Litter. Otsi paravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kõigi neljapäeva pärastlõunal hakkas Tartu mail taevast alla sadama mingisugust sodi mis justkui lajatas lähenevale kevadele puuhaamriga silmade vahele on elu siiski hea. Ja isegi kui tundub, et võimalusi jääb järjest vähemaks siis kirjanduselus on asjalood teisiti. Näiteks kui enam lennukiga või rongiga sõita ei saa koguda ka nende pileteid saab siiski koguda minia tuure, nagu teeb Jan Kaus. Vabalt võib lugeda ajakirja vihik, nagu teeb Janek Kraavi. Ja keegi ei keela pidada ka Aapo Ilvesel blogi. Jääge meiega. Meil on kõik hästi. Olen teda mitu korda näinud ja jumala eest iga kord toimub peaaegu üks ja see sama. Ta istub bussi eesotsas pingile küljega sõidusuunas, pistab pulgakommi oma võimsate huulte vahele, jääb siis tukkuma. Lutsutab kommi nagu lutti. Ma ei tea, kui vanad on 10 12, kaheksa. Selline muljet, ta sündis 20 kilosena iga korto mugi, midagi, midagi eriti magusat, midagi sellist, mis sisaldab kõiki kahjulikke E-sid, tarbimisühiskonna Tõnisson. Bussi ronivad, värisevad vanurid temaid silmi lahti, ta on pühendunud imemisele pulgakommi valge pulk mokkade vahele Banklemas. Aga kust ma tean? Äkki ta on päikesekiir oma ema elus, jõuab koju, lõhub puid ja teeb kaminasse tule. Siis vitsutab sisse kolm grillkana, neli kilo jäätist ja annab emale ühe Lartsuva musi sest ta tõi täna koolist koju ainult parimad hinded. Äsja on ilmunud Jan Kaus sinu teksti kogu ja nagu selle pealkirigi ütleb, tuurid, on tegemist lühikeste lugudega ja siis ma mõtlesingi küsida esmalt kohe selle vormi kohta, et sa oled kirjutanud romaane, näidendeid, novelle, jutte, mis on lühemad ja pikemad, aga ikkagi kõiki asju. Aga see miniatuuri vorm on just hästi lühikene, et mis asi see Minnatuur sinu jaoks on? No üks võimalus seda miniatuuri vormi mingisuguse vormeliga tähistada on, on öelda kohta proosaluuletus või proosa luule. Ja no seda ma olen ka varem intervjuudes öelnud, et näiteks praeguses soome kirjanduses on see proosa luulevorm väga levinud, seal on üsna palju selliseid selliseid raamatuid ilmub mis koosnevadki täpselt samasugustest miniatuuridest, nagu, nagu see minu miniatuurid ja seal seda loetakse või liigitatakse pigem siis luulevaldkonda kuuluvaks. Nii et kui võtta see mõiste proosa luule, siis siis soomlastel on soomlased käsitlevad seda rõhuga sellel luuleosal. Mina muidugi käsitleksin teda, rõhuga proosa osalete, et noh, võib-olla seetõttu ma ka hoidusin sellest proosa luulemääratluse kasutamisest siin siin kogus. Et see miniatuurid on võib-olla see on minu meelest sobilikum. Aga nagu sa tead või, võib-olla sa ei tea, aga ühesõnaga ma olen ju ka luuletusi kirjutanud. Ja noh, ühesõnaga ma ise ei pea ennast ütleme siis kuidas, kuidas viisakalt öelda kõige säravamaks luuletajaks. Aga samas ma olen alati nagu tundnud huvi selle luulevormi vastu just seetõttu, et luuletuses peab asju noh, eriti lühidalt ja sellise eriti tugeva püändiga ära ütlema. Minu meelest Kivisildnik kunagi ütles päris täpselt, et paljud eesti luuletajate või luuletuste viga on see, et, et need ei osata hästi ära lõpetada. Et tullakse mingisuguse hea leiu peale, siis sellest saab luuletus alguse, aga, aga siis ta nagu see hea leid ei, ei kanna lõpuni välja. Ütleme, sellist head luuletust on noh, minusuguse jaoks, kes ma ennast pean pigem tõesti prosaistiks väga raske kirjutada. Ja siis ma nagu mõtlesin ühel hetkel, et see proosa luuleformaat on võib-olla no selline kuldne kesktee. Et ühelt poolt ta tõesti nõuab ka sellist, kust ja siis võib-olla ka noh, sellist väga intensiivset sõnade kasutust nagu nagu üks tavaline luuletuseks selline vaba värsiline luuletus. Aga teisalt ta kasutab proosavormi, mis on minule nagu omasem ja, ja vastuvõetavam. Ja ma mäletan, et ma kasutasin oma luulekogusaeg, on vaha neidsamu, selliseid proosa, luulevormi pisut osad tekstid olid seal kirjutatud sedasi proosa luuletustena ja siis ma mäletan, et Kalev Keskküla kirjutas, selle aeg on vaha kohta arvustuse