Tere, mina olen Riho Lauri Saar ja eetris on saade, lapsepõlv ja kirjandus. Täna tuleb ruttu pudelipostist raamatust kui ehitusvahendist ja loodusest. Märksõnadega võiks iseloomustada tänase saatekülalist lastekirjanik Juhani püttsepa. Mismoodi sünnivad Eesti lastekirjanduse lauajupi madonnat ja milliseid kogemusi võib laps saada pagulaskirjandusest? Sellest räägib mõne hetke pärast juba meie saatekülaline ise. Head kuulamist. ABT. Nino TT. Tere, Juhani püttsepp. Tere. Sa oled Tartus sündinud, Tartus, õppinud praegu tegutsed loodusajakirjanikuna ja kirjutanud lasteraamatuid. Mainisin meelega sinu sünni kohta Tartu linna. Võiks ju arvata, et sinu suur loodusearmastus on linnapoisi kohta mõneti ootamatu ka. Ega see tegelikult nii linnapoiss vist ei olegi? Loodusega on seotud nii sinu töö kui ka mitmed sinu kirjutatud raamatud, aga kas loodus looduses viibimine oli see sulle juba lapsepõlves sama oluline kui praegu? Jah, see on seotud Peeduga väikeses suvituspaigaga Elva lähistel ja vanaisa Juhan Pütsep sai sinna kuuekümnendatel aastatel suvilakrundi. Ja see suvila vundament valati 63 sügisel, mina sundisin 64 talvel, nii et et see Peedu on olnud minule see maakoht. Nii kaua kui ma mäletan aga bioloogiat õppima ma läksin hoopis teistel põhjustel, et õppisin Tartu esimeses keskkoolis või praeguses Treffneri gümnaasiumis. Ja siis direktor ütles mulle, et, et ma jumala pärast ei läheks õppima ajakirjandust, kirjandust, ajalugu, juriidikat või midagi sellist, et targem, kui ma valin mingi võimalikult neutraalse eriala ja siis ta lausa ei soovitanud, aga arvasid bioloogia võiks hea olla küll. Jaa, ja nii ma ka tegin. Nii et, et minus on tegelikult see teadlik looduse uurimine tulnud sootuks hiljem ja ja ülikooli kolmandal kursusel ma veel ei tundnud kanarbiku ära. Või teisi lihtsamaid eesti taimi. Et ikkagi see põhiline aeg möödus Tartus Tähtveres sellises vanas Tähtveremajas. Praegu on selle tänava nimilaulupeo puiestee sellises suures viietoalises korteris. Mõlemad vanemad olid õppinud arstiteadust ja vanaisa Juhan Parts oli kunstnik, nii et see kodu oli. Ei saa ütelda, et ta oli loodus, inimeste kodu, pigem oli ta selline arstide, arstide kodu. Aga seal kodus oli küll palju raamatuid, kui see tänane teema on. Lapsepõlv ja kirjandus. Ja raamatud olid sinna sattunud erinevaid teid pidi. Nimelt minu vanaonu Friedrich köster oli kaitseliidu ohvitser eriala farmatseut ja tema oli nende hulgas, kes 41. aastal 14. juunil koos perega ära viidi ja ka varsti seal Venemaa avarustest hukati. Ja siis temast jäi maha suur raamatukogu. Ja see on mitte lihtsalt raamatukogu. Barakama inimesena oli ta lasknud paljude raamatut köita. Ja need köited olid ühes Tartu köitekojas tehtud ja need olid esmakordselt või on erakordselt kaunid. Nii et ma mäletan seda nii-öelda kullast raamatute selgasid, mäletan väga varasest noorusest ja ja mul oli ka nende raamatute vastu huvi küll esialgu lugemishuvi, pigem selline kiskumise huvi tõsteti minu meelest kõrgemale. Neid raamatuid oli palju ja neid on ka siiamaani alles. Näituseks võiks tuua August Gailiti Toomas Nipernaadi mille selline kullast ristraamatu seljale mul silme ees ja, ja tänu sellele kullale ma lugesin selle raamatuga, kui ma lugema hakkasin, üsna varsti läbi. Ma olen võtnud kätte nõukogude ajal välja antud Toomas Nipernaadi ja ma olen selle kohe käest ära pandud, sest see tundub nii mage. Küljendusse vormindus, Janet, tihe igav