Eelmisel nädalal rääkis keeleteadlane Jüri Valge mulle jahmatava loo. Tegelikult oli selles loos koguni kaks jahmatust. Valge oli nimelt seal sajandivahetusel õpetanud eesti keelt soome-eesti segaperede noort kellest paljude kodudes oli Eestist lahkunud ema soov võimalikult kiiresti unustada kõik, mis oli seotud tema kodumaa eestimaaga ning emakeele eesti keelega. Et leidub selliseid emasid. See oli esimene jahmatus. Teiseks jahma, kuidas nii mõneski segaperes võõrama mehed eesti keelt alla surusid ja tegid seda üsna jõhkralt. Valge tunnistas, et tal on jäänud meelde lause, mille üks soome mees oli lausunud eestlannast abikaasale. Nüüd oleme Soomes punkt, räägitakse soome keelt, punkt oleks viimane aeg korraldada raadioeetri kaudu avalik hääletus. Nimelt tõstku, käsi püsti, need, kes tahavad, et teie välismaalasega abiellunud ja välismaale kolinud lapselapsed räägivad heal juhul konarliku ja aktsendiga eesti keelt aga halvemal juhul ei räägi seda üldse. Sest kauges ja võõras keskkonnas korraliku eesti keele edasiandmine järeltulijaile on vähemasti hiiglama vaevaline, kui mõnikord mitte, lausa võimatu ettevõtmine. Möödunud nädalavahetusel avaldasin Postimehes eesti keele püsimajäämise teemal tehtud pikka uurimiste viljad. Keeleteadlased, kellega konsulteerisin tunnistasid, et hiljemalt kolmandaks põlvkonnaks on eesti keele oskus vajunud sügavasse unarusse. See tähendab, et kui teie laps aitab võõramaalasega ja läheb piiri taha elama, siis tema lapsed ehk teie lapselapsed saavad veel eesti keelest kuidagi aru, aga omakorda nende lastega suhtlemiseks pole teie emakeeles teinud mingit tolku. Meie emakeele elus püsimine piirideta Euroopas pole küll teab mis seksikas teema. Aga arvestades, kui paljud oli Postimehes ilmunud disele Online küljel kommentaare, läheb see paljudele tuliselt korda. Seda kinnitasid ka kirjad, mis saabusid mu meilipostkasti. Nii teatas üks lehelugeja, et saatis Postimehes ilmunud artikli järelemõtlemiseks oma rajada küll Inglismaale, küll Saksamaale väitanud vanadele. Ta tunnistas, et on kurb ja võõrastama panev, kui sõbrannade lapsed Eestisse külla tulles ei oska rääkida sõnagi eesti keelt. Ei oma vanavanemate ega ka tema lapsega. Ometi on nad mu parima sõbranna lapsed, avaldas lugeja imestust ja küsis, mis tunne siis seal vanavanematel on. Antud juhul, kui tähele panite, on eesti keel kõige kaduva teed läinud juba teises põlvkonnas. Uskumatu, kas pole, kui sa poleks kurb selles, et kolmandas neljandas põlvkonnas ei leia eesti keelest enam õieti mingit märki. Veendusin oma kõrvadega kuu aega tagasi Venemaa Musta mere äärse kuulsa kuurortlinna Sotši lähistel Krasnaja Poljanas ehk punasel lagedal selle külje all asuv koguni eesti-nimeline küla Esto Sadoc, ehk Eesti. 19. sajandi lõpus rändas sinna maa saamise eesmärgi välja üle 100 Eesti perekonna. Ja kui algul tegutsesid seal Eesti kooli Eesti kirik, eesti koor ja Eesti orkester ja üldse käis asjaajamine eesti keeles siis nüüd pole seal eesti keelega enam midagi peale hakata. Ainsad sõnad, mida kohalike eestlaste järeltulijad oskasid tugeva aktsendiga öelda olid triviaalsed väljendid nagu tere ja head aega ja head ööd. Kusjuures Krasnaja Poljanas pange tähele, oli tegemist komp aktse eesti kogukonnaga, mitte hajusa eestlaste asustusega nagu nüüdisajal Saksamaal või Inglismaal või ükskõik kus mujal Läänes. Isegi kui sellises kompaktsus keskkonnas pole eesti keele elujõulisena säilinud, siis mis lootus meil on, et eesti keel säiliks laialipillutatult Saksamaal, Itaalias, Inglismaal või Ameerikas. Et mitte liiga emotsionaalseks minna, mööngem, nagu viitas mulle keeleteadlane Jüri Valge, et siin on hirmus palju faktoreid, mis keele säilitamist mõjutavad. Tema sõnul sõltub palju kogukonna avatusest või suletusest ning infovahetuse kiirusest. Vahetus ja suhtlus on viimasel ajal õnneks tihenenud, seda tänu reisimisvõimaluste suurenemisele ning internetiside levikule. See tähendab, et välismaal elavatel lastel on võimalik külastada Eestit sagedamini, mida meeldivalt paljud pidavat suvitiga tegema. Samuti on lihtne ja odav Eestisse jäänud vanavanematega arvutiekraani ees kontakti hoida. Et samas märkis Jüri, valge tahtmine oma keelt säilitada ei ole muutunud nii-öelda sirgjooneliselt, vaid see käib üles ja alla. Näiteks 1944. aastal ära läinud inimesed elasid kogukonnana ja koos nadolid aatilised ja lootsid Eestisse tagasi saada. Jüri Valge väitel oli keel neile esimese elemente, et oma aadet ja identiteeti hoida. Nüüd aga tuleb tõdeda, et Eestist ei lahkute grupiti, vaid ikka ükshaaval liiga rajada. Ka elatakse rahvuskaaslastest eraldi, saades aeg-ajalt kokku peamiselt vaid ühistel tähtpäevadel, nagu jõulud või vabariigi aastapäev. Liiati lahkutakse teistel põhjustel kui 60 aastat tagasi, mis valge väitel tähendab, et aated kipuvad rohkem majandushuvidega asendama. Aga kapitalil majandushuvide nurgakivil pole teatavasti ju rahvust. Paraku on eesti rahvas eesti keel nii väiksed, et ka ühe eesti keele rääkija kaotus on suur kaotus sest keel elab ju vaid sedavõrd, kui palju on selle kandjaid. Selle rääkijaid ja kultuur tugineb omakorda keelele. Ei ole vähimatki alust uskuda neid läänemaailmast pärit vasakliberaalseid multikulti teooriaid igasuguste rahvaste segunemise suurteks plussidest ja vastastikusest rikastumisest nõukogude ühiskonnas kasvaloil ehk elu realistlikult, mitte sinisilmselt vaataval inimestel, Pole siinkohal pääsu paralleelidest tollal propageeritud Nõukogude inimesega Nõukogude inimene pidi mäletatavasti olema samuti eriliselt rikastunud uue ideoloogia ja kultuuri kandja, mis aga kokkuvõttes tähendas tegelikult juurteta venestunud. Nüüd on nõukogude aegne rahvaste sõpruse asendatud teooriaid lihtsalt selliste moodsalt kõlavate viigilehtedega nagu eelnimetatud multikulti, realism, rajast-Euroopale ja muu säärane sisutus, sisutus, millega on hea juhtida tähelepanu kõrvale eesti keele väljasuremisohus ja seejärel kaugemas tulevikus ilmselt õigustadagi selle väljasuremist. Aga sees saame siis taas korraldada ausamba konkursi, olgu viimasele eesti keele rääkijale või kadunud eesti keelele. Huvitav ainult, mis keeles peaks olema ausambale kirjutatud tekst.