loomingus, kus ta just tõstis neid proosaluuletusi teiste tekstide kõrval esile. Ja noh, leidis, et selline proosa luulevorm sobib mulle ehk kõige paremini. Ja kuidagi jäi, see jäi see mõte mõte kõlama ja siis mingi hetk ma hakkasingi kirjutama selliseid proosa-luule- või proosa, luuletustest koosnevaid tsükleid. Avaldasin neid siin ja seal. Ja, ja noh, nii lõpuks kooruski välja see raamatu idee Sa oled pühendanud selle kogu Timo lopa lainele. Neile, kes ta on, Timo lapalanen on, on üks neid soome luuletajaid, kes, kes seda proosaluulet on minu meelest super hästi kirjutanud ja kirjutab seda siiamaani. Ta on ühtlasi ka minu sõber, ta on sündinud aastal 59 ja andnud oma elus välja vist ainult kolm kogu. Aga noh, eriti need kaks viimast kogu on suurepärased, eriti erilise proosa, luule osa. Ja noh, ma olen, ma olen täiesti kindel, et just just nagu Timo luuletustega tegelemine ja nende lugemine ja noh, ma olen Timo luuletusega tõlkinud eesti keelde. Et see on mind nagu väga palju, väga palju mõjutanud. Ma mäletan, et sellesama aeg on vaha puhul, et. Ma kirjutasin sinna tiitellehe pöördele sellise väikese pühenduse eest nendele eesti luuletajatele, kes minu meelest on mind nagu kõige rohkem mõjutanud, noh, seal oli üsna palju üsna palju nimesid. Ja siis Triin Soomets, kelle nimi seal kirjas oli, ütles mulle, et aga Janne, et siit on puudu, siis on kõige-kõige olulisem mõjutaja. Siis ma küsisin, kes ist ütles Timo lappa laiali. Ja siis ma sain aru, et Triinul on täiesti õigus ja ma selle uue raamatuga miniatuursed, siis püüan oma oma võlga Timo s selles mõttes kuidagi kustutada. Nii et jah, kellele huvi pakub siis ta võib näiteks lugeda 2007. aasta veebruarikuu loomingust Timo proosaluuletusi, mida mina olen tõlkinud. Ja nüüd hiljaaegu Timo toimule ühe noh, temast veel veelgi vanema soome luuletaja Heimo pihrajan maa sellise proosa luulekogu, mis on ka suurepärane ja, ja Timo ütleb, et et just see Heima pihla Jemma on teda väga palju mõjutanud. Ja ma olen ka mõelnud, et võiks seda Heimobislajal, et siis omakorda eesti keelde eesti keelde tõlkida. Ma arvan, et see on lihtsalt, et selline väga väga otstarbekas või, või hädavajalik kummardus, mis ma, mis ma selle pühendusega teen, noh, eks, eks ta mingil määral ole ka siis kogu selle soome proosa luuletraditsiooni poole väike väikese kummarduse tegemine. Mulle Jan Kaus, see kogu väga meeldib ja üldse su need proosaluuletused. Tänan, tänan ja, aga ma tahtsin öelda, et see kogu pealkiri on kohutavalt igav. Miniatuurne. Nojah, see on umbes umbes sama, et kui panna romaani pealkirjaks romaan, eks ma saan aru sellest, ma saan sellest täiesti aru, aga. Mulle just tundus, et, et kuigi ma olen nõus sellega, et on igav pealkiri, on ta mingis mõttes nagu jällegi jällegi väga-väga konkreetselt mingisugusele vormivõttele vormivõttele viitav. Jaa. Kuigi mulle tundub, et selles raamatus on on mingisugune teatud teatud, ütleme, meeleoluline või meeleloolane dominant siis ütleme, need proosaluuletuste sisu ju siin raamatus on väga palju varieerub. Jama ei osanud leida ühtegi sellist ühisnimetajat, mis, mis kõiki neid üsna eripalgelisi tekste endasse kokku tooks või sellist pealkirja, mis, mis sisaldaks kõiki neid, selliseid tundetoone ja virvendusi ja ütleme, sellist. Poeetilist hõllandusliku mõtisklus ajast ja teiselt poolt siis sellist sotsiaalset, et närvi, et et sellise, ütleme igav lahendus tundus mulle kuidagi kõige ratsionaalsemalt. Selge, ma hakkasin mõtlema ja tekkis nagu selline küsimus, et mis ajal sa neid miniatuurne kirjutad. Kuna nad on hästi lühikesed, siis neid annab kirjutada justkui igal pool või igal ajal või millegi vahepeal. Et mida sa selleks vajad. No ma vajan mingisugust, ma arvan noh ideed, et ega maa ausalt öelda neid tõsi, ühekaupa ei kirjutagi, et ma kirjutangi neid tsüklitena, mul on vaja lihtsalt mingisugust mingisugust ideed. Eks siingi raamatus on ju tegelikult viis tsüklit ja neil on kõigil nagu mingid konkreetsed konkreetset pealkirjad näiteks muuseumid või minu inimesed