Jõudu ja tervist operetisõber aastane, alles verinoor, lõbuhimulised ja traditsioone armastavad Euroopa kultuurrahvad on uustulnukat juba aastakümneid tervitanud Viini muusikat, nautides Suusamägedelt alla hüpates taevasse lennutatud tulevärki imetledes. Järgime meiegi ühte liini pidi täna seda head kommet ja kuulame valsi meistri ning operetti vanaisa Johann Straussi juuniori igihalja tootjaid ning räägime sinna sekka kilde ja killukesi, tema elust ning elamise ja töö tegemise kommetest. Pekkanto operetistuudios on Tiit Made. Tänased muusikalood ongi valik operetti kuldse ajastu suurkuju Johann Straussi operettides Nahkhiir, Viini veri Veneetsias ja mustlasparun. Alustagem aga hoopis teiste poolt ümber töödeldud ja mugandatud Straussi meloodiates koostatud ja pärast tema surma esiettekandel olnud popuri operetiga valsid Viinist, mille teise Lotuse Reesi aaria meenutab elu Viini metsades, mida tänapäeval on väga vähe järele jäänud. Straussi juunior oli omamoodi nähtus 19. sajandi muusikaelus. Ta oli juba oma eluajal tunnustatud viini valsi klassik ja tantsiva operetilooja. Rääkimata siis 20. sajandi esimese kolmandiku operetihullusest kogu maailmas. Õieti on ta läbi saanud Islandi trooninud kolme lugu peetavama opereti komponisti auväärses nimekirjas ning olnud muusikateatrite lavadel mängitud ka siis, kui Winja saksa klassikaline ja keiserlik operett langes varjusurma või oli lausa unustatud. Ozzy on Eestiski läbi terve sajandi innukalt mängitud mitte ainult Tallinnas ja Tartus vaid ka Pärnus, Viljandis ja Narvas, kui sealsetes teatrites enne suurt sõda operette lavastati. Eesti teatrid on aegade jooksul mänginud tema 16-st operetist seitset kokku 37. erinevas lavastuses. Kuid kompositsiooni valsid liinist pole meil kunagi lavastatud ja seda kooslust pole näinud, kas trauscise? See sündis suuresti Viini riigiteatri initsiatiivil, et tuua viinlasid tagasi oma heliloojate loomingu juurde. Nad olid hakanud eelistama sakslaste ja ungarlaste teoseid. Valsid liinist oli riigiooperis esmaettekandele 1930. aastal ehk umbes 30 aastat pärast Straussi juuniori surma. See tükkam põnniks nii isa kui ka poja Straussi muusikast. On kirjutatud sentimentaalne libreto. Tegevus on viidud 1840.-te aastate liini ümbrusesse ilusa sinise, Doonau äärde ja kõrgemasse seltskonda. Johann Strauss oli kõrgelt hinnatud valsi kompanist ja orkestrijuht, kui ta 45 aastaselt lõpuks otsustas kirjutada esimese opereti. Selleks avaldasid talle eelkõige survet teater, Randerviin juhtkond, selle teatri mainekas primadonna Marii kaistinger ning hiljem esitas just seda nelja osa maestro tähtsamates operettides, aga samuti tema oma abikaasa jeti treps. Muide, perekonnasuhete loomisel võib Straussi kohta öelda, et alguses ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Ta oli abielus kolm korda. Johan oli 42 aastat vana, kui andis järele endast üheksa aastat vanema lauljanna Jetti rünnakutele ning kapituleerus. Nende abielu kestis 11 aastat. Teine abikaasa oli näitlejanna Angeelika tiitrich ja pärit press laust praegusest Ratslavist. Jama eestlast 25 aastat noorem. See liit kestis vaid mõne aasta ning lahutati suuresti ise loomude sobimatuse klassikalisest põhjusest lähtuvalt. Kolmandaks