Tütarlapsed nime, Caroosiga, abi või annemari tantsimas, polkat või valssi, puhkpillimuusika ja hapukapsas. Need on märksõnad laulus, mis väljendab poolehoidu Läänemerest Baieri Alpideni laiuva maa Saksamaa vastu. Sellest ajalooliselt looduslikult ja kultuuripärandist nii rikkast maast püüame meiegi koostada mosaiigi Saksamaa Tšetini millegiga täht meenutab midagi saksa pärast. Päris Saksamaa lääneservas asub üks ajalooliselt tähtsamaid Saksamaa linnuahel. Pilguheit minevikku näitab, et see linn on alati olnud midagi erilist. Siin tundsid end koduselt vanad roomlased, eelkõige tänu termidele. Aachenis asuvad kõige kuumemad allikad, mis jäävad Alpidest põhja poole. Roomlased oskasid Akva Crane'i maasügavusest üles mullitava kuuma vee tervistavast jõust lugu pidada. Kuid nad ei arendanud üksnes intensiivset supluskultuuri, vaid kasutasid 45 kuni 75 kraadi soojaveeallikad ka lahingus haavata saanud leegionäride üles turgutamiseks. Keiser Karl Suur-eluaastat 747 kuni 814 valis aheni oma residentsiks. Tõenäoliselt oli ka selle valiku põhjuseks vesi, sest Karl kasutas allikaid meelsasti ravi eesmärgil alates 18.-st sajandist, saabustija ravile suurel hulgal tolleaegseid prominente. Nimekate külaliste seas oli kuningaid ja keisrit, vürstide ja piiskoppe, riigimehi, kunstnikke, venelasi ja taanlasi, itaallasi ja prantslasi. Aheni keskel vuliseb Eliise allikas, mille vesi pumpade abita ise 1000 meetri sügavuses maapinnale tungib ning mis lõhnab ja maitseb muna järele. Vesi on väga tervislik. Iga külastaja peaks lonksukese rüüpama. Kunstiajaloo huvilistele on ahven paradiis, külaskäik muljetavaldav asse toomkirikusse ja selle juurde kuuluvasse varakambrisse võib kesta tunde. Hiiglaslik jumalakoda, mis kuulub Unesco kultuuripärandisse, on täis arhidoktoonilist eripära ja ajalugu. Oli ju Aacheni toomkirik 600 aastat saksa kuningate kroonimispaik. Sest november 1989 langeb Berliini müür, mis on 28 pikka aastat lahutanud Saksamaa kaheksa riigiks. Idaks ja lääneks. Eufoorias rahvamasse tervitavad linnapea Valter Momper, Willy Brandt ja Helmut kool. See viis šaritee 13. mail 1710 avas Berliinis spando värava juures uksed šaritee haiglakorralduse selle rajamiseks oli andnud Preisimaa kuningas Friedrich esimene. Algselt oli hoone mõeldud Berliinis möllova katkuepideemia karantiinipaigaks. Ent vastavalt imele šaritee tähendab prantsuse keeles ligimesearmastust, sai sellest vaeste ja kerjuste Hospital. 1726. aastal muutus šaritee kogu Euroopas ainulaadseks praktilise meditsiini õppimise kohaks. Teenindades kliinikumina Berliini teoreetilise meditsiini kolleegiumite. Õige pea pärast Berliini ülikooli rajamist. 1810. aastal liideti šaritee ülikooliga ning 19. sajandi lõpul sai sellest saksa meditsiini teaduse keskus. Tee vii Deutschland liit. Kotterhalt Franz den Kaiser sellist pealkirja kandis aastal 1797 Joseph Haydni komponeeritud keisrikvartett Habsburgide valitsejate Su ülistuseks. Aastal 1841 kirjutas August Heinrich Hoffmann selle meloodia laulmiseks kolm värsisalmi, mis algasid sõnadega Deutschland, Deutschland über alles. Luuletaja väljendas nendega soovi, et tollal 39-st suveräänsust riigikeses koosnenud saksa liit saakskord ühtseks riigiks, kus valitseksid üksnes õigus ja vabadus. Laul muutus rahvuslikult meelestatud kodanluse seas populaarseks 19. sajandi teises pooles. Seda lauldi prantslaste vastu sõdides ja ka esimese maailmasõja päevil. Aastal 1922 kuulutas president Friedrich Robert selle Saksamaa rahvushümniks. Natsionaalsotsialistid, kes 11 aastat hiljem võimu haarasid, laulsid algtekstist vaid esimest salmi ja liitsid sellele fašistlikud võitlus, värsid. 