või linnad või Eesti näiteks või siis ekraani tekst, mis on selline sotsiaalkriitilisem asi. Ja ma arvan, et kui see idee on olemas, siis ülejäänu on lihtsalt selline kättevõtmise asi, see pole iseenesest iseenesest raskes, on puhas rõõm. Aga ma arvan, et noh, kirjutamise puhul. No ma ei tea muidugi absoluutselt ei tea, kuidas inimesed kujutavad noh, inimesed, kes kirjutavad, kujutavad kirjutamist ette, aga noh, minu jaoks kirjutamise puhul ei olegi see kirjutamise osa alati kõige kõige raskem, kõige nõudlikum, see on pigem kõige mõnusam osa. Kõige raskem on mingi idee peale tulemine või mingi asja siis väljamõtlemine noh, mingi struktuuri või mingisuguse võtma või noh, ütleme idee või mingisuguse tähenduse väljamõtlemine ühesõnaga mingi sellise poeetilise struktuuri peale sattumine üleüldse, et see võib-olla võtab mõnikord ikka väga-väga kaua aega. Ja, ja noh, ütleme, et et noh, samas samas need ideed, mille peale ma võin tulla, on esmapilgul täiesti triviaalsed, sest noh, näiteks viimane tsükkel, mille ma nüüd olen kirjutanud, mis siiamaani ei ole üldse veel trükivalgust näinud kannab pealkirja valgused ja ma jõudsin selleni peaaegu et puhtjuhuslikult, ma lugesin Ingmar Bergmani raamatut laterna maagika ja seal on ühes kohas on ta loetlenud üles erinevaid valguseid. Ja selle pinnalt Mul tekkis nagu mõte kirjutada üks 10-st 10-st tekstist koosnev tsükkel, pealkirjaga valguses ütleme, et see kirjutamine ise võttis, võib olla aega paar tundi, aga, aga noh, ütleme et teated, sellise asja, asja leidmine või millest saaks kirjutatud ühte tsüklit, see nõuab, nõuab palju. Noh, ma ei tea, kas ta nõuab vaeva, aga võib-olla ta just nõuab mingit sellist kontsentreeritud unustamist, et sa unustad ära, et seal sa tahaksid kirjutada proosaluuletusi ja siis lased lihtsalt mingil ideel enda juurde tulla. See võib võtta mitu kuud, näiteks. Vot, ma mõtlesin midagi sellist, et, et seal on mingisugune märkmik, kogu aeg, põuetaskus ja pliiats ja siis noh ütleme, kui sa trammis näedki seda inimest, kellest sa kirjutad, et siis sa kohe trammis kirjutadki selle luuletuse valmis. Nende märkmike märkmikke on see paha lugu, et ma olen proovinud seda märkmiku majandust, aga kuna ma olen rekordiliselt hajameelne inimene, siis ma kaotame märkmikud mingi paari päeva jooksul ära, lihtsalt kaovad kuhugi ära ja, ja sellest sellest ei ole, ei ole kasu. Et ma pean ikkagi usaldama usaldama oma oma mälu. Ja võtame seesama minu inimesed, eks see tõesti tekkis nagu mitme aasta jooksul pidi lihtsalt tulema piisavalt palju nagu selliseid hetki. Esmapilgul argiseid hetki, kus ma nagu näen mõnda inimest, no ütleme, kohv, tun oma elus temaga paariks sekundiks, aga miski temas miski selles olukorras, milles me viibime, kõrvetub kuidagi meeltesse ja siis mingi hetk tõuseb või tuleb jälle pinnale ja siis, kui need on juba piisavalt palju kogunenud, siis siis olema nii-öelda valmis kirjutama. See luulekogu, mida sa isegi oled maininud paar korda, aeg on, vaha ilmus 2005. aastal ja ja seal oli see ajateema hästi oluline. Aga vot ju sa tunned ka või oled näinud selliseid või vähemalt tead selliseid inimesi, kes käivad reisil ja siis nad koguvad ehkki rongi- ja bussipileteid ja restoraniarveid noh, kasvõi sellepärast, et jah, ma käisin seal, ma näitan teistele või iseendale ja kuidagi aitab meenutada seda. Käisin seal. Mulle tundub, et äkki need Minnatuurid on ka midagi sellist. No sa tulnud täiesti õigesti, ma olen sinuga täiesti nõus ja väga rõõmus, et sa oled, selle tundusid nii-öelda ära tabanud, et ütleme, et kui mõned inimesed siis koguvad marke või siis koguvad nagu sa ütled bussipiletid erinevates maailma linnades, siis, siis mina kogun hetki ja ma arvan, et nende hetkede kogumised, tulemine, ase, minatuuride raamat üldse üldse sündiski, noh, ja, ja ma püüan koguda just selliseid hetki, mis, mis päästmatult kaovad, ütleme, millest lõviosa kaob, vajub nagu unustuse hõlma. Minu meelest nagu noh, üks üks selline elusolemise paradoks, et tegelikult iga hetk on