Tere hommikust, on pühapäev, 29. märts ja Eestimaa tähistab täna oma armastatud presidendi Lennart Meri sünniaastapäev. Jutusaade on selleks puhuks aga tulnud turvaliste koduseinte vahelt välja Varakevadise Elvasse külla mehele, kes on pikki aastaid olnud Lennart Merelähedane sõber. Tere hommikust, Kaalep. Kui ma teile helistasin ja me selle intervjuu asjus kokku leppisime, siis te ütlesite, et te tulete väga õigel ajal, sest ma just kirjutan Lennartil mõeldes luuletust, mis sellest luuletusest siis nüüd õigupoolest sai. Tegelikult pidi täna olema esmaettekanne. No ma ei jõudnud seda nii kiiresti valmis, kui ma arvasin. Luuletusega on niisugune asi, et seda plaani järgi ei saa ikka päriselt kirjutada. Peab olema inspiratsioon, nagu öeldakse. Ja see ei tule tellimise peale. Ma olen kirjutanud küll luuletusi kindla plaani järgi, aga siis on kindlaplaanile lisaks tulnud ka inspiratsioon, aga seekord ma seadsin vist nõudmised liiga kõrgele, ma tahtsin ilmtingimata kirjutada head luuletust, aga niisugust korraldust ei tohi luuleta ta endale ise teha. Selle vea ma tegin. Lõpuks on ta nüüd valmis küll, aga, aga võib-olla ilmub ta pigem ennem trükis, kui, kui ma jõuan teda kuskil avalikult ette kanda. Te ütlesite, et teil on Lennart Meriga seoses mitu niisugust. Ma ei saa öelda, et asja õiendada, aga et teil on asju öelda, mis võib olla ja raadio kuulajatesse teistes inimestes kutsuvad esile niisuguse soovi vaielda. Ja, ja teeme selle asja kohe, saate alguses selgeks kuidasmoodi me seda Lennart Mere nime siis tänases saates Me anname või kuidas teie tahaksite seda käänata. Selle asja on ära otsustanud juba mitu 1000 aastat tagasi eesti rahvas või meie esivanemad, kes võtsid tarvitusele sõna meri, mille omastav kääne on mere ja sealt edasi teised käänded merele, merega ja nii edasi. Me ei saa kõnelda Lennart Merist. Kui talle Hinglane ja tema nimi oleks meri, mis tähendab rõõmus inglise keelest, siis muidugi siis kõneleme Meris ja, ja pühendame oma mõtted Merile, aga kuna tegemist on merega ilus vana eestikeelne sõna juba, kui sa arvatavasti laenatud, siis kääname teda nii, nagu see loomulik on. Nimedega on üldse nii, et kui käänamine on loomulik ja niisamasugune nagu vastava limi sõnal ja loomulik ja lihtne, siis ei ole mingit põhjust valesti käänata. Kunagi Gustav Suitsu julges, oli ju tark mees, tekkis ka hull mõte, tema nimi tuleks käänata, suitsi, suitsi, luuletused, kõnelda Gustav suits ist no ei läinud läbi. Aga nüüd Merist kõnelda on nagu lihtsam ja täiesti eesti keelevastaselt on, on see hakanud levima, kui Lennart ise elab ja ma saaksin talle seda kõneldamis, ma praegu siin räägin, siis ta oleks sellega kindlasti nõus oma liberaalsusest ta enne surma ei jõudnud selle probleemiga tegeleda ja ja, ja selle tõttu see Merist Merile võimalus kahjuks levima on eesti keele vastane. Ja teine asi, ma ei ole päris nõus sellega, et Lennart Mere nimi antakse Tallinna lennujaamale, Tallinnas on üksainuke lennujaama ja milleks talle veel lisada nimi? Pariisis on mitu lennujaama. Et üks neist on saarelt kooli nimeline. Washingtonis on mitu lennujaama. Et üks neist on ka Kennedy-nimeline täiesti loomulik. Kui Tallinnas oleks, oleks, ütleme, kaks kolm lennujaama, siis neid võiks ju üks olla Lennart Mere nimeline. Aga ühe puhul on see natuke imelik, et sinna asetatakse Lennart Mereskulptuure ja pildid. See on muidugi väga ilus ja selle poolt olen ma täiesti, aga nime panemine lennujaamale, olgugi meie lugupeetud valitsus, otsustanud seda teha, ei ole õige tegu. Pealegi, siis tekitab see palju segadust. Kui inimesed hakkavad rääkima, et ma lähen mere kaudu siis tekib hoopis sadama mõte. No ja muidugi ikkagi