drift. Kui sa neid raamatuid sealt riiulitest kiskuma hakkasid, noh, ilmselt ei olnud sellel kiskumise ajal selline teadlik valik, aga kas sa mäletad ka, et sind oleks huvitanud mingisugused kindlad raamatut või oli see just seesama see kuldne köide, mis sind kiskuma ajas? Just see viimane, et mind huvitasid raamatut kui ehituskivid. Seal oli ka väga suures formaadis selliseid kalleid köiteid jama, ehitasin nendest maju. Ja ma mäletan, et siis ei saanud vanemad muudmoodi, kui peitsid need suured raamatud. Tollal olid sellised kušetid, mis nii-öelda servast üles tõsteti, sinna kušeti alla. Et ma neid kätte ei saaks. Millal see sinu raamatute kiskumine teadlikumaks muutus, võib-olla ta siis enam nii väga kiskumine ei olnudki. Mis oli esimene raamat, mida sa lugesid, mäletad sa seda üldse? Ja mu ema kirjeldab seda või on seda mulle hiljem rääkinud, et ma õppisin lugema suhteliselt hilja. Esimesse klassi minnes ma ei osanud veel lugeda. Aga ema lohutas, et kooli minnaksegi lugema, õppima ja esimeseks raamatuks oli lumekuninganna. Ja mäletan, kuidas ma jooksin siis raamat käes, kööki, kus ema isa juttu ajasid ja siis teatasin, et et ma olen suutnud sellise imedehoonet korda saata, et selline asi on juhtunud, lumekuninganna on läbi loetud. Aga ema meenutab ka seda, et ennem kui ma raamatut lugesin, kirjutasin ühe raamatu. See oli väikene märkmik, raamat, kuhu ma kirjutasin esimesi tähti ja selle raamatu esimesel küljel oli siis lausekoolid, tuleb tulla kell üheksa ja sisu oli siis hääd poisid ja pahad poisid, kus kogu klass oli siis jagatud kahte lehte loetletud vigases kirjas poiste nimesid. Kui ma nüüd hiljem seda raamatut olen lugenud, siis tänapäeval seda enam ei lahterdaks poisse niiviisi häädaks, poistakse pahadeks poisteks, et võib-olla see pahade poiste osa üldse väikseks kahanenud, aga selline raamat on alles ja minu ema, kui ma selle esimese keskkooli lõpetasin, tegi mulle üllatuse tali sisse, raamatu ära köitnud ka väga pehmesse köitesse kinkis selle mulle. Miks just lumekuningannat, noh, kas sind huvitasid muinasjutud välise, puhtalt juhuslik see oli täielik juhus, sellepärast et kohe järgmine teos minu meelest oli standaali Parma klooster. Mis oli hoopis teine ooper ja kui palju ma neid üldse lugesin, ma pigem minus tärkas kiiresti mingisugune biblio fiilne kirg ühelt poolt ja teiselt poolt Saimul kombeks või selliseks huvitavaks mänguks Tartu lasteraamatukokku ja võtta sealt riiulites nii palju raamatuid, kui ma kanda jõudsin ja minna sinna leti juurde. Ja need raamatukogu tädid siis lasid sellel sündida. Tassisin selle hunniku koju ja vaevalt, et ma sealt paljud lugesin, sest see oli täiesti suvaline valik krokodillide elust kuni kuni majapidamisraamatutena. Aga huvi, raamatu kui sellise vastu kasvas õige pea väga suureks, nii et et mingil mina olen. Ma hakkasin seda vanaonu kullast seina enda omaks pidama ja seda kiivalt kaitsma ja hoidma ja seda täiendama kõikvõimalike muude teostega. Mis hetkel sa valima hakkasid, mida sa loed? Tekkisid sul eelistused üsna kiiresti. Jah, üks eelistustes tekkis tänu sellele, et minu ema õppis tol ajal ülikoolis ja sellisel erialal, kus ta kuulas ka Toivo Kuldsepa eesti kirjanduse kursust ja ta kodus rääkis pagulaskirjandusest. Ja kuna minu enda vanatädi oli tollal Rootsis elav pagulaskirjanik nii-öelda siis õige kähku Maklammerdusin sellele teemale ja selle selle teema lipukirjaks võiks olla see, mille ema