1945. aastal keelasid fašistliku Saksamaa purustanud liitlasväed selle laulmise. Pärast sõda kuulutati välja konkurss riigile uue hümni leidmiseks, kuid midagi sobivat ei andnud ja kuna rahva seas elas ammu armsaks saanud meloodia edasi kinnitas 1952. aastal liidukantsler Konrad Adenauer Deutschland liidi rahvushümniks korraldusega, et lauldakse vaid selle kolmandat salmi. Nii tegid ka saksa liidupäeva saadikud, kui langes Berliini müür ja Saksamaa sai taas ühtseks riigiks. AS pain igast Saksamaa toitlusettevõttes, kus pakutakse saksa kööki, on menüüs kindlasti säärane roog nagu Ice Paint, millel eesti keeles täpset tõlget polegi pakkuda, kuid kohe kuulete, mida see endast kujutab? AIS painan seajalg, täpsemini seakints, mis on eelnevalt soolatud, siis keedetakse loorberilehtede ja nelk pipraga, serveeritakse aga koos hapukapsa-hernepüree kartulitega. Kartulid, olgu siis keedetud, praetud või friteeritud, on saksa praadide juures väga levinud lisand. Viimasel ajal sobivad paljud sööjad siiski ka riisi või makarone. Traditsioonilises saksa köögis pakutakse ka kindlasti selliste asja nagu glösse. Baierimaal ja Austrias tähistatakse sama toitu sõnagagnüüdel. Äraseletatult on tegemist kartuli klimpidega. Berliinlased kutsuvad teinekord seda toitu kaaperliiner šnaudse tõlgituna Berliini koon ilmselt klimpide pikliku kuju pärast. Perenaistele olgu siinkohal ette loetud täpne retsept. Vaja läheb üks kilo keedetud kartuleid, veerand kilo kartulijahu, üks muna, soola, riivitud muskaatpähklit, umbes veerand liitrit kuuma vett. Kartulid koorida, purustada kahvliga või riivida jämeda riiviga. Lisada kartulijahu, maitseks soola ja muskaatpähklit. Seejärel lisada muna, jääb esinemised, kui ta kõik ühtlaseks massiks. Sellest vormide klimbid ning panna need soolvette tasakesi keema. FF VII Fischer, Veronika. Šansoone ja muusikalisolistina Dresdeni muusikakõrgkooli lõpetanud Veronica Fischer on üks nendest vähestest endisest Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit lauljannadest, kes on suutnud edukalt läbi lüüa ka pärast Saksamaa taasühinemist. Tema diskograafias on juba 16 plaati ja kontsertturneed on tal alati põhjust rõõmustada arvuka kuulajaskonna üle. Kehvi klaasterlen Šbiil. Herman Hesse ja hakkas seda raamatut kirjutama juba 1931. aastal. Käsikirja lõplik variant valmis 1942. aasta aprillis. Paraku seisis käsikiri seitse kuud Berliinis kirjastuses. Ent vaatamata kirjanikust sõbra hea mainega kirjastaja Peeter Suur Campi pingutustele ei õnnestunud teos Saksamaal trükki anda. Niisiis ilmus klaaspärlimängu esmatrükk Zürichis 18. novembril 1943. Tagasihoidliku kujundusega väljaandest jõudsid vaid vähesed eksemplarid Saksamaale, kus need tõelise rariteedina käest kätte edasi liikusid. Alles kolm aastat hiljem ilmus teos lõpuks kirjaniku sünnimaal. Samal aastal 1946 sai Herman essee oma elutöö eest Nobeli kirjanduspreemia. Klaaspärlimängu võib pidada kvintessents, milles olemas kõik ESC loomingu põhiteemad. Samas on selle kõrgstiilis kirjutatud mahuka teose sügavuste komplekssust üsnagi keeruline interpreteerida. Raamatu reaalseks lähtepunktiks on mõistagi Saksamaa poliitiline situatsioon alates esimesest