Algab viies osa järjeloost mereröövlimäng. Sten-Erik sai sõbraks oma uue naabri Mariaga ja neil on põnev salakoht, pööning. Mereröövlimäng, soss. Keelatud sõprus. Iga päev, kui ema isa tööle läksid, tuli Kertu. Nad mängisid Sten Eerikuga kooli. Kertu õpetas teda arvutama ja kirjutama. Vahepeal luges Sten-Erik Kertule raamatutest ette. Sten-Eriku lemmikraamat oli mereröövlimäng. See rääkis täpselt samasuguse poisi ja marjamoodi tüdruku seiklustest. Seda luges ta Kertule hea meelega ette. Pärast mängis Sten-Erik arvutiga, siis tuli Kertu sõber Raul külla. Kertu ja Raul rääkisid igavat juttu. Kui arvutimängud ära tüütasid, lubas Kertu Sten Eerikule õue mängima minna. Õues vaatas Sten-Erik ringi, käis kuuri tagaaias, vaatas maja ette tänavale. Mariot ei paistnud kusagil. Don vist toas, mõtles Sten-Erik. Ta läks María korteri ukse taha ja tahtis kella anda. Kellanupp oli liiga kõrgel, Sten-Erik tõusis kiki varvule ja vajutas nuppu. Mingit häält ei kostnud. Nüüd otsustas ta koputada. Korterist hakkasid kostma sammud. Need olid papa sammud, sest nii kõnnivad ainult vanad inimesed. Ukse tegi lahti hallipäine suure habemega vanamees. See oligi marja papa. Habe ja hallid juuksed olid täpselt nagu jõuluvanal. Korteris tuli vanainimeste rohtude ja salmide lõhna. Mess vaja. Küsis papa ebaviisakat Sten Eerikule üle prilliklaaside otsa vaadates. Tere. Ütles Sten-Erik tagasihoidlikult. Kas Maria nõue võib tulla? Ta on juba kusagil õues. Ukse vahelt paistis köök. Köögipõrand oli vanadest puulaudadest. Nurgas seisis lagunev ahi. Köögi seina peal paistis üks hariliku pliiatsiga tehtud pilt, kus väike tüdruk habemega mehel käest kinni hoidis. See on marja joonistatud. Mõtle Sten-Erik. Ta ütles viisakalt aitäh ja läks tagasi õue. Stennu kuuliste järsku marja häält hüüdmas. Õue peal ei paistnud kedagi. Sten-Erik jooksis kuuri taha, aga seal ei näinud ta ka kedagi. Stennu Ma olin siin. Hõikas marja uuesti. Nüüd kostis hääl hoopis teiselt poolt. Õu oli tühi. Sten-Erik vaatas kuuri. Kas seal polnud marjast jälgegi, siis vaatas ta läbi kõik maja ümber kasvavad põõsad, et näha, kus Marjo ennast peidab. Aga ei leidnud midagi. Kõikas marja otsekui oleks ta Sten-Eriku kõrval seisnud. Sten-Erik vaatas üles. Seal oli suur kaheharuline õunad, puu, mille otsa Maria oli ennast peitnud. Puu oli nii suur, et oksad ulatusid isegi tänava kohale. Ahhaa naer, Sten-Erik, ma ei näinud sind üldse. Roni üles, kutsus Maria. Sten-Erik ronis puu Sa peaaegu sama kõrgele kui marja. Selgitas Maria ja rääkis. Pael, ronima sinna tänava poolsetele okstele ja hõikan möödaminejatele. Keegi ei saa aru, kes neid hõikab. Sten Eerikule meeldis see mõte. Tema vana kodu juures polnud ühtki head puud, mille otsa ronida. See õunapuu sobis ronimiseks ideaalselt. Sten-Erik ronis veidi kõrgemale Maria juurde ja sosistas talle kõrva. Unustasime pööninguluugi lahti. Ära muretse, ma hiilisin pärast välja ja panin kinni, ütles marja vaikselt. Isegi puu otsas kartsid nad sellest kõva häälega rääkida. Sten-Eriku süda jäi rahule. Nende saladust ei olnud keegi avastanud. Kõrgelt õunapuu otsast paistis maja väiksem. Nad olid sama kõrgel kui tolmune pööninguaken. Kui aken oleks puhas olnud, oleksid nad pööningule näinud. Kes teab, kui kaua oleksid Sten-Erik ja Marjapuu otsas juttu ajanud, kui nende pea kohale poleks kerkinud suur sinine vihmapilv. Peagi langesid ka esimesed piisad puuokstele ja lasteriietele. Sten-Eriku dressipluus sai märjaks. Nad ronisid puu otsast alla, jooksid majja vihma eest