kuidagi nagu tähenduslikku, igas hetkes on midagi sellist kordumatut, ilusat ma tean, see kõlab väga triviaalselt, aga aga nii on ja, ja kuidagi tahtsin nii-öelda mõned hetked siis unustusehõlmast päästa ja nad üles üles lihtsalt kirjutada esmapilgul ja ka teisel pilgul täiesti orgised või mittemidagiütlevad hetkedeks. Aga lihtsalt, et noh, jääb, jääb näiteks bussis mõnda inimest vaatama või, või tänava nurgale mõnda inimest vaatama või põrkad kellegagi korraks kokku ja ja noh, ma tea, näed tema kulmukaart või midagi taolist. Et selliseid asju, selliseid asju juhtub, juhtub kogu aeg ja pidevalt ja väga kahju, et noh, inimese mälu või vähemalt siis minu mälu on ehitatud üles, nii et noh, suurem, suurem osa elusündmustest, Ta lihtsalt kaob kuhugi unustuse mõõtmatusse hõlma ja siis võib-olla tuuride puhul on tegu siis sellise raamatuna, mis, mis püüab kuidagi vähekene, nagu mõned sellised helkivad hetked nagu unustusehõlmast välja tirida või, või ära päästa. Need Minnatuurid on seal väga isiklikud ja isegi umbisikuliselt, sest mingeid nimesid ei maini. Ja isegi kui jutt on linnadest, siis enamjaolt sa markerid, need vaid algustähega. Aga samal ajal on see kõik väga sotsiaalne. Sa oled ise seda juba maininud selle vestluse käigus ka. Aga on see sotsiaalses sul mingi omaette eesmärk, kassa oled sa nõus, et ühelt poolt mingisugune mitte introvertne, aga ikkagi väga isiklik ja samas noh, räägid mingit nendest sotsiaalsetest teemadest? Nojah, vot minu häda võib olla või, või noh, võib-olla siis ka kellelegi jaoks tugevus peitub selles, et mind huvitavad nii sellised metafüüsilised probleemid, eks ju, või noh, metafüüsilised küsimused, noh, seesama aja küsimus näiteks mind huvitab väga. Ja samas noh, ütleme, mulle meeldib ka satiir. Ühesõnaga, mul mul mulle meeldib satiiriliselt kirjutada, mulle meeldib nagu iroonia, noh muidugi eneseiroonia ja kõik, kõik sellised asjad, ütleme see sotsiaalne närv on minu minu jaoks väga-väga oluline asi ja ütleme, Eesti Eesti praeguses kirjanduses üleüldse nagu ma eriti luules, ma seda väga hindan, et ütleme, proosa puhul on see sotsiaalne närv väheke problemaatilisem, et tihtipeale kaasa tuua sellise publitsistlikku väljenduslaadi, aga aga luules on vähemalt eesti luules on ta viimased 10 aastat kindlasti olnud täiesti omal kohal. Aga ma arvan, et, et nad on nagu mingisugused vastandid minu sees ja ütleme, et noh, see on nagu kaks, kaks võimalust, kas panna vastandid põrkuma või panna need vastandid põimuma. Ja ma olen miniatuurides kindlasti püüdnud panna neid vastandeid põimuma noh, nagu nii mõneski teoses varem, noh, ma arvan, et näiteks ma esimene romaan, maailma, mõni oli selline püüa nii-öelda põimida siis sellist satiirilise ühiskondliku satiiri sellise kurbliku mõtisklusega elust. Või ütleme kurbliku mõtisklusega inimeseks olemisest ütleme siis nii. Ja noh siis ma püüdsin seal kuidagi neid neid omavahel liita või, või omavahel kuidagi ära segada. Et tekiks nagu selliseid kirju üldpilt ja noh, muidugi ma olen, ma olen kirjutanud teoseid, kus ma olen sellise poeetilise mõtiskluse või sellise noh, täiesti hüljanud ja, ja laiatanud ikka ainult satiiri. Ja ütleme, et selline postmodernistlik mängulisus on, on minu jaoks mingi hetk tundunud tundub nagu väga-väga olulise teemana kirjanduses. Aga eks ma nüüd hakkan jah, võib-olla siis ma tea, vananeb alas pannakse et võib-olla selline poeetiline mõtisklemine sellest ajapidevusest ja samas aja aja sellisest kaduvusest tundub mulle nagu südamelähedasema na, kui, kui mingite noolte pildumine meie praeguse aja vaimse situatsiooni suunas, aga, aga need nooled satuvad sinna ikka sisse. Ma olen lihtsalt mõnesid tekste neid üle lugenud siin raamatukaante vahelt olen endalegi üllatuseks avastanud, et noh, mõned tekstid, mida ma pidasin nagu ainuüksi poeetiliseks selliseks mõtisklevaks sisaldavad ka igasuguseid selliseid pilkavaid, märkusi või või sellist keelbuses ütlemist. Mõtlesin viimase asjana küsida midagi ootamatut. Et Jan Kaus on seal hea meel, et