maailmasõjast, eriti aga fašistliku diktatuuri ajal. Kirjanik püüdis anarhias laguneva maailma vastukaaluks luua mõõduka vaat vaimse korra provintsi vastandada kaosele kosmost. Utoopiline tuleviku provints. Kastaalija pidi olema ideaal sajanditeks koht, kus hoitakse muu maailma allakäigu kiuste alles inimkonna vaimupärandit sünteesides kõikidest teadustest ja kultuuridest. Universaalse universitas litter arumi. Selle vaimse eksklusiivse ordu keskpunktist seisis klaaspärlimäng vaimu ühtsuse sümbol, mis hõlmas kõiki kunagi mõeldud ideid, kunsti, kultuuri, intellektuaalset pärandit üleüldse. Esmakordselt kõlas ansambli Vildeckerhetskuben laul südameke 1990. aastal ning muutus peagi tõeliseks Uurburmiks ehk muusikapalaks, mis jääb kiirelt meelde ja mida mõnus kaasa laulda. Tänaseks on selle lauluga müüdud juba rohkem kui kaks miljonit plaati. I-VII isoleerklasse helkaltult HS hoone Fourier one I S. Hoiab kuuma ja külma ilma tule ja jääta. Lühidalt ja täpselt võtab see reklaamlause aastast 1907 kokku tol ajal nelja aasta vanuse novaatorliku leiutise termose omadused. Üks ja see sama anum võib säilitada nii soojust kui ka külma ning reklaami kohaselt seetõttu igale kultuursele inimesele asendamatu. Leiutas selle külma ja soojahoidja pudeli 1903. aastal klaasinstrumentide ehitaja Reinhold Burger. Esimesel oktoobril teatab ta patendiametile oma leiutisest ja laseb selle kaubamärgi termos nime all registrisse kanda. Kuuma ja külmahoidmispudeli eeliseid oskasid sajandi alguses hinnata eelkõige kodanlus ja aadelkond jahil käies auto ja õhupallisõidul ringreisil olles. Burgeril oli aga suuri raskusi oma toote turustamisel. Nii ta siis müüski patendi 1990. aastal termose aktsiate seltsile ja kompaniile American thermast. Varsti peale seda hakkasid ameeriklased termoskanne tööstuslikult tootma ja teenisid miljonilise kasumeid. Termose kaubamärk aga kuulub praegu ühele jaapani firmale. Saksa termose tootjad peavad oma toodangut müüma nimetusega isoleerpudel. J Vii, Jaan Friedrich Ludwig. Berliinis Haasen haide rahvapargi juures seisab vana võimas tamm. Nagu ütleb mälestustahvel, märgistab puu saksa võimlemise sünnipaika. 18. juunil 1811 avas võimlemisõpetaja Friedrich Ludwig Jaan siin Berliini ja kogub reisima esimese avaliku võimlemisväljaku. Sirutusharjutusi olevat Jaan oma õpilastele tammeokstel õpetanud, kuid ta töötas välja ka mitmeid võimlemisriistu, näiteks hobuse, millel oli tõelistest hobu jõhvides saba. Tol ajal aga ei tegelenud võimlemisega lõbu pärast. Kehalised harjutused olid üks patriootilisi kasvatuse vorme ja arendas võimlemist kui kehalist ettevalmistust vabadussõjaks Napoleoni vastu. Oma raamatus saksa võimlemiskunst kirjutata. Seni, kuni inimesel on keha, milles pole jõudu ega tugevust, sitkust ega vastupidavust, osavustega terasust, kuni seon, vaid olematu vari. Seni peab võimlemine olema inimese hariduse peamine osa. Võimlemistund sai Preisimaa koolides kohustuslikuks aastal 1905 ka viik, karneval. Karnevalihooaeg ehk viies aastaaeg algab Saksamaal traditsiooniliselt 11. novembril, lõpeb vastlapäeval. Kõige kuulsamad on kahtlemata Kölni karnevalid. Noorte inimeste jaoks on 4711 eht Kelniš vasser, ehtne Kölni vesi, maailma kõige ebapopulaarsem parfüüm. Selle pudelike pesitseb kas vanaema redikalis või on lükatud vannitoa kapi kõige tagumisse nurka. Sest sama muutumatu kui parfüümi retsept olnud läbi aegade ka selle pakendi