Tere hommikust, olen luterliku kiriku vaimulik Andres Põder ja loen teile hommikupalvuse mõteteks kirikukalendris tänaseks päevaks antud piibli kirjakohad kõigepealt vanast testamendist Jeremija raamatu 23. peatüki viiendast salmist. Vaata, päevad tulevad, ütleb issand, mil ma lasen tõusta taavetile ühe õige võsu. Tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti. Tema teeb maa peal õiglust ja õigust. Ja uuest testamendist Luuka evangeeliumi 19. peatüki 38.-st salmist, kus Jeesuse jüngrid ütlevad. Õnnistatud olgu kes tuleb issanda nimel. Taavet, Iisraeli kuldse aja kuningas, riigi ühendaja ja üles ehitanud ja identiteedi ja lootuse sümbol, nagu meile vahest Päts, Laidoner, Tõnisson või Poska. Tänasel Tartu rahu aastapäeval saavad tollased kauged sündmused meile lähedaseks. Tajume, kuidas meiegi saatus ja tänane päev nendega ühendatud on. Viidates tulevasele Messijale Kristusele seobja saaja, ta kuningas Taaveti. Ka see võimaldab mõista ta ülesannet. Jumala poolt. Taavetile antud tõotused jätkuvad, ajavad võsu kannavad vilja. Ajalooline järjepidevus tagab usalduse ja õiguse. Telena tõotatud messias tuleb kuningas issanda nimel. Jumal ise on ta läkitanud. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid isa sõna. Kes on saatnud. Teame, et valitsuse esindaja kõneleb valitsuse nimel ja teise riigi saadik selle riigi nimel. See piiritleb küll isiku, kui ta annab tale tohutult suuremat kaalu. Ta osaleb kokkukuuluvuse ja järjepidevusega antud eesõigustest, hüvedest ja õnnest. Aga tal on ka vastutus. Me ei tohiks unustada, et Eesti vabariigi kodanikena esindame alati ka kõikjal oma riik. Muidugi sel määral, kui see kodanikuõigus ja ülesanne on. Aga oleks kummaline, kui me oma riik kehalvustaksime oma käitumisega sellest halva mulje. Jätaksime, mida võiksime siis tahta oma riigilt. Tänased kirjakohad jeesuse kuninglikust päritolust tuletavad meelde, et me kõik pärineme, mitte ainult oma lapsepõlvest. Kui õnnelik või raske sega oli Faid jumalast. Tema on meie looja ja isa küll oleme kaotanud selle otsese sideme, kui tusk Jeesusesse ühendab meid taas meie vaimsete juurtega. Esimese Peetruse kiri ütleb Teie, aga olete valitud sugu, kuninglik preester, kond, püha rahvas omandrahvas, et kuulutaksite tama kiidetavust, kes on teid kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse. Teid keste polnud rahvas, nüüd aga olete jumala rahvas. Kas kõla siin midagi tuttavat? Ka seosest meie rahvaga? Kristlastena esindame ühel või teisel viisil kogu jumala õndsus lugu tema tegutsemist ajas ka meie juures oleme kutsutud edasi kandma väärtusi, mis püsivad ja millel toetub elu mis tagavad inimõnne ja õndsuse, mis vahendavad jumala armastust ja abi. Kristlastena esindame alati midagi enamat, kui oleme ise. Ja meie suur küsimus on, kas teeme seda hästi, kas oleme ustavad palvetagem, et tänasel päeval jumala riik ka meie kaudu nähtavaks saaks. Täna on minu jaoks aga ka Eesti luterliku kiriku jaoks eriline päev. Tallinna toomkirikus toimub minu ametisse seadmine peapiiskopi ametisse. See on ülesanne, kus ma võimalikult vähe peaksin esindama iseennast ja võimalikult palju kirikut ja selle kiriku issandat Kristust. See on väga suur vastutus ja ülesanne, mille täitmiseks, palun head kaasmaalased teie kõigi ees palveid, heatahtlikkust ja abi. Me võime olla õnnelikud, et meie kätte on palju usaldatud meie ajalugu, traditsioonid, kristlikud väärtused ja usk. Riik ja kirik. See on meie identiteedi ja tuleviku alus. Aita issand, et kõik, mis me ette võtame mõtte, sõna või tööga oleks tehtud sinu nimel. Aamen.