kaasaks sai 59 aastasele valsi ja operetikuningale 26 aastane leskproua Adeele Touch tänu, kelle poolt pakutud inspiratsiooni leia särtsakusele sündis mustlasparun üks Straussi meistriteoseid. Esimene operett oli jaga indiga ja 40 röövlit, mille kohta kriitikud väitsid, et maestro olla ennast ületanud. Hingi koi kukkunud eriti ligitõmbav välja publik küll käis teater Ander viin etendustel, kuid nõrga libreto tõttu pidas vastu vaid kümmekond etendust. Straussi oli sageli, teeme just Libretode valikuga. Sageli juhtuski nii, et hea muusika ei suutnud kompenseerida naiivsed ja hambutud teksti ja publik lõi käega. Siis prooviti etenduste käigus tekste kohendada, kuid ega seganud alati eriti ei aidanud. Indigo toodi 1906. aastal välja ümbertöötatud redaktsiooni joonis mis kandis pealkirja 1000 ja üks ööd. Kuid ega see ka eriti ei aidanud. Pealegi oli selleks ajaks loodud terve rida kõrgetasemelisi teoseid ja Straussi operetipärandil. Nahkhiire mustlasparuni näol oli kõvasti tegemist, et Lehari lõbusa lesega konkureerida. Nii langeski indiga ja 40 röövlit Ta unustusse ning on hiljem olnud aeg-ajalt laval vait olles 1000 ja ühe öö redaktsioonis. Korter anti punkte. Tulevane valsikuningas traus sündis 1825. aastal ja talle pandi isa järgi nimeks Johann. Kuna isa oli samuti omal ajal tuntud Viini helilooja, paljude värssidega loppide marsside jagadrillide autor ning mainekas orkestri juht, siis tuleb kahe muusikakorüfee eraldamiseks panna poja nimede lõppu juunior opereti komponeerima õhutus austerlased, teiste hulgas ka prantslaste operetliku Ruffee ja klassikalise opereti isaks tituleeritud Racohvenbach. Kes ütles traussile niimoodi. Teil on omadused, mis operetiheliloojal peavad olema, tellige libreto ja valage oma valsid operettiks õige läbimurde ja tulevikus kuldse operetti ajastu klassikuks Titoleerimise Takas kolmas operett, mis oli esimest korda Viini publikule teater Ander Viinis vaadata kuulata viiendal aprillil 1874. Selle pealkiri oli nahkhiir, mida kaasajal nimetatakse surematuks. See tükel olnud kõik need 125 esietenduse järgset aastat pidevalt igasuguse tasemega ooperi- ja operetiteatrite mängukavas olles koos Lehari Lõbusa lese Kalmani Chardassi vürstinna jaoffen Bachi Pariisi eluga. Maailma kõikide aegade enam esitatud operett. Eestis on nahkhiirt mängitud alates 1912.-st aastast 11. lavastuses. Kui teater Ander viin, direktor härra Steiner käis traussile peale uue opereti kirjutamise asjus kurtis maestro, et tal pole võtta head Libretat. Steiner ostis Sisofen Bachi Libretistidelt, meil hakiti häälevilt teksti nimega vangla ja laskis sele hapnerniseneel vini oludele sättida. Pealegi ei meeldinud trassile offen paslik satiir, paroodia. Maestro soovis midagi Akadeemilisemat, kus saabula annaks ainet ka koomilise ooperielementide sissevõimlemiseks. Lõpptulemuseks oli, et nahkhiir kukkus võrreldes tollase operetimasstoodanguga välja tõsisem, sisutihedam ja muidugi tantsima. Oma struktuurilt. Ülesehituselt vastab see ligilähedaselt Itaalia Opera puhvale. Särav, leidlik ning meloodiline muusika ja suhteliselt tõsisempaabula ongi Straussi opereti pikaajalise edu pandiks ning hoidnud seda tükki teatrite repertuaaris ka viimased 50 aastat ehk siis, kui ülejäänud