kujundus. Pudelivormi kujundas aastal 1839 Molanuse nimeline kunstnik, kes varustas sellega türkiissinise kuldse ümbrislindiga. Niisiis juba rohkem kui 160 aastat on sellised Kölni vee pudelikesed tarbijat meelitanud. Oma populaarsuse tipul oli eht Kölniš vasser teise maailmasõjajärgsel ajal mil seda tituleeriti saksa naiste lõhnaks. Ell Vii Lorelay. Reini jõe org on maastikuliselt üks kaunimaid paiku Saksamaal. Läbi sajandite on selle romantiline õhustik inspireerinud filosoofe, luuletajaid, kunstnikke. Kõige kuulsam lugu käib kaasas Loore lai kaljuga. Legendi järgi istuvad seal kaunitar, kes jõel sõitjaid hukatusse meelitab. Igal aastal saabub kogu maailmast ümmarguselt pool miljonit inimest, et näha seda kaljut ja kogeda ise, mida tähendab Reini romantika. Heinrich Heine 1823. aastal kirjutatud luuletusest on juba ammugi saanud saksa rahvalaul. Poeedil seisis seda kirjutades ilmsel samuti silme ees Reini jõekaldakalju. Inspiratsiooni võis pakkuda ka Clemens Brentaano, kes oletatavalt esimesena pani 1801. aastal kirja loo imeilusast Lorelayst. See jutustab noorest pikkade kuldsete juustega neiust, kes istub ülal kaljul ja meelitab jõel sõitjaid hukatusse. Nimelt selle kalju juures on jõgi väga raskesti läbitav ning kui laevnikud oma aluse juhtimise unustavad ja kaunistada Orelaid vaatama jäävad, juhtubki traagiline õnnetus. Kes siiski pole vaid legend laevnike hukutavast neiust ainus, mis turiste kohale meelitab. Kogu Reini jõe org võlub oma romantilise atmosfääriga. Kiltkivikaljudel avaneb suurepärane vaade Reini keskjooksule ümberkaudsetele, viina puistandustele ja väikesele Sankt koharshauseni linnakesele. Ent laevareisil jõutakse Kuulsa kaljuni ja valjuhääldit, kõlab tuntud laul. Hakkavad uudishimulikud pilgud ikka Loore laid otsima. Olid arvutud turistid seda asjatult teinud. Isegi Ameerika Ühendriikide ekspresidendiproua näen sireiga olevat olnud pettunud, et mööda Reini sõites Lorelaid ei näinud. 1983. aastal olukord paranes. 132 meetri kõrgusele kaljule paigutatigi pronkskuju. 3,3 meetri kõrgune ja 850 kilogrammi raskune Loore lai. Emm martsipan. Selle idamaise maiustuse tõid keskajal Lüübekisse meremehed tänapäeval martsipan niukse hansalinna sümbolitest Lübecki vanalinnas klassikaliselt kaunis martsipani kaupluses võite saada teada huvitavat. Neid fakte selle suupärase maiuse ajaloost maiustada, koha peal, joosta martsipani söödava suveniirina kaasa müüjana seletavad meeleldi, mida kõike siin martsipani tehakse. Mina ja tema bändi jõudsid maailmahitti tabelite tippu aastal 1983 lauluga naine nüanssis luht, balloon 99 õhupalli. Olete aastatega kinnistanud leinama staatuse populaarseima saksa lauljannana. Üheksakümnendatel aastatel alustas ta soolokarjääri ning Ambopulaatide kõrval salvestanud ka palju lastelaule. Viiendal märtsil 1922. aastal esilinastus Berliinis Ekspressianistlik fantaasiafilm Nosferaatu õuduste sümfoonia sele lavastaja Friedrich Wilhelm Murnao oli filmi loomisel kasutanud Pramshtokere romaani Dracula kuid ilmselt autorikaitse ette kirjutamisest mööda hiilimiseks andnud oma loodud tegelastele teised nimed. Niisiis on Nosferaato tuntud vampiiri eeskujul surematu, kes otsib endale aina uusi ohvreid, rahuldamaks oma himu inimvere järele. Murnov on filmiajalukku läinud loojana, kes oskas luua reaalses keskkonnas õudusi ja üleloomulikus atmosfääri kasutades selleks mustvalgeid, foone, negatiiv ja