ütlevad Tallinna lennujaama kaudu sõida Tallinna lennujaamast edasi ja nii edasi ja ei, kõnekeelde ei lähe see niikuinii läbi, nii et seal on puhtformaalne akt, millel erilist mõtet ei ole. Mina olen ammu soovitanud, et kui Lennart Mere nimi millelegi panna, siis võiks olla Nõmme gümnaasium, mis on väga teenekas Eesti haridus- ja kultuurielus olnud ja selle Lennart Meri omal ajal lõpetas ja säält muuseas sai ta kaasa ühe keele. Ta oskas juba koolipoisi jaoks väga erakordne, oskas juba lapsepõlvest saksa ja prantsuse keelt küüditatud õppis ta ära vene keele, kõik need kolm olid tal väga heal tasemel käes ja Nõmme gümnaasiumis õppis ta juba viimase aastaga väga hästi ära ka inglise keele. Kõiki neid on tal elus vaja tulnud ja, ja tema suur keelav andekus andis talle võimaluse neid ka tõesti kõrgtasemel kasutada. Ma tegin endale niisuguse väikese plaani tänaseks seda saadet tegema tulles, et et ma ei raatsi siin teie juures olles rääkida selles saates ainult Lennart merest. Et ma tahaksin natuke rääkida ka teist, et, et üritame kahe peale teha selle saate teie sõprusest ja siis kahest vahvast mehest kummastki natuke eraldi ka. Aga kui me nüüd selle sõpruse juurde tuleme, siis kas te mäletate seda esimest korda? Lennart Merega kohtusid? Jah, see oli siis, kui ta ülikooli tuli. Et tema sõbrad, kes Nõmme gümnaasiumist olid juba ülikooli tulnud, kellega mul oli juba väga hea vahekord näiteks Valmen, Hallap või, või tants, trass ja kes seal veel oli, need olid üks aasta temast ees Nõmme gümnaasiumis. Ja tutvustasid mulle kohe oma üks klass nooremat sõpra, lennartit, kui ta Tartusse tuli. Sel ajal kutsusid kõik teda alguses George Lennart geoega. Aga siis ta ütles, et teda võib ka Sun kutsuda. Ja siis ta oli jonni, kaua aega oli ta jonni. Ja see Lennart, see tekkis talle õieti nii üldkäibiva nimena alles siis, kui ta hakkas poliitikat tegema. Enne seda oli ta sõprade hulgas inflatsiooni. Kostitanud Johni siis tuli, see pole George'iga seotud. No ei ole lihtsalt, aga noh, et kuna ta oli niisugune noh, ütleme olemuselt aristokraatlik, sobistame hästi võõrapärane nimi, aga jonni oli lihtsam öelda kui George, eks ole. Ja niiviisi ta oli kaua aega jonni või Sonny, kuidas keegi hääldas, kuni lõpuks siis ikkagi see õige Lennard võttis võimust. Kogu Lennarti pere oli ju julgeolekupideva valve alla. Ainult et julgeolekunuhkimise ei maksa ka üle hinnata, tegelikult kaunis käes ja kaunist tobe ja küllalt tark inimene võis alati seda jätta tähele panemata või, või sellest mööda minna. Nii et nii totaalne ta ei olnud kui tagantjärele mõnikord kujutatakse ette. Just need nuhid ja asja, need olid lihtsalt lollid inimesed, tark inimene ju seal ei töötanudki. Julgeolek ei olnud lõppude lõpuks sõjaväeluure, seal olid kindlasti targemad mehed. No ja ükskord juhtus Lennartiga nii, ta oli tiigi internaadist läinud jaama Kesto, Taani jumal teab mis asjus. Ja üsna nii pool öisel ajal lokkel 10 või 11 täiesti võimalik, et sõbrotelliste, too paar pudelit õlut. Muuseas Lennart üldse joodik ei olnud. Sõpradega natuke võttis ikka ka. Täiesti võimalik, et milleks ta muidu läks niisugusel ajal ja järsku tuleb ta kortermaani purjus venelanna, kes ütleb, et on selle noh, julgeolekutöötaja ta tunneb selle Lennard ära, ütleb, et sina oled, ütles midagi vene nime. Sa oled ju see Sidorovid, keda me taga ajama, tule kaasa. Aga Lennart juba olnud küüditatud ja teab, mis see kõik võib tähendada. Üldiselt tähendas Stahlil all seda, kui sa ükskõik, mille pärast olid sinna sattunud, olid jumala süütu inimene, aga välja sa enam peaaegu kunagi saanud seal seni seal on sellest kirjutanud. Et nüüd on läbi ja mis teha, äkki läheb sealsamas