Peeter Tooma olge hea, meenutage mõne sõnaga toda aastakümnete tagust aega, kuid esimest korda saite ettepaneku laulda sisse muusika filmile viimne reliikvia. Need olid tähelepanuväärsed hetked, on edasised aastad näidanud. Ega tollal seda muidugi ei aimanud, olin koolipoiss teatrikoolis ja keegi hea inimene andis telefoninumbri edasi ja siis Tallinnfilmist pärit järele, ma ei, peatoimetaja oli Lennart Meri, aga kes parasjagu helistas, ei tea, igal juhul oli jutt lühike. Hästi, kärmelt on vaja. Film on hääl ja on väga huvitavad tekstid. Noh, tollane, miks mitte praegugi väga, väga lugupeetud luuletaja Paul-Eerik Rummo teinud sõnad nii, ja siis muidugi millisena Ron küsisin, anti kohe Tallinnfilmi Harju tänaval kätte, nood istusid ju väga kenasti, ma kartsin, et järsku mõned meloodiad rasked, aga öeldi, et ei eksami väga löövas ja kiires tempos lihtsalt lood. Ja ega siis muud ei olnudki, siis sain päeva või kaks neid kodus, nii muidugi karbikesega seal enesele selgemaks teha ja siis oledki Uno Naissoo Paul-Eerik mul siin oma koduses toas seletamas, mis nad tegelikult sinna taha veel tahaksid saada ja meeleolu ja nii edasi ja ja siis oli ka salvestamine. Kas see oli Tallinnfilmi omas majas või ühesõnaga mingis väiksemat sorti saalis see oli, see oli otse salvestus ja need võimalused mitut eriradade peale salvestamist ja siis kokku miksimist, et eriklass oli meestest kokku pannud ansambli, kes seda siis parasjagu seal mängis ja eri seal kohapeal väga mõnusalt nõu ja julgustust, kuidas, kuidas võiks teha, nii nad linti said? Hästi, kärmelt kuus lugu neid oli ja tõepoolest lood iseenesest olid ju täpselt see, mida ma ise olin laulnud, enamasti küll kodus kandke vestluste ajal oli ja sõnadele muidugi hästi ägedad ja ootamatult takse ka filmiga, mida ma nägin muidugi üks kolmveerand aastat ja pool aastat hiljem oli nii, et Tõnis Rätsep, Juhan Viiding kursusekaaslased tulid vastutused, ossa poiss, et äge lugu. Kinnise läbivaatusega näinud. Silme ees lahti läks, siis muidugi tõusis minu jaoks enesegi laon seal pikimad ettemaks ja hiljem, kui lugu lausa rahva lemmikuks sai, siis oli kahemeelsest tegelikult ikesele laulu osa on seal noh ikka küll küll väikene ja tegelikult on koos ja idee ja õhustik see kõige tähtsam ja tegelikult filmil enesel on ikka rahva enesemõtlemine, tahtmine hingamine selle poole juurde andnud, nii et võib-olla see tegijail endil kokku ikka ei tulnud see pähegi, et võib-olla selline noh, ütleme siis sõnum edasikestmise kunstiline viis lootuse viis tolles ajas ja ma arvan küll, et praegu seda mängitakse, seda mõtlen filmi lihtsalt nii ühena paljudest filmidest, mida aeg-ajalt mõnus vaadata on, et tänasele päevale ta ütleb küll väga vähe läheb ühte patta kõigi nende muude mõõga ja mantlifilmidega Don Juaniga Tallinnas. Aga jah, tolles ajas oli ta selge kohe kõigile, et mida tegelikult mõeldi. Peeter, ma küsin vahele, kas te mäletate või olete kursis, mis asjaoludel üldse teie kui koolipoisi poole, nagu te ütlesite, pöörduti, sest küllap seda kõnet või pakkumist ei tehtud lihtsalt ühele suvalisele inimesele mingisugune taustinformatsioon või vihje pidi ju inimestel olemas olema, mille põhjal nad selle said, ei tea. Ju vist mingisuguse puhta lehe nime all, sest nii nagu vist paljude filmidega mina selle maailmaga eriti kursis ei ole, aga võitlus iga sõna ja tekstimuutuse osalejate pärast käis ju läbi Moskva kogu aeg, nii et minu teada oli selle ju nii-öelda filmimuusika tellitud hoopis ära Volkonskil Peeter Volkonski isalt Moskvast ja ja see olla hoopis niisugune romantiline Jaminoorne olnud, ma ei tea, mille pärast või siis isikuga seotud, et see ei kõlvanud siis viimasel hetkel nii et see Uno Naissoo tegigi ka seda nii-öelda põlve otsas ja välkkiirelt ja siis väga nooruke poeg oli sunnitud lihtsalt ajapuuduse talitama seal ühe teise instrumentaalse osa ka veel ja minu meelest olen mina ka ikka üks kolmas või neljas variant siin Eestis teda laulma. Ma ei tea, võib-olla ka mingi konjunktuur, sest mina olin hetkel poliitiliselt puhas poiss, ma olin käinud rahvusvahelisel festivalil Bulgaariasse, saanud mingit medalid ja värgiga ja laulnud rahvalaule ja siis tundus, et et noh, näete, et kui ta niimoodi aktseptikat Moskva poolt ju siis läheb väga hästi ja kui venekeelse varianti laulis sisse Georg