multivõtteid. Kannuschweraato kummituste loss oli päriselt olemas mitte filmi jaoks ehitatud kulis. Murnov linateosest sai ka aastakümneteks vampiirifilmide etalon. Nii Oktoberfest. Kahtlemata võib rääkida maailma suurimast rahvapeost, kuna külastajate hulka loendatakse miljonites ning pidu on peetud juba rohkem kui 170 korda. Algus oli aga Oktoberfestile hoopiski aadellik. Nimelt aastal 1810, seitsmeteistkümnendal oktoobril korraldas Baieri kuningas Maximilian esimene oma poja Ludwigi ja tema värske abikaasa Therese jaoks tohutu pulmapeo millele oli kutsutud 40000 külalist. Pidu kestis viis päeva järjest. Üheks külaliste kostita jääks oli ka Müncheni pruulikoda. Muide, kaks aastat pärast esimest pidu hakkas Müncheni õllepruulikoda ka erilist Oktoberfesti õlut pruulima mis oli sügavkuldse tooniga ning vürtsika ja suurema alkoholisisaldusega. Esimese Oktoberfesti kõrgpunktiks oli hobuste võidusõit, mida peeti linna servas aasal. Seda kohta hakati pruudi auks reisijani Miiseks ehk Therese aasaks kutsuma. Sealsamas kohas ongi juba aastakümneid Oktoberfesti korraldatud. Tõsi, sinivereline Therese on küll juba unustusse vajunud ja tänapäeval kutsutakse seda paika lihtsalt viisin aas Oktober festiks püstitatakse aasale tohutu suured õlletelgid, suurim neist mahutab korraga 10000 õllesõpra. Igast telgist mängib tuju tõstmiseks kapell, kuid sageli on sellel tegemist peokülaliste lärmist üle kosta. Keskmiselt voolab janustest kurkudest alla viis miljonit liitrit õlut. Selle kõrvale süüakse ära 350000 grillkana, 50000 seajalga ning 80 vardasse aetud härga. Vip happenburg. Idüllilist pappenburgeemslandis nimetatakse naljatades Saksamaa kõige lõunapoolsemaks meresadamaks. Põhjust on selleks andnud Mayeri laevatehas unelmate laevade valmistaja sügaval sisemaal. Selle hiiglaslikus tootmishallis tehakse paljude pealtvaatajate silme all luksus lainerite kallal usinasti tööd. Ja see infokeskuses saab publik lai ekraanilt jälgida, kuidas ookeanihiiglane vöörist ahtrini valmib. Veel enamgi, audiovisuaalne meedia ning arvukad fotod kirjeldavad muljetavaldavalt, mida kõike tuleb teha enne, kui superlainer merre lastakse. Kui tahate teada, kui mugav on lõbusõidulaeval elada, aga võib seda proovida originaali järgi ehitatud luksuskajutis. Pikkade traditsioonidega Mayeri laevatehase on kahtlemata Paapernburgi turismimagnet laevahuvilised saavad peale Muuga teada, millal megalaevatehasest Põhjamere poole teele asuvad. Siis avatakse hiigelhalli uksed ja suured lainerit veetakse ettevaatlikult kitsale emsi jõele. See on unustamatu elamus. Pole siis ime, et iga laeva vettelaskmise aegu valitseb linnas tõeline rahvapeomeeleolu. Suurte purjelaevade ajastul seilasid pappenburgi laevad ja meeskonnad Lõuna-Ameerikasse välja. Selle aja sümboliks on Brick Fride riike. Üks seitsmest pappenburgi vaiksetel kanalitel seisvast muuseumi laevast. Kena kahemastiline on ankrus raekoja ees, kellel soovi, võib tema pardal ka abielusadamasse purjetada. Viiquants Johann Joachim. Johani ahjungwanss kuningas Friedrich teise õue muusik ja helilooja kuulub 18. sajandi flöödivirtuoosi ide hulka. Muusikateoreetiline kirjutis flöödi mängimise metoodikast võimaldab tänapäevalgi tolle aja musitseeris praktikat jäljendada. Konstegi flöödi juures ka olulisi mehaanilisi täiendusi lisas teise klapi ja leiutas seadeldise, millega saab flööti häälestada. Tema muusikalises pärandis on ligi 300 