piletisabas, seisab ülikooli rektor, Klementa jaga Lennartil oli temaga asja olnud, Lennart oli tahtnud Moskvasse edasi õppima minna. Ma ei mäleta enam, mis, mis ala see just oli ja käinud rektori juures soovituste armusid ja selgus, et seal ei ole mõtet. See plaan jäi kõrvale, aga sektor tundis ta nägupidi. Ja Lennart täitsa aastades pöörduge. Ta oli pooled, näete, mis siin juhtub. Palun aidake mind, rektor, silmapilk tuleb rektor ju vana nõukogude inimene, teab ka neid asju, näitab ette oma ülemnõukogu saadikud tõendi ja viimaks seda julgeolekumeest. Muidugi kohkub nii tähtsa prominendiga tegemist, tõmbab saba jalgade vahele ja kaob. Aga Lennart ütles, et veel tagantjärele tekib niisugune külmavärin siis mis oleks võinud juhtuda. Julgeolekumees kaebab tema peal ja kuna noh, perekond ja kõik hamba igaks juhuks jäädaksegi kyll Hector päästis ta seekord ära. No niisugune lugu juurde, näiteks. Kas te klappisite algusest peale kohe hästi teie iseloomud sobisid nii, et teist said sellised kamraadid. Jah, vist küll, meil tekkis niisugune kamp, kuid tema tuli tuli ka lisaks. Siis olid neli tudengit, kellest said eriti lähedased sõbrad. Need olid peale minu ja Lennarti. Enne neide olid Valmen Hallap soome-ugri filoloogina tuntud nüüd juba muidugi manalamees, muuhulgas Eno raud, kuulus lastekirjanik ja siis meie kahekesi. Nii et need neli poissi moodustasid kamba, millele list Eno raud, kes oli ju suur kampade organiseerija nagu tema raamatust roostevaba mõõk võib lugeda. See oli vist tema idee panna sellele nimeks midagi kohutavat. Must käsi, tuntud esimese maailmasõjaeelne, Serbia terroristide organisatsioon, nii et me olime ja musta käepoisid. Hiljem tekkis väike konflikt, mina kui vanem, mina olin ju juba sõjas ja isegi vangis olnud, ikka aeg-ajalt Munitsesin teised poisid, maksa ikka liiale ka minna, peame ikka ette vaatama. Siis moodustasid Valmen ja Eno fraktsiooni, mille nimi oli veel mustem käsi. Ja, ja mina siis esindasin fraktsiooni, mitte nii must käsi ja Lennart oli seal kuskil vahepeal. Need kaks Valmen ja Eno, nemad olid õieti kõige tegusamad. Nad olid suured laulumehed ka Lennart ja mina, kui vaja oli koos laulda, laulsime ka, aga need kaks olid, olid väga hea laulja, ta, teil olid omad kõnelevad laulud ka seal peol mustem käsi, sammu pea. Ja siis mis need olid, omad laulud, päris. Meie ühine laul oli Eino Tambergi viisistatud tantsimise tekst, tuunek, pääseja riis, stiirenefaask, bemmi, klemm, tibi ja nii edasi tuldud raadiuse ood, et ära küsi, kuna kuna jumalad annavad meile lõppu ja, ja nii edasi, niisugune ilusas Epiku elik hoovate, mida me ladina keele tunnis olime õppinud, see oli meie ühine hümn. Ka neid laule me laulsime muidugi sagedasti neljakesi koos tütarlast, internaadi, aknad, akna allkogumeid siis lahkesti sisse kutsuti ja pakuti võib-olla isegi kohvi või teed ja tüdrukutele muidugi meeldis nisugune Serena, vaat niisuguste intelligentsete austajate poolt. Kas ülikooliaegne sõprus Lennartiga kestis kuni tema surmani ses mõttes, et te jäite tihedalt seotuks kõikide nende aastate vältel või olid sellel sõprusel oma tõusud ja mõõnad? Ei mingeid, nii ma küll nimetada ei saa. Ainult et kui Lennart Tallinnasse läks, siis lihtsalt suhtlemine muutus halvemaks. Aga oli endastmõistetav, kui ma Tallinnas käisin, siis näiteks ööbisin ma Lennarti juures ja samuti tööalaselt oli meil palju tegemist, sest kui Lennart töötas raadios kuuldemängude toimetuses siis võttis ta suure rõõmuga. Ma loodan vähemalt vastu kõik minu ettepanekuid ja sel ajal kirjutasin ma terve rea kuuldemänge, enamasti küll ainetel. Päris originaalmaterjalile küll mitte, aga aga isegi niisugused väga auväärsed tekstid