Ots, siis oli loomulikult mõeldud ka seda, et noh, loomulikult parem laulja 10 korda, aga et just nii, et see tõmbab ka kinole tohutu tähelepanu. Aeg toona või ajast oli hoopis teine, aga. Väga poliitiline, muuseas väga poliitiline. Just et kas tookord nende laulude ja selle filmi edu teie isiklikule karjäärile ka mingil moel kaasa aitas? Ei, ma ei oska öelda küll, et mina, karjäärik polegi eriti püüdnud teha, ma olin minu tipphetk nii-öelda karjääripulga peal oligi see, pakuti küll Moskvas igasuguseid selliseid võimalusi, niimoodi kahe kolme laulu lauljaks jäädagi, mina soomlasi niimoodi litseena hetke Nõukogude Liidu esindusse, et niisugune kõhetu pikk vend, prillidega intelligentse mulje jätab. Ja kuna ma just rääkisin üsna nobedalt juttu, siis mind sõidutada siia-sinnapoole ja sain maailma näha ja pakutigiga lausa jäämist sinnakanti, et teha niisuguseid trupis ringi sõita. Ikka mõistus tuleb teatrikoolis käia, Eestimaale jääda ja nii see juhtus. Ja hiljem kui ma neid pakkumisi oli ju aeg-ajalt ikka veel ju kogu aeg aga suure suuga ja noh, omaenese ja meie tollast võimalike keele, võimu ja vaimujutt oma oma tekstidesse oma lauludesse edasi pannes lõppeski sellega, et mind ühest delegatsioonist Saksamaal visati välja. Ja siis pärast seda hakkasid ka niisugused kitsendused, et olin 17 aastat nende jaoks kohutavas karistus ehk välissõidu keelus ja üks teine kolmas kordike vahel mind oli vajadusi jälle need KGB ja siis välistada komisjon valgest majast ehk EKP-s siis tegid asja selgeks, et sellist meest ei saa kuskile saata. Mille eest ma tegelikult olen väga tänulik hilisemas elus, sest tänu sellele ma sain kiindumuse Varbla vastu, kus mul suvekodu, kus ma nüüd seal on, suurema osa ajast. Ma Peeter, olen kusagilt lugenud, et te ei taha kaasajal neid lugusid laulda, kas te mäletate, millal te viimati neid lugusid saite esitada ja miks, miks te olete jätnud nad niimoodi minevikku sinna, kuhu nad omal ajal tehtud said? No ma usun, et suur mõju oli ehk meile kõigile ikka selle filmi koosmõjuna, et sealt tuleb see asja tegelik mõte välja ja eraldi lauldes on ta kahtlemata tükimat tükimat nõrgem. Ja pealegi laulmise värk üldse on tihti seotud sellise ülemeelik majan puhu muu meeleoluga, mis võib-olla ei ole nende laulu jaoks kõige-kõige kenam ja sellest me saame üldse seal väga kapriisne olnud, et ma igal pool ei tahtnud laulda ja ta ongi janu kõrval, et olgu pealegi käsi ja omas ajas oma asja juures. Mäletate, millal viimati laulsite midagi neist lauludest? Ei mäleta, võib-olla oli 10 20 aastat? Ei pagan, seda teab ju, ei oska praegu öelda, kes, võib-olla kommentaariks veel mingi asja puhul. Soojenedes mõnda fraasi või sellist on kindlasti ette tulnud, aga ei, laula enese pärast tervikuna mitte. Võtame konkreetselt ette dolla pistada laulu. Mis te arvate, mis on need tahud või küljed või omadused, mis on teinud sellest loost vaieldamatult Eesti rahva ühe lemmiku aastakümnete jooksul ja paistis see lugu toona sissemängimise laulmise ajal ka juba teistest eraldi välja. Pihl alustanud ohohhoo, no eks ta on noh, niimoodi selge tekstiga mõnevõrra aeglasem, romantiline ja igatsus rändava vaba mehe järele on peidus mitte ainult meestes ja naistes, et vabadus, vabadus ümberringi, et ilma laste käia ja mitte kuuletuda igasugustele kokku lepitud ja pealesurutud tõdedele, nii et eks see on selle taga väga äratuntavalt on ka kantrivesterni muus maailmas analoog peaaegu et viisi olemas, meil samuti üsna hea menu. Nii et võib-olla see muusikaline vastuvõtt on vähe olnud, et toda lihtne laulda ka seltskonnas laulda, ma ütlen, et seda on siin ja seal laulud keskonniti ka ja kui film välja tuli pärast seda oli ka mitmelgi korral enesel niimoodi kehv tunne, et see oli film oli niivõrd populaarne, et eriti tuimem kõik see eestlane ju läheb mööda, tunneb küll näopidi ära ja siis noh, ütleb tere või muigab natukene soosivalt, aga need, kes olid ikka kõvasti napsu võtnud, siis tulnud need ikka kukkusid lärmama tänavafestivali tollal päris piinlik, et noh, et ühest küljest noh, niisugused väga isamaalised ja võimsad laulud ja samas selline Me rääkisime Peeter Tooma, aga kes aastakümneid tagasi laulis, siis lood filmi viimne reliikvia tarvis. Peeter, ma olen väga tänulik, et te leidsite aega rääkida ja kõike head teile. Kena täna.