Kõigepealt mäletan üht hääbuva kuldse sügise hommikut ja vaadet rahale kusagilt kõrgelt. Tõenäoliselt oli see Raczani hommik oli pisut udune ja pastell ning kuni silmapiirini ulatuvas linnast seal all tõusis tohutu hulk torne igasuguseid pitsilisi, gooti torne ja kummalisi lõigatud kiivriga torne ja uhkeid barokset torne ja mõned ümarad kuplid ka. Ja veel tulevad meelde kuuliaugud vats läbi väljaku majadel ja Praha vana raadiomaja ilma usteta liftid, mis olid kahekesi kõrvuti ning millega piinida aeglaselt ja pidevalt, liikusid üks üles, teine allakäigu peal tuli sisse ja välja astuda. Ja ülimalt naljakas oli vaadata, kuidas kõigepealt ilmuvad nähtavale alla sõitjate jalad või siis üles sõitjate pead. No see oli üks väga ammune reis Prahasse, päris õudne mõelda, aga tänavu saab sellest vist tõesti juba 40 aastat. Tänane Prahan, euroopalik linn, mis ometi on suutnud säilitada oma ajaloolise näo. Minu jaoks vist jätsid kõige sügavama mulje trammid. Raha nimelt on trammide linn. Üle 20 pikka liini hargnevad linna keskmest igas suunas laiali ja paistab, et see on Praha elanike lemmik liiklusvahend sest trammid on igal kellaajal rahvast täis. Minusugusele rohelise mõtteviisiga inimesele teeb muidugi suurt rõõmu, et tossu pilvedesse mähkunud busse kesklinnas peaaegu ei märkagi. Rööbastransport ruulib, sest lisaks trummidele kihutavad maa all ringi metroorongid. Tramme sõidab rahas igasuguseid, päris uute moodsate kõrval ka arvukalt täpselt selliseid, milliseid meie Tallinna tänavatelt juba 80.-test mäletame. Ainult et Prahas nad millegipärast mürisevad ja kolisevad vähem kui meil. Tramm on ka suurepärane viis linnu näha. Astu sisse, sõida ja vaata ringi. Egge Kristjani jõudis Prahast koju täpselt nädal tagasi. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio ikka Kristian õelaid, Helgi Erilaid ja alanud on. Praeguses tšehhi keeles peaks sõna praam tähendama künnist või läve. Pärimuse järgi pidi linn siis Ida-Euroopale Webakuks olema. Ajaloos on linna rajamine kuivalte napilt kirja pandud. Üheksas sajand. Poltaava paremal kallal seisvale kale ehitati kõrge linnus, loss, tšakrad. Sellest sai Praha süda, mille ümber siis järgnevate sajandite jooksul linnarenes. Legendis on kõik hoopis toredam. Vanal hallil ajal, kui Tšehhimaa teed kiiresti rohtusid kui praeguste linnade asemel mehasid metsad ning vulisesid allikad ja nende juures käisid joomas muretud hirved sel ammusel ajal. Seal valitses Tšehhotark Croc, kes oli oma rahvale õiglane valitseja ning kohtumõistja. Tal oli kolm tütart, gaasiteeta jälibusse, aga tal ei olnud poega. Kui Kroxury valiti uueks valitsejaks. Noorem tütar liibusse, kelle ilu oli kirjeldamatu ning kelle kuse taibukas hiilgasid vaikselt ning kustumatult nagu kalliskivi sära. Mõne aasta pärast valis vürstinna liibusse endale abikaasaks prožemusli, kellega koos pani aluse vägevale presena Schliidide dünastiale. Kui liibusse surma lähenevaid samme kuulis sammuste pitamise linnuse müürile ET eitavuse kraadist pilk strahovi tumedate põlislaante poole. Seal kusagil asus palkidest ehitatud Praha raad mille ta püsti teda oli käskinud ja mille kuulsus ta nägi, kasvavat õitsevad ning tähtedeni küündivat. Nii pajatab