said kasutatud kuuldemängu täna ära. Nagu näiteks Lessingi, Naatan Tark siis Göte isige mejja Taurises, Tuglase Felix koormus seal, kõik need töötlesin kuuldemängudes ja, ja Lennart võttis natuke nad kõik vastu. Neid kokku sai peaaegu kümmekond vist. Ja ma olen mõnikord raadio inimestele rääkinud, et mõnda võiks korrata. Aga ma ei tea, ühte ma tean küll, see oli Sherlock Holmesi lugude ainetel tehtud kuuldemäng, mis ta oli kaks jalarauda mustal foonil, oli, kui ma ei eksi. Kas see must käib tee asjadest lehvi mustast käest kuni musta? Antud juhul sest see Sherlock Holmsi lugu oli juba kriminull, eks ole. Panso mängis pea osa veel ja üldse näiteks lesingi Naatan Tark, see on üks kuulus klassikaline saksa näidend, peategelane on tark juut Naatan ja külma pakkusin seda teatritele, keegi ei tahtnud. Ikkagi nõukogude aeg ja juudid olid ka nõukogude korra ajal mitte küll nii põlatud kui hitlerlikul Saksamaal, aga no ikka ei olnud soovitud nendest eriti rääkida. Seal peategelane tark juur, teatrid ei tahtnud. Kirjastus tellis selle muidugi kirjastuse väljaandel lesingi valitud teostest on olemas, klassika on klassika ja ära trükitud on, aga teatrid ei tahtnud. Lennart võttis otsekohe vastu ja peaosa mängis laulter Ants Lauteri vägevamaid osasid. Minu meelest. Ja ta oskas olla tark ja sümpaatne ja sealjuures Ometiga juut, eks ole, et noh see on omamoodi kunst, eks ole, eestlane hea eesti näitleja, mängib tarka, 18. sajandi filosoofi, kes samal ajal on ka juut ja see tuli suurepäraselt välja. Ma ütleks, et seda ükskord korratakse, ta peaks lindil olemas olema. No kui te selles oma sõprade kambas omavahel koos olite, kas Lennart oli nagu algusest peale niisugune, kuidas ma ütlen liider või, või kui te seal tütarlaste akendal laulmas käisite, kas tema oli see, kes kes alati esimesena tuppa lasti? Seda on küll raske öelda, aga seda võib küll öelda, et meeldis tüdrukutele kõige rohkem ja teatud kadedusega ega sellepärast mingit vaenu, midagi tekkinud. Pikk, sihvakas, ilusate tumedate lokkis juustega, mida tema vanaduse pooldajad vaadates ei ostaks mõeldagi, tal olid ilusad tumedad lokid. Jah, ja, ja loomulikult meeldis ta kõige rohkem muidugi kõige viisakam, kõige intelligentsem, kõige parema Kindes tuube lastetoaga kasvatusega. Kahtlemata väga muidugi teised poisid meeldisid ka, me olime kõik toredad poisid ju ka Lennart oli ikkagi selles suhtes kindlasti kõige edukam. Aga liidreid ei olnud, igaüks oli omamoodi Lennart, muuseas oli natuke erinev selle poolest, et tema õppis ajalugu. Meie olime kõik filoloogid. Mina ja Eno raud, olin eesti filoloogid. Valmen Hallap oli ka eesti filoloog, aga ta õppis selle kõrval täieliku kursuse klassikalises filoloogia asi, nii et kreeka ja ladina keel oli tal ka hästi käes. Temaga koos lugesime Kreeka poeesiat veel siis, kui ma olin ülikoolist välja visatud. Valmen Hallap käis meil mul külas ja lugesime ikega kreegaard tekste. Lennart ja sellest puht filoloogilisest stuudiumist mõnevõrra kõrvale. Ta oli ajaloolane. Aga no ega ajalugu ja filoloogia on ju kenaaber, teadused, et teineteisest toime väga hästi aru. Lennart iga koos lugesime showelbordleri luuletusi. Lennartil oli ju väga hea prantsuse keel, minul oli mõnevõrra prantsuse keelt ka, aga aga Lennarti abi vutlarist arusaamisel oli, oli väga-väga kasulik. Ja muuseas sellega seoses niisugune veidi seikluslik asjaolu oli üks hetk, kus ma äkki sain kuulda, et Lennart jagab välja raamatuid. Ja sele Borlari luulekogu kinkis ta äkki prantsuse filoloogile leili maarjakasele. Mis ta nii toreda raamatu orja kinkis, mida samal ajal olime just suure huviga lugenud. Sama eksemplari sai leili Maarjale. Ja alles mõni aasta