operetiajastu pärlid on maha maetud ja nende hauakivid isegi tuhmunud. Nii nagu mitme tänapäeval kõrgelt koteeritud ooperi või operetiga võttis ka nahkhiire, esietendus publik teose külmalt vastu. Kriitik Eduard Hanslik nimetas valsi meistri kolmandat operetti Valtside ja pulkade popuriks. Teine kriitik süüdistas Straussi plagijaadis viidates just kuuldud teise vaatuse šampandja laulu sarnaseks Joseph Flannery toodangule. Teater Anderwinis mängiti Straussi utoopia vaid 16 korda. See oli tolle aja kohta läbikukkumine. Kuid kaks kuud hiljem tõid sakslased Berliinis nahkhiirelavale pompöössus lavakujunduses, mis hiljem taandus ühest lavastusest teise. Nad panid laulma parimad jõud, mis sel hetkel Saksamaal võttalid. Kolmandas vaatuses vanglas stseenis improviseerin napsitanud vangivalvuri osas tollane tippkoomik ligi pool tundi ja naerutas publikut jooksvatel poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel. Ka see stseen on hiljem teiste lavastajate poolt üle võetud, mis konservatiivsetele Tseensoritele on ikka peavalu tekitanud, sest pole täpselt teada, mida üks või teine koomik vangivalvur Froshi tekstivälises improviseerimises parajasti rääkida suvatseb. Muide, inglased on läbi aegade olnud nahkhiire varjus vast kõige aktiivsemad oma jooksvate valitsejate Pilajad. Igatahes oli Berliini lavastus teenest Raussile, sest tükk sakslastele meeldis. Tollal oli aga juba kujunemas välja üleeuroopaline komme, et kui sakslased Talle meeldib, peab ka teistele meeldima. Esimese hooga mängiti 200 korda. See oli möödunud sajandi kombeid ja tavasid arvestades tohutu saavutus. Nii algaski abikaasade osa linde ja Steini sädeleva perekondliku võimuvõitluse epopea. Ülemaailmne võidukäik. Järgmise 30 aasta jooksul kuni Lehari Lõbusa lese tulekuni oli hiir sadade maailma ooperiteatrite suveräänne valitseja. Nahkhiire näol on tegemist kõikide aegade kuulsaima muusikalise komöödiaga, mille ettekandmise kordade arvule jääb alla ka lõbus lesk. See on omamoodi Viini klassikalise opereti kaubamärk. Viini riigiooperitraditsioonides on mängida nahkhiirt vana-aasta õhtul ja ilmtingimata maailma juhtivate ooperihäälte osavõtul. 1904. aastal laulis New Yorgi Metropolitan Opera laval Aizesdeni rolli Enrico kärusa. Selles operetis on üles astunud sellised maailmakuulsad ooperihääled nagu shansaselen, klasside Domingo, Hilde, koeden, Elizabeth Schwarzkopf, kiirite Kanawa, Nikolai Eda ja teised. Johan Straussi muusikust isa soovis, et tema pojast saaks ärimees, kuid sai hoopis konkurent. Klaverimäng, viiul ja komponeerimine tõmbas juuniori palju rohkem kui äri. Juba kuueaastaselt kirjutas Johan oma esimese valsi. Kui ta oli 18, jättis isa pere maha ning ema ja vendade eest hoolitsemine jäi Straussi juuniori õlgadele. Aasta hiljem asutas ta oma esimese orkestri ja hakkas isa orkestriga konkureerima. Kui isa suri, ühendastrauskaks konkureeritud kollektiivi ja kujunes Viini tantsusaalide tunnustatud liidriks. Ta sõitis oma orkestriga palju Euroopas ja ka mujal ringi. Eriti suur edu saatis Straussi alati Sankt-Peterburis. Ta mängis seal 13 hooaega järjest. Ilmselt seetõttu on tema operettides ka mõningaid kummardusi vene aadlike suunas. Vastas oma orkestriga sageli ka Prantsusmaad ja Inglismaad ning käis Ameerika Ühendriikides. 