mulle ühel õhtul ütles. Leegitsev süda üle rahutu vee, mis minu jaoks see on võimas ja äge kujund ja kuna oli tegu Gailiti raamatutega ja ma olin Nipernaadi läbi lugenud, siis ma hakkasin neid jahtima. Ja ma ei saanudki neid kätte enne, kui, kui nad ilmusid nüüd nii-öelda pärast Eesti taasiseseisvumist ja siis ma lugesin nad küll läbi, aga aga see nii huvitav ei olnud. Küll oli aga huvitav see, mis terve laine nagu kaasa tõi, ma lugesin kõik valimatult läbi ja Tartu Ülikooli raamatukogus oli neist mingisugune valik olemas. Näiteks Karl Ristikivi hingede öö oli küll nimekirjas, kuid mitte kättesaadav. Aga midagi oli kättesaadav näiteks mõned Mälgu raamatud või või Arvi Mägi või täna raamatut mul kõik riiulist, ma olen nad kokku ostnud oksjonitelt või, või raamatupoodidest. Aga sellist vaimustust mul nende vastu enam ei ole, aga toona ma lugesin nad valimatult läbi. Ja ma mäletan, Tartu Ülikooli raamatukogus pidin ma võtma kooli direktorilt lubatähe. Ma võin nagu kooliõpilasena minna sinna jahile, siis ja huvitav on see siis, kui ma selle lubada sain sinna tollal siis toomel kiriku alumisel korrusel asunud nii-öelda raamatukogu vastuvõtu läksin siis see mees, kes seal luugis oli, nägime kohe läbi ja ütles mulle kohe näkku, et kui sa mõtled, et sa tulid siia pagulaskirjandust jahtima, siis unusta see kohe ära. Nii et, et ju see soov oli mu näos siis. Need raamatud, millest me praegu räägime, need on enamikus eesti kirjanikud. Sul oli siis eesti kirjanduse vastu suurem huvi, ilmselt kui väliskirjanduse vastu. Eks seal, eks seal kodus oli kõike ja mis mind ka kaasa vist ei Salo oli, oli ajaviitekirjandus vanad, vabariigi aegsed sarjad, looduse kroonine romaan ja tänapäeva romaan, kui ma ei eksi. Ja neid oli ikkagi seal kastide kaupa ja selliste teravate elamuste jahil ma ma lugesin kõik valimatult läbi ja ta ise üritasin siis samas vallas. Ma mäletan, et kusagil viiendas klassis kirjutasin ja õudusromaani tumeorg mis võis olla umbes sellises stiilis, et sel pimedal ööl jõuab Kollaste luukerede karavan hirmu argu üle hirmuoru kajab surma veni võigas karje. Täna on see tund, kuda siirdub ele punase tähe poole. Tema keha katavad kuldsete ämblike karjad, maapind alaneb ja ta kukub sügavik. Ja siis selle raamatu esiettekanne oli kooli kemmer, kus siis oli üks paar kolm poissi, keda ma palusin siis seda kuulama. Ja nad kuulasid, nende hulgas oli ka mu pinginaaber, kellest ka tänaseks on saanud kirjamees või kirjanik. Kaupo pähkel on avaldanud varraku kirjastusel ka umbes sarnase teose selles laadis, mida ma siin tsiteerisin. Võib-olla on oluline ikkagi see, see pagulaskirjanduse joon, kui ma olin juba ehk läbi lugeda saanud Ristikivi hingede öö siis ma jõudsin Rootsi, kus elas vanatädi ja mul oli vanatädile pakk viia ja ma tahtsin teda näha. Keeta Ainver Rootsis avaldada neli-viis romaani, mõned lasteraamatud ja ma laenasin Stockholmi elava sõbra käest jalgratta ja hakkasin sõitma Stockholmi äärelinna, sump perisse mööda üht tänavat. Ja siis pool tundi hiljem olin ma ilmselt mingile kiirteele sattunud. Ma ronisin kusagilt avarii redeli pealt koos jalgrattaga maha ja tulin, tagasikäik ebaõnnestus, järgmine päev üritasin uuesti ja ma jõudsingi Vesi Roosi tänavale, kus, nagu Astrid Lindgreni mõnes jutus elas mu vanatädi keete, kes mind väga sõbralikult vastu võttis ja me rääkisime ikka sugulaste asjadest ja sellest Helme kihelkonnast ja, ja elu saatustest. Aga siis, kui