flöödikontserti. Vahetame plaati, Ervin Rammstein. Kui ta naine ta ei ta. Raskerokibänd Rammstein hakkas tegutsema 1993, kõik liikmed olid tegevad Ida-Saksa pumpuusikasteinil. Nende laulude sõjakad testid võimsalt bürošeud kontsertidel ja ekspressiivne esinemisviis on andnud alust väidetele, justkui oleks tegemist neonatsidega. Läbi aastate on Rammsteini liikmed seletanud, et nad on apoliitilised muusikud oma maailmavaatelt, aga pigem vasakpoolse sellest loonud ka laulu, mida praegu kuulete. Ei. Rääkida ta ta. Ta. R v raistaksitkeboide. Viiendal detsembril 1894 paigaldatakse viimane kivi Berliini ühte markantsemaid ehitisse riigipäevahoonesse. Uus barokne liivakiviehitis on isegi suurte mõõtmetega harjunud Berliinis erakordne. Ligi 140 meetrit pikk, rohkem kui 100 meetrit Tai kuppel ulatub 75 meetri kõrgusele. Arhitekt Paul Vallo on selle kavandanud kui riigi sümboli. Neli võimsat nurgatorni pidid sümboliseerima nelja Saksa kuningriiki. Baieri Württembergi on ohverit ja Preisimaad. Keiser Wilhelm esimesele polnud aga uus parlament sugugi meeltmööda ja seepärast lasi ta nende hoone paigutada linnasüdamest võimalikult kaugele brandenburgi väravate taha teisele poole sprei jõge. Vastvalminud hoone sai ka kohe kriitika osaliseks, olevat liiga imposantne, toretsev üle pakutud ja mõjuvad lausa monströösselt. Ning kui hoone käiku läks, juhtus päris sageli, et parlamendisaadikud ei leidnud istungitesaali üles kuna maja sisemus oli oma mitmete tasapindade ja ühendusteedega niivõrd segadusse ajav. S v juppe? Tänapäeval ei mängi supp sakslaste menüüs erilist rolli. Varasematel aegadel kuni 20. sajandini oli aga supp sakslaste toidulaual väga tähtsal kohal vaestel peredel lausa ainsaks söögiks päeva jooksul. Vanasti olid supika hoopis tummisemad ja sisaldasid rohkem tihkeid koostisosasid. Seetõttu on jäänud saksa keelde päris palju supiga seotud kõnekäände, mida siinkohal paslik seletada. Supi vaatab rohkem silmi, kui supist vastu vaatab. Silmade all on mõeldud rasvaringe ja kui need ikka vähe oli, siis oli supp väga lahja ega täitnud kõhtu. Supist juuksekarva leidma, see tähendab, et üldiselt hea asja juurest leitakse midagi, mis sellega kokku ei sobi. Kellelegi supi üle soolama nii öeldakse, kui kellelegi plaanid, luht aetakse. See ei tee ka suppi enam rasvaseks, ehk sellestki pole enam abi. Eesti keeles ütleme, et keerab ise endale supi kokku, sakslaste väljendi mõte on sama sõna ain. Broken tähendab aga, et supi sisse budistatakse leiba ning sellist suppi loomulikult keegi teine enam sööma ei hakka, vaid see tuleb endal ära süüa. Vii trabant. 30. aprillil 1991 kell 14 51 sõitis Twicous sakslasel ringi autotehase montaazihallist välja viimane valminud trabant ehk nagu sakslased seda hellitavalt kutsesid. Trabi. Seda saksa demokraatliku vabariigi kurikuulsat automarki oli 34 aastaga toodetud rohkem kui kolm miljonit eksemplari hoolimata sellest, et lääne pool ei peetud seda üldse autokski. Sakslane ringi autotehases loodi küll prototüüpe, mis oleksid lääne autodega igati võistelda suutnud, kuid seeriatoodangusse ei läinud need kunagi, kuna riikliku poliitika kohaselt pidi sotsialism läbi saama ühiskondliku transpordiga. Isiklik sõiduauto. See oli kurjast. See oli midagi kapitalistliku saatanliku. Idasakslastel olid rabi ometigi ihaldusväärne objekt, mille omandamiseks pidi endises sotsialistlikus plaanimajandusühiskonnas 10 aastat või kauemgi