Nüüd kuulete kolmandat osa järjeloost mereröövlimäng. Seitsme aastane Sten-Erik kolib koos perega uude kohta elama ja saab seal tuttavaks uue naabri, kuueaastase Mariaga. Mereröövlimäng soss. Oma tuba ja uus sõber. Kuigi ema-isa olid rääkinud, et uus kodu on terve oma maja oli see tegelikult ikkagi üks korter sest majas oli kaks korterit, kummalgi pool koridori, üks paremale jäi Sten-Eriku ja tema vanemate korter, vasakul oli aga teine korter, kus elas Maria oma papaga. Hea asi kahe korteri juures oli see, et Sten-Erik õppis lõpuks ometi selgeks parema ja vasaku käe. Kui ta seisis õues ja vaatas välisuksest sisse, siis tema korter oli see, mis jäi aiavärava poole. Maria ja tema papa korteri käia ka teisele poole. Kui tal nüüd oli vaja teada, kumb käsi on, kumb pani Sten-Erik silmad kinni ja kujutage ette, ta seisab oma maja ukse ees. Parem käsi oli siis alati see, kuhu jäid aiavärav ja tema korter. Teine oli vasak käsi. Esimene asi, välisuksest sisse astudes oli pikk koridor, millest paremale jäi Sten-Eriku kodu vasakule Maria oma. Koridori lõpus oli trepp, mis viis pööningule ja uks, mis hoovi hoovis oli puukuur, mida ta juba esimesest päevast hästi mäletas. Koridorist tuppa astudes oli kõigepealt suur köök akna all söögilaud. Nurgas olid praeahi, kraanikauss ja nõudepesumasin. Köögis olid ka riidenagi ja suurköögikapp. Vasakule läks veel üks uks Sevis suurde tuppa, mis oli peaaegu sama suur kui vanas kodus. Seal oli diivan, telekas, raamaturiiul ja isa töölaud. Isa töölaual oli arvuti, Sten-Eriku lemmik mänguasi. Suurest toast viis üksuks ema isa tuppa ja teine Sten-Eriku uude tuppa. Ema, isa tuba oli igav, seal ei olnud õieti midagi, ainult voodi, riidekapp ja peeglilaud, kus ema kosmeetikat hoidis. Sten-Eriku tuba aga oli põnev. Sten-Eriku voodi oli kõrgel lae all ja sinna pääses ainult redeliga. Voodi all oli laud väikese riiuliga ja tool. Sügisel hakkab ta seal koolitöid tegema. Praegu sobis see aga joonistamiseks ja tikutopsidesse majade ehitamiseks on väga hästi. Toa ühes nurgas seisis Sten-Eriku akumootoriga auto. Sellega sai kuiva ilmaga ka tänaval sõita, ainult aku tuli enne täis laadida. Teises nurgas oli kapp, kus ta hoidis oma legosid, mudelautosid ja muid mänguasju. Üle terve põranda oli pehme vaipkate, millele olid värvitud tänavad ja liiklusmärgid, et seal autodega parem sõita oleks. Sten-Erik tahtis väga oma tuba ja mänguasju marjale näidata. Hommikul, kui ema isa tööle läksid, tuli Kertu, Sten Eeriku lapsehoidja. Kui Sten-Erik veel lasteaias käis, viis isada hommikul lasteaeda ja õhtul pärast tööd tõi ema ta koju. Aga suvel, kui lasteaed ei tööta, käib Kertu talle süüa tegemas. Teda õpetamas ja vaatama seda pahandust ei teeks. Kertu on nagu lasteaed, kuhu ei pea minema, vaid mis tuleb ise koju. Ta on juba 20 aastane ja õpib ülikoolis. Kertu tuleb alati enne, kui ema isa tööle lähevad. Nii ka sel päeval. Tere, ma jõudseen, hõikas Kertu hommikul emale-isale. Tere, Kertu, ütlesid ema ja isa teisest toast. Teil on nii vahva, karter, ainult suurem võiks olla veidi. Teeme suuremaks, kui sundüürnikest lahti saame. Praegu on ainult pool maja, seletas isa Kertule. Ja katusekorruse ehitame ka välja, lisas ema. Vägev, oli Kertu nõus. Kui ema ja isa tööle olid läinud, küsis Kertu Stennerikult. Kuidas