hiljem sain kas saladuse katte all kuulda, milles asi oli. Tervel perel oli kavatsus põgeneda välismaale. Juba ühe paadi mehegagi oli läbi räägitud. Ja ka siis jäi see plaan siiski ära. Paadimeest ei olnud asja ka seda silmas pidades hakkas Lennart oma raamatuid äragi. Aga seda raamatut läks minul vaja rohkem kuuli, limaarial ja maga, laenasin selle leili maarjakäest enda kätte ja see oli aastaid minu käes. Nii kaua kuma Polari tõlkimisega tegelesin aga vahepeal lima ja lisanud uue eksemplari. Ja Lennart ükskord minu juures külas olles kirjutas sinna uue pühenduse sisse seal kaks pühendust, üksn Leili Maarjale, teine on minule niisugune ajalooline šarm Butleri kuulsa luuletuskogu kurja lilled-le, Fleur valla eksemplar on mul niisuguse ajaloolise topelt pühendusega olemas. Nii et Lennartiga koos harrastasime ka kirjandust ja, ja nimelt just luulet. Lennart oli suur luulesõber, tegelikult. Ise ta küll minu teada luuletusi ei kirjutanud, isegi vallandas Hallap, kirjutas mõned luuletused. Eno raud oli muidugi luuletaja. Meriti lasteluuletaja, nagu hiljem selgus, aga ühesõnaga värsitegemine oli täiesti käe sees. Aga muidugi kõige rohkem luuletasin sellest kambast küll. Küll küll mina. Ja ka luulet harrastasid tegelikult kõik, ka Lennart oli luulesõber. Mida teiesugused mehed üksteisele kinkisid, mida te kinkisid? No näiteks sünnipäevaks, või kui te jõulude ajal kokku saite, kas kombeks midagi kinkida? Ei, nagu eliit ei olnud, kui me nendega õpilased olime, siis me olime vaesed, lihtsalt midagi väärtuslikku ei jõudnudki, nagu kahinlam. Hiljem küll ma mäletan, mul oli kuidagi arvatavasti baltisakslastelt sõprust, perekonnalt, meil oli sõprus, on veel neid, kes läksid 39. aastal Saksamaale ja ja enamiku oma raamatutest kinkisid meile. Ja ilmselt nende hulgast tuli mul 1840 või nii ilmunud Eesti ajalugu saksakeelne muidugi autor Willigeroode, sellest kuulsast suguvõsast ja selle näiteks oli väga väärtuslik raamat mu meelest, selle ma sain lennaktile kinkida, aga see oli juba siis vist juba, kui ta president olid. Need ühe väärtusliku kingituse olen ma saanud talle teha küll aga tema, tema isenuia raamatuid ta mulle on muidugi kinkinud. Aga mis, mis eriti meie perekonda rõõmustas, ükskord tuli ta meile külla, tõi määratu suure roosikimbu. Kas ei ole seesama seal ja noh, abiga muidugi Lennarti missugune Haralik kalandsus, abikaasale vägev roosi, punased roosid, kallidev sel ajal. Mu abikaasa oli muidugi väga liigutatud väga Lennarti moodi. Kui te vaatate oma elule tagantjärele ja püüate ära tabada seda hetke millal teile hakkas tunduma, et, et Lennart võiks teha ühiskondlikus plaanis väga kõrget lendu ja väga head karjääri. Millal teile niisugune mõte võiks pähe tulla? Esimest korda? Vaat, üks seltskond, mis minu ülikooliaastatele oluline oli, oli mu sõbra, klassikalise filoloogi jaga Treffneri poisi Ülo Torpatsi juures, tema külalislahke abikaasa Tiiu, bioloog võtsid hea meelega külalisi vastu, neil oli oma natuke suurem korteri kui teistel ja, ja seal ikka käisime ja siis meie kamp, see must käsi oli ka seal hästi vastu võetud külalised. Ja seal võis ka julgelt rääkida poliitikast, teadsime, et seal leetu käid, ei ole muide sulgudes märgitud. Lennart oli üsna pahane ka meie ülikooliaegse kaasüliõpilase palametsa mälestuste peale, kus ta kõneleb ka internaadist ja sõnagi nimetada, et me kogu aeg kartsime nukuke meie hulgas oli neid ja need olid ka enam-vähem teada. Palamets on selle täiesti kõrvale jätnud. Ja me teadsime väga hästi, kus võis rääkida, mida, kus või isa, kelle kuuldes või ja kelle kuuldes kindlasti võid patsi seltskond, seal me rääkisime tõesti täiesti vabalt. Ja seal fantaseeriksime ka teinekord Eesti tulevikust isegi nii, nii palju arutlesime, kellest võiks miski saada. Ja täiesti üksmeelne arvamus oli, et lennata, kes oli sel ajal üliõpilane, peab saama välisminister. Ja see oli noh, nii ütleme 50.