seal see raamat ilmus. Noh, seda on nagu raske öelda, et mul on muidugi hea meel, et ta selline selline välja tuli, et ma olen nagu väga rahul kirjastaja tegevusega. Jumalikud ilmutused on olnud kirjastajana väga-väga mõistev ja toetav ja sõbralik ja ma olen väga väga rahul Andres Rõhu kujundusega, mis minu meelest mingis mõttes noh, tabab, tabab mingit sellist reaalsus siit raamatust väga tugevalt ära, ütleme need, need NASA fotod, seks taevakehadest. Et need need on, noh, ütleme mingisuguse võib-olla sõnade all pigem Foogava, sellise vertikaalse igatsuse siin siin ilusti ära tabanud, et noh, selle üle ma olen õnnelik, aga aga kas ma olen raamat vaata ilmumisega rahul, see sõltub tõesti sellest, kuidas lugejad selle vastu võtavad, kas nad seal üldse vastu võtavad, kas nad leiavad see, kas nad leiavad selle selle raamatulaviini alt üles? Vaat seda ma tegelikult mõtlesingi, et, et ühelt poolt on väga tore, et ilmub raamat, siis on jälle igasuguseid nagu jamasid sellega kaela pistma. Mäletan õigesti, et, et esimene Minnatuur selles raamatus oli see, kus sa rääkisid siis näitlejaga, kes heidab ette, et eesti kirjanikud ei kirjuta ju midagi, mis kõlbaks teistele lugeda ja ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga noh, eriti veel tänasel päeval tuleb sellega mingisugust jama kogu aeg kaasa. No ütleme, no ei, ma ei usu ka, et sellega mingit jama kaasa tuleb. Mis puudutab muuseas seda luuletust, siis siis tegelikult see juhtum on minuga, aga see juhtus ühe ühe meie kolleegiga, keda, keda me mõlemad hästi-hästi sinuga tunneme. Et see tegelikult tõesti see tekst tõukub, tõukub päriselt juhtunust. Aga muidugi selle teksti idee ei ole noh, ütleme siis, siis kuidagi sellele näitlejale ära panna vaid pigem pigem siis nii-öelda tõesti ironiseerida mingist tädi stereotüübi üle, sest noh kui on sellised avalikud arutlused kirjandusest, siis tihtipeale ju ju imbub jälle läbi neid selliseid arvamusi, et noh, et eesti kirjandusest praegusest eesti kirjandusest ei ole ju midagi lugeda, et see on üks suur ropendamine ja, ja noh, mingi ütleme niudevööst allapoole piilumine. Aga siis, kui hakkad nagu nendelt, et väidetavalt siis küsima, et millist, milliseid raamatuid siis piiluvad njuutonvööst allapoole, noh, et milliseid raamatuid sa oled siis lugem, mis, mis niivõrd tugevat vastureaktsiooni on tekitanud, siis noh, ei osata tegelikult nimesid nimetada. Et eesti kirjanduse suhtes võetakse tihtipeale sõna noh, ütleme sõna nii, et samas on, ütleme selle sõnavõtu siis taga on võib-olla üks läbi loetud Kivirähu raamat, eks, et mitte mitte enam. Ma ei tahaks kuidagi kuidagi, kuidas öelda siis järsult suhtuda sellesse see kõiksugu trükiste laviini siis, mis, mis raamatupoodides lette rõhuvad. Et noh, eks see on ka mingis mõttes ütleme, ajastu märk. Ja noh, mina, mina, Ma ei saa mitte midagi muud teha, kui, kui pakkuda siis mingisuguseid omapoolseid omapoolseid lahendusi või omapoolseid loodetavasti siis elamusi. Ja eks igalühel on ju vabadus valida, sina, Urmas ju ei, ei tee siin saatelõiku mõne uue kokandusraamatu autoriga või veel ei ole teinud? Jah, loomulikult ja ei tohi ka välistada seda, et kirjutab tõesti kirjanduslikult ääretult särava kokaraamatu kunagi, et seda ei saa ka välistada, eks. Jätkuvalt suurema eesti kirjanduse otsingud tükikese teistsugust ja kujutlusvõime piire avardavad mõtlemist, leidis Janek Kraavi Tartus ilmuvast ajakirjast vihik. Ajakirja toimetaja Jaak Tomberg. Seletaski talla. Miks vihikut ikka kaasas võiks kanda? Me oleme täna tulnud oma mikrofonidega Tartusse, kus avati muuhulgas taas ka paljudega kohalike inimeste suureks meelehärmiks Genialistide klubi. Aga 2002.