järjekorras olema. Pärast Saksamaa taasühinemist hakkasid mürisevad ja sinist suitsu välja ajavad rabandid üsna kiirelt tänavapildist kaduma. Siiski sõidab neid praegusel ajal umbes veel 200000 eksemplari tingi. Nende juhtide lohutuseks olevat see, et pärast surma pääsevad nad kõik paradiisi. Sest põrgu on nad juba Trabi roolis läbi teinud. Saksamaa 2005. aasta lind on ter, Uhhuu kassikakk. Kassikakk on Euroopas elutsevatest kakulistes suurim kõvera noka ja jõuliste küüniste pärast nimetatakse teda sageli öökulliks kuigi tegelikult pole ta kullilistega lähemas suguluses. Nii linnu nimetus saksa keeles ter uhuu ka ladinakeelne liiginimetus Puubo Puubo kirjeldavad kassikaku õõnsavõitu hüüdu mis juba ammustest aegadest armastatud motiiv muinasjuttudes ja õuduslugu. Öiselt vaikses metsas on eriti kevadisel paaritumise ajal aga sügiseti kassikakud ja hõiked kaugele kuulda. Kassikakk on paigalind, kelle leviala ulatub Põhja-Aafrikast üle Euroopa edelaosa, Siberi ja Lõuna-Hiina kuni Vaikse ookeani lõuna pool ka Indiasse. Saksamaal oli kassikakk varem kõikjal levinud linnuliik. Teadlased on välja selgitanud, et 19. sajandi algul pidi siinses keskmäestikus elutsema üle kahe ja poole 1000 paari. Peamiseks põhjuseks, miks möödunud sajandi keskpaigaks kassiga, kuid Saksamaal peaaegu kadusid Peetakse maa Elitrifitseerimist, elektriliinid ja ka väga tihedaks muutunud autoliiklus ohustavad linde tänapäevalgi, kuid tänu väga sihikindlalt läbi viidud kaitsemeetmetele on õnnestunud kassi kakkude populatsioon Saksamaal taas ellu äratada. Seda Pariisis sündinud Itaalia päritolu daami on kutsutud naissoost Saksa majandusimeks, kuna oma särava naeratusega ning eksootilise sarmi ja antlikkuse seguga kehastas ta sõjajärgsele sugupõlvele saksa voorusi, kohusetunnet ja korral Rikkust tolle aja unelmaid ja tagasi löökegi. Kuigi teda nimetatakse Saksas laagristaariks, laulab valente lausa 12. keeles Saksamaa, nagu omistanud talle kõrge riikliku autasu, liidu teeneteristi ja maineka eest sai auhinna Eho. V-VII Vainastasin Markt. Kui päevad muutuvad üha lühemaks ja aeg-ajalt puistab taevas lumehelbeid, on Saksamaal käes aega avada jõuluturud. Kuused Nürnbergi jõuluturgu Krist kindlasti mark on esmakordselt mainitud ürikutes 1628. aastal kui Dresdenis Tritsel Markt stritsli turg on veelgi väärsem ja selle toimimine on dokumenteeritud aastal 1474. On teada, et algselt müüdi osteti jõuluturul vaid pühade praadi, mida söödi siis piduroana pärast advendiaegset taastumist. Ajapikku aga tuli turule kaupa juurde alates 1474.-st aastast kastritsel, mille järgi treesteni jõuluturg hiljem endale nime sai. Stritsel polnud aga algselt üldse mitte see pagaritoode, mille, nagu meie seda tunneme. Keskülemsaksa keeles tähistati sõnadega stritsel või struudel lihtsalt vaeste inimeste küpsetist, mis oli tehtud jahust, lärmist ja veest. Kulus mitu sajandit, enne kui sellisest stritslit sai suurepäraselt maitsev ja nüüd juba laialt tuntud, väga rammus rosinasai Dresdenis tollen. Aastal 1730 küpsetati Dresdenis kuurvürst August tugeva korraldusel hiigeltolle. See oli 18 küünart pikk kaheksa küünart lai ja kaalus 1,8 tonni. Saiast said osa 24000 inimest. Seegi sündmus on sünnitanud traditsiooni. Nimelt igal aastal peetakse treesteni jõuluturu teisel laupäeval dollani pidu. 1659. aastal otsustas Dresdeni linna et nende jõuluturule võivad ka mujalt pärit käsitöölise talumehed oma kaupa