Tere hommikust, olen luterliku kiriku vaimulik Andres Põder. Loen teile hommikupalvuse mõteteks kirikukalendrist tänaseks päevaks antud piibli kirjakohad kõigepealt vanast testamendist esimeste kuningate raamatu kaheksanda peatüki 57.-st salmist. Issand meie jumal, ärgu jätku meid maha järgu loobugu meist ja uuest testamendist Luuka evangeeliumi, 24. peatüki 29.-st salmist, kus jüngrid käivad Jeesusele peale üteldes jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev on juba veeremas ja ta läks sisse, et nende juurde jääda. Nimekas psühholokeeri from on öeldud, et inimese tõeliseks traagikaks pole mitte füüsiline, vaid vaimne üksindus. Hüljatud ja mahajäetus. Eesti poisid Iraagis või Bosnias võivad taluda raskusi olla õnnelikud, kui teavad, et neid kodus oodatakse, toetatakse, armastatakse. Samas võib suurlinnamajas või keset rahvamassi nõrkida inimene, kes tunneb, et teda pole kellelegi vaja. Et ta on üksi maailmas. Sellist meeleolu suurendavad ühiskonnas töötus ja abielulahutus konkurentsivõistluse seest ära toruloomad, naabrid või sõbrad. Pole ime, kui tuntakse ennast kaotajana reedetuna või minema Pisatuna. Küllap oleme kogenud, mida teeb väike laps, kes tänaval kiirustavatele vanematele järele ei jõua. Ta hakkab nutma ja ütled, ema, ära jäta mind maha. Kokkukuuluvusvajadus on inimesele möödapääsmatu, seda mitte ainult lapsepõlves. Vaika raugana. Oleme sotsiaalsed olendid, see ei ole üksnes allumine karjareeglitele. Palju enam tähendab see oma mina avardamist kellegi teise kaudu seotust kellegi teisega. Selle sideme nimeks on armastus, usaldus, hoolimine. See sünnitab ühismina, loob maailma, kus ma ei saa ega suuda üksi olla. Kui see puruneb, võib see olla hullem kui surm. Teame, kui õrn on inimlik side, kui kergelt võivad puruneda inimsuhted. Inimväärikuse ja turvatunde. Tegelik alus on osadus oma loojaga. Teadmine, et tema pole meid unustanud. Tänud Jesaja raamatus ütleb, issand, kas naine unustab oma lapsed kasega, halasta oma ihuvilja peale. Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind jalaulit Taavet lisab. Mu isa ja ema hülgasid mind, aga issand võtab mu üles. Totaalne üksindus, täielik mahajäetud tuss algab sealt, kus ka jumal meid on maha jätnud. Seda väljendavad Jeesuse sõnad ristil, mu jumal, mu jumal. Miks oled sa mind maha jätnud? Tema osaks oli kanda inimtraagika kogu koormat. Ta võttis enda kanda meie eemaloleku jumalast, meie patu. Miks peaks jumal meid maha jätma? Üksindus ei tarvitse olla üksnes reetmise tulemus. Vahel uuristamise seda usalduse osaduse alus nöörib, paneme proovile oma lähedased, üritame teisi endale allutada, end maksma panna. Oleme ülekohtused ja enesekesksed. Just selline hoiak lahutab meid jumalast. Tal pole meie südames ruumi. Kui Jeesus kutsub oma õpilasteks Peetrus, vastab see, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene. Püha ja patune on vastandmõisted. Just selle tunnistamine sisaldab appihüüet ja palvet. Ära loobu meist, halasta meie peale. Siit algab uuenemine ja osadus arvestamine, teisega arvestamine jumalaga. Jeesus ütleb, et ta ei ole tulnud õigetavaid patuste pärast jää meiega paluvad tema jüngrid ja ta läks sisse nende juurde. Ja vaata, ma olen iga päev teie juures ajastu lõpuni tõotab Jeesus meile kõigile Matteuse evangeeliumi lõpul. Loosungi raamat toob tänaseks päevaks ära õpetaja Ove Sanderi palve. Jää issand, neisse oma püha sõnaga. Viibime keskel oma pühadest sakramentides, lase kogeda oma lähedust. Kui me palume sind usus appi, ühenda meid enesega oma risti läbi. Aamen.