-st aastast alates on Tartus ilmunud ka kirjandus ja laiemalt kultuuri Ajakiri vihike. See omamoodi kirjandus, kiri on tänaseks jõudnud 14. numbrini ja millega on tegu, seda küsingi kahe viimase numbri toimetajalt ja ajakirja kaastõeliselt. Jaak Tomberg, Ilta-jaak, mille pärast vihik erineb teistest eesti kirjandust ajakirjadest või kultuuriajakirjadest. Noh, esiteks tegu on algse statuudi või, või algse programmi kohaselt sellise avangatse essee ajakirjaga, et sind tegemist ei ole tingimata kirjandus või kultuuriajakirjaga, vaid üleüldse lihtsalt sellise vaba mõttevaba mõtte väljenduspaiga või väljenduskoha kui niisugusega. Ja kui ta üleüldse millegipärast erineb teistest kultuuriajakirjadest, siis võib-olla seepärast, et ta ei ole niivõrd tan vähem institutsionaalne kui kui teised kirjandusajakirjad. Ta on küll Eesti Kirjanduse Seltsi ajakiri ja ta ilmus alguses neli korda aastas Ende ent praegu ilmub ta täpselt või tuleb nähtavale täpselt siis, kui on koos teatav hulk kriitilist massi, mis tema ilmutamist võimaldavad. Ta erineb teistest kultuuriajakirjades ka sellepärast, et ta korjab kokku tekste, mis võib-olla ei kuulub päriselt perifeeriasse, ent ei kuulu päriselt tsentrisse. Nii siis ta ei ole programmiliselt liiga äärmuslik ning ta ei ole ka programmiliselt liiga pea pool, vaid võib-olla otsib rohkem neid tekste ja neid mõtteid, mis jäävad nende nii-öelda kahe kõige ilmsem institutsionaalse väljendusvormi vahealasse ja püüab anda neile ilmumisvõimalust ja vastukajapinda. Sa ise oled toimetanud kaks viimast numbrita erinumbrid, millest üks käsitleb argipäeva patoloogiaid. Millest võiks käsitada maagi päävamatoloogiaid ning teine võimalikke maailmu. Aga need pealkirjad, need ei ole pealkirjad võib-olla sellises kõige klassikalisemas mõttes mitte iga tekst ei oi laienda vahetult pealkirja või ei räägi teemast nii nagu ütleme näiteks koolikirjand räägib, vaid tegu on rohkem võib-olla lihtsalt niisuguste nimedega. Vesikond debatiseeritud seetõttu üsna avatult ja, ja üsna lõdvalt. Ja need nimed, mis vihikutele pandud, nad lihtsalt võib-olla eksisteerivad sellise miljöölise taustpinnana andmaks midagi tekstidele juurde. Näiteks igapäevapatoloogiate all selles atmosfääris noh, igapäevapatoloogiate allu räägitakse peaasjalikult tänapäeva kultuuris seletamatumaks jäävatest sellistest pisi ihadest, pisi lemmik tujudest niisugustest asjadest, mis mida võib-olla sellise selliste üldiste suurt ühiskondlik eufooriat või Aflektideta afektidena välja ei käida. Aga mis ometi niimoodi märkamatult eksisteerivad inimeste igapäeva eludes. Äsja on ilmunud ka vihiku viimane number võimalike maailmade erinumber. Mis on võimalikud maailmad ja kes on need autorid, näiteks, kes seal kirjutavad? Võimalikud maailmad on jällegi üks võib-olla metafoor alatooniga taust, kujund, mis, Võimaldab rääkida tegelikkusest sealhulgas ka argitegelikkusest, aga ka võib-olla filosoofilisemalt tegelikkusest kui niisugusest. Võib-olla jällegi väljaspool ette antud raame aga, aga jällegi tekste võimalike maailmade numbris. On on seinast seina autoritest, seekord võib vahest lisaks juba pisiku vihiku püsiautoriteks saanud Kivale ja, ja võib-olla Aare pilvele Berk Vaherile, kes tihemini on vihikusse kirjutanud välja tuua ka näiteks Edvin Aedma pikema loo ühest imaginaalsest maailmast üks pikk kujuteldava maailma kirjeldus selle iseäralikke seaduspäradega. Samamoodi autor, keda vähem vihikus on ilmunud Madis Katz, kes kirjeldab meie tänapäeva kultuuri kui sellist nii-öelda peaaegu kultuuri mitte sellist. Kuidagi kindla paratamatu sõjas ja selgete veendumustega Essensialistliku kultuuri, vaid vaid pigem sellist poolikut poolikultuuri, kvaasikultuuripeaaegu olemise kultuuri. Ja need on kõik sellised üsnagi loomingulised ja lennukad nägemused. Seda viimast vihiku numbrit võib lugema hakata mõlemalt poolt. Ehk teisisõnu ühe pooluse sellest numbrist moodustab eesti eksperimentaalse kirjanduse nii-öelda hetkeseisu. Ülevaade ja selle on koostanud Erkki Luuk ja Erki luugist on pärit ka eksperimentaalset kirjandust iseloomustav selline teoreetiline artikkel või essee. Ei olekski õige öelda, et tegu on ainult võimalike maailmade numbriga vaid tegu on nii-öelda kahe numbriga ühes ja kumbki neist ei ole teisest olulisem ükskõik kummast otsast lugema hakata. See on igal juhul õige ots. Ja tõepoolest eksperimentaaleri