-te ja 40 950 51 umbes nendel nendel aastatel luise niisuke doseerimine olla. Siis me ei olnud veel kuigi veendunud, et nõukogude kord väga kaua kestab. Nii kaua kestab, kui ta tegelikult kestis. Me arvasime, et noh kõige rohkem viis, kuus 10 aastat, mitte rohkem. Selleks ajaks Lennart, päris parajas eas, paneme ta välisministriks. Aga tuletasin seda meelde, kui ta presidendiks sai, siis president vot selle peale ma küll ei tulnud tast lõpuks president saab, välisminister saab, see oli enam-vähem klaar niisugune keelte oskus, ajaloolase haridus, käitumisoskus, kõik lihtsalt ideaalne, oligi miini, kui võimalik, saigi ta ju välisministriks ja tegi oma tööd hästi. Aga sealt jõudis ta veel kaugemale. Väga tore, et jõudis, aga nii, et et me, meil oli see juba juba nagu, nagu ette nähtud nii-öelda omavahelises sõprade ringis. Väga salaja. Idee oli olemas. Kuulame nüüd vahepeal ühe muusikapala, ka need palad tänases jutusaates on tegelikult Ain Kaalepi poolt soovitatud. Kuidagimoodi tundus teile, et võiks olla Debsii, mis tänast saadet kaunistab. No sellepärast, et lennata, et oli ju suur prantsuse kirjanduse ja seal prantsuse luule austaja. Victori luuletused näiteks meeldisid talle aga just see kõige Distreetsem ja ja kõige nagu elegantsem prantsuse helilooja, keda ma tean, on just nimelt püssi, nii et minu meelest püssi diskreetne ja peen muusika sobiks nii-öelda ähistama seda vestlust lennartist kõige paremini. Ain Kaalep, teil on olnud küllalt tegus aasta, äsja ilmus teie suur ja paks ja, ja väga ülevaatlik luulekogu. Kas niisuguse suure töö lõpuleviimine teeb teile alati head meelt või olete te niisugune viimase hetke tähenärija, kes ikka mõtleb, et oleks võinud teistmoodi ja paremini? No üldiselt mõtlen ma iga asja puhul, mida ma iganes olen teinud, et oleks võinud teha paremini, aga lohutuseks sinna juurde Alt kõige hullem ta siiski ei saanud. Ja kui ma nüüd seda oma suurt luulele raamatut vaatan, siis leian ma sealt täitsa huvitavaid häid luuletusi, mis mul vahepeal on meelest nagu läinud. Nii et üldiselt on mul hea meel, et see raamat ilmuda sai. Aasta alguses ilmus mul ka väike proosa, raamatukene, niisugused väikesed novell, letid ja mis nad seal kõik on, minia, toolid ja ma üldiselt proosakirjanik ei ole ja romaan ei kirjutaks ma miski hinna eest. Aga niisugune proosa laadmis luulele lähedane on, see istub mulle küll nii et ühesõnaga kaks raamatut ilmu sulle. Aga miks te romaani kirjutaks, miski hinna eest? Kaua aega võtab. Ja peale selle on mul niisugune kirjanduslooline kahtlus, et romaani aeg on läbi. See on üks ajad, mõnesajandiline mood, maailma kirjaalses. See kuskil renessansi ajal sai alguse hoo sisse sai ta 18. sajandil, õitsele puhkes ta 19. sajandil, aga 20. sajandil on mõned suurepärased romaanid kirjutatud. Aga üldiselt ei ole enam, tegemist ei ole võltsinguga, mis oli siis, kui kirjutasid niisugused mehed nagu balsa flop sol, la või need suured venelased, Dostojevski, Tolstoi. 