Eduard peediska. Raamat on hullem ja teisi juudi legende ning lugusid vanast Prahast. Praha raad kindlusloss, mida siis üheksandast sajandi lõpul rajama oli hakatud ja mille kuulsust vürstinna liibusse kasvavat õitsevad ning tähtedeni küündivad soovis siloss kasvaski sajandite jooksul lõi õitsema ja selle kuulsus levis kaugele üle Euroopa esimesed müüride vahele tõusnud hooned olid kirikud Kaheteistkümnendal sajandil eriti vägev romaani stiilis loss. Kuid juba 14. sajandil tõusis siia uhke gooti stiilis palee. Praha lossile võib läheneda kahest suunast. Poltaava jõe poolt tulles pead vaeva nägema tohutult pikka treppi mööda üles ronides karmi külma talveilmaga, nagu praegu pole see mingi meelakkumine. Aga võimalik on ka näiteks trammiga jõe äärest mäkke üles sõita ja lossi tagumisest küljest sisse sammuda. Loss on tohutu hoonete kompleks. Paraku tehakse sulle juba sissekäigu juures asuvas infopunktis selgeks, et ühe erandiga küsitakse iga sissekäigu juures raha. Selleks erandiks on lossi kohal kõrguv tohutu püha viituse katedraal. Kui kümmekond aastat tagasi tekkis võimalus korra Prahasse sisse põigata, jättis katedraal mulle unustamatu mulje. Polnud mõju varem nii suurt pühakoda näinud. Seal viibides mõistsin, millist tohutut mõjujõudu kristlik kirik endast kunagi ühiskonnas kujutas. Viituse katedraal on tšehhide jaoks tohutu märgilise tähendusega ehitis. Te ju seda püstitama. Legendaarse Karl neljanda päevil 14 10. Viljandil hiliskeskajal oli Praha korraks kristlikku maalima keskpunkt. Jah, ega seda pole unustatud, mis siis, et Karl ja tema järglased katedraali valmis ei suutnud saada. Ikka räägib lossi teises uhkuses vanas kuningapalees avatud ajaloo näitus suure uhkusega just Carli ajastust. Sellest, kuidas Prahast maailmalinn sai. Paraku sellestki, kui lühikese kuldaeg oli Habsburgide ajastust ja tšehhide iseseisvuse kaotusest ei soovinud külmad keldrisaalid sugugi nii hoogsalt vesta. Aga püha viituse katedraal ise sai päriselt valmis alles demokraatliku Tšehhoslovakkia ajal 1900 kahekümnendatel aastatel ja nüüd kõrgub ta Praha kohal just arvestusena sellest, kui iidse paigaga on tegemist. Tõtt-öelda katedraali kõrval kahvatuvad veidi lossi teised arvukad pärlid. Isegi igivana Püha Jüri basiilika siiski ei tohiks sealt läbi arutamata jätta sest viibida üle 1000 aasta vanuses hoones ei saa just iga päev. Klassi aludel tasub põigata ka kuldsele tänavale, kus seisavad imetoredad, väikesed 16. sajandi hooned. Miks pääs tänavale tasuline peab olema, jääb küll arusaamatuks. Majakestes pesitsevad nimelt suveniiripoekesed ehk siis sealt midagi ostes maksad lausa kahekordset hinda. Lossikividel tänavatel kõrgete tornide vahel on imeline liikudega pimedal ajal. Kuulame siin selle tunni jooksul mõnda tshehhi tänapäeva tuntumat muusikat, ega seda tšehhi muusikat vist Eestis, kui hästi ei tunta. See näiteks on Jaromer noh, abitša Ostravast pärit poeetide lauludega. Praha lossi pisut hilisemast ajaloost ka mõne sõnaga 1918 sai Praha lossist uue Tšehhoslovakkia vabariigi presidendi residents. See on ilmselt Tšehhi raadioülekanne ühelt tollase vabariigi paraadil aastal 1932. Teise maailmasõja rajal sai Praha paleest Meinhard Haydrichi