varju. Kas sa tahad minu juurde tulla? Niikaua kui vihma sajab? Küsis Maria. Mis me sinu juurest teeksime? Küsis Sten-Erik. Ta tahtis juba marja arvutiga mängima kutsuda, aga talle tuli meelde, et ema-isa olid selle ära keelanud. Ma näitan sulle oma kooliasju papaga, Valmis ostsime juba, pakkus Maria. Olgu, nõustus Sten-Erik. Maria tuba oli sama suur kui Sten-Eriku tuba. Aga seal oli väike voodi seina ääres ja laud akna all. Mitte nii nagu Sten-Eriku toas. Marjatoavaip oli tavaline vana vaip, aga Sten Eerikule küll ei tundunud, et marja lohakas oleks. Maria tuba oli ilusti koristatud ja voodi oli tehtud. Nukud istusid seina ääres põrandal maas kenasti üksteise kõrval. Vaata. Näitas marjadele ilusate kaantega vihikuid. Need olid tõesti ilusad. Vihikutele olid kiled ümber pandud, et nad koledaks ei läheks. Siis näitas Marja Sten Eerikule lukuga pinali. Pinalis olid värvipliiatsid, harilik pliiats, pliiatsiteritaja kustukumm, joonlaud väikesed käärid, väike kleeplint, liimipulk ja sulepea. Kõik see tundus väga huvitav. Ei jõua juba ära oodata, kunas kool algab. Unistas Sten-Erik. Mina kahju, nõustus Maria. Kuhu kooli sa lähed? Miina härma gümnaasiumisse, ütles Maria uhkelt ja lisas. Kevadel käisin katsetel, mina ka, lähen sinna. Selle pärast kolisime siia, et lähemal on koolis käia, ütles Tennelik. Marja muutus järsku kurvaks. Ta ütles, et me peame nüüd ära kolima, kui te siia elama tulite. Lausus Maria nukralt. Sten-Erik oli ka kuulnud, kuidas ema isa sellest rääkisid. Kui see tema teha oleks, ei peaks Marie papaga kuhugi kolima. Ära muretse, lohutas ta Mariat. Küll me midagi välja mõtleme. Marja ei muutunud rõõmsamaks. Kus sina tead, kes kommunistid on küsistennerik? Ei, aga ma võin papa käest küsida, ütles Maria ja nad läksid teise tuppa. Papa istus kiiktoolis ja kuulas raadiost vanaaegset muusikat. Ja ohkas papa. Tead kommunistid, fašistid, kapitalisti Rojaalisti üldse igasuguseid. Eesti on õnnetud inimesed, kellel ei ole lapsi lähedasi ega sõpru, kellest hoolida ja sellepärast nad nimetavad ennast igasugusteks. Teks. Kuigi papa jutt jäi segaseks, otsustasid Sten-Erik ja Maria, et neil on küll sõpru ja lähedasi, kellest hoolida ja nemad ennast mingiteks istideks kunagi nimetama ei hakka. Kui nad marjatuppa tagasi läksid, märkas Sten-Erik, et seina peal oli Maria joonistatud pilt, kus olid silmasidemetega poiss ja tüdruk. Nende vahel oli suur aardekirst. Mereröövlite juurde oli kirjutatud Stennu ja Maria. Ma joonistasin, kuidas me mereröövleid mängin, ütles Maria. Sten Eerikule meeldisse pilt. Tema oleks sinna neile veel mõõgad ka kätte joonistanud. Papa kutsus Maria teise tuppa tagasi. Sten-Erik kuulis, kuidas papa Mariaga pahandama hakkas. Ta kuulis ainult natuke sellest, mida nad rääkisid. Härra seda poissi enam siia kutsu. Pole vaja, et nad räägiks, kuidas me siin elavam. Mängige hoovis, kui tahad. Ära. Too teda keelas papa Sten-Eriku lohakas häbi. Ta ei olnud midagi halba teinud ju. Ja kui marjatuppa tagasi tuli, oli ka temal häbi. Ta ei teadnud, et Sten-Erik kuulis, mida papale öelnud. Aga tal oli häbist ennelikule öelda, et papa ei luba teda enam külla kutsuda. Lähme parem õue. Ütle Sten-Erik, kuigi vihma veel 100.. Maria noogutas nõusolevalt. Nad läksid trepikotta ja vaatasid mõlemad salapärase pööninguluugi poole. Kumbki ei öelnud sõnagi. Hakkame mereeriteks, ütles Sten-Erik. Hakkame, nõustus Maria. Leino Rei luges Sass Henno raamatut Mereröövlimäng. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör Maristomba.