on mõeldud sellise mini antoloogiana, läheb praeguse aja Eesti eksperimentaalkirjanduse hetkeseisust ning uskuda või mitte olenemata sellest, et tegu ei ole võib-olla nii-öelda sellise institutsionaliseeritud rühmituse või end väga institutsionaalselt manifesteeru rühmitusega paistab see ikkagi olevat üks mitmekesisemaid laiaulatuslikku maid ja, ja elujõulisemaid nii-öelda kirjandusliikumisi tänapäeval või kui õieke, õigemini isegi öelda siis kirjandus, aktikaid võib-olla tänapäeval. Ja Erkki Luuk tõepoolest on lisaks selle admini antoloogia koostamisele kirjutanud ka väga väga mahuka mõjusaja ja ühe põhjaliku selgitava teksti millega siis eksperimentaalkirjanduse näol üldse tegu on. Kui nüüd rääkida veel isikust üldisemalt, siis alguses võeti vastu peaaegu kõik tekstid, mis vihiku suunas saadeti ning avaldati need ära. Aga mingisugune hetk selline liikumine nagu väsis või võib-olla see ilmumiskohustus ise markeerisime sellest teatavate liigse instituitsionaliseerutuse punkti ja nüüd on vihik selles mõttes lastetud märksa vabamasse vette. Et ta ilmub või kerkib pinnale täpselt siis, kui on just täitunud mingisugune kvalitatiivsete tekstide kriitiline mass niimoodi, et teda ei kammitsa ajaajalised piirangud ning seetõttu noh, on on tunne, et kvaliteeti on ta ka justkui kõrvalt vaadates. Seetõttu nagu rohkem. Sakteri daam, prantsuse filosoof, ütles kunagi välja oma nägemuse tulevase ülikooli kohta. Tulevane ülikool peaks olema midagi niisugust, mis olles riigi poolt rahastatud, toimib ütleme, selle riigi jänese kui teatava sellise autoritaarse institutsionaalse süsteemi nii-öelda seestpoolt õõnestada. Derrida jaoks oli oluline see, et riik ise mingis mõttes finantseeriks ülikoolist kui, kui jänese sisust haridusasutust, ent haridusasutus ise nii-öelda paljastaks kehtiva ideoloogia autorit, taalsuse selliseid tingimusi heidaks sellele pidevalt selliseid õõnestavaid kõõrdpilke ja avastaks kõike seda, mida see autoritaarne institutsionaalses maha surub. Mingis mõttes. Ja, ja teatud mõttes võiksin siin visiku juures nagu analoogia tuua, et vihik tahaks pinnale kerkida ja ilmuda ka just nimelt ainult siis, kui ta esitab kehtivale selliseid piisavalt haavakatiivseid kõrvalpilke olles muidu iseloomulikult selle süsteemi täieõiguslik osa. Oma eelmise nädala blogi pani Räpinast teele luuletaja Aapo Ilves. Seitsmeteistkümnes märts teisipäev, emakeelepäev Nõmme kultuurikeskuse laval on üle ja läbielatud. Esmaspäeval avasime Võru linnagaleriis Evelin kuusiku ehk huupi alasti kirjanike kujutava maalinäituse nakked. Jõudsime Räpinasse, tööd veel teha ei oska. 18. märts, kolmapäev, terve öö meisterdasin koos Priit Pajusaarega Tallinna linnale tunnuslaulu. Toimus higine, pane käsitöö ning arvestuslik isendi pageerimine. Konkureeriv tiim Jaan Pehki Contra hingasid orelipoisi erisaate hõngu kuklasse ning kusagil taamal pimedas rändas žürii, mis koosnes ainuisikuliselt Edgar Savisaarest. Rähklemist oli palju ja lõpuks ei saanudki aru, kumb meeskond peaauhinna, kumb rahva lemmiku tiitli välja nikerdas. Päris jube unenägu oli. Nüüd on selge, et ilmsi sellest konkursist osa ei võta. Aspehke contra võidavad. Mul võrokeelse laulupeoga küllalt tegemist. Süütasin keskete katlasse, tule ja õhurõhk kukutas suitsu korstnast Koltsuga Murula. Üheksateistkümnes märts Neljapäev, Novosibirski biennaali osalejakaart täita. Teha helikujundus pikale näidendile. Kombineerida laulusõnu Venno loosaare bändile, sõita tulu deklareerimise eesmärgil, Põlvasse kohtuma, oma imekauni raamatupidajaga. Lugeda läbi ja hinnata lõunaeestikeelse laste loomingukonkursi, Mino Võromaa materjal, umbes miljon juttu ja luuletust. Lõpetada ema raamatu toimetamine, vaadata enda raamatu maketti algne viimast korda üle ning kontrollida, et illustratsioonidega mingit jama ei oleks. Ooh. Elion saatis kirja, et esimesest aprillist on mulle Toompea miljonipeldikus wifi tasuta. 