ma sealt vesi Roosi tänav 22, siis lahkusin ja kõik oli hüvasti jäetud, vanatädi oli Ann mulle 500 rootsi krooni, mida juba tugevasti peos muljusin. Mõtlesin kõik, mis sellest saab, siis järsku ja buss. Peatuses seisin ja ootasin bussi ja buss juba tuli. Vanad jooksis sealt majast välja, ta oli tollal võis juba ligi 80 olla. Ja hüüdis mulle ühe sõna või ühe lause, mis mind vapustas, mis oli seotud. Kirjutamisega eesti kirjandusega ja millest ma olen? Olen nagu sellistel käänukohtadel saanud rõõmsalt mõtlemisainet. Ma jätan selle lause siinkohal ütlemata, sellepärast et selliseid saladusi peab hoidma, muidu nad kaotavad jõu. Laadi mis ei näksi? No eks sealt suitsu eksis ja leiva ja leiba satutakse, vainu kaku maalitakse. Maalitakse. Kes need no kes mees ta ei lähe, kas saab või? Kas lääni saab või kui B ja B see ei lähe. Ja meesi või näeb kõige noorem? Noorem ei saa eile eile, eile ja vesi. Ja mesi kõige noorem ta läheb kõige noorem. Et. Läks saunapilte ja läks alla. Et ma läheks alla, õpeta minu. Minu hella venna kui. Kui sina sina ja sina sõidad. Tapeta. Toole. Jõudu. Te kuulate saadet lapsepõlv ja kirjandus ja tänase saate külaline on Juhani Pütsep. Ma tuleks tagasi korra selle looduse jutu juurde, õigemini selle lapsepõlvekeskkonna juurde. Sa mainisid peidut oma jutu alguses, kas kui ma siit praegu niimoodi kuulan, siis mulle tundub, Tartuga seoses on just seesama see suur korter, kus oli palju raamatuid, on jätnud sulle sellise sügava jälje samas kumb siis südamelähedasem paik oli, kas Tartu linn või Peedu? Tundub, ikad Peedusest, praeguseks olen ma kolinud Peedule. Ja toona poisina, kui Tartu Elva susla jõudis Peedu jaama, siis oli mul kombeks tõmmata ennast vanemate kätesse ja joosta minema. Raudteejaamast meie majani oli üks kilomeeter ja ma mäletan seda vabaduse kogemist, vabaduse tunnet, kui ma jooksin vedu, veskitammi, jooksin üles Peedu mäkke ja see tunne on mul tuttav praeguseni. Tavaliselt ma mangusin siis vanemate käest minna jõe äärde. See on siis Elva jõgi, mis seal kaunilt lookleb läbi Peedu. Ja tänini on jäänud mul üks selline paarisajameetrine lõik sellest kaldast, kus ma kogu aeg käin. Lõik, mida ma justkui tunnen, aga ei tunne ka, mis kogu aeg muutub. Elav jõgi voolab mööda ja siis ka muidugi ka püügihuvi küll mitte suurte saakidega ja mina ka kalapüügihuvi istutas mind sinna tundide kaupa istuma, mediteerima ja kui ma mõne mõne viidika olen saanud sealt lapsena, nüüd ma püüa, proovin seal vääriskalu püüda. Toona ma ei teadnudki, et sellised kalad seal ujuvad, ma lihtsalt istusin, kuni siis kostis sealt maja juurest karm hõige ja mind nõuti tagasi koju. Kas olid rohkem selline üksi mõtiskleda, nagu sa praegu selle näitagi töid või olid sa suuresti sihukene seltsiv laps ja kuidas ka raamatutesse suhtumises avaldas, olid sa selline, kes valis ise, luges ise või selline, kes aktiivselt vahetas ja raamatuid ja vahetas ka kogemusi. Ma olin ikkagi suur üksi istuja oma raamatu kuhjaga ja väär tema neid raamatuid ei võtnud, nagu Madis Kõiv, kes pistis raamatu kuuetaskusse, läks kuhugi metsa või rongijaama lugema. Mina lugesin küll Tartu- Peedu rongis 38 minutit ühest jaamast teise. Ideaalne aeg, et millessegi süüvida, õnnis pooltund. Ja lugesin pärast korvpallitrenni. Ma olin kolm korda nädalas trennis, pärast seda oli ma küllalt läbi omadega, aga siis ma võtsin sahvris moosipurgi ja ja heitsin kõhuli voodisse ja seda ma suutsin, et ma siis