peakorter. Viimast kutsuti noil aegadel Böömimaa ja moraavia riigihoidjaks. Tema asetanud Böömimaa kuningate krooni endale pähe, kuid vana legendi järgi peab vallutatud maa krooni endale pähe pannud Anastaja aasta jooksul surema ja vähem kui aasta aega võimul olnud Reinhardt Haydriht tõepoolest mõrvati. Praha loss on kogu Tšehhimaa ajaloo kaasa teinud. Siinistus kommunistliku Tšehhoslovakkia valitsus ja niinimetatud sametrevolutsiooni ajal skandeeris tohutu rahvahulk Tubtšekk lossi. Praegu on Praha lossis uue tšehhi vabariigi riigipea residents. Praha loss muide olevat isegi kõige suurem tõeliselt iidne loss terves maailmas. 570 meetrit pikk ja seda 30 meetrit lai. Ja nagu ikka vanades lossides, võib ka siit leida kõigi viimase aastatuhande arhitektuuristiilide näiteid. Ja nüüd laulab meile tibakey will folkrocki mängiv Praha lähedalt pärit grupp. Küll sõitsime trammiga üle Tšehhovi silla ja ronisime treppidest üles mäe jalamile. Trepid olid libedavõitu, ühtegi turisti polnud kusagil näha ja külm näpistas ninast. Ometi muutus iga ülespoole viiva sammuga linnavaade aina uhkemaks. Lettenskis saadi pargis asub tohutu metronoom. Ka üks Praha maamärke. Lähedalt vaadates tundub ta päris koleda rauakolaka nahaga pimedalt Karli sillalt sinnapoole pilku heites on vasakule paremale pendeldav post. Igati efektne vaatepilt. Kunagi asus samal kohal tohutu suur Jossif Stalini monument. Selle aasta esimesed kuus kuud on tshehhi vabariik Euroopa Liidu eesistuja. Sellepärast pole imestada, et metronoom ei elamit, ehivad hetkel euroliidu täheli ja mitmel pool linnas märgatav tšehhide 2009. aasta eurosümboolika. Paljud ütlevad, et see sisevastuoludes Kesk-Euroopa riik ei saa suure liidu vedamisega hakkama. Küllap saab. Tšehhimaa on ju tõeline vana Euroopaga pärl tagasi seal, kus on nende koht maailma ja liidrirollis. Sealt kõrvalt Ledentskessaadist viib suvel ja sügisel kindlasti imeilus jalutuskäik Praha lossi juurde ja edasi maalilist maalast kraana linnaossa. Sealt saab köistrammiga Petreni mäele sõita umbes 290 meetri pealt tõusta 420 meetrini merepinnast. Selle lühikese sõiduga läks ilm palju Kirbemaks üleval olid puud kaunilt härmas. Kui valget aega pisutki rohkem on Petrini kandis kindlasti imetore jalutada ja ringi vaadata. Jälgisime just parajasti, kuidas ülevalt alla ja alt üles sõitvad köis, trammid teineteisest mööduvad, üksi peatusesse seisma. Samal ajal seisatas allpool teinegi, küllap Nad ühe köie otsas liiguvad ning äkki oli kaugel alllinnas päikest näha. Esimene ja ainus kord nende päevade jooksul. Ega ilma ajaloota hakkama ei saa ja mäletatavasti valitses veel Kolmeteistkümnendal Islandil Tšehhimaad, mida iidsetel aegadel siinseid alasid asustanud kelti boilaste hõimu järgi KaP nimeks kutsuti. Niisiis veel 13 Nendel sajandil valitses seda maad Schliidide dünastia, kuid selle meesliin hääbus ning võimule tuli luksemburgi dünastia aastat 1310 kuni 1437 ja sellest ajast jutustab Edward, pettis ka järgmist. Kuningas Luxemburgi jaani ajal puudus Tšehhimaal kindel kord. Kuningas viibis enamasti kaugel võõrsil sõjatandril ja igaüks, kellel Tšehhimaal võimu oli, kasutas seda oma huvides. Röövimine ja omavoli laiutasid nagu umbrohi