20. märts, reede nägin unes, et hakkasin toime tulemiseks loometöö kõrvale pidama rotti munafarmi üle teadvuski näitab, et ajal, mil jänes nokast mäda muneb peab ka kirjanik ökoloogiliselt võimatuid asju tegema. Ootamatult majandusajakirjanike liidu suurkogu, kui ei vea, kohtab seal ka Eesti ajaloo kõige heledamat kultuuriministrit. Saadan ema raamatu korrektuuri. Teose pealkirjaks saab viis viimatist ning kuna see on ema esikraamatust, augustihambad kirjanduslikult kõvasti parem julgema talle sama head kommertsedu ennustada. 21. märts, laupäev aja pärast loodan lettidele saada luuleraamatu pealkirjaga tulen öösel sulle koju. Veidi eelinfot. Minu looming on muuhulgas jõudnud laulupidudele, eurovisioonile ning raadiojaamade hitti tabelisse teatrilavadele, folkloorikoolide õppematerjalide hulka ja nii edasi. Minu värsid on põhjustanud auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju. Nende varastan käidud ministri juures, aru pärimus ja õhtulehes ning lastevanemate liidus kaebamas. Need olid faktid. Raamatust tulen öösel sulle koju, ei ole vormelist liialdamist, filosoofilist Cowavusta ning kultuuriliselt ebamäärasust sees kasutatakse selles hävita vägi ja igasuguseid, teisisõnu. Ning liialdamata võib teose puhul rääkida Lähedaste absurdi ja keeletajust sotsiaalsest tekstide lauldavusest, spontaanses kunstist ja filigraanselt käsitööst. Lisaks pean oluliseks, et raamatu mõistmiseks ei pea olema detailselt kursis Dante ja Ellioti loominguga. Need olid padused. 22. märts pühapäeva olin millegipärast, et mitte öelda lolli peaga andnud lubaduse esineda eilsel räppinud haidlejate oma kultuuripäeval. Kuna minu etteaste oli paigutatud eelviimaseks, jõudsin ennast sinna lavale minekut üsna toredaks poisiks limpsida. Sooritus polnud seetõttu just viis pluss, aga midagi astilist samuti ei juhtunud ning sain rahva ikkagi ilusasti kaasa laulma. Täna kiirust ei ületa. 23. märts, esmaspäev. Eile sai Urvastesse kuhjaga õnne viidud. Ülemaailmne kontrasünnipäev on liikumatu püha ning sel puhul toimub kurvastas 22. märtsil iga ilmaga ja nädalapäevast olenemata luuleõhtu. Öösel umbes kell kaks lõppes Tartus tuur defoors ning algas lõputu jätkupidu. Kahjuks leidunud kohalolnute hulgas kedagi, kes oleks söandanud sel puhul Jan kausile helistada ja õnne soovida. Tuletan meelde, et naki tuur defors oli aasta otsa kestnud üle-eelmine kirjandusringreis mis tugines tõdemusele, et naki liige Naklane pakub kultuurilist naudingut ööpäevaringselt ning sõltumata konkreetsest hetketegevusest. Seetõttu on iga hetk Naklase elust kirjandussündmus ning iga kohtumine muude inimestega kvalifitseerub avalikuks esinemiseks. Tour de force lõpetamise puhul toimus kirjanikke ja kunstnikke võistluse Alijase mängimas, mille võitis kirjanikke. Täpsemalt Aapo Ilvese, Andra teede võistkonda. Teisaklejaid Airi Hallik-Konnula, Wimberg. Au hinnalisele Kolmandale kohale tuli kunstnike tiim, Kristina viin, Albert Kulk, kontrovozalase erapooletu, vaatlejana. Ahed, mis Veiko märka tegi, sellel ajal magas muidugi loll. Kodus lugesin, hindasin viimased minu Võromaa jutud luuletused ära. Andra tegi süüa. Kristina oli lihtsalt kaunis ja Magnus lubarty kinno. Teisipäeval loen selle nii-öelda blogi kodustuudios salve ja saadan rahvusringhäälingule ära. Tänases litris rääkisid Jan Kaus ja mina, Urmas Vadi, Janek Kraavi ja Jaak Tomberg. Aapo Ilves pidas blogi ja jan kausi luuletust, loeb Indrek Taalmaa maris. Tombak ei rääkinud midagi, aga pani saate kokku. Kuulake litreid ka vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Naabri juurde tulevad külalised. Mad jäävad nädalaks. Pereisa käib hommikust õhtuni ümber Ford Sierra ja näpib seda õrnalt. Kuni väsib. Sierra, laulab saksa õlles laagreid, Pereisa heldib ning istub rooli taha. Sinna ta jääbki. Väljas on pluss 32 seal just. Pereema peseb pesu. Iga päev samad hilbud. Kaks last on leidnud kaks puutükki, mis meenutavad kahte rauast tukki. Nüüd nad karjuvad teineteisele juba teist tundi var qq. Isa vannub, tan leidnudki viimu. Istun sauna ees õhtupäikese käes. Mõtlen, et kas linnas on rahulik. Litter. Otsib väravaid kirjandusilmas?