sulle siin uues kodus meeldib? Mul on oma tuba, nüüd, ütles Sten-Erik rõõmsalt. Tal oli lõpuks tõesti päris oma tuba. Varem oli see pikka aega olnud tema suurim unistus. Nüüd tahtis ta endale koerakutsikat. Vanasse korterisse ei lubanud ema isa koera võtta, sest koeral on korteris halb elada. Äkki nüüd lubavad, kui neil oma maja ja hoov on? Lapsehoidja Kerttu oli pikka kasvu tal olid kollased juuksed. Ta ise ütles, et tal on blondid valged juuksed. Tegelikult võisid kõikes Kertut nägid ise veenduda, et tal on kollased juuksed. Stennerigioonistes Kertu juuksed alati kollase vildikaga. Ka nüüd oli Sten Eerid kõhuli oma toa põrandal joonistas ta joonistas Kertut, kes elutoa diivanil varbaküüsi lakkis. Mis sundüürnik on? Küsis Sten-Erik järsku teisest toast. Sundüürnik on see, kes on kaua aega elanud mõnes majas, mis on tegelikult kellegi teise oma, ütles Kertu. Huvitav, kuidas saab olla nii, et mõnel polegi päris oma kodu? Mõtle Sten-Erik. Aga miks ta siis sundüürnik on? Tahtis Sten-Erik veel selgitust. Sest ta on sunnitud hakkama raha maksma sellele, kelle majas ta elab, selgitas Kertu ja ajas oma punaseks värvitud küüntega varbad hästi laiali. Sten-Erik joonistas Kertule hästi suured punased varbad. Isa oli Sten Eerikule rääkinud, et kunagi elas selles majas vanaisa aga siis tulid kommunistid ja hakkasid ise selles majas elama. Nüüd aga sai isa selle maja kuidagi endale. Sten-Erik ei teadnud, kes need kommunistid on, aga kindel oli, et midagi head nad ei olnud. Kas Maria papa peab siis issile raha maksma hakkama? Küsis Sten-Erik veel. Kertu vaatas mõistmatult Sten-Eriku poole. Kes see Maria-Ann on üks ütles Sten-Erik joonistas pildi peale Kertule käte suure küünelaki potti. Järsku kuulis Sten. Goest automürinat ta jooksis akna juurde ja nägi, kuidas väike kahe uksega sportauto maja ees peatus. Pidurit kriuksub ja rattad lohisesin veel natuke edasi. See oli Sten-Eriku ja Kertu sõber Raul, kes neile külla tuli. See tegi Sten-Eriku tuju kohe heaks, sest Raulil oli alati midagi head kaasas. Seekord tõi Raul suure mesikäpa šokolaadi. Ükskord, kui Raul välismaal käis, tõi ta Sten Eerikule samasuguse sportautomudeli. Tule vaatama. Toba. Hüüdis Sten-Erik kohe, kui raul oli tuppa astunud. Lae vaip. Kiitis Raul sõiduteede ja liiklusmärkidega põrandakatet. Oli Sten-Erik rahul, et Raulile meeldis stenokas. Sa tahad õue mängima minna? Küsis Kertu. Ma tahaks oma autoga sõitma minna. Nõustusten. Raul võttis akumootoriga auto sülle. See oli nii raske, et isegi Rauli jõud käis sellest vaevu üle. Kertu ei lubanud tänavale sõitma minna, aga see oli Sten Eerikule niigi selge. Vanas kodus sõitis ta ka ikka kõnniteedel või väikestel muruplatsidel. Siin viisid nad auto tagahoovi. Keset hoovi olid kaks puust posti, mille vahel oli pesunöör. Seal rippus punane kleit. Sten-Erik istus rooli. Ja vajutas pedaalile, auto hakkas mootoriurina saatel liikuma. Algul sõitis ta autoga niisama paar ringi mööda hoovi, siis tegi ta kahe posti vahele ringraja ja sõitis ümber mõlema posti. Kaheksat. Üksi sõitmine muutus varsti igavaks. Ta tahtis, et marja õue tuleks. Enne Maria oligi ukse peale tulnud. Tal oli seljas ilus valge lepatriinu tega kleit. Ta lihtsalt ei tahtnud Sten Erikut hõigata, sest kartis, et Sten-Erik võib kogemata