põllul, mida kee mari tollal sai kuningas poja isaks ja kui see sõnum oli linnas välgukiirusel levinud tulid Praha kodanikud kokku nõu pidama, kuidas korraldada rongkäiku, millega kuningliku suguvõsa uut liiget raadis tervitada. Kõikjale vagiina askeldamine ja kära, nagu oleksite Praha tänavad äkki ärganud ega suudaks enam kõnekõminat ja lärmist küllastuda. Käsitöölised asusid rivisse igaüks oma ameti järgi. Tsunftilipud toodi kappidest välja. Moose kandid proovisid vilepill ja pasunaid. Selline pidu oli siis Prahas 14. mail 1318 kui troonipärija Karl neljas Iirimaale oli tulnud hariduse taevane kuningas prantsuse õukonnas ning Kressi lahingus võitles ta tublisti inglaste vastu. Samas lahingus langes aga tema isa, vana kuningas Jan Jaagarlissay uus Böömimaa kuningas, kes valitses 1346 kuni 1378. Aga see on igavesti voolav Poltaava, tšehhi helilooja smeetena, Detroidi sümfooniaorkester juhatab Neeme Järvi. Meie väike maailm. Üleval taevajõe viib kuninga nimeline sild. Karli sild on vist tõesti Praha kõige olulisem sümbol. Kuid mööda Karlova tänavat vanalinnast välja jalutad, kõrgub äkki su ees tohutu väravatorn ja selle taga vaatab vastu ootamata avarus. Oled jõudnud jõe äärde. Karli sild on niisiis loomulikult taas legendaarse Karl neljandaga seotud. Pikka aega oli ta ainus ühenduste linna kahe poole vahel. Täna on ta turistide kunstnike ja tänavakauplejate pärusmaa. Ometi ei saa sellest üle 500 meetrisest sillast kuidagi mööda minna, kui Praha imesid tahad imetleda, sealt on isegi hallil talvisel päeval igas suunas imeilus vaade. Isegi poole seljani ulatuvad renoveerimistööd ei vähenda seda uhket tunnet, mida seal kõndides tunned. Oled justkui astunud otse ajalukku. Turismihooajal pole seal lihtsalt ruumi seisma jääda ja ümbritsevat linna endasse ahmida. Keset talve on liikumas siiski küllalt mõõdukalt rahvast, nii jäädki ühe 30-st prokujust kõrvale seisma ja imetled pikki minut, et kõike kaunist ümberringi. Kujud Karli sillal, esimene neist pandud paika 1683. See oli püha Jon Nepamuk, kelle kuningas veenses laus ehk siis vaatslav, neljas Neljateistkümnenda sajandi lõpul hukate oli lasknud. Kuuldavasti olevat pühamees siitsamast Karli sillalt vette visatud. Miks selle kohta on olemas mitmeid versioone, näiteks, et vaimulikuna olevat kuulanud kuninganna pihis saladusi ja keeldunud neid kuningale avaldamast mis ju kirikuseaduste järgi päris õige tegu pidi olema. Teine lugu pajatab etne Pamuka olevat keetserluse pärast surnuks piinatud. Igatahes nüüd seisab ta pronksi valatuna oma pühamehe rüüs kõrgel kaunistatud alusel Karli silla serval. Nimbus ümber pea kuju kivist alusmüüri paremal poolel on näha kuldselt sädelevat kohta. Selliseks on selle koha muutnud miljonite inimkäte puudutus. See peaks nimelt õnne tooma. Janne Pamokk pühake märg Teder oli siis esimene, kelle skulptuur pandi ehtima Karli silda Prahas. Temale järgnesid teised ja nõnda seisab kahel pool silla ääres nüüd kokku siis nagu hekke. Kristjan ütles juba 30 suurt ja uhket barokkskulptuuri ja skulptuuride grupp. Pühad mehed oma pikkades rüüdes näivad õnnistavad või valvavad või isegi ähvardavat olenevalt poosist, mille sammused skulptorid neid jäädvustanud on. No ei