20. sajandil on mõned suured nimed lisada muidugi küll toomasmann ja ja mõned teised, aga siiski see ei ole enam, see hakkab tasapisi nagu vaibuma see ja mul on tunne eriti levid, kus kõik vaatavad pigem televisiooni kui loevad pakse raamatuid. Et vist tasapisi, no veel 100 aastat ja siis võib-olla ei kirjuta enam keegi romaane, see jalu võimatu. Maailmakirjanduse ajaloos on igasuguseid perioode olnud. Ei oska ette öelda, mis juhtub. Luulest, mis saab, kas teil selle koha pealt on ka omaettekujutus olemas? Luule on igavene, niisugust aega ei ole mu ilma kultuuriajaloos üldse olnudki, kus luulet ei oleks ja selles mõttes ma kunagi võrdlesin hoteldottide rahvaluulet kõige peenema prantsuse poeedi poolvalerii luulega ja leidsin, et see on üks ja see sama. Kuigi muidugi teine stiil, teine temaatika. Aga see suhtumine maailma on ikka ikka sama. Oota üks hetk, mul on suurepärane tsitaat. Just hiljuti üks meie ajaleht trükkis ära niisuguse suurepärase lause. Luule on kaja, kes palub varju tantsima. Ja seda on öelnud suur Ameerika poeet, kaal, sänd, poeg, keda ma olen isegi natuke tõlkinud, kusema ingliskeelset luulet, tollele kaeva, tõlkinud aga see mees, mulle meeldis ka suurepärane definitsioon. Noh, see ei ole teaduslik definitsioon, aga see ütleb asja ära. Sest niisugused asjad nagu kaja ja vari on alati olemas. Ja kui Kaja palub varju tantsima, siis midagi igavest. Niisugune asi on luule. Mis teid tööle sunnib, te olete juba niisuguse sealsete, võiksite rahulikult oma päevadesse mahutada kõike muud ja, ja üldse mitte tööd teha. Ei no ma ei nimeta kirjanduslikku tegevust üldse tööks selles tavalises mõttes ei ole päriselt kraavi kaevamine või, või ütleme, toidu valmistamine kusjuures kraavi kaevavad, toitu valmistavad, võivad olla suured meistrid oma tööst rõõmud tunda. Aga siiski see sõna töö on saanud natukese nagu alandava varjundi eesti keeles talle muuseas, seda ei ole ka saksa Arbaid ja ehiti veneraapoota orjus, need on ju halvad sõnad. Eesti algselt ei ole, aga siiski on hakanud nagu tööd teha, on raske. Ma lähen tööle ja puhkan ja et tööst peab rõõmu tundma, see peaks nagu iseendastmõistetav saab olema, seda ei peaks eriti rõhutama. Ja muuseas, liivi keeles meie väga lähedane sugulaskeel on olemas sõna Jella see on elada sama tüvi jälle ja see tähendab elada ja tähendab ühtlasi töötada. Et kui linlane ütleb min vaata, see tähendab mina elan, aga see tähendab ka mina töötan vaat kuidas iirlastel see asi lahendatud väga ilusasti. Ja niiviisi minul on ka elamine ja töötamine minu puhul siis nii-öelda kirjanduslik töö on niivõrd lähedalt seotud, et ma neid lahutada ei tahakski. Et ma kujutan Maarika viimase hetkeni, kui ma just üles ei kirjuta oma mõtteid. Aga selliseid noh, kirjanduse ja kunstialale kuuluvaid mõtteid on mul alati kõike ei jõua lihtsalt üles kirjutada, aga, aga pea töötab sellest sellest teatud suunas. Ma arvan, et et noh, võiks öelda nagu jumala poolt ära märgitud seda tööd, tööd ja tegema, mida ma teen, ma muud ei oska lihtsalt nii hästi. Ma arvan, et seda oskan paremini kui teisi asju või teisi asju, teen ma veel halvemini, võiks ka nii-öelda. On kahte sorti vanemaid inimesi on niisugused inimesed, kes armastavad oma vanust, kes ütlevad, et nüüd on aega laialt käes ja mul on elukogemust ja mul on elutarkust ja siis on teine kildkond vanu inimesi, kes virisevad, kes Need on õnnetud, sellepärast et haigused on neil kallal, et nad ei jaksa enam kaks astet korraga trepist üles joosta. Et kummale poole teie ennast liigitaksite. No, ega kaks aastat ma ikka jõuan küll, aga kahtekümmend on juba juba raske, nii et selle käimise jooksmisega on mõningaid raskusi, aga üldiselt tahaksin ma täiesti patuks nuriseda. Kuigi ma elus olen vintsutada kah küllalt saanud liti nooruses, aga aga lõpuks noh, ma pean ennast ikka usklikuks inimeseks ja tänan jumalat selle eest, mis ta mulle andnud on. Kaua ta mulle neid kinke jagab, mis ta siiamaani on jaganud, see on lõppude lõpuks tema asi ja mina pean sellega rahul olema ja mul on tunne, et ma ikka enam-vähem olen suutnud olla ka, et surma ma eriti ei, ei karda. Seda enam, et juba üsna poisikesena seitsme vastasena