lugesin raamatuid välja, oma teisi sõpru otsima minna lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud, sest trenn oli päris tõsine. Kestis terve keskkooli aja. Sa oled enda kohta öelnud, et su keel on võro, seto ja mulgi solk. Ma lugesin kuskilt sellise lause välja. Aga milline oli see sinu kodune keel, milleks üles kasvasid ja kas see mõjutab kuidagi ka sinu keelekasutust? Siiani? Jah see lõunaeesti keel või mulgi keel käivitus sel hetkel, kui emaga läksime kõrvas bussist maha. Ema on pärit Helme kihelkonnast, Helme on Mulgimaa õuna Mulgimaa ja millegipärast siis ema hakkas rääkima minuga mulgi keelt, kuigi mina ilmselt toona vastu ei rääkinud ja kindlasti ei olnud see mingi teater või poos. Tema oli jõudnud nendele maadele, kus lihtsalt sellist keelt räägite. Nüüd ma olen püüdnud hakata seda mulgi keelt endast taastama ja Lembit Eelmäega koos me teeme ühte saadet Mulgimaast ning siis ma püüan aga kõnelda seda keelt. Kuisime, lätsime Oldre ja kui, kus me käisime lauda ka tagant suuveerde. Aga Lembit ikkagi ütleb, et see noh, mul on see küll olemas, aga see päris mulgi murre võiks ikkagi nagu veel tugevamini olla teatud kohtades kasutatud. Kuid linnas seda mulgi keelt küll küll suurt järelejäänud sellest kodusest Tähtvere suhtluses vanaema on pärit Hargla kihelkonnast ja kui ma nüüd olen ise ja ühe talukohaga seotud Võrumaal, siis ma olen püüdnud nagu seda kahte asja kokku viia, seda vanaema Hargla päritolu ja seda oma Kärgula kandi pühajõeäärsed kodust. Aga ega see küll õnnestunud ei ole, nii et see võru keel on õpitud seal Kärgula naabrinaise Leida käest. Ja mis see kolmas oli setu, setu setu Zolt. See on tulnud suhtluses turukatega. Jan Rahmani, Harju, Ülle ja Urmas kallaga. Ma ise nimetan seda seto salgiks, aga küllap ta hoopis parem. Kui sa mainisid samuti meie vestluse alguses seda, et et sinu lugemise alguses jõudsid sa juba kirjutada väikese raamatukese, siis praegu armastad sa oma matuid vahetevahel ka ise illustreerida. Kas selline lugemise ja joonistamise ühendamine, kas see oli juba ka selliste varajaste lugemiselamuste ka käis kaasas? Jah, seo algas ühe muinasjutu koduse tööga seitsmendas-kaheksandas klassis või oli see kuuendas kuuenda siis tuli meile Tartu ülikoolist brünett, valge kampsuniga praktikant ja ta andis meile kodus, kuidas on täna üles siis muinasjutu kirjutamise ning lahendasin selle siis just nimelt nii, et maaga illustreerisin selle jutu ja selle muinasjutu pealkiri oli mister rapsu viirastuslik vaim. Ja ühte illustratsiooni ma mäletan, see oli tank mille luugist vaatas välja ja tankitorust lendasid kuulid umbes meloni sarnased. Miks ma seda illustratsiooni mäletan? Hästi, sellepärast et brünett praktikant, kelle kunagi tantsima võtsin, isegi oli sinna mingi juurde kirjutanud. Jama on see küll, kuid mitte huvitav ja seal oli siis selline suur punane kolm ja siis miinus oli nagu nagu tankikuulipilduja valang sealt üle lehe serva. Aga siiski, ma läbisin selle selle ülesande ja selle tantsu ajal, mis, mis võis olla paar aastat hiljem, ta tuli, oli meil mitmel aastal praktikant, ta justkui hütt võttis natuke seda miinust maha, ütles, et noh, et see ei olnud ka nüüd päris nii mõeldud, aga et see oli jube ja kole see kõik see pilt seal ja see lohakas käekiri ja need õudused, mis ma seal kirjeldasin, kuidas hotellid kukkusid kokku ja Nad põlesid ja, ja surnud mehed seal raiusid 11 mõõkadega. Kuid see hilisem illustreerimine oma