hakka, ring oli. Vali särrast siis. Karli silla poolses otsas asub maismaaga üpris kokku kasvanud kampa saar õhtusel ajal imetore jalutamist koht, kust suurema vaevata leiad üles midagi koduste tuttavat. Sinimustvalge lipuga ehitud eesti saatkonna. Keset Praat asub ka üks teine streeletski saar. Tema kohta meenub praažike ured nii Novini veergudel kunagi ilmunud sõnum vigase patriotism. Eile pärast lõunat nägid Praha peatänavail käijad stseeni mis annab pärase tunnistuse selle kohta, et seal suurele tõsisel ajal võivad ka meie rahva pojad hallipäise monarhi troonile suurimat ustavust ja truudust üles näidata. Paistab, nagu oleks jälle kätte jõudnud vanade kreeklaste ja roomlaste ajad, kus muutjust kaevoola laskis end lahingusse kanda hoolimata mõlemast käest. Üks vigane karkudega mees, keda vanaemake jalutate käruga sõidutas, demonstreeris eile kujukalt oma kõige pühamat tundeid ja püüdlusi. Tšehhi rahva poeg laskis end oma haigusest hoolimata vabatahtlikult sõjaväkke sõidutada, et anda oma elujõud oma keisri eest. Justament. Proua Millerovo sõidutas vahvat šveikist reletski Saarele arstlikule läbivaatusele. Seal need maailmasõja juhtumised tal alguse saidki. Täna leiame sellel pisikesel saarel teest talvisesse vaikusesse sumbunud välikohviku spordiklubi. Tühjad pargirajad. Sealsamas leegi nurgal asub tore suur kohvik Kaavarna nagu tšehhid neid kutsuvad. Külma eest pakku pääseda. Kuum kummelitee sidruniga ja kadunud Austria-Ungari keisririigi mälestuseks üks suus sulav struudel. Vana koht ehk teisisõnu Praha vanalinn on muidugi iga turisti jaoks kohustuslik. Vöömi kuulsat kristalli ja sama tunnustada tshehhi klaasi müüvad siin kümned, kui mitte sajad poekesed. Võid leida ka imetoredaid, marionettnukke või päris maitsekad, graafilisele tehti või siis 21. sajandi alguse lemmik suveniire. Külmkapimagneteid külmkapi saaks Prahas pakutavaga mitmekordselt ära katta. Iga vanalinnatänav paistab raekoja platsile välja viivat uhkele Praha linnale sobivalt suursugune väljak. Esimesena torkavad sinna jõudes silma jumalaema kirikut tünni ees kaksiktornid. Pimedas tunduvad nood tõeliselt muinas jutulised, nagu mõnest Disney stuudio kauni printsessi jõhkra koletise filmist pärit. Suure jumalaema kiriku ehk düüni kiriku kaks, 80 meetri kõrgust kummalised tornid kõrguvad selle väljaku kohal juba rohkem kui viis sajandit. Algselt samal kohal seisnud romaani kiriku asemele ehitati 1256 varane gooti kirik. Praegust hilises gooti stiilis kirikut tasud jäid tema 14 10. Viljandil jätkati Viieteistkümnendal Hussiitide ajal. Olnuid võiks meenuda nimi, han huss tšehhi rahvuskangelaseks saanud mees, kes nõudis kiriku reforme ja juhtis võitlust sakslaste võimutsemise vastu Tšehhimaal. Jan Hossist sai märter, kelle katoliiklased ketserina tuleriidal põletasid. Kuid Hušiitide sõjad kestsid Euroopas veel aastakümneid. Seitsmeteistkümnendal sajandil Viidjaga düüni kirikust juba kõigushiitide sümbolid välja ka kaunis kuldne karikas, mille kohale paigutatud jumalaema kuju kiirtepärg oligi tehtud tollest samast kuldsest karikast ajaloo jooksul mitmel korral restaureeritud düüni. Kirik on kõrge ja uhke hoone, milles iga arhitektuuriajajärk oma jäljed on