Kuulete neljandat osa järjeloost mereröövlimäng seitsme aastane Sten-Erik kolis uude kohta elama ja sai seal sõbraks naabritüdruku kuueaastase Mariaga, kes lubas talle näidata oma salakohta. Saladuslik pööning. Marie hoiatas Sten Erikut, et ta ei tohi kellelegi rääkida, mida ta nüüd näeb, sest isegi marja ei tohiks sellest teada. Sten-Erik lubas, et ta ei räägi sellest Kertule ega ka emale-isale. Kui lubadus antud, astusid mõlemad õue. Kõigepealt viis Maria Sten-Eriku puukuuri. Millime naela otsima. Ütles tas Tennelikule. Kuskil maas võib mõni olla, lisas ta. Sten-Eriku silmad otsisid hämara kuuri muldpõrandalt mõnd naela moodi asja. Marie otsis ka. Kuidas nad ka ei otsinud, ei paistnud maas olevat ühtegi naela. Järsku märkas Sten-Erik, et puukuuri seina sisse on löödud suur nael. Ta kangutas selle välja ja andis marjale. Väga hea. Vaatame, kas see sobib. Lausus Maria ja pistis naela oma lepatriinu tega kleidi taskusse. Nad läksid tagasi majja. Kogunenud lähme, küsis Sten-Erik. Hästi vaikselt pata ei kuuleks, sosistas Maria. Kuhu me lähme? Küsis Sten-Erik nüüd väga vaikselt. Sosistas Marja pööningule korda Sten-Erik tüdruku öeldud sõna. Ta kartis natuke, sest talle oli räägitud, et vanade majade pööningutel elavad igasugused vaimud ja koletised. Aga marjale ta ei öelnud, et ta kardab. Nad ronisid treppi mööda üles sinna, kus oli pööninguluuk. Trepp oli nii järsk, et sellest tuli kõvasti kinni hoida, kui ei tahtnud alla kukkuda. Luukali nende pea kohal. Selle ees rippus suur tabalukk. Marja võttis oma lepatriinu tega kleiditaskust, naela hakkas sellega luku sees urgitsema. Ühel hetkel käis luku sees kolks. Maria võttis tabaluku eest. Aita lükata, sosistas Marja Sten Eerikule ja nad surusid mõlemad kätega pea kohal olevat pööninguluuki. See avanes. Nende kohal oli õudne ja pime, tühi ruum, palju pimedam kui hoovipealne puukuur. Ma kardan, ütles Sten-Erik väriseva häälel. Hirm pimeduse ees sai temast võitu. Julgustas Maria. Ainus valgus, mis pimedas ruumis oli, tuli väikesest pööninguaknast. Aken oli nii tolmune ja must, et paistis vaevalt läbi. Sten-Erik ja Maria seisid keset seda salapärast ruumi ja vaatasid enda ümber. Aknast paistvas tuhnis valguses oli näha, kuidas õhk oli tolmust paks. Põrandal oli saepuru katus, laste pea kohal oli kolmnurkne. Nagu suur ja pime kolmnurkne telk, mõtles Sten-Erik. Kõikjal vedelesid mingid kastid, mõned katkised toolid kaugemates nurkades, kuhu valgus ei paistnud. Tundus, nagu oleks miski end liigutanud. See tekitas kõhedust. Pööning oli sama suur kui Sten-Eriku ja Maria korterid kokku lõputult suur. Lähme sinna tahapoole, sosistas marja ja hakkas mustava pimeduse suunas astuma. Ärme lähme, õudne on, ütles Sten-Erik endiselt samal kohal seistes. Tule võttis Maria tal käest kinni. Siin on nii pime, sosistas Sten-Erik ja ei liikunud paigast. Ära pimedust karda, julgustas Maria. Sa lihtsalt ei tea, mis asjad siin kõik on ja sa kardad, sellepärast. Tegelikult ei ole siin midagi hirmsat. Papa oli Mariale rääkinud, et pimedust ei tohi karta vaid pimedusega peab ära harjuma. Tegelikult pimedust ei karda keegi. Kardetakse välja mõeldud asju ja seda, et kuhugi otsa komistad. Maria rääkis seda Sten Eerikule ka ja pärast seda ei kartnudki Sten-Erik enam nii väga. Nüüd astus ka tema aeglaselt pimeduse poole. Nad jõudsid suure musta puust kastini. Aken, kust natuke valgust paistis, jäi kaugele nende selja taha. Kast oli nii suur nagu vähemalt kaks telekakasti. Sten-Erik teadis täpselt, kui suur on telekakast, sest kui ema isa uue teleka ostsid toodise poest koju, pappkastis sinna papist kasti õli Sten-Erik pärast onni ehitanud. Juba telekakast oli nii suur, et sinna sai aknad sisse teha. Siia suurde puust kasti saaks teha kasvõi kaks tuba, mõtles Tennelik. Missioonil küsistama Riiat. Kirst, ütles Maria. Sten-Erik võpatas. Ta teadis, et kirstus maetakse surnuid maha. Aga mida tegi kirst pööningul? Ja see ei näinud välja nagu tavaline kirst, millega surnuid maetakse. See oli kahe telekakasti suurune. Seda ma tahtsingi sulle näidata, ütles Maria. Sten-Erik puudutas kasti käega