti oli terve korter asjadest tühi ja suur Volvo veoauto maja ees oli asju täis. Viimane asi, mis tuppa jäi, oli Sten-Eriku jalgratas, millega nad vabalt toas sõita sai. Miski ei jäänud ette ja vaipu polnud enam segamas. Kommid sahin. Põrandal. Vaata ma sõidan krossi. Hüüdis ta isale, kui ta suures toas oma rattaga ringi kihutas. Tõepoolest, kurvides tagapidurit vajutades libises ratta külg ette nagu päris krossisõitjatele. Teine vägev asi, mis Tennelikule tühja korteri juures meeldis. Rattakummid jätsid põrandale mustad triibud. PNo, lähme nüüd, auto ootab. Ütles isa viimaks. Vaata, ma teen ainult viis ringi veel. Isa vaatas elutoa uksel, kuidas Sten-Erik veel viimaseid ringe kihutas. Need olid nii kiired krossiringile, isegi isal hakkas vaatamisest pea ringi käima. Töömehed. Panid viimased kastid auto peale ja surusid tagaluugi kinni. Mõned Sten-Eriku sõbrad olid kogunenud vihma eest trepikoja katuse alla ja vaatasid, kuidas isa ta jalgratta oma auto pakiruumi tõstis. Veoauto peale enam lihtsalt ei mahtunud. Kas vahel siin rahakad mängimas käima? Küsis Sten-Eriku sõber Andri, kes samuti oli kolimist vaatama tulnud. Ikka hakkan, lubas Sten-Erik. Ta istus oma tooli, isa auto tagaistmel ja vaatas vanu tuttavaid, kes temast maja juurde maha jäid. Ta lehvitas neile läbi akna ja nemad lehvitasid vastu. Ema oli juba autos, isa veel selgitas midagi suure Volvo juures vihma käes seisvatele töömeestele. Ilm oli soe ja vihm ei häirinud kedagi. Kas ma saan hakata Bradega mängimas käima? Küsis ta emalt. Saadik ütles ema. Seal saab kindlasti ka meie uue kodu juures palju uusi sõpru. Aga ma tahan andriga ka mängida. Või mandri vahel enda juurde külla kutsuda. Sul on nüüd maatuba, kus mängida. Päris oma tuba ei suutnud Sten-Erik ikka uskuda, kuigi ema-isaga oli sellest varemgi juttu olnud. Ja sa oled suur poiss juba ju? Muidugi oli Sten-Erik suur poiss, ta teadis seda ise ka sügisel esimesse klassi minek lugeda oskas ta juba ammu kirjutamist oli ta ka mitu korda Kertuga harjutanud, nii et Kertu ütles lause ja tema kirjutas. Vahel ütles Kirtuv väga lõbusaid lausid, näiteks ema embas emist ja isa istutas istikuid või naabrimutt lõugab lõukoera moodi. See viimane lause tuli kirjutada siis, kui naabritele ei meeldinud, kui Sten-Erik mereröövlite multikaid liiga valju heliga vaatas. Uus kodu olevat palju parem ka sellepärast, et seal on terve maja nende oma ja naabrite pärast ei pea muretsema. Kas tahan siis koera, kui meil nüüd oma maja on? Küsis Sten-Erik julgust kokku võttes. Sel aastal said sa oma toa, ütles ema. Seda koeraasja vaatame siis, kui koolis häid hindeid saama hakkad, lisas ta. Nüüd oma tuba oli uues kodus sama hästi kui olemas ei unistanud Sten-Erik millestki muust kui väikesest kutsikast, kelle eest hoolitseda saaks. Kui ka isa lõpuks autosse istus, võis sõit uude kodusse alata. Isa lasi veel volvo juhile signaali, Sten-Erik lehvitas viimast korda sõpradele ja terve pere hakkas sõitma. Kaja. Mehed sahisesid auto esiklaasil edasi-tagasi. Nad sõitsid läbi linna suur veo auto sõitis, nende järelveoauto oli ikka nii suur, et ei kadunud kordagi silmist. Sten-Erik vaatas tagaaknast veoautot ja lehvitas juhile. Iga kord, kui isa neist veidi kaugemale ette jõudis. Mängi mehed veoautoga, koletised jälitavad neid ja meediume eest ära põgenema, et nad meid kätte ei saaks. Pakkus Sten-Erik kavalalt. Ei saa. Siis ei leia Nad meie uut maja üles, kuhu asjad tuua. Ei olnud isal tuju seda mängu mängida, seega tuli leppida lihtsalt veoautojuhile lehvitamisega. Pärast pikka sõitu jõudsid nad väikeste puust majade linnaossa. Kõige kõrgemad majad olid ainult kahekorruselised. Majade taga kasvasid puud, mis olid ka kõrgemad kui majad. Tänav oli kitsam kui vana kodu juures ja tänaval liikusid vaid mõned üksikud inimesed. Vana kodu juures oli alati palju inimesi. Täiskasvanud ruttasid alati tööle või koju, lapsed mängisid, sõitsid jalgratastega, mõned ulakkamad sõdisid kriidikiviga, majaseinu ja asfalti. Siin paistsid ainult mõned üksikud täiskasvanud ja isegi autosid ei olnud niipalju kui suurte majade vahel vana kodu juures. Asfalt polnud mitte sile, vaid konarlik ja vala. Kas selline on meie maja ka? Küsis Sten-Erik, näidates isale ühte vana maja, millest nad mööda sõitsid. See oli kole maja, isegi aknad olid laudadega kinni löödud. Isa hakkas selle peale naerma. Maja on ikka korralikum ja ilusam, lisas ema. Kas varsti juba jõuame, küsis Sten-Erik. Ja selle tänava lõpus ongi kohe, ütles ema. Suur veoauto sõitis endiselt nende järel. Siin tundus ta veel suurem kui suurte majade juures. Nad peatusid kollase ühekorruselised puumaja ees, mille ümber oli madal aed. Visa astus autost välja ja avas aiaväravad. Seejärel sõitsid nad autoga maja taha hoovi. Esimene asi, mida Sten-Erik märkas, oli puukuur, mille uksed olid pärani lahti. Vihma 100. endiselt. Hoov oli märg ja porine. Naljakas oli see, et kellelegi punane kleit rippus vihma käes pesunööril. Sten. Härra, riideid ära näri ja ära vihma käes ole, hoiatas ema, kui nad autost välja astusid. Ema ja isa oleksid majja samad. Sinistes tunkedes töömehed hakkasid suurest veoautost asju maha laadima. Sten-Erik seisis keset õue ja vaatas, kuidas vihma porine murru vetrus. Kui jalaga tugevamini vajutada. Kas see ongi muus kodu, mõtles Tennelik. Huvitav, kellega ma siin mängima hakkan? Väike kollane puumaja ei tundunud pooltki nii põnev kui mänguväljaku vana kodu juures. Tühi puukuur ei tekitanud mingit uudishimu sinna sisse vaadata. Õu oli liiga porine. Isegi rattaga ei saanud sõita. Ja tuppa ei lubanud isa veel minna, sest töömehed käisid sisse-välja ning kandsid mööblit. Sten-Erik hakkas juba igavust tundma, kuid järsku kuulis ta kuskilt väga lähedalt heledahäälset kiljatust. Talle tundus, et see tuli puukuuri poolt, võib-olla isegi kuuri seest, sealt, kus oli pime. Sten-Erik otsustas asja uurima minna. Leino Rei luges Sass Henno raamatut Mereröövlimäng. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör Maristomba.