raamatute illustreerimine on, see on pigem nagu tulnud seoses sellega, et et lihtsamini läbi saada, aga mul on vähe piinlik, kui keegi kunstnik peab nüüd lugema minu raamatuid ohkama, võtma värvipliiatsite karbi, hakkama ükshaaval pilte joonistama. Mulle tundub endale, et et kiirema tulemuse saab siis, kui, kui ma ise selle dushi poti ostan ja vanaisa jäänud, et kätte võtan. Et ajakirjanikuna on küllap sees mingi selline ägedamalt tuksu mootor, mis tahab tulemuseni kähku jõuda. Ja kui siin minu viimase raamatu lauajupi madonna illustreerimiseks ja sõber kunstnik ütles, et järgmine aasta võiks hakata asja vaatama, siis mulle tundus see nii igavikuline tähtaeg, et ma otsustasin selle ise karmilt ja kiirelt lahendada. Kust tulevad sellised stseenid ühe lapse sisse nagu seesama sinu eelpool kirjet kirjeldatud olukordki, millesse suure jämeda kolme said kust kust need mõtet tulla, vaat kus tulevad üleüldsegi näiteks praegugi sinu raamatute tegelased on nendel mingisugune otska kuskil lapsepõlves on neid mingisugune nähtus või loetu inspireerinud. Tundub. Seal on ikkagi selge vahe sellise lapsepõlvepuumõõgaga, relvastatud sõjaväelase rolli ja ja tänase kirjapaneku vahel. Mu ema ütleb selle kohta, et sul õnnestuvad need asjad, millel on elus mingisugune alus. Võib-olla on see seotud siis sellise ajakirjanduse tööga, mida ma olen teinud Postimehes, Eesti Ekspressis ja tõesti, kui ma vaatan neid lugusid, mis ma olen kirja pannud, siis need ei ole muinaslood ala, Harry Potter, vaid nad on algavad ikkagi kuskilt enda enda teedelt, kas sealt Peedult või või sõber jaani juurudest, Vilsandi saarelt. Samas on mulle. Ta on näinud ei tundunud, et ma ise ka teadlikult mängin neid mänge või liigun nende lugude sees, mida ka ei ole veel raamatuteks kirjutatud, et eks see pudelposti väär kestis ju juba nüüd üheksa või 10 aastat. Et mul on ta ikkagi tundunud ka nagu väiksena mänguna. Mis mulle meeldib, mis mu meeli erk hoiab kirjavahetus ühe saksa poisiga, kes elab ühes Kesk-Saksamaa väikelinnas. Selles on minu jaoks mingit sellist põnevust või või ebatavalisust, et mulle ei istunud Käia selliseid kindlaid ja sirgeid radu mööda, mulle meeldib kogu aeg kõrvale põigata ja, ja ise selliseid väikesi lugusid või seiku tekitada. Jah, ja kas pole tegelikult vahva mõelda, et mõnes mõttes olete te ju mõlemad sisemaalt ja ometigi teie ühendajaks sai meri. Jah, ma olen, olen tõesti hämmastunud, et, et just mina sellise pudeli leidsin. Oleks võinud leida 100 korda ennem keegi Vilsandi rannakalur, aga, aga ju ma siis ikkagi ka seda pudelit otsisin või käisin nii-öelda silmad lahti seal rannas just selle selle pilguga. Et minu meelest või nagu ma seal lauajupi madonna ska püüan ütelda, et võib-olla ei olegi just nimelt selle pudeli leidmine kõige tähtsam, vaid just see nii-öelda silmad lahti käike, samasugune lugu võib ju, miks mitte argnedaga Elva jõe ääres ja mõnes Elva jõest ujuvast pudelist. Käisin paar päeva tagasi Elva lasteaias murumuna esinemas viie ja neljaaastastele lastele ja seal ma siis kutsusin üles, vot ma endale Elvast Peedule pudelposti. Ja, aga lapsed võtsid seda tõsiselt ja küsida, et mis nad sinna posti sisse peaksid kirjutama, et ma üldse ei imestaks, kui ma nüüd jälle istun seal oma kalda põndaku peal ja sealt ujub ehkki mööda mõni Elva lapse lisatud limonaadipudel kirjaga. Et mina usun sellistesse pimedasse ja loomulikult, kui ma seda tajun või hoomann, et midagi