sattusin ma sõtta, siis pääle selle vanglasse, need vintsutused, mis mõnikord täitsa eluohtlikud olid, on mul läbi elatud ja ja ühesõnaga see võimalus surmas. Aga ta oli mul juba peaaegu lapsepõlves, lapsepõlvest lahkumisel nagu käes. Et ma suhtun asjasse rahulikult. No kevad on tulnud ja, ja teie elus tähendab see niisugust geograafilist muutust, et üsna varsti, kui läheb päris soojaks, kolitasid Elvast oma talvekodust Võrumaale, oma suvekoju. Kas see on ka niisugune asi, mida teie väga ootate? Noh, see on muutunud nagu, nagu endastmõistetavaks, nagu nagu linnuke seal, kes, kes, eks ole, suveks tuleb siia põhjamaale ja talveks läheb lõunamaale tagasi. No niimoodi kasse, Elva ja mõju maa vaheldus on mul ka juba juba kaua harjumuseks muutunud. Eluviisil saab muidugi olema kaunis suur vahe, Elvas on mul elekter, televisioon mõjuma. Mul on küünal ja ainult ka niisugune moodne asi on raadio. Selle kõrval muidugi ka nüüd need telefoniühendused, need on ka olemas. Aga üldiselt just see üleminek elektriküünalde peale on omamoodi omamoodi isegi meeldile, kuigi tehniliselt ütleme mõningaid raskusi, nagu tekitab öösel lugeda öösel kirjutada, mida ma tavaliselt teen. Küünlaga muidugi muidugi raskelt, aga selle eest ikka loodus paleest täiesti puhas õhk. Igasugused, isegi loomad ümberringi oma aias võib aeg-ajalt näha isegi jänest. Elvas mõeldamatu, Elvas pead rahul olema tuvide ja ja noh, kasvõi vahestega, kelle vastu mul muuseas mitte midagi ei ole. Või siis koerad, kassid, aga mitte rohkemat ka Võrumaal. Isegi hunte on mu tütar nainud. Minu abikaasa on metssiga näinud metsas, kõik need on võimalikud. Ikka hoopis teine asi, oled osa loodusest, osa loodusest, oled sa alati väga seal Võrumaal, kus kõneldakse isegi veel võru keelt oled sa rohkem osa loodusest kui Elvas, kus kõneldakse kirjakeelt. Kui teil on niisugune päev, et, et presidendist räägitakse rohkem kui mõnel teisel päeval. Et kas oskate lõpetuseks öelda mõne niisuguse Lennarti armastatud mõtetel ja, või lause või kasvõi loosungi, mida ta nii omade, sõprade vahel sageli kasutas, et kas oleks midagi, mida, mida Eesti inimesed, need, kes praegu näiteks meie saadete raadiot kuulavad, mida võiks neile kuidagimoodi Lennarti poolt edasi öelda midagi, mida me võib-olla ei olegi kuulnud või oleme unustanud? Et neid võimalusi on palju, on neid võimalusi, on tõesti palju. Ma peaksin võtma mõne Lennarti raamatu. Nad on mul riiulis kõik üksteise kõrval olemas ja ma olen veendunud. Igalt leheküljelt leiaksime mitu lauset, mida võiks täiesti eraldi teosena Pisiteosena aforismi tsiteerida. Ja see ongi Lennarti kui kirjaniku suurus. Ta kirjutas väga head stiili. Tõesti, lause kaupa võib seda jah tõesti tsiteerida ja ja kas või loosungina seina peale panna. Lennart oli ja tõesti selles mõttes võrreldav luuletaja, aga et iga lause oli tal tähtis nagu see heal luuletajal peab olema, kuigi ta luuletusi kirjutanud. Aga tema teosed olid oma loomu poolest väga luulelähedased isegi kasvõi oma fantaasiarikkuse poolest, mis mõnikord teadlaste jaoks isegi mõningad võõrastus võõrastest võis tekitada. Aga ma ütleksin, et Lennart oli luulesõber ja omast kohast ka ise luuletaja. Kui tema elust ja loomingust kokkuvõtet teha ei tohi kunagi ka seda unustada. Ja selle ühe lause või mõttetera otsimise me võime ju jätta nüüd iga kuulaja oma südametunnistusele, et kellel see raamat on kodus riiulist võtta, see läheb ja võtab ja loeb sealt selle lause. Kõik tema raamatud, kõik tema raamatud on huvitavad igast õest võid midagi leida. Aga aitäh Ain Kaalep selle vestluse eest ja ja ilusat kevadet teile siia Elvasse ja ja soojuse saabudes, ilusat suve teile sinna Võrumaale. Aitäh, aitäh.