vastu posti sõita. Tahad ka sõita, pakkus Tennerrick lahkelt, kui marjad märkas. Ma ei oska ju, ütles Maria tagasihoidlikult. Tulema, õpetan kutsust. Ennelik. Marie astus auto juurde ja vaatas imetlusega Sten-Eriku sõidumasinat. Sten-Erik tegi tüdruku jaoks enda kõrvale istmele ruumi. Kahe sõitjaga liikus aku mootoriga masin küll poole aeglasemalt, aga samas oli kahekesi autos palju lõbusam. Algul ei julgenud marja roolida, hiljem aga sõitis ta juba päris ise. Ei ole ju keeruline, ütles Sten-Erik. Aitäh, et sa lubasid mul ka sõita, ütles Maria. Sten Eerikule ei olnud selle vastu midagi. Maria oli nüüd sõber. Vana kodu juures ei mänginud ta koos plikadega kunagi. Plikade mängud olid kummikeksi nukkudega mängimine, see oli Sten Eerikule igav. Ja need tüdrukud ei olnud üldse nii sõbralikud. Mark pani Sten-Erik ühele plikale lasteaias liiva krae vahele. Plika kaebas kasvatajale ära ja Sten-Erik pidi pärast nurgas seisma. Mariale ei tuleks pähegi liiva krae vahele panna, mõtles ta. Maria on normaalne sõber. Kahjuks sai auto aku ühel hetkel tühjaks. Masin urises veel paar korda, liikus mõne meetri edasi ja jäi keset õue seisma. Kas midagi läks katki? Küsis Maria ehmunult. Ei akut, peab laadima, aga see võtab aega, seletas Sten-Erik. Me võime minu poole arvutiga mängima minna. Pakkuste marjale. Sul on arvuti, tegi Maria suured silmad. Isa oma, aga kui ta tööl on, siis võin mängida, ütles Sten-Erik. Ma ei ole kunagi arvutimänge mänginud, tunnistas Maria. Sten-Erik ei suutnud seda uskuda. Kõigil tema tuttavatel oli kodus arvuti. Või kui kodus ei olnud, siis ema-isa töö juures ikka õli. Lähme siis ma näitan sulle mänge, ütles Sten-Erik ja nad läksid majja. Kertu oli korteri ukse kogemata lukku pannud. Kui Sten-Erik kõvasti koputas, tegi Kertu ukse lahti. Tulid tuppa juba? Küsis Kertu ja naeratas marjale. Mis su nimi on? Uuris Kertu tüdrukult. Maria tutvusta Sten-Erik viisakalt ja küsis. Kas me võime arvutiga mängima tulla. Tegelikult Nathan emme-issi käest küsima, kas võib külalisi kutsuda nii kaua, mängige õues ikka. Ütles Kertu. Kui Kertu nii ütles, ei jäänud neil muud üle, kui nõustuda. Sten-Erik ja Maria läksid õue tagasi. Mis me nüüd tegema hakkame? Küsis Sten-Erik nõutult. Ei tea, ütles Maria. Nad istusid õue trepile ja mitte ühtegi huvitavat mõtet ei tulnud pähe. Päike paistis taevas, aga ka päike ei soovitanud neile ühtki põnevat tegevust. Järsku vaatas Marja Sten Eerikule hästi kavala näoga otsa, nagu tahaks midagi tähtsat öelda. Tahad, ma näitan sulle oma Salah kohta? Küsis ta. Salakohta. Tundis Sten-Erik kohe kasvavat huvi. Jah, aga sa ei tohi sellest kellelegi rääkida. Ütles Maria salapäraselt. Olgu, oli Sten-Erik nõus. Samal ajal kostis koridorist toa ukse lahtitegemise hääl. Kertu sõber Raul hakkas koju minema ja astus koridori. Ma arvan, et võite küll arvutiga mängima tulla. Ütles tuuleukse hoovi trepil istuvatele lastele. Pärastpoole hõikas Sten-Erik, sest Marial oli juba palju põnevam mõttetee kaadekad ka ütles Sten-Erik Raulile, kes parasjagu autosse istus. Mootori urinal kummide vilisedes sööstis sportautot vahatatud õhku jäi ainult tolmupilv. Igavus oli nagu peoga pühitud. Leino Rei luges Sass Henno raamatut Mereröövlimäng. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör on Maristomba.