käsi said tolmuseks. Mis siin sees on, küsis ta. Ma ei tea, ma ei saa seda üksinda lahti, ütles Marja. Marja rääkis, et kui ta veel hästi väike, oli elasta oma emaga. Kui ema pidi Rootsi tööle minema Viistamaria papa juurde, siis oli see kirst seal toas, kus nüüd Mariaan. Kui Maria väiksena papalt küsis, mis seal kastis on, ütles papa, et seda ei tohi kunagi lahti teha. Järgmisel päeval, kui ema Marie asjad õie ise rootsi sõitis, viis papa kirstu pööningule ja keelas pööningule minemise ära. Äkki siin on mereröövlite haarded? Sosistas Sten-Erik. Maria vaatas talle pimedas otsa ja ei öelnud midagi. Pööning oli haudu vaikne. Korraga kostis õuest aiavärava kolksatus ja nad kuulsid, kuidas Sten-Eriku isa autoga hoovi tagurdama hakkas. Ema ja isa tulid koju ütles Sten-Erik kohkunult. Täna alla kattu, ütles Maria ja nad läksid kiiresti tagasi pööninguluugi juurde. Nobedalt nagu oravad, kiirustasid nad trepist alla. Enne kui Sten-Eriku ema isa välisuksest sisse astusid, istusid lapsed juba rahulikult maja tagatrepil, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Ainult marja valge lepatriinud ega kleit oli nüüd tolmust hall. Kertu hakkas koju minema, enne tuli ta veel korraks õue ja küsis, ega Sten-Erik ei ole päeval pahandust teinud. Õhtul rääkisid ema ja isa köögis täiskasvanute jutte. Ema rääkis uutest raamatutest, mis poodi müüki olid tulnud. Isa rääkis sellest, kuidas ta maa-ametis elamuametis veel mingis ametis ja linnavalitsuses oli käinud mingite paberite pärast. Sten Erikut ei huvitanud see jutt. Täiskasvanute jutt ja elu on nii igavad, iga päev ühesugune. Sten-Erik tegi hoopis oma mänguautodega põrandal hüppekaid. Kõige paremad hüppekad tulid siis, kui ta võttis pehmete kaantega suure raamatu ja pani selle avatult, köögi ja elutoa vahelisele uksepakule. Isal oli suur maanteedeatlas, mis selleks kõige paremini sobis. Nii tekkis hüpe, mille kallet ja kõrgust sai ise reguleerida. Siis võttis ta hoogu ja sõidutas autoküte suunas. Lahedad ja õiged hüpped olid need kui autod, ratastele maandusid mõni kergem auto tegi õhus ka salto ära. Mõned raskemad mudeleid ei tahtnud eriti hästi lennata. Mõned autod jäid üldse hüppeka taha kinni. Lõpuks valis Sten-Erik välja kaks kõige paremat autot ja korraldas nende vahel võistluse. Võitis see, kes rohkem ratastele maandus. S-i kuule ESC koole, kas Maria meie poole külla võib tulla homme? Küsis Sten-Erik, kui isal ja emal jutud räägitud said ja ema pliidi juures süüa tegema hakkas. Maria. Marie on see tüdruk, kes siin elab, küsis isa. Ja minu uus sõber, ütles Sten-Erik. Juba sõber küsis ema pliidi äärest üle õla. Ma õpetasin ta autoga sõitma. Ta alguses üldse ei osanud, ütles Sten-Erik uhkelt. Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa ja vangutasid etteheitvalt pead. See vanamees on ju, vanamees, on ju täielik sotsiaal-Sten-Erik kes ei ole näinud, kui mustalt tüdruk riides käiv noomisema. Kes sotsiaalon, küsis Sten-Erik. Inimene, kes on pesemata, lohakas ja ei käi tööl, ütles isa. Siia ära küll kutsuseda plikad varastadel midagi ära keelas, ema. Sten-Erik ei saanud küll aru, miks ema ja isa Mariasse nii halvasti suhtuvad. Täna oli tal ilus valge lepatriinud ega kleit. Ja miks peaks marja tema asju varastama? Ei saanud Sten-Erik Aru. Ta lubab Mariel niigi oma asjadega mängida. Ta oleks tahtnud veel marjale arvutimänge ka õpetada. Aga kes need kommunistid on, küsis Sten-Erik isalt. See vanamees, kes kõrval elab, ongi kommunist, ütles isa. Ema ainult naeris korraks isa jutu peale. Sellel teemal rohkem juttu ei tehtud. Enne magama jäämist tuli Sten Eerikule üks asi meelde. Ta tahtis seda ka marjale öelda, aga kuidagi ei tulnud pähe võimalust, kuidas ta saaks. Võib-olla mõtlesin Maria kuskil teisel pool koridori sellesama asja peale ja selle peale, kuidas seda Sten Eerikule öelda. Võib-olla, aga asi, mis Sten Eerikule meelde tuli, oli see pööninguluugi, unustasid nad ju lahti. Kui keegi seda märkab, saadakse nende Salaka jälile. Leino Rei luges Sass Henno raamatut Mereröövlimäng. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör on Aristomba.