pakkuma tulla. Seda luba kasutasid peagi maagimäestikumeistrid saabudes turule oma traditsiooniliste pähkli Burajatega puidust jõulupüramiididega ja suitsuküünlamehikestega. Neid tüüpilisi Saksimaa suveniire seab Dresdeni jõuluturult osta muidugi tänapäevalgi. Otse loomulikult kuld on lettidel ka suur valik kohalik küpsetisi ning igas vormis ja suuruses jõuluvorste. Selleks, et turul ringi jalutades ja sisseoste tehes külm naha vahele ei poeks, tuleks end vahepeal ka hõõgveiniga soojendada. Kõige populaarsem on rahva hulgas marjaveinidest segatud saksi hõõgvein, kuid pakutakse veini mitmesuguste vürtsisegudega. Yks viiksanten. Vanad roomlased on Saksamaal, läheb palju jälgi maha jätnud. Üks Paikus nende kunagisest argipäevast kõige parema ülevaate saab, asub Alam-Reinimaal. Markustatooniusi Jukundus imestaks Rooma linnast koloonia ulpijad rajana Antoni lähedal, mille Rae ratta peaaegu kahe aastatuhande eest oli kumavad üle sakilise linnamüüri serva jälle valged templi sambad. Amfiteatrist kostab taas aplaus ja külalislahke võõrastemaja korstnast tõuseb suitsu. Seanxanten 1977. aastal rajatud arheoloogiapark, kus uuele elule on äratatud maala, millele keiseltra Jaanus rajas Kölni ja Trieri järel tähtsaima Rooma riigi koloonia põhjas. Xantoni arheoloogiapark on kogu Euroopas eeskujuks, kui tegemist on antiiksed majade, templite ja kaitsemüüride restaureerimise või nende teaduslikult täpse uuesti ehitamisega. Külastajad saavad kas Antonis sõna otseses mõttes vanade roomlaste jälgedes astuda. Liivased jalutusteed järgivad täpselt antiikse linna tänavaruudustikku. Saledad pärnad seisavad just seal, kus kord toetasid sambad varju pakkuvat katust kuid peamiseks atraktsiooniks ank santeni, 73 hektari suurusele maa-alale ehitatud hooned. Osaliselt rekonstrueeritud amfiteater, Vahemereäärse kujundusega võõrastemaja, mille menüüs on antiiksed, retseptide järgi valmistatud toidud. Imposantne rohkete sammastega sadama teem, Opel ja kaitset pakkuv linnamüür mille varjus elas teisel kuni kolmandal sajandil umbes 10000 kodanikku. Lisaks sellele on siin hea võimalus heita üle arheoloogide õla pilk väljakaevamistel. Üheks näiteks. Nende viimase ajatööst on võimsad termid, mille vundament on näha klaasist ja terasest kaitseehitise all. Tundlik konstruktsioon aimab täpselt järele supelasutuse mõõtekuplid, võlve, jagatuseid y VII. Siinkohal jään oma tähestikuga küll jänni, sest see täht on saksa keeles sama võõrast kui eesti keelestki ning sellega algavad vaid üksikuid laensõnad, mõisted näiteks jänki jooga või jogurt. Ehk tasub aga meelde jätta seltskondlikust vestlusest teinekord tarvitatav ütlus. Nimelt kui räägitakse meesterahvast, kelle nime ei teata, siis öeldakse tema kohta herr yks tundmatu naisterahvas, tema seltsis on aga frau y. Zedd viitsu House kuigi sakslased väga meeleldi rändamas käivad, on kõige parem ikka olla oma kodus tsuh ause. Seda kinnitab kohe ka kantsler Schröder. Lauljaks polnud meil siiski mitte kantsler ise, vaid tema imiteerimisega kuulsaks saanud noormees Elmer prantsussaade Gershaugust laul pärineb ja kus saksa riigimehed pehmete ja karvaste üles astuvad. On tõestanud sedagi, et sakslase peavad lugu heast huumorist ja oskavad iseendagi kulul nalja teha. Sümpaatia ka selle rahva ja Saksamaa vastu koostades kõlanud saate Piret Pääsuke Abiksoli tiivika Ludvig ja Tõnis direle. Saade valmis koostöös raadiojaama kahteutschevelle.