jätnud. Piklikku hoonet katab terav viilkatus ning fassaadi ehivad siis need kaks imelist torni mis selle kirikuni eriliseks teevad. Mõlema kõrge terava tornikiivri keskosast tõuseb omakorda neli väiksemat teravat orani ja suurte tornide jalami nurkadest tõuseb Velneri teravat tornikest, nii et kummalgi tornil on tegelikult üheksa teravat tippu. Jumalaema kirik on tõesõna hiiglaslik, aga ühtegi võimalust sisse kiigata ei paista. Küll asub otse nurga juures tore pitsarestoran, kus ühel õhtul lasanjet sõin. Itaalia ja hiina köök on rahas märgatavalt odavam kui tshehhi enda oma vanalinnas vähemalt küll. Aga ühel õhtul võtsime siiski kätte ja astusime sisse otse raeplatsil asuvasse kvaliteet. Restorani kelner Karl oli oma teenindavatele laudadele lausa iseenda fotot asetanud. Kahtlemata hästi edev mees. Aga tema teeninduse kohta ühtegi halba sõna küll öelda ei saa. Toit lausa sulas suus. Staare Mesto restoran tasub külastamist. Turisti tõmbab platsi ääres kõige rohkem ligi vanalinna raekoda. Igal täistunnil koguneb inimmass astronoomilise kella juurde kellamängu vaatama. Pöörlevad kujukesed ütlevad fotoaparaatidele ükshaaval tere ja pisike luukere annab heledalinaga märku, et käes on täistund. Raekoja torni tasub ka kindlasti ronida. Trepist ei peagi minema, valida lifti ja pikka kaldtee vahel. Ülevalt avaneb linnale veel üks imeilus. Ja äkki avastad, et kõik tundub nõnda tuttav. Kitsad tänavad, punased katused muidugi just nagu Tallinnas. Ainult mõõtudelt ja kirikutornide hulgalt on raha vanalinn kaugelt suurem ja uhkem seal üleval, kahetseb taaskord, et ilm nõnda hall ja udune ning valmistad 20 kroonise masinaga endale ise mälestusmündi. Otse staare, mees, ta kõrval asub juudi kvartal väikesel alal pea 10 erineva suuruse ja tähtsusega sünagoogi. Veidi kõrgemal kohal. Juudi surnuaed, hauakivi hauakivivastast. Juudi kvartal on täis viiteid Branskavkale, kes sealkandis elas ja töötas. Taaramäe seda vana koha kõrval on muidugi olemas ka Nove mesta uus koht. Uus pole tegelikult muidugi enam kaugeltki uus, Karl neljas sedasama tšehhide ajaloo kõige uhkem valitseja andis käsu linnaosa ehitada juba 14. sajandi keskpaiku, kui vanalinn kitsaks hakkas jääma. Seepärast, ega sealsed hooned vanalinna omadest palju erinegi. Tänavad on lihtsalt laiemad, paljud neist mõeldud üksnes jalakäijatele kuhu muudki liiklust lubatakse. Seal vuravad peamiselt ikka trammid, vat slaavi väljak, tegelikult pigem lai pulber, kui plats on nobe mees, ta keskne koht. Peame jälle natuke ajalukku sukelduma. Umbes neljandal sajandil enne Kristust asustasid siinseid kõlasid keeldid nende tähtsaim hõimali boilased ja selle järgi kutsuti tšehhi mad Böömimaaks. Seda oleme täna vist juba korra maininud. Germaanlased tulid järgmisena umbes neli aastasada hiljem. Ja siis rändasid kohale slaavi hõimud. Suur vääri vürstiriiki nimetab ajalugu üheksandal sajandil ja siit jätkub juba liibusse lugu ning tsehhi vürstide Šemms. Liidide dünastia. Üks selle liikmeid oli vürst vaatslav, tema isa Vladislav esimene olnud kristlane, ema trahomira aga paganliku hõimupealiku tütar, kes abielu rajal ristitud. Aastal 921 kuivaatsev olnud 13 aastat vana surnute mõisa vanaema Ludmilla, kasvatanud