1872. aastal oli Straussi USA 100. aastapäeva pidustuste üks peakülaline. Ta andis seal viie nädala jooksul 40 kontserti. Muuhulgas dirigeerisid aga ameerikalikku mammutkollektiivi, kus oli 1000 lauljat ja orkestris mängis korraga 1000 muusikut. Ühel hetkel juhtus nii, et Libretistidel sai korraga Valmis kaks teksti. Üks neist käsitles hetki Poola ajaloos ning kandis nime kerjus, üliõpilane, teine tugines Veneetsia elu-olu kirjeldamisele ja sai pealkirjaks öö Veneetsias. Libretistil seal ja see, need panid mõlemad tööl Straussi, et lauale ütlesid, vali. Ilma kumbagi läbi lugemata, valis maestro öö Veneetsias kerjus üliõpilane Läks Karl millacerile. Strauss hakkas oma valikut kahetsema, kuna tekst osutus nõrgaks. Tulemus polnud maestro arvates kõige ning ta ei riskinud oma uut operetti Viinis ette kanda. Roo võttis lavastamiseks Berliini näies Friedrich Wilhelm stesse, teatas. Teksti puudused tulid proovide käigus selgelt välja. Nii Strauss ise kui ka teatri direktor Fritze tegid vaheldumisi parandusi. Traus hädaldas. See pole poeesia ega komöödia, miks mina pidin sellele muusika kirjutama. Ja esietendus oli üks rist ja viletsus. 58 aastane Strausseli ise dirigendipuldis ning elas kaos saalis väga üle. Esimene vaatus algas suhteliselt rahulikult, kuid tarvitses vaid Veneetsia rätsepal karamell all laulda oma kuplee. Öösel on kõik kassid hallid ja nad laulavad, igatsevad mow. Kui sa Hallis algas möll ning üleüldine Neugumine laua tagant antidenorile märkud kärbi ameti teksti, kuid tubli laulja ei olnud oma initsiatiiviga võimeline ega teinud publikumöllust välja ning laulis kõik, mis ette nähtud lõpuni. Strauss lahkus etenduse lõpul dirigendipuldis saali poole pilku heitmata. Ta ütles, et teater võib tükiga teha, mis tahab. Libreto tehti põhjalikult ringi. Muusika sätiti ilma maestro sekkumata sellega kooskõlla. Tuli välja rokokoostiilis lavatükk, mis oli segu Veneetsia populaarsest karnevalist ja tollase aja mõiste järgi ligi tõmbuvast erootilise komöödiaelementidest. See versioon meeldis publikule palju rohkem. Kaks aastat pärast Veneetsia esietendust tuli teater Anderwinis lavale mustlasparun. Esietenduse päeval, 25. oktoobril sai Strauss kuuekümneaastaseks. Ta oli selleks ajaks rohkem kui rahvuskangelane ja üleüldine ebajumal ning omamoodi institutsioon, keda aupaklikult respekteerides isegi ülbe keiser. Libreto kirjutas ungarlane Ignas Snaitzer kes võttis aluseks populaarse ja kuulsa Ungari autori Mauruse Yokay teosest safi mõttes käsile joka ei, teose lootis Straussi, saab lõpuks ometi kirjutada ooperi. Kuid seda ei tulnud. Tuli väga hea akadeemiline operett, mis otsekohe leidis publiku poolt tunnustust. Kuid sellegi teose kangelased pole operetliku kergemeelsed. Nad on vabad inimesed, uhked ja julged. Nad on lausa tavalised inimesed, kelle ettevõtlikkust ja armastust püüavad rikkad, ülikud ja nürimeelsed riigiametnikud igati takistada. Tegemist on lüürilis romantilise teosega. Valss, nii imelik kui see ka ei ole, on taandunud teisele plaanile. Null, kes Vedgeoreetika praetult sipsuretist Allepin viiter päina. Mustlasparunite koteeritud Straussi operetitoodangus number kaks teoseks faabulas puudub