sellist, võib-olla siis ma haakun sinna, haaran haaran sellest pudelist kinni. Saani rikkuse karju, see ei saa nii peale, aga seda taaniga mai katedraali ja see pote kirjum kariogoida. Ja noh, eksniidistküllaseid küünla helkis vastu helki seal meeli sadulas. Küünaneelised koola küünagarjeio teemas. Ja nakas taluma kulla neidu veel neidu ja need minu siin ujuda. Anna minu Halleeringadel nuusuta minu musta juua kõiguta minu kõrvi. Ja nihukesi puuribamaie kriibastani uuri-le neiu, need agad, aadli ärgu sinu taanios koode ega sinu Kõrbi käigu kõrvad Joscodotteni joojad Thelmiiniseeriveedes. Räägime natukene veel loodusest. Sa oled öelnud sellise toreda lause ja ja vist samasugust pealkirja kannab ka eksinu raamat, mille nimi on 49 aasta aega. Millal sa avastas sinuni jõudis, et Eestis on tegelikult nõnda palju aastaaegu. See on seotud minu õpetaja Kalevi kulliga, kes on biosemiootika professor Tartu Ülikoolis. Ma töötasin tema töörühmas pärast ülikooli lõpetamist uurisime taimi laenatu puisniidul ja seal juba avanesid erinevad aspektid. Selle suve jooksul oli seal valget tolm peade aeg ja olin nastikut teele tulemise aeg. Ja võib-olla tänu sellele mereäärsele paigale. Need ajad tulid seal üksteise sees nagu paremini ja reljeefsemalt välja. Aga kui ma nüüd vaatan oma seda Peedu aeda selle bioloogi pilguga küll juba siis ma näen ka seal neid aegu, et eriti on need ajad eristatavad kevades. Praegu võiks olla ju lume sulamise ajajärk. Ja varsti tuleb lumikellukest aeg, siis tuleb ühel hetkel Peedu nurmenukkude aeg, mis on minu meelest kõige kaunim aeg. Siis järgneb õunapuu õite ajastu, kus ma tahaksin ka kindlasti olla või kohal viibida. Ja siis tuleb sirelite aeg siis minu jaoks tähendab ka suve suve lõppu ja siis on näiteks retsikate aeg algab mis kestab terve paar kuud ja nii edasi ja nii edasi. Et samas need mõnedki aasta aiad käivad korraga, aga on hea nagu neid märgata, jälgida ja tunda, et nad olemas on. Siin linnas on see nagu raskem siin võib-olla kogu aeg üks soolaga lörtsitatud tänavat aeg. Et ma olen kuulnud, et et et mõnes suures linnas jäigi enam linnud akna taga, siinsamas, me istume. Istume siin Riia ja filosoofi nurgal, et kui me siia linnumaja paneksime välja, et siin oleks homne komm, õnnepäev juba meil rasvatihased ja võib olla ka mõni sinitihane. Et me ise ei, ei kujutagi ette, kui väga-väga linnastunud võib mõni teine paik olla. Ja ega need aastaajad ainult ju maas ei ole või rohus ei kasva. Teine väga oluline külg on see, mis üles ülevalpool on. Ja kui ma nüüd õhtul jõuan koju, tulin sealt autouksest välja sissiga esimene pilk taevasse ja seal on lootust, et sa näed taevast. Kindlasti näed taevast ka siis, kui pilves on siin hinnatulede vahel on kuidagi raskem või, või mõttetum ülespoole vaadata. Tänu valgusele. Tõravere observatoorium kolisid Tartust, täheteadlased kolisid ära juba kuuekümnendatel, sest nad ei näinud tähti. Ja nüüd on neil ka Tõraveres juba raskusi, sest maanteed on järjest rohkem valgustatud. Linnad on järjest suuremas tulede kumas. Aga ikkagi me, meil on võimalik näha tähti ja, ja kuud. Et see on mulle küll nagu. Hapnikupadi lausa või ilmselge vajadus, et ma pean vähemalt paar korda nädalas oma asjad nii sättima, et ma jõuan õhtul koju ja istun õuele maha ja mul on aega ülespoole vaadata natuke siis ma saan justkui paremini aru oma rollist universumist. Sa oled valinud lastekirjanikutee, õigemini siis ütleme niimoodi, et