poisi kristlaseks, kuid emad rahamira olnud seetõttu kaguri lasknud Ludmilla tappa ja püüdnud oma poega vanasse paganausku pöörata, mis tallaga mitte korda ei läinud, sest 18 aastane Vjatšeslav valitsusohjad enda kätte saatnud ema maa pakkuja, purustanud lahingus tema mõttekaaslased, kuid grupp vastalisi aadlimehi astunud, liituvad Slovi noorema venna Boleslaviga ning valitsevad tapetud, et pole Slav troonile saaks. Ajalooliste aatomite kohaselt ei jõudnud vürst Vjatšeslav enne oma märtrisurma kolme kümnesekski saada kuid temast sai kogu Tšehhimaa kaitsepühak Püha Vjatšeslav inglise keeles tuntud kui sant. Väetislevi väljak Prahas nagu väike Kristjan juba ütles, on üks linna suuremaid ja uhkemaid väljakuid ning selle ühes väikeseks künkaks kõrgenevas otsas seisab püha vaats läbi vägev ratsamonument tema ümber teise tšehhi kaitsepühakud ja legend. Legend jutustab, et kui Isamaa Tšehhimaa oma kõige raskemaid valusaid aegu üle elab, siis järk kab vürst vaataslevama hobusel ellu äratab plaaniki. Mäe sisemuses uinuvad tohutu rüütlite armee. Kõik need hiilgavad sõdalased ratsutavad üle Karli silla, mille kivide alla peidetud Brunwicki võlumõõk. Selle mõõgaga hävitab vürst Vjatšeslav, kõik Tšehhima vaenlased ning isamaale saabuvad rahu, jõukus ja õnn. Tšehhimaa on teadagi palju raskeid ja valusaid aegu üle elanud kas või neli aastakümmet tagasi, kui ida poolt tulnud tankid sealsamas vaatslemi väljakul seisid ning Isamaal pead tõstnud lootus vägivaldselt lämmata päti kivisel vorstil polnud ometi jõudu ellu ärgata ja nii seisab ta tänaseni oma nime kandva väljaku ühes otsas novemmestos. Selle linnaosa rajamise ajal olnud siin hobuste laadaplats, vat Slovi väljakuks nimetada toobiklit plats 19. sajandil siis rajatisi ega vürsti ratsamonument. Selle monumendi ees luges always Iraszek oktoobris 1918 ette Tšehhoslovakkia iseseisvust. Ratsiooni. Teise maailmasõja ajal korraldas Praha vallutanud Saksa armees heinama paraad-marsse. Praha ülestõusu ajal 1945 paukusid siin relvad. Jaanuarist 1969 ütles üliõpilane Jan pala end siinsamas vats levi väljakul põlema protestiks Nõukogude tankide sissetungi vastu sügisel 1968. Aga nüüd lõpuks on, vaat see oli väljakul nagu kogu Tšehhimaal. Uued ajad. Täna jalutavad õhtuti vadžzlovskynaamestil käes Kinni noored Prahalased hüppavad sisse samas asuvasse suurde raamatupoodi ja ostavad veel jõulukaunistustega putkadest kõige odavamat sooja toitu, mis siinmail saada hamburgereid ja hot doge, loomulikult. Vat Slami väljaku nurga taga asub üks tore väike kirik, mille kõrvalt leiab imearmsa pisikese roosiaia. Seda paigakest tuleb veidi otsida, aga see tasub ennast ära. Keset talveroosid muidugi ei õitse, aga siinset elu võib praegugi ette kujutada. Ja jah, ja seal teises otsas, seal kõrgub see tohutu rahvusmuuseum ja tema ees pühavad Slovi ratsamonument. Aga kaua sa seda ikka imetled, külm tuul tõmbab läbi ja lihtsalt kõrvalasuvast rahvast murdu täis McDonald, sest ühe tee tellima. Nii kohtuvad siingi vana ja uus iidne kultuur ja tänapäeva piirideta kommerts. Nove Mestost leiab mitu suurt kaubamajast rahvusvahelistest kettidest nagu Peskovi deebenhams, aga sisse astudes tekitavad nad pettumuse. Poodides pole