Kuulame edasi järjelugu Mereröövlimäng. Eelmine kord saite tuttavaks seitsme vastase Sten-Eriku ja tema perega. Nad kolisid suurest korrusmajast väikeste puust majade linnaossa. Sten-Erik kuulis uue koduhoovis puukuuri juurest heledat viljatust ja asus asja uurima. Tutvumine Mariaga. Kui Sten-Erik kuuri uksest sisse astus, ei näinud ta midagi. Kooris oli nii pime. Ainult päevavalgus, mis avatud uksest paistis, andis kuuri sisust natuke aimu. Kohe ukse kõrval oli vana ühe rattaga aiakäru, selle kõrval veel mõned labidad. Kaugemal seina ääres paistis häguselt puurid puuriida, vastas ei paistnud midagi, ainult haigutav pimedus. Sten-Erik võttis julguse kokku ja hakkas sammhaaval pimeduse poole astuma. Kusagilt see kiljatus ju pidi tulema. Bot. Kostis järsku hääl, nüüd veel lähemalt. Sten-Erik võpatas ehmatusest, see pidi olema kuskil väga lähedal. Ometi tundus talle, et kuuris ei ole kedagi peale tema. Ta vaatas pimedas ruumis ringi. Kuuri seintes olid laudade vahel väikesed praod, millest paistis natuke valgust. Igaks juhuks hoidis ta seina äärde, et mitte kuhugi otsa komistada. Ta piilus ühest seinapraost välja. Ja mida ta nägi? Kuuri tagaaias oli üks tüdruk ise vihma käes. Säärteni suures poriloigus uuristas tüdruk puuoksaga maasse kraave. Nende kaudu voolas vesiloigus dojana edasi, nii et tekkis uus poriloik. Vahel, kui puuoks liiga sügavale maasse kinni jäi ja tüdruk selle välja tõmbas, pritsis porine vesi tüdruku riietele. Tüdruk kirjatas ott. Sten-Erik hakkas kogemata naerma, kui veel kord selline äpardus juhtus. Tüdruk vaatas kuuri poole. Sten-Erik jäi vait. See oli suurte silmadega tumedapäine plika, ta püksid ja kilejope olid porimärjad ning kummiku ääre paistsid vaevalt poriloigust välja. Nii sügavad loigud olid kuuri taga. Tüdruk vaatas veel viivuks seina poole, kus ta Sten-Eriku itsitamist oli kuulnud. Seisaga süvenes uuesti kaevamistöösse. Sten-Erik läks tasakesi kuurist välja ja hiilis maja taha. Kuuri nurga juures jäi ta tüdrukut silmitsema. Tüdruk aga tegi oma, loodame häirimatult edasi. Kui vesi enam kraavides ei voolanud, hakkas tüdruk jalaga vett lombist kraavi juurde ajama. Kui üks lomp tühjaks või astuste jalgupidi teise. Sten-Erik vaatas seda tegevust huviga. Minu emme külm jäi, lubaks teha, mõtles ta. Tüdruk jätkas oma tegevust, kuni ta ühel hetkel märkasid, Sten-Erik teda vaatab. Mõlemad vaatasid teineteisele otsa ja ei öelnud midagi. Kuni Sten-Erik lõpuks küsis. Mida sa teed? Tüdruk vaatas teda oma suurte silmadega ja naeratas. Vihmavett lasen jõkke. Siin ei ole ju jõge, ütles Sten-Erik. Seal allpool näitas tüdruk kuurist eemale aia poole. On üks väike oja, mis jõkke läheb. Ma lasin vihmavee kraavidega sinojasse, sealt edasi läheb juba ise. Aga kus see jõgi? On uurist õnnelik, seal kaugemal sinna ei tohi minna. Sten-Erik ei saanud ikkagi täpselt aru, miks vihmavett on vaja nii keerulise tööga jõkke juhtida. Võiks ju niisama oodata, kuni päike välja tuleb ja loigud ära kuivatab. Sellepärast ta küsiski. Aga miks sa teed nii? Murumardikad ei saa muidu kõndida, kui maa märgan vastas tumedapäine plika asjalikult. Loba. Ma proovin ka palust õnnelik tüdruk andis puuoksad emaga tugevasti peale suruma. Muidu ei tule hea kraav. Õpetas tüdruk. Algul tõesti ei tulnud Sten Eerikul midagi välja, kuid mõne aja pärast oskas ta juba sama sügavaid väikesi kraave uuristada. Aga mis sina siin teed? Küsis tüdruk. Ma tulin siia elama, vastastennelik eksi tulid? Ei ema ja isaga, seletas ta. Vanasti ütles Sten-Erik alati emme ja issi, aga sellele tüdrukule ütles ta emaga ja isaga. Ta oli suur poiss, nüüd juba. Kas teie oletegi need, kes pidid tulema? Pata, ütles, et siia tulevad elama ühed keset papa on, ei saanud Sten-Erik aru. Minu Tatana, sinu isa ei minu pata, ütles tüdruk ja võttis Sten Eeriku käest puuoksa ning hakkas viimaseid kraave uuristama. Koori taga ei olnud enam ühtegi suurt loiku. Kui vana sa oled? Küsis Tennelik. Kuus. Septembris saan juba seitse, vastas tüdruk. Mina olen seitsmene. Kui ma kuus olin, käisin veel lasteaias. Nüüd lähen sügisel kooli. Mina lähen sügisel kooli, aga lasteaias ma pole käinud, papa on kogu aeg kodus, mul polnud lasteaias vaja käia, rääkis tüdruk. Sten-Erik tegi vahepeal neid kraave sügavamaks, kust vesi hästi ära ei voolanud. Kasutasin sõprugaan, küsis ta tüdrukult. Mitte eriti. Siin ei ela palju lapsi, mõned elavad, noh, nendega ma ei mängi eriti nädala lollakad. Suurte majade juures, kus ma varem elasin, olid ka ühed lollakad loopisid hulkuvaid kasse ja koeri kividega, ütles Tennerik. Ta oleks tahtnud tüdrukuga kauemgi juttu rääkida, kui hoovi poolt poleks kostnud ema, hüüab Sten. Su nimi on Sten, küsis tüdruk. Sten-Erik. Aga vahel kutsutakse Stennuks ka. Stennu hõikas teiselt poolt kuuri uuesti Sten-Eriku ema hääl. Vihma enam ei sadanud ja pilve tagant hakkas paistma päike. Ma pean minema, nüüd, ütles Tennelik. Mis sinu nimi on? Küsis ta veel enne ema juurde rutamist. Maria vastas tumedapäine suurte silmadega plika porist riietega Sten eerikaga, jooksis kiiresti kuuri taha hoovi. Kus sa ennast nii räpaseks tegid, pahandas ema. Ma lasin vihmaveeaiast jõkke, murumardikad kõndida saaks, selgitas poiss. Kui selleks ei pea poris püherdama, ütles ema. Sten-Erik teadis, et ei pea, aga selliseid asju ei ole mõtet emale selgitama hakata. Ta ei saa aru, kui ta ise pole kunagi vihmavett jõkke lasknud. Lähme tuppa, nüüd paned puhtad riided selga ja näed oma uut tuba ka, kutsus ema. Lahe. Mõtle. Sten-Erik muidugi oma tuba ju. See oli vahepeal täiesti ära ununenud ja mänguasjade lahti pakkimine see, võib-olla see vahva olla. Uus elukoht ei tundunud enam nii igav kui alguses. Isegi see ema porist riiete pärast noomis, ei rikkunud head tuju. Leino Rei luges Sass Henno raamatut Mereröövlimäng. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör on Maristomba.