mitte valinud selle tee, aga hakanud lastele kirjutama. Miks lastele? Mulle tundub, et ma olen ise kuidagi parandamatult lapselik mulle. Mulle pakub suurt rõõmu näiteks nukkudega tegelemine. Ja seda just nüüd ka keskiias. Mu ema või isa vaatavad võib-olla selle peale teatud sellise hirmuga isegi, et mis siis nende pojaga on juhtunud. Sest koolipoisina ma mängisin ikka püsside ja, ja ja sõduritega. Aga nukud on mind nüüd ümbritsenud, ma olen nendega nagu ma kõnelen näiteks oma koeraga. Ja ma kuidagi ütelda, et ma nüüd mängin nukkudega, et see on nagu ühepoolne mäng, isegi meeldib mulle ütelda. Nukud mängivad minuga. Et see on justkui selline kahepoolne suhtlus. Et võib-olla on see ka nagu omamoodi peegel, millesse ma vaatan, kui ma nendega tegelen. Aga see on jah, võib-olla näide sellest, et, et ma pean ennast kaunis lapselikuks inimeseks ja lastekirjandus on justkui võib-olla ka pisut kergemini võetav või lõbusamini mõõdetav. Hind on justkui peletanud päris nii-öelda suurte kirjanike tõsidus või traagika. Mind ka võib-olla peletavad need teemad, millest ma peaksin siis kirjutama. Mulle tundub, et ma olen ka selles suhtes parandamatu, et ma ikkagi jäängi selliseks Elva jõega kallal pudelposti ootajaks ja seda suure suure mõnuga, et ma ei mul ei ole mingit ambitsiooni kirjutada Taani, mis konkureeriks ei tea kellega. Ma, ma ei oska seda, lapselapse lapselikuks olemise iva endas väga hästi seletada. Mis viibki meid tegelikult minu viimase küsimuse juurde, selle saate nimi on lapsepõlvede kirjandus lapsepõlve teatavasti täiesti defineerimata mõiste, millal ta algab, millal ta lõpeb, õieti noh, algusega on võib-olla lihtsam lõpuga märksa keerulisem nagu ma sinu eelmisest vastusest tegelikult juba aru sain. Sinu lapsepõlv võib-olla ei olegi veel lõppenud või kas sinu jaoks on kasvõi läbi kirjanduse läbi muude sündmuste olnud mingisugune koht, kus sa said aru, et nüüd on lapsepõlv läbi? Ma olen väga tihedas läbikäimises oma koeraga kelle nimi on Saku ja Saku meie juurest Supilinnast tulnud, ise valinud oma tee, tulnud meie juurde Tähtverre ja nüüd olnud meiega vähemalt 10 aastat, et kui, kui vana ta täpselt on, seda ma ei tea. Ta oli juba tulles päris suur koer ja sakut, me oleme igasuguste hellitusnimedega kutsunud noormees ja vanapoiss ja ja nüüd ma panen tähele, et viimasel ajal ma hakkan sakut järjest rohkem kutsuma ikka vanameheks vanur, anur, tule siia. Kuigi ta ei ole mingi vanur, ta on väga äge poiss, siis vaatan, et kuidas siis mind kutsutakse, et siis mõni inimene, ütleb noormees. Aga samas, ega see, et keegi ütleb sulle, noormees ei ole mingisugune lapsepõlvemõõt vaata oma koera, siis ta on igavesti koerust täis, kuigi ma ei teagi, kuna ta on. Ja meil on mõned mängud, mida me mängime, kui me jõuame Peedule. Üks on selline hüppamise mäng, et seal lume peal siis vastastikku vargamäe niiviisi ajame ennast küüru ja hüppame üles, see võib olla nagu mingi selline vanaaegne tants või, ja vanamees on ise selle mängu algataja. No ütle siis ta lapselik ei ole. Nii et võib-olla see võikski olla selle lapsepõlvemõõtmise mõõdupuu, et Kunime vanamehega seda oma tantsu seal tantsime senikaua lapsepõlv veel kestab. Te kuulasite saadet lapsepõlv ja kirjandussaatekülaliseks oli lastekirjanik Juhani püttsepp. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ja tänase jutu tõid teieni Maristombahja Riho Lauri Saar. Uute kohtumisteni. Litter. Otsi paravaid kirjandusilmas.