ruumi liikuda, müüjaid on vähe ja needki aeglased ja ülekoormatud sabad tohutu pikad veepudeli ja saiakese ostmiseks läheb pool tundi. Muusikapoes ei paista aga võimalust olevat teest ühtegi kassasse maksta. Noaga midagi natukene sai ikkagi kaasa toodud, las laulab meile nüüd nooruke Anetta langerova Prahas üles kasvanud noor lauljatar, kes mõned aastad tagasi võitis Tšehhi superstaari konkursi. Laulu nimi on väike merineitsi. Mäletan oma ammusest ligi neli aastakümmet tagasi toimunud reisist selle viimast õhtut tookord Prahas, kui sõitsime üle tuledes Karli silla kõigi nende valvesate kiviste pühakute pilgu all ja ma teadsin juba siis, et just see jääb mulle väga kauaks meelde hiigellinnast Prahast kus on rohkem kui miljoni inimese elu ja kodu. Kui aga veel järele mõelda, siis tuletavad Prahad meelde, need järgnevad leheküljed. Karika kõrtsis istus ainult üks külaline, see oli tsiviilpolitseinik Bret Schneider, kes seisis riigi politseiteenistuses. Kõrtsmik Pali vets pesi õllekannualuseid ja preestri snaiper püüdis talle taga järjetult asjaliku jutu peale sundida. Ja me teame küll, mis Jaroslav Hašeki Schweigi lugudes edasi juhtus. Rets näidel võttis vahele Zweigi, kes uksest sisse tulles reipalt musta õlut tellis, seejuures tähendades Viinis täna lein ning siis puhtsüdamlikult kõik oma arvamused välja, ladus nuhkpress näideri läbi, sest sellest kuhugi ja šveik jätkas oma rahuliku eksistentsi politsei valitsuses ning hullumajas. Ning šveik ükskord koju tagasi lasti ja kui ta tee taas läbi karikaga õltsi kulges, selgus, et Fresh snaiper oli ka kõrsnik palli hääle võtnud, kuna viimane teatas, et kärbsed tegid keisri härrabildi täis. Karika õlletuba uga liha sees, šveiki lemmikkohta, puhas au sees. Siit algasid vägeva sõduri seiklused tema looja Jaroslav Hašeki fantaasias ja usun, et ka tänapäeval ehivad karikaseinu Joseph laada võrratud Schweigi lugude illustratsioonid. Niimoodi oleme siis risti-põiki rahas ja Tšehhimaa kauges ajaloos ära käinud ja oma sajandisse välja jõudnud. Selle linna üks tähtsamaid objekte Karli sild ei ühenda mitte ainult tavakallastel laiuva Praha Radžaanit ja staare meestot tähendab ka aegu ja inimesi, keda huumor ikka rasketest aegadest üle on aidanud, mistõttu polegi vast paremat lõppu sellele loole kui üks lõpmata jutuga šveiki naljakat esslugudest. Päikeseplekkide on tõepoolest suur tähendus, pajatas šveik. Ükskord ka ilmus päikese peale niisugune plekk ja veel samal päeval sain ma vantsi kõrtsis peksa. Sellest ajast peale vaatan ma enne, kui kuskile lähen ajalehest järele, kas ei ole päikesele jälle mingi plekk ilmunud ja kui on ilmunud, siis jumal sinuga. Neitsi Maarja ei lähe ma kuskile ja ootan, kuni plekk ära kaob. Kui viimati mund Peleedule mägi kogu Martiniki saare hävitas, kirjutas keegi professor Naroodny poliitikas, et tema hoiatanud lugejaid juba ammu suure päikesepleki ilmumise eest, kui näru nii poliitika ei jõudnud õigel ajal sinna saarele ja inimesed maksid selle eest oma naha. Ah jaa, see šveiki Praha on ikka vist veel alles vähemalt kivise kõrtsides elata edasi, aga lõpuks astub väsinud šveiki trammi number üheksa ning vurab vaikse kolina saatel kodu poole. Homme on jälle päev.