intriig. Tegevus rullub aeglaselt muusikanumbreid, pretsitatiiv või melodramaatiline dialoog muusika taustal. Maestro proovis sel korral enne kirjutada muusika ja alles siis sobitada tollele tekst. Kuid esialgutöö ei laabu ja pealegi tundis ta üleväsimust. Arstid keelasid töötamise ning soovitasid minna tervist parandama. Strauss läks kaheksaks nädalaks france, paadiarstid hoidsid tal kogu aeg silma peal. Paberit kirjutamiseks ei antud, kuid vaim tuli peale ja Strausakas meloodiaid kirjutama tollal moes olnud laiadele mantsetidele. Hiljem armastas ta salongides suurer rahuloluga vesta, kuidas tal õnnestus arste järelevaatajaid alt tõmmata. Muide, mustlasparuni finaalis kasutas Traux meloodiat, mille ta oli 1867. aastal saatnud Ungari hümni konkursile. Selle ta ka võitis, kuid kuna vahepeal oli impeeriumist üle käinud poliitilised vapustused ja juhast Rootsist oli saanud austerlane, siis printsipiaalselt ungarlased leidsid, et nii tähtsa oopuse nagu hümn peab ilmtingimata. Straussi viimaseks operettiks, milles ta ise nii või teisiti osales, jäi viiniveri. Ütlesin nii või teisiti, sellepärast et 70 kolmeaastasele maestro tellimust andes pidas vini Karl teater silmas, et Strauss võiks uue opereti tarvis koostada oma varasematest värssidest, Kadrillidest ja palkadest, valiku need pisut töödelda. Tar Leoni ja Leosteini Libretalle sobitada. Strauss tegi valiku, kuid tööd päris lõpule viia. Tal ei õnnestunud. Kolmandal juunil 1899 pes valsikuninga maine teekond. Maestro soovil viis tükki esietenduseks ettevalmistamise lõpule. Teater Anderwini kapellmeister Adolf Müller. Esietendus toimus 25. oktoobril 1899 Straussi sünnipäeval ja oli täielik fiasko. Kuu aja pärast läks etendus repertuaarist välja, et kolm aastat hiljem suure eduga tagasi tulla. Fabulamis Straussi muusikale üles ehitati ajaloolise tagapõhjaga. 19. sajandi alguses toimus Viinis üheksa kuud kestnud Napoleoni üle võidu saavutanud riikide kongress. Nad jagasid omavahel Euroopa mõjusfääre. Viin hiilgas ja säras, sinna kogunes esindajad ligi 200-st riigist ja vürsti riigikesest. Paljude riikide valitsejad olid isiklikud lühemat või pikemat aega kohal. Nende meelel rahutuseks korraldati kontserte, teatrietendusi, tantsupidu istusid ja riigipeade vastu võtta. Kongressi kuluaarides valitses romantiline õhkkond, korraldati kõrgete ülemuste salajasi kohtumisi ning sõlmiti igat masti kokkuleppeid. Kui Venemaad esindanud vürstiliinile esitati küsimus, et kuidas kongress edeneb, siis oli vastus pessimistlik. Kongressi ei edene, kongress tantsib, ütlesin nii. Nii saigi Viini kongress ajaloo ürikutes endale tantsiva kongressi halvustava tiitli. Seda ajaloolist tõsiasja ongi Leoniastain libreto säraga. Nii palju valsikuninga ja Viini opereti kuldse ajastu suurkuju Johann Straussi elust ja tema tantsivatest operettides Nahkhiir, mustlasparun Veneetsias Jeviiniveri uhke ja optimistliku habemega valsi. Maestro oli kolm korda abielus, kuid ise tantsida ei osanud ta komponeeris 479 tantsumuusikapala. Tema hanesulest on sündinud 16 operetti. Teised heliloojad ja muidu ettevõtlikud muusikategelased on sellele omalt poolt lisanud Straussi muusika baasil veel 12 kompileeritud peleti. Saadet jääb lõpetama nimilugu liiniverest.